Saastamise olemus

Tahame hästi elada ja palju tarbida, teha seda üksteise võidu aina kiirenevas tempos ja hoolimata retoorikast, armastusest laste ja lastelaste vastu, tegelikult külma kõhuga oma kallite järeltulijate arvelt.

MART MERISTE

Veel sadakond aastat tagasi oli tossav korsten asula siluetis jõukuse ja edumeele sümbol. Millalgi tulid aga keskkonnakaitsjad ja korstnast sai häbi. Sama saatus on tabanud suurte sammuvate ekskavaatoritega kaevandusi, lennukitelt taimekaitsevahendite puistamist tuhandehektarilistele põldudele, tarbetult võimsaid ja tohutu kütusetarbega sõidukeid, nüüd ka juba tavalist muruniidukiga niidetavat muru ja isegi lihasöömist. Milles siis asi?

Asi on lihtne: kõik need tegevused saastavad.

Kui teha vanast kummikust tuppa lõke, siis on kõigile selge, et tekkiv õhkkond ei tule tervisele kasuks. Kui teha lõke aga õue, kus õhku justkui piiramatult, siis võib näiteks koduse prügi põletamine tunduda täiesti süütu tegevus. Tegelikult on õhu hulk maakeral piiratud. Kui kogu atmosfäär taandada merepinnalähedasele rõhule ja eraldada sellest igale inimesele oma kindel ja seintega piiratud osa, siis oleks meist igaühel kasutada ei rohkem ega vähem kui 0,57 km3 õhku. Kujutage nüüd ennast ette sellises kastis, käes tikutoos ja ees prügihunnik. Kuhu tahes vaatate, teie isikliku õhuruumi seinad ja lagi on selgelt nähtavad. Arvata on, et tikk jääb tõmbamata. Õhk on ühisvara, ja mitte ainult meile, vaid kõigele elavale ja elutule, mis temaga kokku puutub. Me saastame seda kas teadmatusest või hoolimatusest. Teadmatus tuleneb teatavasti teadmiste puudumisest, hoolimatuse taga on osaliselt nähtus nimetusega ühisvara tragöödia, mille keskkonnakaitselisest aspektist tuleb „Ökoloogika“ rubriigis juttu edaspidi ja ilmselt ka korduvalt.

Kui vett saastada, ei kõlba see juua. Kui seda siis veel natuke saastada, on ujuminegi kahtlane tegevus. Kui vett on meretäis, siis on enamikul meist raske uskuda, et ka sellist kogust on võimalik saastada. Vett on maailmas inimese kohta 0,18 km3. Seda on nii umbes viie Ülemiste järve jagu. Arvestades, et praegu peab Ülemistest joonuks saama terve pealinn, tundub viis isiklikku Ülemistet küllaltki palju. Tegelikult on kõik meie Ülemisted joogikõlbmatult soolased või külmunud. Vedelat magevett, mida iga päev tarbime, on sellest korraga planeedil alla 1%. Suur osa sellestki moodustab sogane või muul viisil joogikõlbmatu pinnavesi.

Kui tuleb tahtmine tarbida, siis valigem mõttetu nipsasja asemel kultuur. Saastab vähem. Pildil tundmatu kunstniku teos Ahrenshoopi kunstnikeküla rannas.

Piia Ruber

Maapinda on inimese kohta planeedil kokku 0,2 km2 ehk umbes 20 ha. Sellestki on kasutatav ja kandev vaid osa ja võib arvata, et ka sellel oleva metsa alla me prügi ei viiks ega vana mootoriõli ei kallaks.

Jah muidugi on need ressursid meil ühised, neist kõik on mingil määral tänu geo- ja biokeemiale isepuhastuvad ja osalt ringluses, kuid sellegipoolest on need piiratud ja neid ei ole inimese kohta just palju. Suurenev saastekoormus aga tähendab tõsiasja, et Maa võime ise oma õhku, vett ja pinnast puhastada, oleme ammu ületanud.

 

Saastamine kui paratamatus, kui kõigi organismide omadus. Kesk­konna­kaitselistes vaidlustes tuleb keegi, sageli on selleks poliitik või ettevõtja, varem või hiljem välja argumendiga, et iga inimtegevus mõjutab keskkonda ja sinna pole midagi parata. Tal on selles muidugi õigus, aga kuna seda teab alati ka vastaspool, siis vaidlustes on tegemist justkui lahtisest uksest sissemurdmisega. Inimtegevusega kaasnev keskkonna mõjutamine on tõepoolest paratamatu ja keskkonnale, ehk siis meile endile, suuresti kahjulik. Ometi võiks meid rõõmustada asjaolu, et ka kõikide teiste elusorganismide tegevus toimib elukeskkonnale kahjulikult. Kõik elusorganismid vähendavad oma keskkonnas neile vajalike ressursside hulka ja eritavad keskkonda oma elu­tegevuse jääke, mis on neile endile kahjulikud. Et elusloodus selles tarbimise ja reostamise õhinas üldse olemas on, on seotud asjaoluga, et kellegi jäägid on kellelegi teisele ressursiks ja sedasi on kõik looduses ringluses, kaduv ja samas uuenev. Kinnises ja piiratud ressursiga keskkonnas, näiteks õllevirdes, on asjad teisiti. Õllevirre on pungil suhkrutest ja sinna lisatakse väike kogus pärmseeni, kes leiavad end hoobilt pudrumägede ja piimajõgede vahelt. Loodus on aga nii seadnud, et hästi elavad organismid hakkavad ka hästi sigima. Sigitatud järglased tarbivad samu ressursse, mis nende vanemadki, lisaks on sigimine oma olemuselt progresseeruv nähtus. Pooldumise korral saab kahest neli, neljast omakorda kaheksa jne. Miljonini ja pisut pealegi jõutakse sellisel viisil juba kahekümnendas põlvkonnas.

Mingil ajal selgub, et suhkruid jääb vähemaks ja päris kõigile enam ei jagu. Keskkonda on ilmunud mürgine etanool, mille sisaldus kasvab koos suhkru­sisalduse vähenemisega. Millalgi võidakse virdeanum ka sulgeda, siis lisandub muudele hädadele ka suurenev süsihappegaasi sisaldus ja sellega seotud rõhu tõus ning pH langus. Saatuslikuks osutub õllevirdes enamasti suhkru otsalõppemine. Mõnes muus anumas, näiteks koduveini omas, on selleks enamasti aga saaste hulk ehk taluvuse piiri ületanud etanoolisisaldus. Pärmseened settivad miljonite kaupa anuma põhja ja mängu tuleb inimene, kes hakkab selle ökosüsteemi kohusetundliku liikmena teisele organismile saatuslikuks saanud keskkonda ja selles sisalduvaid jääkaineid oma rõõmuks tarbima.

Kõik organismid ei ole pärmseened õllevirdes ja enamasti meie ressursid uuenevad. Piiravaks saab sel juhul ressursside uuenemise kiirus või jääkainete kuhjumine. Loomsed organismid vahetavad sellistel puhkudel sageli asukohta. Nii on teinud ka inimese ürgsed eellased. Tänapäeval me aga nii ei tee, ja kui teemegi, siis on see äärmuslik meede ega muuda nähtuse traagilist sisu.

Looduses isendid konkureerivad omavahel ja on loodusseaduseks, et isendid peavad olema ses mängus egoistlikud, mõtlema vaid omaenda kasule ja selleläbi suurendama oma järglaste hulka. Oma geenialleele saavad edasi anda vaid need, kes on ahned. Tulevikule ei panusta isegi pärmseen, sest isegi kui tal oleks taipu ennustada virdeanumas saabuvat looduskatastroofi ja vastavale teabele tuginedes oma tarbimist ja saastamist piirata, siis teised seda ei tee. Liiati sõltub tulevik suurel määral teguritest, mis ei ole pärmseene kontrollida. Niisiis tasub elada hetkes.

Saastamine on seega justkui loodusseadustega määratud. Selle taga on loodusliku valiku teel tekkinud ahnus ja tuleviku paratamatu ebaselgus. Meie ei ole pärmseened ja tänu teadlastele oskame juba väikestviisi näha oma tulevikukeskkonda. Esialgu tundub, et midagi roosilist meid ees ei oota. Peale tuleviku ennustamise oskame sõlmida ka kokkuleppeid oma ühise keskkonna kasutamise kohta ja paljudes ühiskondades oleme jõudnud järeldusele, et sigimine on küll tähtis, aga seda ei pea tegema endast maksimumi andes. Sellest hoolimata saaste ikka kasvab, ressursid ikka vähenevad ja meid saab aina rohkem. Eelnevast järeldub, et säästlikkus ja ühiskondlik kokkulepe keskkonna­kasutuse kohta on justkui loodusseadustele vastutöötamine ja peaks seega olema võimatu.

 

Saastamine kui kultuurinähtus. Saastamine tuleneb meie omapärasest ressursitarbimisest. Me vajame sööki nagu iga teinegi loom. Ja me tahame süüa palju ja hästi, samuti nagu iga teinegi loom. Troopikaloomana, kellest suurem osa elab väljaspool troopikat, lisanduvad meie tarbimisobjektide hulka ka energia ja edevad „nipsasjakesed“. Paraku seab söögitarbimisele piirangud meie seedekulgla võime seda vastu võtta. Energiatarbelgi on omad piirangud. „Nipsasjade“ tarbimise puhul näib, et loodus mingeid piiranguid seadnud ei ole ja mida jõukamaks saame, seda rohkem tarbime. Sedalaadi mõttetu tarbimisega kaasneb saaste nagu mõttekagi tarbimisega. „Nipsasjad“, olgu need uhked hooned, sõidukid, ehted, soojamaareisid või midagi muud, on seotud inimkultuuriga. Seega on inimese saastamine suuresti kultuuri­nähtus.

 

Saastamise võlu. Nii nagu suitsetamise eesmärk ei ole tervise kahjustamine, ei ole saastamine samuti inimtegevuse põhieesmärk. Nii võiksime keskkonnakaitsjana olla ka saastavate inimeste ja nende tegevuse suhtes tolerantsed. Liiati on saastavalt toodetud toodete tarbijate hulgas, teadmatusest või paratamatusest, palju ka keskkonnakaitseliselt mõtlejaid. Saastamisse süvenenult ja tolerantselt suhtudes võib seda kogunisti omamoodi võluvaks pidada. Aegade jooksul leiutatud tehnilised protsessid, masinad ja töömeetodid on inimkultuuri ja mõttetegevuse suursaavutused ka siis, kui need saastavad. Kaevandused oma läbimõeldud logistikaga, raske, ohtliku ja räpase töökeskkonnaga, võimsa tehnikaga, mis ei ole loodud ilu silmas pidades, kuid on ikkagi omamoodi kaunid. Kaevanduse sissekäik oma tööeesrindlaste autahvli ja mälestustahvliga traagiliselt hukkunutele paneb mõtlema nende inimeste motiividele, mis ei olnud kindlasti seotud saastamisvajadusega. Kõrgahju leiutaja Abraham Darby, pöörleva aurumasina leiutaja James Watt, kurikuulsa putukamürgi DDT avastaja Paul Hermann Müller ega isegi tuumapommi üks väljatöötajaid Julius Robert Oppenheimer ja veel tuhanded sama kaliibriga maailma muutjad ei olnud kindlasti halvad inimesed ja osalt nende töö ja looming lausa hämmastavad. Saaste, mida nende geeniuste loome on põhjustanud, pärineb sageli juba teistelt ja ka nemad on tahtnud peamiselt head. Iseasi, kui hästi see on olnud läbi mõeldud ja kuidas välja kukkunud.

Saastamine, mis käis kaasas majandustegevusega, oli industriaalajastul omamoodi uhkuseasi ja midagi on sellest jõudnud ka tänapäeva inimeseni. Sajandivanune tööstusarhitektuur on kindlasti ambitsioonikam kui tänapäevane. Puhkiv, endast tossupilve mahajättev auruvedur on sedavõrd meeldesööbiv vaatepilt, et ehkki raudteel neid enam ei näe, hoiatab liiklejat tõkkepuuta raudteeülesõidul endiselt kolmnurksel märgil olev tossutav auruvedur.

Millalgi jõudis maailma sotsiaalsele maakaardile uus inimrühm – keskkonnakaitsjad, kellele saastamine ei meeldinud. Meeldimine on maitseasi, aga ka paljud teadlased toetasid nende seisukohti ja demokraatlikus ühiskonnas tuli aina rohkem arvestada selle kasvava inimrühma arvamustega. Saastamine muutus vaikselt uhkuseasjast häbiasjaks. Nõudlus saastavate produktide järele ja tööstusgeeniuste uued leiutised ei kadunud kuhugi. Kes sai, saastas vähem ja tegi seda silma alt eemal. Mõnigi saasteaine kadus kasutuselt, aga saastamine jätkus, jätkub seniajani ja kindlasti lähitulevikuski. On kurb tõsiasi, et ükski tänapäeva majandusharu ei ole senisel kujul jätkusuutlik ja suurele osale neist on aega antud vaid mõni aastakümme. Muutuda ei taha ka inimene. Ikka tahame hästi elada ja palju tarbida – teha seda üksteise võidu aina kiirenevas tempos ja hoolimata retoorikast, armastusest laste ja lastelaste vastu külma kõhuga oma kallite järeltulijate arvelt. Selline on loodusseadus.

 

Kultuur kui saastevaba tarbimine. Sageli on poes oleva eseme rahaline väärtus võrreldav tema tootmise panusega keskkonna saastamisse. Tikud on odavad ja nende tootmine saastab vähe, sõiduauto on kallim ja selle tootmine saastab juba rohkem, kuld ja kalliskivid on eriti kallid ja nende saamiseks toodetakse ühe massiühiku kohta saasta kohe erilisel hulgal.

Ometi kipuvad maailma kalleimad üksikesemed olema hoopis kunstiteosed, mille loomisel toodetav saastekogus on ka hullematel juhtudel imeväike. Kunstiteose väärtus tarbeesemena piirdub maali puhul näiteks selle kütte­väärtusega, pronksskulptuuri puhul pronksi väärtusega metalliturul, kivikuju puhul näiteks tema väärtusega killustiku toormena. Tegeliku rahalise väärtuse annab kunstiteostele inimeste soov seda omada, mis on hea mõõdupuu hindamaks ka tema väärtust kultuurikandjana. Ometi ei keela see meid kellegi teise miljonitesse hinnatud kunstiteost täielikuks rämpsuks pidada. Kunsti väärtus sõltub ikka sellest, kuidas me seda väärtustame, mitte kui palju me selle saamiseks oleme saastanud.

Tarbides ajame enamasti taga mingit emotsiooni. Kõige keskkonnasäästlikum ongi tarbida kultuuri, mis on oma olemustelt loodudki tundeid tekitama. Kultuuri tarbides saate keskkonda saastamata lahti taskus sügelevast rahast. Olgu selleks ooperietendus või külakapelli simman, ei omagi väga tähtsust. Ostes aga koduseinale rippuma mõne kunstiteose, võite selle hiljem uuesti rahaks vahetada, ja kui veab, saate vastu rohkem, kui alguses olite maksnud.

Kohatu on rääkida oma aja äraelanud kunstiteostest kui jäätmetest või ka nende taaskasutusest. Audiovisuaalsed kunstid pakuvad nende esitamisega muidugi elamusi ja muul kujul ei jää neist suurt midagi järele. Lenini pronkskuju saab aga ümber sulatada Pätsiks ja vajaduse korral uuesti tagasi Leniniks. Pronks ei pane pahaks. Seinale riputatavaid kunstiteoseid saab kompaktselt ladustada ja suur osa neist muutub millalgi või kellelegi taas väärtuseks. Kunst ei tekita prügimägesid.

 

Lõppsõnum. Saastamine on halb ja inimkonnal tuleb sellest halvast harjumusest vabaneda. Sellest sõltub meie eksistents ja oma saastamiskultuuri tagajärgi me juba paraku tunneme. Tuleb tunnistada, et saastamine on juurtega sügaval meie kultuuris ja selle väljund ei ole läbinisti halb. Keskkonnateemalistel väitlustel peaksime samuti jälgima osalejate motiive ja meeles pidama, et pea kunagi ei ole need halvad. Töösturid, arendajad, teised, kes saastamist korraldavad, teevad seda sugugi mitte primitiivsest rahahimust ega kaugeltki innust teiste elukeskkonda saastada, vaid siirast soovist midagi suurt ära teha, midagi luua. Suurem osa meist on tarbijad, kelle tekitatav nõudlus võimaldab toota ja paraku tekitada ka saastet. Seega oleme kõik ühiselt vastutavad ja keskkonnaprobleeme peame lahendama samuti koos. Saastamiskultuur, mida oleme hoogsalt viljelenud juba paar sajandit, peab paratamatult otsa saama. Inimkultuuri saavutusena ei muutu aja jooksul ehitatu väheväärtuslikuks. Kujundagem kaevandused ja tossavad tehased ümber muuseumideks ja teatri­saalideks ning meenutagem inimesi, kes on higi, vaeva, pühendumise ja loominguga need kõik teinud. Kui aga tuleb tahtmine tarbida, siis valigem mõttetu nipsasja asemel kultuur. Saastab vähem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht