Pärandikirju V – Mäletavad ja tõtt kõnelevad (pärand)maastikud

MARJU KÕIVUPUU

Mõni aeg tagasi oli mul tarvis lasta oma artikkel bulgaaria keelde tõlkida ja selle käigus sai tublisti pead murtud, kuidas panna ümber sõna „maastik“ nii, et see annaks parimal moel edasi teksti sisu ega eksitaks heauskset lugejat kunstiteaduse või peisaažide lõpututele maastikele. Ega eesti keeleski ole see sõna kuigi vana. Kuid tubli saja aastaga, mil sõna „maastik“ on mõistena eesti keeles kasutuses olnud, on ta hoogsalt laienenud – peale pärand- ja rahvusmaastike on meil reljeefne poliitikamaastik, segane rahandusmaastik, edumeelne haridusmaastik, mitmekesine kirjandusmaastik, mõnel meist kas sügavad hingemaastikud või rubenslik kehamaastik jne.

Maastikuteadlased defineerivad maastikku inimese kaudu – see on inimese tunnetatav maa-ala, mis on kujunenud välja looduslike ja/või inimlike tegurite toime ja koostoime tulemusel. Tõsi, nii Eesti kui kogu Euroopa maastikud on suuresti kultuurilised – tähendab, et ükski neist ei ole enam inimtegevusest ja sellega kaasnenud muutustest täiesti puutumata jäänud, isegi siis, kui inimese jäljed maastikul ei ole alati enam nähtavad või tuntavad. Kuid ka värskemad jäljed meid ümbritsevatel maa- ja linnamaastikel on osaks ja/või illustratsiooniks kõikvõimalikest sündmustest, mis ulatuvad tagasi möödunud sajanditesse või koguni aastatuhandetesse. Maastik on neetult aus, ta ei valeta – me võime ühe või teise perioodi ajalookirjutusest välja jätta, mõnest episoodist piinlikult silmi maha lüües mööda vaadata või mõnda kosmeetiliselt kohendada, maastikule jäävad meie tegutsemise jäljed alles: siin-seal põrnitsevad meid etteheitvalt rohkem või vähem korras mõisasüdamesse ehitatud nõukogudeaegsete kolhoosikeskuste kortermajad oma tühjade silmakoobastega, piiritsooni mahajäetud militaarrajatisi või kolhooside karjalautu püüab loodus aeglaselt alla neelata ja vaevaliselt ära seedida. Varasuvised lopsakalt õitsevad sirelite saared kusagil põllu- või metsaveeres jutustavad oma vaiksel, valusalt südant pitsitaval moel meie hävitatud või hääbunud talude ja tühjenevate külade lugu.

Emakese looduse ürgset jõudu ja ehedat loomingut saab nüüdisaja inimene silmata järjest harvem – kui vähegi võimalik, on inimene looduslikud vaatamisväärsused rakendanud turismimajanduse tulutoova vankri ette. Sest kus on vähegi midagi vaadata, sinna tuleb üles panna turistilõks või vähemalt teha vaatamisväärne loodusmaastik kõigiti turvaliseks, et loodusest võõrdunud inimesega häda ei juhtuks. Seda inimese liig­intensiivset kohalolu ja kommertslikku survet tajusin viimati võimsat Niagara juga väisates. Püüdsin seda kohta vaimusilmas ette kujutada, siis kui moodsad ehitised ei olnud veel haaranud seda oma kaitsvasse embusse, ning mõelda, mida tundis ja mõtles inimene, kui ta jõudis kose juurde või kuulis selle kõrvulukustavat koha kusagilt eemalt. Võimalik, et see on eestlase omapära – vajame oma ümber palju ruumi, oleme harjunud looduseski liikuma nii, et kilomeetrite kaupa pole hingelistki. Seda, et puhas ja puutumatu loodus on väärtus omaette, et igale poole ei ole ilmtingimata vaja üles panna küsitava kunstilise väärtusega puuslikke, et teha näiteks looduslikust pühakohast „tõeline pühakoht, kus inimesel on ka midagi vaadata“ või igat masti atraktsioone, on siinsetele inimestele vahel rohkem kui keeruline selgeks teha.

Maastik kõneleb seesolijaga teist keelt kui võõraga, väljastpoolt tulijaga. Turisti või uusasuniku maastik ja põliselaniku maastik on kaks täiesti eri asja. Lõunaeestlaste vanem põlv varieerib põlvest põlve seda lugu, kuidas suvitaja ahhetab ja õhkab järvesilmadega liigendatud kuplilise maastiku hingematvat ilu nähes, talumees aga kirub: no miks jumal neid mägesid küll siia niipalju kokku lükkas, katsu sa sõnnikuvankriga siit üles või alla saada, nii et koorem jälle ümber ei lähe!

Mõni aeg tagasi juhtusin käima ühes Tallinna-lähedases mereäärses populaarses suvituspaigas, kus muist inimesi elab juba aasta ringi. Mõni uusasunik aga on leidnud, et rannamännikutele iseloomulik mustika-kanarbiku-põdrasamblikusegune metsaalune ei lähe mitte, on selle üles koorinud ja asendanud – üllatus-üllatus! – algselt ilmselt rõõmusrohelise, nüüdseks juba kolletuma kippuva muruvaibaga. Eh, mõtlesin nukralt – isehakanud Mitšurinid, kes looduselt armuande ei oota – või kui vaja, panevad Kristjan Lible kombel Amme jõe tagurpidi jooksma, et siis hea vaadata, kuidas villaveski seisma jääb –, ei ole meie hulgast kuhugi kadunud. Lihtsam oleks ju valida selline elukoht, kuhu muruplats orgaaniliselt kuulub, mõtlesin ja tõdesin seda looduse diletantlikku ümberkujundamist vaadates taas, et olgu maastik meie ümber milline ta on, peegeldab ta jätkuvalt kõige ausamal moel ühiskonna ja selle liikmete identiteeti, arusaamu ning väärtushinnanguid ning jutustab inimeste unistuste ja püüdluste lugu. See konkreetne näide illustreerib värvikalt uuema aja valglinnastuvate inimeste mõtteviisi: soovin küll elada maal, puhtas ja puutumatus looduses, kuid nii palju kui vähegi võimalik tahan sinna iga hinna eest kaasa tuua linnalise eluviisi ja moodsa kodukujunduse.

Mäletav ja tõtt kõnelev maastik on osaks inimese (veel) kirjutamata ja (juba) kirjutatud ajaloost, osaks inimesest endastki, sest rohkem või vähem nähtavad jäljed maastikul on seotud ka kultuuriliste assotsiatsioonidega: suuline pärimus, kirjandus, muusika, kunst. Järjest enam rõhutavad kultuuri­analüütikud tänapäeval (loov)inimestest kõneldes genius loci, paiga kaitsevaimu või -hinge tähtsust nii isiksuse kujunemisel kui ka inspiratsiooni allikana. Üha kiiremini üleilmastuvas maailmas näib just paigavaim olevat ka see semantiliselt mitmetähenduslik miski, mis aitab toetada ja säilitada inimeste etnilist identicus’t ka sellisel juhul, kui füüsiliselt ei olda enam seotud sünnipaigaga ning seda maastikku, mis elab mälestustes või fotodel, ei ole enam. Ehk nagu kirjutas Andres Rennit oma mulgi­murdelises luuletuses:

Ka lohk ja saar saand teisemasse ja mäge muutnu hoolsa käe, ning koplisse om kasvand kase kuid mälestus ei meelest läe…