Rein Vihalemm 9. XII 1938 – 18. VII 2015

Surm – varju ulmata uni,

kerge ja jahe,

kerkib mu üle kuni

saan üle lahe.

Arno Vihalemm, katkend luuletusest „Varjumäng“ kogumikust „Trööstikirjad II“

Tartu ülikooli ja eesti filosoofiat on tabanud suur kaotus: lahkunud on silmapaistev teadusfilosoof professor Rein Vihalemm.

Vihalemm sündis Pärnus 9. XII 1938. Ta lõpetas 1957. aastal L. Koidula nimelise Pärnu II keskkooli, 1963 TRÜ füüsikalise keemia erialal (kiitusega) ning 1966 aspirantuuri filosoofias. 1969. aastal kaitses Vihalemm NSV Liidu TA Filosoofia Instituudis kandidaadiväitekirja.

Vihalemm jõudis töötada Tartu ülikoolis filosoofia õppejõuna kokku 49 aastat. Alustanud 1966. aastal õpetajana, valiti ta 1992. aastal korraliseks teadusfilosoofia professoriks. Tema algatusel loodi teadusfilosoofia õppetool, mille hoidja ta oli 2004. aastani ning seejärel töötas samas erakorralise professorina. Vihalemm juhendas paljusid magistri- ja doktoriväitekirju, tema õpilaste hulgas on paljude teadusalade esindajaid.

Tema teadusfilosoofilised tööd on pälvinud rahvusvahelise tuntuse. Ajakiri Problemos kirjutas Vihalemma hiljutise juubeli puhul temast kui Baltimaade kõige mõjukamast teadusfilosoofist. 2011. aastal nimetati ta Helsingi ülikooli juures tegutseva iseseisva instituudi – Helsinki Collegium for Advanced Studies liikmeks.

1979. aastast oli ta Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse liige, sh juhatuse liige ja teadusfilosoofia sektsiooni esimees. Ta oli Rahvusvahelise Keemiafilosoofia Seltsi asutajaliige (1997). Ta oli TÜ filosoofia osakonna nõukogu liige ja aastatel 1998–2004 selle esimees, alates filosoofia ja semiootika instituudi loomisest ka selle nõukogu liige.

Vihalemm oli arvukate teadusartiklite ja raamatute autor. Tema koostatud kogumik „Teaduse metodoloogia“ (1979), nagu ka tema raamatud „Ühe teaduse kujunemislugu“ (1981) ja „Teadusfilosoofilisest vaatepunktist“ (2008) on olnud teejuhiks paljudele teadlastele ja filosoofidele. 2001. aastal ilmus Kluweri kirjastuselt tema koostatud „Estonian Studies in the History and Philosophy of Science“, mis asetas Eesti teadusfilosoofide tekstid rahvusvahelisele areenile.

Tema peamised uurimisvaldkonnad olid teadusfilosoofia, epistemoloogia, keemia ja selle ajalugu ning (teadus)filosoofia ajalugu Eestis. Vihalemm oli seisukohal, et inimtunnetuse ja teaduse mõistmiseks tuleb õppida tundma teaduse arengulugu ja omaaegset konteksti. Seda vaatles ta ennekõike keemia näitel. Ent ta tegeles ka laiemalt küsimustega, millega teadus tegeleb ning mis teadus ise on. Vihalemma loodud F-teaduse mudel aitas mõista, miks on just füüsika kujunenud etalonteaduseks ja kuivõrd see etalon on rakendatav kõigile teadustele.

Sügava ja originaalse mõtlejana õhutas Rein Vihalemm kõigi valdkondade teadlasi mõtlema oma teaduse metodoloogiliste küsimuste üle ning aitas kaasa paremale üksteisemõistmisele eri teadusalade vahel. Tema enda tarkus, sallivus ja kõrged eetilised põhimõtted olid eeskujuks kõigile.

Inimesena oli Rein Vihalemm väga tagasihoidlik, õiglane ja suuremeelne. Tema suureks hobiks oli jõel paadist kala püüdmine. On lohutav teada, et surm tabas teda siis, kui tema meel oli rahulik ja ta tegeles oma meelisharrastusega. Laupäevane kalapüük Pärnu jõel jäi viimaseks ja tema paat asus Toonela teele.

Sügavalt kaasa tundes omastele mälestame tänumeeles suurt mõtlejat, head kolleegi ja õpetajat Rein Vihalemma.

Tartu Ülikool

Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond

Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituut

Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming