Põhja-Venemaa kummalised etnomaastikud

ART LEETE, JURI ŠABAJEV

Nõukogude Liidus kehtis ametlik rahvaste nimekiri. Ometi oli rahvaid, kes oma arust olid olemas, aga võimude meelest neid ei olnud. Pärast nõukogude aja lõppu käivitus Venemaal suuremat sorti etniline killustumine ja rahvuslikkuse ümbermõtestamine. Nõukogude ajal olid mitmed vanad identiteedid tühistatud, aga 1990. aastatel ilmusid need taas avalikkuse ette. Samuti on mitu seni etnograafiliseks rühmaks peetud kogukonda taotlenud ja osaliselt ka saavutanud tunnustuse omapärase identiteediga rahvana. Etnilise identiteediplahvatuse äärmuslikumad näited ilmnesid esimesel sotsialismijärgsel rahvaloendusel, mille andmete järgi tõusid muistsetest kurgaanidest üles sküüdid, Tolkieni raamatutest astusid välja kääbikud, päkapikud ja haldjad. Võidi end nimetada, nagu sooviti ja kõik pandi kirja.

Euroopa-Venemaa põhjaosas on mitu ajalooliselt seda piirkonda asustanud slaavi ja soome-ugri rahvarühma hakanud oma enesetunnetust ümber mõtestama, pakkudes nii huvi ka teadusuuringuteks. Põliskihistustes on see soomeugrilik regioon, aastatuhandetega siinsetesse metsadesse ja tundratesse kuhjunud soome-ugri arhailise pärimuse müür. Hoomatavas ajaloolises haardes kujutab Põhja-Venemaa endast aga kirevat, polüfoonilise kultuuri arenguala.

Venemaa Teaduste Akadeemia Komi teaduskeskuse, Helsingi ülikooli ja Tartu ülikooli teadlastest koosneva uurimisrühma Euroopa Liidu ja Venemaa ühisprogrammi ERA.Net RUS Plus raames algatatud projekti „Sümboolsed kultuurimaastikud: kogukondade areng ja kaitse Põhja-Venemaal“ eesmärk on uurida piirkonnas toimuvaid etnilisi ja usulisi muutusi. Ilmalikud ja kiriklikud võimuinstitutsioonid kalduvad vaidlustama etnilise mitmekesisuse ilmnemist ja diferentseerumist pidurdama. Paljudele tähendab mitmekesisus lihtsalt mõttetut segadust. Meie eesmärk on analüüsida Põhja-Venemaal ilmnevat etnilist laialivalgumist koos mitmekesisuse tunnustamise ees seisvate takistustega.

Slaavlased ja soomeugrilased

Põhja-Venemaa huvitab eesti teadlasi sealsete soome-ugri rahvaste pärast. Meie etnograafide soome-ugri huvi tärkas eelmise sajandi alguses ning arenes uurimistööks pärast Esimest maailmasõda. Kõiges selles innustasid eesti teadlasi soomlased, kelle kogemus Põhja-Venemaa hõimukaaslaste uurimisel on sajandi võrra pikem. Näiteks 1925. aastal õhutas Tartut külastanud Soome haridusminister Emil Nestor Setälä kohalikke teadlasi koguma soome-ugri keelelisi ja rahvaluule andmeid, mis aitaksid kokku panna pildi soomlaste ja eestlaste süstemaatilisest protokultuurist. Ülikoolis töötasid tollal Soomest pärit õppejõud, kes mõjutasid ka eestlasi soome-ugri uurimistööle pühenduma.

Samal ajal ei ole soomeugrilasi võimalik mõista Põhja-Venemaa rahvuslikku mitmekesisust arvesse võtmata. Osa rahvastest on soomeugrilased, näiteks karjalased, saamid, neenetsid ja komid, ja teine osa venelased, sealhulgas ebamääraselt eristatud rühmad, nagu pomoorid ja usttsilmalased. See suur kirev piirkond pakub võimalusi nii radikaalsema kui ka konservatiivsema arengu jälgimiseks.

Pomoorid kujunesid Valge mere rannikul omapärase rühmana välja XV–XVII sajandi jooksul ja neid on vene kroonikates esimest korda mainitud 1526. aastal. Pomooride nimetust on ebamäärasemalt kasutatud Arhangelski ja Vologda oblasti venelaste tähistamiseks, ent mõnikord on pomooridena käsitletud kõiki põhjaalade venelasi Koola poolsaarest Uurali mägedeni. Ajalooliselt on pomoorid tegelnud kalastuse, mereloomade küttimise ja laevaehitusega. Pomooride tegevusalad eeldasid suhtlemist ametnike ja välismaalastega, seega kujunes vajadus haritud inimeste järele. Juba XVIII sajandil oli pomooride seas igas peres vähemalt üks mees kirjaoskaja. Peale senise tegevuse hakkasid pomoorid arendama ka kaubandust norralastega.

Izvakomi grupp moodustus XVI sajandi lõpus, kui komid asustasid oma senisest asualast itta jäävad, kalapüügiks ja jahipidamiseks sobivad alad. Tihe läbikäimine neenetsite ja pomooridega mõjutas omapärase murde ja kultuurimudeli kujunemist. XVII sajandil hakkasid izvalased neenetsite eeskujul põhjapõtru kasvatama, arendades välja majanduslikult rentaablima karjatamisviisi. XIX sajandil laienes izvakomi asuala nii itta kui ka läände – Lääne-Siberist Koola poolsaareni. Peale tööstusliku põhjapõdrakasvatuse hakkasid izvalased kauplema ka põhja väikerahvastega.

XX sajandil kannatasid pomoorid ja izvalased riigi tugeva surve all. Majandusmudelid lõhuti ning nende identiteeti käsitleti ebaolulise ja kaduvana. Pärast Nõukogude režiimi lagunemist on pomoorid ja izvakomid oma etnilist eripära taas tunnistanud, ent ametlik hinnang nende omapärale pole ühemõtteline. Rahvaloendustel loetakse mõlemad kokku, ent arvatakse siiski vastavalt venelaste ja komide regionaalseks või etnograafiliseks rühmaks. Komi vabariigi Ust-Tsilma piirkonna vanausulised on end mingil määral samuti distantseerinud neile loomuldasa omistatavast tavalisest vene etnilisest kuuluvusest. Udora komid järgivad izvalaste sarnast etnilise omapära rõhutamise joont (näiteks on Udora rajooni koduloomuuseum ümber nimetatud Udora rahvusmuuseumiks sarnaselt izvalaste rahvusmuuseumiga), ent laiem avalikkus ja Komi vabariiklikud ametiasutused ei võta nende kultuurilisi iseseisvuspüüdlusi niisama tõsiselt nagu izvalaste puhul. Ka ei ole udoralaste seas ühist arusaama, et ollakse tõepoolest eraldi rahvas.

Ilmekamaks näiteks sellest vana kollektiivse enesetunnetuse päevakorda tõusmisest on ikkagi pomoorid ja izvakomid. Viimati olid izvalased rahvaloenduse andmetes välja toodud 1926. aastal ja uuesti hakati neid osaliselt komidest eristama 1989. aasta loendusel. Pomoori enesemääratlus hakkas käibelt kaduma XIX sajandil ja XX sajandi lõpupoole ei olnud see enam avalikkuses aktuaalne. Esimese nõukogudejärgse rahvaloenduse andmetel määratles end 2002. aastal izvakomidena 16 500 ja taas oma identiteedi aktualiseerinud pomooridena 6500 inimest. 2010. aasta rahvaloendusel oli mõlema rühma suurus vähenenud. Izvalasi loeti kokku 6420 ja pomoore 3113. Usttsilmalased on rahvaloendusel pomooride alarühmana samuti ära märgitud. Rahvaloenduse andmed on muidugi umbkaudsed, sest sõltuvad niisuguste rühmade puhul paljuski juhusest, kas keegi märgiti lihtsalt venelaseks või tehti täpsustus ka pomooriks olemise osas.

Laiemate muutuste taust

Pärast külma sõja lõppu on endistes sotsialismimaades toimuvad etnilised protsessid toonud esile ajalooliselt juurdunud, ent vastuolulisi identiteete. Etniliste suhete muster muutus 1990. aastatel pluralistlikumaks, see areng peatus aga mingis fragmentaarses, kentsakas ja hapras seisundis. Ka Põhja-Venemaa kohalikud rahvuslikud algatused on osa ülemaailmsest etnilisest elavnemisest, tekitades ühtlasi pingeid ja arusaamatusi regionaalsel poliitilisel, ühiskondlikul ja majanduslikul pinnal. Kohalikud etnilised liikumised kannavad endaga moodsaid rahvusluse ideid, ent seostuvad ühtaegu ka põliskultuuri narratiiviga. Etnilised ideoloogiad põhinevad loomulikel kultuurilistel müütidel, mida ei ole lihtne lammutada.

Peale rühma sees edasi antud mälestuste ja soovide vajavad need rahvad ka avalikkuse ja ametiasutuste tun

Izvalaste esindusorganisatsiooni Izvatas märk.

Izvalaste esindusorganisatsiooni Izvatas märk.

nustust, et oma nõudmisi paremini esitada. Sellega sõltuvad Põhja-Vene etnilised algatused laiemast poliitilisest olustikust ja administratiivsest juhtimisest. Võimuorganid saavad määrata etniliste liikumiste tegutsemisvõimalusi. Nende võimaluste avardamiseks tuleb etniliste liikumiste juhtidel veenda keskvalitsust, et nende esindatavad grupid on nii erilise identiteediga, et neile tuleb anda arenguvõimalus.

Põhja-Venemaal, nagu ka Venemaal üldiselt, on kasvava tähtsusega religioosse identiteedi põimumine rahvusliku eripäraga. Usulise ja etnilise kuuluvuse seose tunnetamine toimib ka eelarvamuste allikana muude uskude suhtes. Usk võib kohati olla etnilise eripära konstrueerimise aluseks või tuumaks. Etnilised ja usulised tunded toimivad sarnaselt – inimeste enesemääratlus, sotsiaalne korraldus ja poliitiliste nõudmiste esitamise viisid – ja vahel võib neid seega uurida sarnasel viisil. Põhja-Vene tegelikkus näitab, et religioon, põhiliselt vene õigeusk, mängib üha suuremat osa rahvusrühmade identiteedi aruteludes.

Võrreldes läänekristlustega on vene õigeusule omane suurema autentsuse tunnetus. See usulise algupära küsimus laieneb ka ühiskondlikku ja poliitilisse sfääri, sealhulgas rahvusliikumiste ideoloogiat puudutavatesse aruteludesse. Usu autentsus arvatakse seostuvat ka õigeusklike etniliste argumentide tõsiseltvõetavusega. Vene õigeusk pakub seega eeskuju usu ja rahvuse suheteks. Põhja-Venemaal tegutseb hulgaliselt kirikuid ja kristlikke misjoneid, piirkonniti on aktuaalsed ka animistlikud argumendid, ent kõik see peab poliitilist dialoogi õigeusu etnilise paradigmaga.

Ametlikult tunnustatud põlisrahvused saavad suurema õiguse esitada regionaalvõimule oma seisukohti ja nõudmisi, seega ei ole võimuesindajad uute ametlike rahvaste tekkimisest huvitatud. Põlisvähemuste enesemääratluse tunnustamisele on takistuseks ka ettevõtted, mis on seotud maavarade kaevandamisega ning mille juhid ei soovi uute legitiimsete rahvusrühmade tekkimist. Kui põlisrahvad saavutaksid suurema tunnustuse, kaasneks sellega nõue maavarade kaevandamisel nendelt kooskõlastuste saamiseks, mis ei ole aga ettevõtete huvides.

Pomoori ja izva poliitilised juhid nõuavad Venemaa valitsuselt oma rahvastele ametlikku tunnustust põhja väikerahvastena. See tagaks nendele suurema prestiiži, õiguslik-majanduslikud garantiid ja eelised, näiteks eriõigused kalastuses ja mereloomade küttimises. Valitsus ei ole nõudmistele vastu tulnud, sest ei pea piisavalt põhjendatuks nende rühmade omapära.

Rahvarõivais lauljad Komi Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil Kulömdini rajooni kultuurimaja ees.

Rahvarõivais lauljad Komi Vabariigi aastapäevale pühendatud kontserdil Kulömdini rajooni kultuurimaja ees.

Art Leete / Piret Koosa

Meie rahvusvaheline uurimisrühm püüab leida viise nende rühmade identiteedinõudmiste toetamiseks, et nad saaksid suurema õiguse osaleda regionaalses ja kohalikus avalikus elus. Analüüsime probleeme, mida pakuvad need Põhja-Venes (taas)kujunevad etnilised identiteedid seadusandjatele, majandusettevõtetele ja üldisele sotsiaalsele tasakaalule. Projekti tulemused võimaldavad Põhja-Venemaa arengut läbimõeldumalt planeerida.

Võimalikud arengusuunad

Põhja-Venemaa postsotsialistlikus arengus on pomooride ja izvalaste enesemääratluse katsed kõige põnevamad. Põliste ajalooliste vähemuste ümberkujunemine mõjus Põhja-Venemaa avalikkusele, poliitilistele ja majanduslikele institutsioonidele ootamatult, muutes piirkonna ühiskondlikud protsessid raskesti ennustatavaks. Olukord on segasem ka seetõttu, et osa põlisvähemusi liigub sama enesemääratluse rõhutamise teed, ent on vähemalt seni soovinud või suutnud teha vähem kui pomoorid ja izvakomid.

Pealegi suunab usulise ja etnilise arengu põimumist Põhja-Venemaal domineeriva Vene Õigeusu Kiriku määratletud etno-religioosse kollek­tiivse käitumise mudel. Samal ajal mõjutavad ka teised piirkonnas tegutsevad kristlikud kirikud ja misjonid – vanausulised, nelipühilased, baptistid, luterlased jt – arusaamu etnose ja usu sobivatest seostest. Need uued nähtused on seotud üldise usulise mitmekesisuse suurenemisega. Paljud protestantlikud misjonid hägustavad mõnevõrra õigeusu kiriku soositud traditsioonilist enesemääratluse mudelit. Mõned liikumiste liidrid on rahvusideoloogia arendamisel otsinud toetust just protestantlikust omakeelsest misjonist. Kõige raskem olukorra hoomamisel on aga ikkagi vaadeldava piirkonna suurus ja seda asustavate rahvaste ja rühmade kirevus.

Komi, Soome ja Eesti etnoloogid uurivad nii individuaalseid kui ka kollektiivseid, ametlikke ja tunnustamata arusaamu etnosest ja usust. Püüame välja arendada Põhja-Venemaale sobiva tõlgendusraamistiku etnilise ja usulise üldpildi kindlaksmääramiseks. Eeskätt tegeleme rühmadega, kes püüavad end ümber määratleda ja selle kaudu oma õigusi suurendada. Peale akadeemiliste eesmärkide oleme seadnud eesmärgi töötada võimuorganitele ja uuritavate etniliste gruppide esindajatele välja soovitused, et soodustada regiooni kultuurilist, sotsiaalset, poliitilist ja majanduslikku arengut.

Ühtlustavates poliitilistes oludes on etniliste liikumiste tegevus keskendunud nende rühmade kultuuritraditsioonide ja identiteedi kaitsmisele. Samuti võimaldaks suurem tunnustus neil tõhusamalt kontrollida oma asuala loodusressursse. Uuringu tulemusi on kavas esitleda Karjala ja Komi vabariigi, Neenetsi autonoomse ringkonna, Arhangelski ja Murmanski oblasti võimuorganitele, samuti sealsele avalikkusele. Projekti kaudu püüame rajada infotasandi nii üksikisikutele kui ka rühmadele nende paremaks kaasamiseks kolmanda sektori tegevusse.

Põhja-Venemaa etniline killustatus on huvitav, kohati kentsakas ning selle uurimine ja põlisrahvaste arengu toetamine vajalik. Mõneti on ebaselge, kui palju meie projekt pakub sisulist tuge regiooni probleemide lahendamisele ja tasakaalustatud arengule. Killustatus ei pruugi olla rahva arengu parim tee ega aita ilmtingimata tagada soovitud võimalusi ja õigusi. Ka on raske ennustada, kuidas Venemaa võimud pikema aja jooksul vähemustesse suhtuvad. Näiteks pomoori liikumise juht Ivan Mossejev vahistati mõne aasta eest süüdistusega, et ta kavatseb Põhja-Vene alad norralastele (ja sedasi juba kogu NATOle) maha müüa. Tõenäoliselt toimub piirkonna etniline areng veel mõnda aega kerge kahtlustamise õhkkonnas.

Ega teadlased tohigi poliitikute ja ametnike eest otsustada, kuidas asjad peavad käima. Saame siiski selgitada põlisrahvaste ja vähemuste kultuuri säilitamise ja arengu toetamise vajadust. Samuti on meil võimalik esitada tõsiasjalikud arengumudelid, mis soodustaksid piirkonna võimalikult harmoonilist muutumist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming