Rakendusfilosoofia käsiraamat pragmaatikule

Parim koostis ja vahekord on saavutatud siis, kui üldsuse silmis ollakse avatud, eluviisilt salalik, vajaduse korral silmakirjatseja, kusjuures suudetakse ka teeselda, kui pole teist väljapääsu.

HOLGER RAJAVEE

Francis Baconi „Esseed“ kujutavad enesest filosoofilis-moraliseerivat riigivalitsemise visiooni, määratud lugemiseks „vürstlikele“ silmadele ning autor on selle komponeerinud kui tasakaalustatud õpiku, milles on seadnud üksteisele järgnema tähtsamad sõlmteemad, mis omakorda vahelduvad kergemate kõrvalteemadega tagamaks ladusat lugemist ja mitte liialt kurnates kõrgelseisva lugeja tähelepanumeelt. Vaieldamatult on Baconit mõjutanud Niccolò Machiavelli „Valitseja“.

Bacon on oma teose pühendanud Buckinghami hertsogile ega jäta lugejale mingit kahtlust, et hindab oma kirjutist kõrgelt, ennustades sellele vastupidavust „nii kaua kui raamatud kestavad“. Bacon alustas „Esseede“ kirjutamist 36aastasena ning lõpetas 64aastaselt, aasta enne surma. Tegu on küpses eas mehe arutlustega, kus ei ole kohta nooruslikule tundeküllusele, argumenteerimata väidetele ega vettpidamatule lahmivale uuenduslikkusele. Pigem avalduvad kaalutletud konservatiivsus, paras annus pragmaatilist künismi ja rõhutatult kiretu ilmavaade.

Nendesse aastatesse langes tema poliitilise karjäärikõvera kõrg- ja madalseis – 1594. aastal õiguskantsleri amet Elizabeth I valitsemisajal, seejärel ajutine kuninganna ebasoosingusse langemine ja sellele järgnenud kuninganna õigusnõunikus nimetamine 1597. aastal, 1598. aastal lühiajaline võlavangi sattumine. Kuningas James I valitsemisajal löödi 1603. aastal Bacon rüütliks, 1613. aastal sai temast taas õiguskantsler, 1618. aastal tõusis lordkantsleriks – riigi kõrgeimaks ametnikuks. 1621. aastal omistas kuningas talle St. Albansi vikondi tiitli ning täpselt samal aastal toimus tema poliitiline krahh, kui parlamendi komitee süüdistas teda kahekümne kolmes korruptsioonijuhtumis ning ta pidi veetma neli päeva Toweri vanglas, kust pääsenuna elas tagasitõmbunult, säilitades õnneks oma tiitli ja maavaldused.

Selline, piltlikult öeldes, Ameerika mägede sarnane karjäärikõver on jätnud oma väljaloetava jälje „Esseede“ eri osadesse. Kui jälgida esseede valmimisaega, võib märgata erinevat meeleolu, mis suure tõenäosusega on tulenenud autori ametialasest hetkeseisust. Kui varasemalt, XVI sajandi lõpus valminud esseedes on autor oma seisukohtades sirgjoonelisem, avatum ja tundeküllasem, siis hilisemates kirjatükkides peegeldub paras annus frustratsiooni ja küünilisust. Näiteks võib tuua tsitaadi 1625. aastal kirjutatud esseest „Teesklusest ja silmakirjalikkusest“, kus filosoof postuleerib: „Parim koostis ja vahekord on saavutatud siis, kui üldsuse silmis ollakse avatud, eluviisilt salalik, vajaduse korral silmakirjatseja, kusjuures suudetakse ka teeselda, kui pole teist väljapääsu.“

Samuti on enamiku esseede valitud ja kaalutletud sõnavalikus tunda kõrge riigimehe noblesse oblige’i, kus mõistus ja kaalutletus domineerivad tunnete üle, poliitik filosoofi üle.¹ Alljärgnev soovitus valitsejale pärineb esseest „Mässudest ja rahutusetest“ (1625) ja on igati päevakohane ka meie kaasajal: „Kindlasti peavad vürstid hoolsalt jälgima, mida nad hellade asjade kohta täbaratel aegadel ütlevad, eriti lühikeste eneseavalduste puhul, mis nooltena laiali lendavad ja mida peetakse nende salajaste kavatsuste väljenduseks. Sest mis pikkadesse kõnedesse puutub, siis neid kui pealiskaudseid asju ei panda nii hoolsalt tähele.“

Baconi teost iseloomustab hämmastavalt kiretu suhtumine sellistesse tundeelementidesse nagu ilu, õnn, sõprus jne, mis arvatavasti autori ettekujutuses kuuluvad valitsemise puhul ebavajalike marginaalsete nähtuste hulka, et neil pikemalt oma käsiraamatus peatuda. Nii sõnab filosoof oma ülilühikeses essees „Ilust“ (1612, täiendatud 1625): „Ilu on nagu suvised viljad, mis kergesti riknevatena ei säili, ja enamasti põhjustab ta kombelõtva noorpõlve ning tusameelsusele kalduvat vanadust.“

Baconi poliitilistes esseedes ilmutab end uusajale omane pragmatism, mis võiks pälvida iga tänapäevase poliitikahuvilise – nii professionaali kui profaani – tähelepanu. Pildil 2012. aastal Tartus Reformierakonna kontori ees toimunud valeliku poliitika vastane meeleavaldus.

Ivo Kruusamägi / Wikimedia Commons

Essees „Õnnest“ (1612, täiendatud 1625) leiame järgneva mõtte: „[—] inimese õnne valuvorm on tema enda kätes [—] ühe inimese rumalus kujuneb teise õnneks, sest kiiremaks soodsale järjele jõudmise viisiks on teiste inimeste eksimuste ärakasutamine.“

Ja essees „Sõprusest“ (1612, ümberkirjutatud 1625), mis mahult on kahest eeltoodust kõige kopsakam, lubab Bacon enesele olla tundelisem: „Sõpruse peamine hüve seisneb võimaluses kergendada pakitsevat südant, mida igat liiki kired on täitnud muredega. [—] Tunnete puhul teeb ju sõprus tõepoolet tormidest ja rajudest päikselise päeva, ning mõistuses hakkab tema tõttu pärast pimedust ja mõtete segadikku valitsema päevavalgus.“

Toodud tsitaatide põhjal ei jää kahtlust, et liigne emotsionaalsus ei ole määratud kuuluma vürstide esmaste valitsemisinstrumentide hulka. Teose peafookuses on aga riigi valitsemise ja haldamise teemad, mille puhul avaldub täiel määral Baconi poliitiline geenius ja kus filosoof kasutab moraliseerivat kriitilist tooni rohkem kui mujal. „Valitsemisest“ (1612, märgatavalt täiendatud 1625): „Kui nüüd rääkida valitsemise tõelisest mõõdust, siis on see harv ja raskesti saavutatav asi, sest nii mõõt kui ka mõõdutus koosnevad vastandeist.“ Baconi poliitilistes esseedes ilmutab end uusajale omane pragmatism, mis võiks pälvida iga tänapäevase poliitikahuvilise – nii professionaali kui profaani – tähelepanu.

Esile tuleb tõsta Ilmar Vene asjakohast põhjalikku saatesõna, kus ta keskendub eelkõige Baconi positsiooni lahtimõtestamisele oma aja kontekstis. Sel ajal hakkab formeeruma uusajale omane maailmanägemine ning selle kujundamisel on Baconil tähtis osa. Olles ühelt poolt teadusliku mõtlemise uuendaja, inglise empirismi teerajaja, on Bacon ka ratsionaalne riigimees, kelle „mõtete ajendajaks on business“.²

Korduvalt rõhutab saatesõna autor Baconi usuleigust ja kriitilist suhtumist religiooni, millele siinkirjutaja tahab vastu vaielda. Oma teostes, sh „Esseedes“, on Baconi puhul tegu tõsiuskse anglikaaniga, kes võib küll sarjata roomakatoliku kirikut ja Vatikani, kuid kelle filosoofia üheks nurgakiviks on siiras usk Kõrgemasse Olendisse, kellelt pärinevad kõik inimese teadmised.³ Õigusega väidab Vene, et Baconi kui uusaja lävepakul oleva teadlase eesmärgiks on „inimese võim looduse üle“, kuid vahendid, s.t teadmised, selle saavutamiseks tulenevad siiski jumalikust antusest subjektile.

Kindlasti tuleb aga nõustuda Vene hinnanguga, et „Esseedel“ on Baconi kontseptsiooni järgi esmajärjekorras praktiline eesmärk, olles „[—] praktilise meelelaadiga inimese tähelepanekud, mis peavad olema õpetlikuks lugemiseks teistele praktilise huvisuunitlusega inimestele.”⁴ Tõepoolest – tegu on rakendusfilosoofia käsiraamatuga, mis on suureks abiks algajale pragmaatikule, ja olles kirja pandud küll uusaja hakul, on sisult üllatavalt aktuaalne ka tänapäeval.

1 Sel teemal: Heidi D. Studer, „Francis Bacon: Philosopher or Ideologue? “ The Review of Politics, Vol. 59, No. 4 (Autumn, 1997), pp. 915–926.

2 Bacon, Esseed, lk 245.

3 The Two Books of Francis Bacon: Of the Proficience and Advancement of learning, Divine and Human. Divine Proofs of the Dignity of Learning. (London: John W. Parker and Son, West Strand, MDCCCLII), lk 37–43.

4 Bacon, Esseed, lk 240.