Progressiivne poliitika

MARGUS OTT

Avo Keerend. Vabanevad seosed I.  1987, värviline kõrgtrükk.

Avo Keerend. Vabanevad seosed I. 1987, värviline kõrgtrükk.

Tartu Kunstimuuseum / Tõnu Tamm

Progressiivne poliitika on edenev, ta teiseneb tegemise käigus. Seda, kuidas täpselt ta muutub, ei saa ette teada. Selles mõttes on progressiivne poliitika tulevikuline ja avatud. Aeg mängib siin keskset rolli, progressiivne poliitika on üdini ajaline. Ajalisuses võib välja tuua kaks konstitutiivset aspekti: mälu ja uuendus ehk lõiming ja eristumine (nende aspektide kooslust nimetame väeks). Aeg tähendab ühest küljest uuenemist, eristumist, aga teisest küljest on see võimalik üksnes mingisugusel mälu taustal ehk tänu sellele, et varasem on mingil moel praegusega lõimitud. Ajaline kulgemine eristub tulevikuks, aga lõimib seejuures minevikku. Nõnda ka ühiskonna puhul: ühiskond peab ühest küljest lakkamatult uuenema, kohanema muutuvate oludega, aga teisest küljest saab ta seda teha ainult mingisuguse minevikupagasi pinnalt ehk „kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“. Need kaks aspekti, mälu ja uuendus ehk lõiming ja eristumine ei ole iial tasakaalus, ja ikka rõhutatakse rohkem kas üht või teist. Mälu rõhutamist võiks nimetada konservatiivsuseks ning uuenduse rõhutamist reformismiks.

Me võiksime eristada progressiivset konservatiivsust ja reformismi ning reaktsioonilist konservatiivsust ja reformismi. Progressiivne poliitika on see, mis jaatab ühiskonna ajalist kulgemist. Progressiivne konservatiivsus on see, mis rõhutab aja mälu aspekti, ilma milleta uuenemine on võimatu ning selle pinnalt osutab mälutugede vajalikkusele. Nõnda saab progressiivne konservatiiv vastu olla näiteks sellisele minevikupärandi lõhkumisele ja hävitamisele, nagu seda tehti Hiinas kultuurirevolutsiooni ajal. Progressiivne reformism on see, mis rõhutab aja uuenemise aspekti kui seda, mis mälupinnalt võrsub. Progressiivset reformismi iseloomustab tundlikkus ja tähelepanelikkus asjade käigu ja kaldumise suhtes, sest nagu öeldud, me ei saa täpselt ette teada, millise kuju asjade käik võtab, nii et me peame hoidma ennast teisenemises teispool oma ettekujutusi.

Reaktsiooniline poliitika hoiab kinni ajalise kulgemise käigus tekkivatest produktidest kui sellistest, väärtustab neid nende enestena, tõstes nad väljapoole aja kulgu. Reaktsiooniline konservatiivsus hoiab kinni minevikuvormidest, mida peaks justkui lihtsalt kordama. Selle kohta võib aga küsida: mis väärt on elu, mis pelgalt kordab minevikuvormi? Kas pole see pelgalt varielu? Mis mõtet sellisel elul on? Kas ei kutsu see otsemaid endale otsa peale tegema? Sest kogu reaalsus on minevikus eminentsemalt juba olnud ja parimal juhul võime seda ainult matkida, ehkki on ebatõenäoline, et me iial minevikuhiilguseni küündiksime, kuna me oleme põhimõtteliselt jõuetud. Reaktsiooniline reformism hoiab kinni tulevikuplaanidest, s.t teatavatest valmis ettekujutustest ja käesolevatest põhimõtetest selle kohta, kuidas ühiskonda tuleb reformida (Nõukogude Liidu viisaastakuplaanid olid suuresti sellised). Erinevalt progressiivsest reformismist ei ole see tegelikult tulevikuline, vaid siin tõmmatakse tulevik oleviku liistule. Ajal ei ole siin mingit tõhusat rolli, tulevikuaega võiks kujutleda hetkega möödunuks, läbides hoobilt talle ette projitseeritud teisendused, hüpates otse lõppkujutlusse.

Muidugi aja mäluaspekt teostub kunatistes mälutugedes, mälupidemetes, mälujälgedes. Ja aja uuenemisaspekt teostub samuti mingite ennetuste, ennustuste, ettekujutuste kaudu. Küsimus on eeskätt rõhuasetuses. Kas need käesolevad mälutoed või ettekujutused ongi see, mida me otsime, või me käsitame neid pidepunktidena ajalise kulgemise, lõimimise-eristumise jaoks, väe verstapostidena. Viimasel juhul ei jää ühiskond kinni ühtegi minevikuantusse ega tulevikuettekujutusse, vaid käsitleb ja käsitseb neid oma elamise, kulgemise abinõuna.

See ei tähenda (tingimata) minevikuantuste kõrvaldamist ega tulevikuettekujutustest loobumist, vaid küsimus on selles, mis valgusse ja perspektiivi nad asetuvad: kas meie tähelepanu ammendub käesolevate vormidega või me märkame väesolevat eristumist-lõimingut, mis on neid käesolevaid vorme omandanud. Kui me tõstame kättejõudnud olendi või vormi ajalisest kulgemisest välja, siis me lahutame ta kujutise temast endast, muudame ta puuslikuks ning tema väärtustamine ilmneb vältimatult meele- ja vägivaldsena. Seevastu kui olend või vorm jääb kontakti oma väega, siis püsib ta elavana ja teisenevana ning on ainuliselt väärtuslik.

Üks tüüpilisi reaktsioonilise poliitika vorme on tõsta mingisugused vormid ajalisest kulgemisest välja ning väita nad igavesteks: need on ühest küljest aegade algusest peale antud ja teisest küljest on need väärtused, mis peavad meie käitumist suunama tuleviku poole. See on kolmetine struktuur (mis on õhtumaises semiootikas tüüpiline vähemasti Platoni aegadest peale), kus kahe empiirilise ja ajaliku entiteedi läbikäimist vahendab kolmas, noumenaalne, igavene vorm. Kõige lihtsamal juhul on nendeks empiirilisteks ja ajalisteks üksusteks ühest küljest üksikindiviidi või ühiskonna praegune olukord ning teisest küljest nende algne õige olukord minevikus või soovitatav õige olukord tulevikus. Kust see igavene kolmas võetud on, seda ei saa muidugi seletada, vaid seda peab postuleerima. A contrario saab väidelda, et vastasel juhul ühiskond (kui siinkohal sellega piirdume) laguneks koost, meil puuduks õige arusaam oma positsioonist ja antusest ning meil ei oleks mingeid juhtnööre oma käitumisele, kõik oleks suvaline, kõik ähvardaks kokku variseda. Meil ei oleks mingeid kriteeriume asjade ja olukordade üle otsustamiseks.

Ometi saab näidata, kuidas eelnev väekirjeldus saab samuti anda seletusi ja juhtnööre, mis aitavad meil veelgi paremini ja täpsemini nähtustes orienteeruda ja nende väärtust kaaluda. Orientiiriks on siin ajalise kulgemise võimendumine ehk see, kui head eristumist ehk uuenemist võimaldavad antud süsteemi lõimingud ehk mälu ning kui hästi suudab süsteem eristumisi lõimida. Aegruumselt kätte jõudes annavad need kaks aspekti suureneva mitmekesisuse ja keerukuse.

Mitmekesisem ja keerukam süsteem on vägevam, võimaldab võimsamat ajalist kulgemist ning need on „immanentse“, ilma kolmanda vahenduseta käiva kirjelduse kriteeriumid. Mitmekesisust ja keerukust tuleb aga vaadelda kogu süsteemi terviku seisukohalt. Küsimus on siin selles, kui paljudeks tähenduslikeks olekuteks on süsteem võimeline. Keerukus kasvab mõnevõrra erinevate elementide lisandudes, aga keerukus kasvab hüppeliselt uute keerukustasandite juurdetekkimises. Mitmekesisus ja keerukus pole pelgalt kvantitatiivne (elementide arv), vaid n-ö kvalitatiivne, sõltudes organiseerumistasandite arvust. Süsteem on keerukas siis, kui keerukuse tasandeid on palju, ja mitte siis, kui lihtsalt ühel tasandil on palju elemente. Ühesõnaga, keerukuse ja mitmekesisuse seisukohalt on oluline ka süsteemi elementide seostatuse viis. Kõige üldisemalt ütleb süsteemiteooria seda, et süsteemi keerukus on vähene nii juhul, kui neid seoseid on väga vähe (tahkus) kui ka siis, kui seoseid on ülemäära palju (kaos). Esimesel juhul on süsteem jäik, paindumatu, mõjutused ei suuda levida. Teisel juhul aga levivad mõjutused liiga kiiresti ja ülemääraselt, nii et vähimgi mõjutus tõukab süsteemi tasakaalust välja kaootilisse liikumisse. Kõige keerukam süsteem on see, kus ühest küljest on lokaalsed seoseklastrid ehk moodulid (s.t mis on omavahel tihedamalt seotud kui ümbrusega), mille vahel aga on piisavalt palju sidemeid. See tagab selle, et mitte iga üksikelemendi muutus ühes lookuses ei tõuka kogu süsteemi tasakaalust välja, aga ka selle, et süsteem säilitab integreerituse ja plastilisuse ning võime kanda mõjusid üle kogu kehami ning selle varal ennast ümber kujundada (kusjuures see ülekanne ei ole lihtsakoeline, vaid kätkeb tõlkeid ja teisendusi).1 Süsteemi keerukuse hindamise parim kriteerium on ajaline ulatus: kuivõrd süsteem suudab kohaneda, ennast ümber ehitada, ettetulevaid juhuseid loovalt ära kasutada.

Üks printsiip, mida me peaksime seejuures silmas pidama, on ühest küljest lokaalne lähenemine, aga teisest küljest see, et samal ajal peetaks silmas maksimaalset ajalist ja ruumilist ulatuvust ning süsteemilist hõlmavust. Lokaalne selles mõttes, et vältida „ajatuid“ ja „kohatuid“ üldisusi (mis võivad osutuda kultuurisõltelisteks), aga maksimaalse ulatuvuse ja hõlmavusega selles mõttes, et me ei lahutaks ühtesid nähtusi teistest, vaid püüaksime „silmas pidada“ kogu nähtustevälja (pelgalt terasetoodangu mahu järgi ei saa hinnata, kumb oli arenenum, kas USA või Nõukogude Liit) ning süsteemi seoseid oma ümbrusega.

Nõnda näiteks võib vabalt olla, et mõnda aega on diktatuur majanduse arengu seisukohalt soodsam kui demokraatia, näiteks seetõttu, et mingeid otsuseid saab kiiremini langetada. Aga kui me hindame diktatuuri ajalise kulgemise perspektiivist ning võtame arvesse tema jätkusuutlikkust, aegruumilist ulatuvust ja ühiskondlik-poliitilist hõlmavust, siis osutub diktatuur nõrgaks ja lühiajaliseks: iga diktatuur varem või hiljem langeb ja see tekitab seda sügavama segaduseolukorra, kuna ühiskonnakorralduse alustalaks oli üks isik või kitsas isikutegrupp. Nii et on küll võimalik, et demokraatiad ei pruugi majanduslikus mõttes töötada nii hästi kui autoritaarsed režiimid (näiteks tuuakse sageli Hiinat), aga esiteks kehtib see piiratud aja vältel (autoritaarne režiim ei suuda tagada piisavat uuenemisvõimet) ja teiseks tuleb see majandusedu mingite ühiskonnagruppide arvelt, nii et ühiskonda tervikuna vaadeldes kaob suur osa majandusedu lummavusest.

Ehk teisisõnu: mingid mudelid ja ühiskonnakorraldused võivad meile tunduda kohmakad, aeglased ja puudulikud just oma paljususe tõttu – nagu demokraatia –, aga kui me suudame silmas pidada pikka ajalist, laia ruumilist ja avarat ühiskondlikku perspektiivi, siis me näeme selle süsteemi eeliseid, milleks on just paindlikkus, kohanemisvõime ja enesemuundamisvõime, mis kõik tähendavad seda, et mälu ja uuenduse aspekt on loovas läbikäimises. See ei tähenda, et kõik muutuks ühevõrra kiiresti või ühevõrra aeglaselt, vaid see toob kaasa suure hulga erinevate muutumiskiiruste koosolu. Muidugi on vahetud vaevused teravamalt tajutavad kui kaugemad eelised. Filosoofide ja teadlaste roll seisnebki selles, et pidevalt meelde tuletada pikka perspektiivi, et hoida ühiskonda langemast lühiajaliste autoritaarsete peibutiste lõksu (nagu juhtus pärast esimest suurt majanduskriisi möödunud sajandi 30ndatel aastatel) või lühikese ajalise perspektiiviga („valimistest valimisteni“) poliitpopulismi lõksu.

See, et eristumine ja lõimimine ehk uuenemine ja mälu või reformism ja konservatiivsus ei ole iial tasakaalus, tähendab seda, et ühiselu keskmes pole ühtki „asja“, vaid tühjus, vaba koht, „vabaduse väljak“. Ühiskond on keskelt tühi. Seda kahes mõttes, esiteks, et ühiselu keset ei saa hõivata mingi kuju ega printsiip (või kui, siis ainult ajutiselt ja/või meelevaldselt), ja teiseks, et ühiselu käib ümber tühjuse („kolmkümmend kodarat koondame ainsasse rummu / see mida pole / teeb ratta kasutatavaks // vaasi vormime savist / see mida pole / teeb vaasi kasutatavaks“ Laozi §11). Seda tühjust ei tule mõista abstraktselt eitusena, puudumisena (konkreetsuses on isegi vaakumil energia), vaid kujueelsena, eelvormilisena, ühiskonna sulaolekuna. See, mida me ühiskonnast näeme ja mõtleme, on teatavad kujud, käesolevad vormid. Raskem on silmas pidada, kust need kujud tulevad, valmiskujudele eelnevat sulaolekut. Progressiivne poliitika peabki silmas seda tiinet tühjust, sulaolekut, väesolu. Ühiskondlik elu muidugi lakkamatult jõuab kätte mingiteks käesolevateks vormideks ning järgib mingeid käesolevaid reegleid, seadusi. Küsimus on selles, kui paindlikud ja kohanemisvõimelised need vormid ja reeglid on, ehk kuivõrd nad püsivad kontaktis neile eluandva sulaolekuga, väesoluga. Alati on ühiskonnas reaktsioonilisi jõude, kes tahaksid selle olemusliku tühjuse täita mingi käesoleva vormi või reegliga (mida võetakse tagant minevikust või visatakse ette tulevikku), moodustada tarretisi ja klompe ilma sulamisväljavaateta. Sageli tehakse seda kaitsmise, säilitamise, tugevdamise sildi all. Kuid kõik käesolevad vormid on lõppkokkuvõttes nõrgad, ükski valmiskuju ei suuda vastu panna ajalise kulgemise muundustele. Üksi vorm – rahvus, religioon, filosoofia, kunst – ei ole väärtus iseeneses, vaid ainult sel määral, kui palju keerustumist, mitmekesistumist, väevoolu ta võimaldab. Kui see vool katkeb, on ta surnud.

See olemuslik tühjus või sulaolek ühiskonna keskmes ei ole muud kui meie kõigi mitmesugused suhted, vahekorrad, läbikäimised, misläbi me mitmekordselt kätkeme üksteist. Meie suhtlemine tühjuse kaudu tähendab seda, et me puutume kokku üksteisega võrdsete ja eripärastena – mitte kategooriaid pidi jagatutena ja nendes ühetaoliseks muudetutena. Siis on üksikisikud vähem ära määratud väliste tunnuste, kategooriate (sugu, rass, keel jne) poolt ning maksvusele pääsevad aina enam nende peenemad eripärad ja võimed. Siis nad saavad üksteisega mitmekesisemalt suhestuda, ühiskonnal on kasutada rikkalikum „inimressurss“, mitmekesisemast lävimisest saab tekkida sünergiaid ja põnevaid kooslusi. Progressiivne poliitika peab silmas muundumist, ajalist kulgemist teispool vorme, kujusid. Me ei ole ühiskonnana see, kes me oleme, vaid see, kelleks me saame, „tulevane kogukond“. Me peaksime kõigest väest püüdma tulla paremini, nii tegutsemise kui mittetegutsemisega.

See kogukond ehk polis ei ole midagi sekundaarset. Ei ole nii, et esmalt on indiviidid, kes seejärel otsustavad moodustada mingi koosluse. Individuatsioon on lahutamatult seotud mingisuguste kogukondadega, mingisuguse keskkonnaga. Kui me rääkisime ühiskonna sulaolekust ja ühisest vabaduse väljakust, siis täielikumas kirjelduses tuleb lisada, et sellest sulaolekust tahenevad välja nii ühiskond kui ka indiviidid ning et nõndanimetatud vabaduse väljak on igaühe südames. Nagu Mart Kangur on ühes jõulises visandis2 märkinud, ei ole põhiline vastandus mitte indiviidi ja kollektiivi vahel, vaid olulisim eristusjoon jookseb vägevamate ja vähem vägevate oluviiside vahel (mida ta nimetab vastavalt heterogeniseerivateks ja homogeniseerivateks), mis kõik käivad ühtaegu nii ühiskonna kui ka indiviidi toimimise kohta. Vägevam individuatsioon võimendab kogukonda ja vägevam kogukond soodustab mitmekesisemaid individuatsioone. Nii ühe kui ka teise puhul on küsimus selles, kui suurt eristumist nad suudavad – kumbki oma vahenditega – lõimida. Indiviidina ei ole ma samane ühegi teisega ja ma ei ole samane ka iseendaga, kuna ma kestan, muundun, saan rohkemaks, kui olin, voolan endast üle. Mu isedus ongi selle eristumise, ülevoolamise lõimimine – lõiming, mis käib üle ja läbi eristumise. Just selle varal saan ma päriselt teistega lävida, lävida teise kui teisega, kes samuti erineb minust ja endast. Meie pingestatud lävimine käib väärtusi pidi struktureeritud väljal n-ö hüüumärkide tähe all ning tundmatuses n-ö küsimärgi all (see, mida veel ei ole, vaid hakkab olema, on lahtine).3 See lävimispind peab jääma vabaks, ei tohi liialt tarduda ühtede antuste külge.4 Mälu peab püsima muundumises ja aitama muunduda. Kui ühiskonna (või ka isiku) kese tardub ühe oleva asja või idee külge, siis ta vägi mandub, eristumine ja lõimimine nõrgenevad.

Vahel räägitakse sellest risti vastupidi, justkui mitmekesisus ilmutaks mandumist ja nõrkust. Reaktsioonilised jõud üritavad just nimelt seada ühiskonna keskmesse mingit olevat asja või ideed ning seda kindlustada. See annab võltsi turvatunde, kuna eksistents saab siis nähtava, sõnastatava aluse. See jõud on nõrk, jätkusuutmatu ja piiratud levimisvõimega. Tõeline jõud ei pärine osutatavast, sõnastatud alusest, vaid tiinest tühjusest, mida saab sõnastada lõputul viisil. Tugev jõud on see, mis on kontaktis omaenda muundumisega ja suudab ennast ümber teha.

Kui me ütleme, et vabaduse väljak on ühiskonna keskmes ja üksikisiku südames, siis on oluline leida käesolevad struktuurid, mis seda tühjust kõige paremini kannaksid, alles hoiaksid, regenereeriksid. Selle näiteks on demokraatlik võimude lahusus, kus võimukese on tühi või õigemini jagunenud; ehtsa dialoogi pidamine, kus suhtluskese ei ole kummaski osapooles, vaid vabal väljal nende vahel; ebavõrdsuste mahendamine, mis muidu tsentreeriksid kogukonna vaid eelistatud osale, irrutades „teised“. Vahel seevastu nähakse ühiskonna ja poliitika tugevust homogeniseerimises ja tsentr(alis)eerimises, ja lühiajaliselt see võibki anda jõudu, kuid pikas perspektiivis on see kaotav strateegia. Elavuse ja kestlikkuse saame üksteise vahelt, detsentrist, heterogeensusest, erinevusest.

See käib ka rahvuse, keele, religiooni ja muu kohta. See detsentreeritud tühjus tekitab konservatiivides hirmu, et ühiskond paiskub kontrollimatus, suvalises, ettenägematus suunas minema, ja liberaalides jällegi hirmu, et detsenter tsentreeritakse, keskne tühjus topitakse täis olevaid asju (ideid, sümboleid, kujutisi), mis saavad asjadeks iseeneses, n-ö puuslikeks. Esimest ohtu saab ära hoida, kui püsitakse läbikäimises, dialoogis (ehkki teatud ühiskonna võib murda teine ühiskond või looduslikud tegurid). Teist ohtu saab ära hoida, kultiveerides erinevust hoidvaid asutusi ja põhimõtteid (võimude lahusus, sõna- ja usuvabadus, mittediskrimineerimine jm) ning töötades vastu homogeniseerivatele tendentsidele nii isiklikult kui ka ühiskondlikult. See leiutamine ei lakka. Teispool dogmasid ja loosungeid tuleb küsida, kuidas korraldada ühiselu nõnda, et maksimaalselt igaühel oleks hea ning et isikutevahelised ja -sisesed eripärad oleksid lõimitavad ja võimendaksid üksteist. Alati on eripärasid, mis ei võimenda (kuritegevus, juhmardlikkus, pahatahtlikkus), kuid inimliku ühiskonna tunnus on see, et tema lõimingutaotlus ulatub isegi sinna, kuhu ta ulatuda ei saa ja kus teda eitatakse, et taaskäivitada erinevuse võimendumine niipea, kui on võimalik (selle väljenduseks on surmanuhtlusest loobumine ja karistuste leevendamine). Süda ei tohi täis minna.

1 Näiteks rahvuste puhul peaks edukas lõimimine – mis ei oleks assimileerimine ega apartheid – tähendama esiteks seda, et on vahendid lävimiseks gruppide vahel (keelelis-kultuuriline ühiskompetents), ja teiseks seda, et rahvusgruppidel lastakse säilitada oma eristatus ja eripära (ning et seda riiklikult toetataks nii palju kui võimalik).

2 Tekstis „Selts ja üksindus: kaks kollektiivi“, vt http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=210

3 Vt Eik Hermann „Pingest“ (käsikiri).

4 Vt Leo Luks „Eesti riigi võimatust mõttest“, Sirp 23. I 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming