Rõõmustame, toidame, tõrjume ja kardame

Linnad pakuvad lindudele pea piiramatut toidulauda, sest linnadesse on akumuleerunud kordades rohkem energiat, kui leidub loodusmaastikus.

MARKO MÄGI

Miks tulevad linnud linna? Miks ei lase nad meil rahulikult toimetada ja omaenda kujundatud keskkonnas elada? Miks peavad nad oma noka meie asjadesse toppima? Lihtne vastus oleks: miks ka mitte. Linn pakub soodsaid elutingimusi paljudele elusolenditele. Nii nagu inimesed tulevad linna kergemat elu otsima, meelitab linn ka linde. Kas linnud linna just kergemat elu nautima tulevad, on raske öelda, kuid nii nagu linna koondunud ressursid tõmbavad ligi inimesi, on need atraktiivsed ka lindudele.

Linnalooduse kujunemise tagamaadest arusaamiseks tuleb esmalt heita pilk minevikku ja küsida, miks on linnad tekkinud. Linnad hakkasid tekkima pärast seda, kui inimkond oli õppinud põldu harima ja jäänud paikseks. Enne seda liiguti ringi, otsiti vajalikke ressursse loodusest, elati peost suhu, sest suuri toiduvarusid ei osatud või ei suudetud koguda. Põllupidamise arenedes olud aga muutusid: tekkisid varud, mida ei olnud mõistlik enesega kaasas kanda, otstarbekam oli varude juurde paikseks jääda. Seega on linnade üheks peamiseks tekkepõhjuseks ressursside koondumine ühele kindlale alale või piirkonda.

Kui algselt oli selleks ressursiks toit, siis kaubanduse arenedes konverteeriti see peagi rahaks, mis andis võimaluse tarbida kõikvõimalikke hüvesid. Kaubavahetuse arenedes tekkisid linnad ka oluliste kaubateede ristumiskohtadesse – aladele, mille looduslikud olud ei pruukinud olla kuigivõrd soodsad kohapealsete toiduvarude soetamiseks, kuid koondunud ressursid tõmbasid inimesi siiski ligi. Loomulikult tekkis peagi vajadus ressursse kaitsta ja selleks ehitati kaitserajatisi, hakati loodusmaastikku ümber kujundama. Linnastumise tulemusena kujunesid aegamööda keskkonnad, mille kujunemine võttis piinavalt kaua aega (tahame ju hüvesid võimalikult kiiresti nautida), kuid evolutsioonilises ajaskaalas olid linnastumisega kaasnevad muutused ülikiired. Linnastumise ajalugu ei ole väga pikk – vanim teadaolev linn, Jeeriko, rajati u 11 000 aastat tagasi. Võib öelda, et ressursside koondumine „nelja seina vahele“ pakkus inimesele suuremat turvalisust ja heaolu. Tänapäeval koondutakse linnadesse samal põhjusel. Algselt olid keskkonnamuutused asulates vaevumärgatavad, kuid linnastumine on võtnud mõõtmed, mis sunnib paratamatult linde ja teisi elusolendeid võitlema koha eest siin päikese all.

Linnud ja linnastumine

Mida tegid linnud, kui nende senisest elukeskkonnast sai asula? Suur osa linnustikust ei lasknud end häirida, sest esimesed maaharimiskatsed ei olnud laiaulatuslikud. Inimese lähedusse seadsid end sisse liigid, kes said maaharimisest kasu, sest neil oli võimalus toituda kasvatatud viljast. Pole siis ime, et mõni linnuliik muutus inimeste silmis kahjuriks. Üheks selliseks liigiks on koduvarblane, kes on inimest saatnud kogu linnastumise ajaloo vältel, ka seal, kus see liik algselt levinud ei olnud. Koduvarblane on saavutanud inimese lahke abiga kosmopoliidi staatuse. Raske on leida suurlinnu, kus seda liiki ei kohta.

Esimeste lindude linna tulek ei olnud ilmselt suureks probleemiks, sest ökoloogiliselt tasakaalus (põllu)majandus ei lasknud lindude arvukusel liiga suureks kasvada. Ei ole välistatud, et konfliktid tekkisid ja teatud liike vaenati, kuid probleemide ulatus ei ole võrreldav tänapäeva mastaapidega. Ajapikku seadsid end inimese naabruses sisse teisedki liigid – ikka sellised, kes lõikasid inimese lähedusest kasu, süües palakesi tema toidulaualt. Kuldnokad, hakid ja varesed on olnud inimese kaaslasteks aastatuhandeid, probleeme nendega ei olnud, kuni …

… algas tööstusrevolutsioon. Enne XVIII sajandi lõppu elas tolleaegsetes linnades vaid napilt 3% inimkonnast, XXI sajandi alguseks oli linnadesse kolinud aga pool inimkonnast. Selline muutus sai võimalikuks tänu plahvatuslikule tehnoloogilisele arengule, mis võimaldas senisest suurema hulga ressursside ammutamist loodusest. Jätkuvalt koondusid ressursid linnadesse, kus toimus hüvede ümberjaotamine. Kui kusagil on rohkelt hüvesid, koonduvad sinna ka neist huvitatud, täpselt niisamuti nagu sõnnikukärbsed kogunevad karjamaal lehmakookidele. Utreeritud paralleel, kuid põhimõte kehtib ka inimeste puhul: kui kusagil on võimalik millestki osa saada, siis tuleb sellest ka osa saada. Nii on linnadesse koondunud üle poole maakera rahvastikust ja linnastumine jätkub suure hooga. Peagi, nii paarikümne aasta pärast võime ehk sõita eksklusiivsetele ekskursioonidele „Lähme vaatame maainimest“. Tänapäeval käiakse organiseeritult tutvumas loodusega, sest linnainimesele on loodus huvitav ja põnev – midagi, mida linnas ei ole võimalik kogeda (vabandan juba ette nende ees, kellele looduses viibimine on igapäevane tegevus, kuid minu arust olete selges vähemuses). Ma ei imestaks sugugi, kui peagi koidab aeg, mil linna ja looduse vahele võib panna võrdusmärgi, sest linnas sirgunud põlvkonnad peavad linna loomulikuks looduskeskkonnaks. Raske on süüdistada neid noori vääras maailmapildis, sest kui põlisloodus puudub, ei olegi teistsuguse vaate kujunemine võimalik.

Taas tagasi lindude juurde. Mille pagana pärast tulevad linnud linna? Raske on ette kujutada looduslikust keskkonnast erinevamat elupaika, kui seda on linn. Kuigi linnastumine on toimunud läbi ajaloo erineva kiirusega ja viimasel sajandil ülikiirelt, ei toimu linna tekkimine ja loodusmaastiku asendumine inimtekkelisega siiski üleöö. Mis on sel kiirusel pistmist lindudega? On ikka küll, sest mida aeglasemad on loodulikud või inimtekkelised protsessid, seda suurem on tõenäosus, et teatud liigid suudavad nendega kohastuda. Just nii on juhtunud tüüpiliste linnalindudega. Lindude suureks eeliseks teiste loomade ees on nende kiire levimisvõime. Kui maismaal liikuvatele loomadele võivad takistuseks saada veekogud, mäestikud vms, siis linnud võivad neid takistusi ületada ja end linnas sisse seada. Kuid miks peaks üks lind end linnas sisse seadma? Vastuse annab seesama inimkonna linnastumise põhjus. Ilmselt on paljud juba ära tabanud, et selleks põhjuseks on ressursside koondumine piiratud alale, kus neid on võimalik ammutada väiksema energiakuluga kui loodusest. See on ilmselt peamine lindude linna kolimise põhjus. Linnad pakuvad lindudele pea piiramatut toidulauda, sest linnadesse on akumuleerunud kordades rohkem energiat, kui leidub loodusmaastikus. Mõelge, kui palju toitu seisab poeriiulitel – ühel või teisel moel jõuab sellest osa lindude toidulauale. Toit üksi ei ole siiski ainus tegur. Paljud linnad pakuvad lindudele ka turvalisemat elukeskkonda, sest puuduvad kiskjaid, kuna need ei ole suutnud linnaeluga kohaneda. Leidub küll uudseid kiskjaid, nt kassid ja koerad, kuid üldiselt peetakse linnu turvalisemaks. Talviti pakub linn lindudele sooja, sest majadest eralduv soojus aitab neil kergemini külma öö üle elada. Soojema mikrokliima tõttu saabub linnadesse kevad varem, mis omakorda võimaldab linnalindudel varem sigima hakata ning rohkem pesakondi üles kasvatada. Pole välistatud, et linnaeluga kohanemise tulemusena toimuvad mikroevolutsioonilised muutused, mille tulemusena võime näha erinevusi ühe liigi linna- ja maapiirkonna populatsioonide vahel. Erinevused võivad ilmneda lindude käitumises (nt inimpelglikkuses), sigimises, füsioloogias jne, mis võib viia muutusteni lindude elukäigus. Näiteks liigid, kel on loodusmaastikus palju järglasi, kuid lühike eluiga, võivad linnas sigida aeglaselt, kuid teha seda rohkem aastaid. Tartus pesitsevate rasvatihaste pesakondades sirgub lennuvõimeliseks oluliselt vähem poegi kui nende metsades elavatel liigikaaslastel. Selline elutempo muutus on võimalik vaid siis, kui see tagab linnas suurema edukuse.

Linna pakutavate hüvede loetelu võiks veel pikendada, kuid kindlasti tekib küsimus: kui linnaelu nii magus on, siis miks näeme linnas vaid viit-kuut linnuliiki (hakk, varblane, vares, tuvi, kajakas), kus on siis teised liigid, miks nemad ei tule hüvedest osa saama? Mitte kõik liigid ei suuda linnaeluga kohaneda, paremini saavad hakkama need, kes pole väga valivad ei elukoha ega leiduva toidu osas. Just sellised ongi tavalised linnalinnud. Pealegi on linnaeluga kohanemisel abi kognitiivsetest võimetest, mis võimaldavad kiiresti vastavalt oludele käitumist kohandada või uusi linnaeluks vajalikke oskusi omandada. Vareslased (hakk, vares, künnivares) on lindude seas ja üldse loomariigis ühed parimate kognitiivsete võimetega olendid, kes suudavad toime tulla väga erinevates tingimustes. Pole siis ime, et neid leiab kõikidest maailma linnadest. Eriti hästi tulevad nad toime intensiivselt linnastunud piirkondades, kus rohelust peaaegu ei ole, nt kivikõrbelised kesklinnad. Tegelik liigirohkus on linnades siiski suurem, kuid et suur osa lindudest on väikesed värvulised, siis ei pane me neid lihtsalt tähele. Ka Tartus või Tallinnas võime mõnetunnisel jalutuskäigul kohata kümneid linnuliike. Valdav linnurikkus on koondunud siiski äärelinna, kus on rohkem rohelust.

Emotsioon või probleem

Linna ahvatlustel on ka varjukülgi. Linnast leitav toit on lindudele „rämpstoit“ ja seetõttu ei pruugi linnalindude tervis sugugi hea olla. Nii nagu inimene kipub võimaluse korral rämpstoiduga liialdama, teevad seda ka linnalinnud. Sellest hoolimata näivad muud linna pakutavad hüved kehva toidukvaliteedi üles kaaluvat, soodustades mõningate liikide arvukuse kasvu suuremaks, kui see loodusmaastikus eales võimalik oleks.

Kui arvukus kasvab, ei lase probleemid end kaua oodata, sest inimene ei taha leppida olukorraga, kus lähedusse siginevad mugava linnaelu ebamugavaks tegevad linnud. Nad kisavad, ei lase magada, roojavad täis kõik autod ja pargipingid, ründavad rahumeelseid linnakodanikke, tagudes neil päid veriseks. Ja tulebki lindudega tegelema hakata. Võimalusi on palju, kuidas seda teha, kuid lahenduste ühine joon on, et lihtsad need ei ole ja probleemist vabanemiseks tuleb kulutada palju aega ja raha. Seda just seetõttu, et linnalinnud kohanevad muutustega kiiresti. Probleemide ärahoidmiseks oleks pidanud kunagi linna tekkimise juures viibima probleemide ennetamisega tegelev spetsialist, kuid loomulikult on seda liig nõuda, sest inimese loomuses on eelkõige hoolitseda omaenese heaolu eest – eks oma särk ole ihule kõige lähemal – ja alles seejärel hakata laiemalt mõtlema. Küll aga peaks igas linnas olema vastava ettevalmistusega inimene, kes suudab võimalikke probleeme ette näha, sest probleemide ennetamine on likvideerimisest mitu korda odavam.

Kevaditi heliseb minu telefon tavapärasest sagedamini, sest linnalinnud on asunud sigima. Tulevad kaebused lindude häirivast mõjust, palved linde abistada (nt üksinda parklas tuterdav kajakapoeg), nõu küsivad ametnikud, sest neile on samuti kurdetud ja nõutud probleemide lahendamist või lindude likvideerimist. Kõige selle valguses ei suuda ma mõista inimest, kes läheb linna peale jalutama ja võtab lindude toitmiseks kaasa saiapätsi. Selliseid tuvitädisid on uskumatult palju. Kui näen Emajõe ääres lapsevanemaid oma võsukestega lindudele pätside kaupa saia sisse söötmas, tekib paratamatult tuuleveskitega võitlemise tunne – kodanike kaebused on ju alguse saanud just sellest, et lindudele on linnas toiduressurssi küll ja rohkem veel. Ometigi on suur hulk inimesi, kes emotsionaalse rahulduse saamiseks pakuvad lindudele veel lisa. Selge see, et nii pole lootustki probleeme lahendada. Olen sageli lindudega hädasolijatelt küsinud, kas nad ise toidavad linde. Saanud vastuseks, et jah, kuidas siis muidu, linde peab ju aitama, tuleb end tublisti talitseda, et mitte ise probleemi allikaks muutuda.

Saan väga hästi aru, et lindude toitmine on üks kergemaid viise saada positiivseid emotsioone, mida pakub vahetu kontakt elusloodusega. Ja ehk ongi neid emotsioone vaja, et tulla toime stressirohke linnaeluga (vaadeldes linde unustad pinged!) ja linna tungiva loodusega. Kui me suudaksime aru saada, et loodus linnas on sama loomulik kui linnast väljas, ehkki veidike teisel kujul, siis ei oleks meil probleeme. Inimene peab aduma, et linna pakutavate hüvede (töö, toit, arsti- ja päästeabi, meelelahutus) taustal on linnuprobleemide talumise hind suhteliselt väike. Pealegi makstakse seda hinda vaid ühe kuu vältel, mil linnud pesitsevad. Need aga, kes ei suuda linnalinnuprobleemiga kohaneda, need koligu maale – seal linnud elamist ei sega. See muidugi ei tähenda, et linnalindude kahjude ennetamise ja likvideerimisega ei peaks tegelema.

Marko Mägi on Tartu ülikooli linnu­ökoloogia teadur.

Kunstnikud Silja Saarepuu ja Villu Plink paigutasid 2005. aastal Raekoja platsi keskpunkti 6 m diameetriga ja 4 m kõrge tsirkulaarse objekti, mille siseküljele oli trükitud Raekoja platsi panoraam. Tänu reflekteerivale kattematerjalile peegeldas objekti väliskülg platsil viibijaid. Installatsioon kuulus kunstiprogrammi „Trichtlinnburg“.

Inimestele mõeldud installatsioon ajas segadusse kajaka, kes peegelpinnalt iseennast ründas ja üritas installatsiooni maha lammutada.

Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming