Pagulaskriis internetis

LIISI LAINESTE

Sirp2016_02_0012__art_r2Mõned teemad, iseäranis need, mis puudutavad rahvustunnet, rassi, sugu, mõnel juhul ka religiooni ja muid inim­eksistentsi ja -identiteedi teemasid, on alati ja igal pool sütitanud tuliseid diskussioone. Kuigi rahvus jm identiteedikategooriad on aja jooksul muutunud ähmasemaks ning piir meie ja nende, oma ja võõra vahel on pigem pideva taasmääratlemise küsimus kui selgepiiriline lõplik otsus, leidub hetki, mil seisukohtade polariseerumine käivitub uuesti ettearvamatu hooga. 2015. aasta pagulaskriis on üks sellistest või osa pikemast sündmuste ahelast, sest tegemist on protsessiga, mille lõppu veel niipea näha ei ole.

Internetikultuur ja -keel

Veebidiskussioonid mõnel plahvatusohtlikul teemal kõiguvad sageli lubatu ja lubamatu piiril. Agressiivsed kommentaarid – solvangud, halvustamine, kaudsed või otsesed üleskutsed vägivallale – leiavad eriti kergelt väljapääsu just internetikeskkonnas. Leim (eesti vaste ingliskeelsele sõnale flame1) on kiirelt juurdunud sõna, millega tähistatakse solvangute, roppuste, sõimu jm verbaalse agressiivsuse väljundite kasutamist internetis. Teine, hiljutisem vaste sõnale „leim“ on vihakõne, mis tekitab küsitavusi, näiteks eesti keele instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik peab seda sõna ebaõnnestunud tõlkelaenuks.2 Peale eespool mainitute on kasutatud ka mõistet „vaenukõne“.

Sellesisuliste sõnade rohkus on juba iseenesest kõnekas ühiskonna vajaduste ja meeleolude peegeldajana. Aina sagedamini tekib olukordi, kus internetieetika reegleid eiratakse ja suhtlusmeedia tarbijate ekraanidele jõuab otsene või varjatud, enamasti verbaalne (vahel ka ainult visuaalne) agressiivsus. Ühelt poolt on see interneti kui keskkonna eripära ja teisalt globaliseerumise otsene tulem, sest leimija võib olla kes või kus iganes. Internet teeb võimalikuks identiteedimängud ja -vahetused, mida tõeline suhtlussituatsioon ei paku. Peale minimaalse tabamisriski suurendab leimijate turvatunnet ka rõhutatav sõnavabaduse ideaal – seda eriti Ida-Euroopas –, mis samuti soodustab tsenseerimatut eneseväljendust.

Kuid Delfi ASi hiljutine kaotus Euroopa Inimõiguste Kohtus osutab võimalikele tulevastele muutustele.3 Olgugi et lähiminevikus on mõne teema kommenteerimist veebifoorumites ajutiselt piiratud, on olukord varsti pärast piirangute eemaldamist taas „normaliseerunud“, s.t leimivate kommentaaride arv on tõusnud tavapärasele tasemele.

Leimi osakaal

Nagu etnilise vaenuga seotud sõnavara – düsfemismide – mitmekesistumine on reaktsiooniks ühiskonnas etniliselt pinnalt kerkinud konfliktidele (Eesti puhul on seesugust sõnavara mõjutanud eelkõige immigratsioon ida poolt), võib leimi üldisemalt analüüsides näha selgeid arvamus- ja jõujooni ning nendevahelist vastasseisu. Leimi osakaal, intensiivistumine või vähenemine ja selle avaldumiskeskkonna iseloomustus annab hea ülevaate sellest, missugused meeleolud ühiskonnas valitsevad ja millised tunded juhivad igapäevaotsuste tegemist. Avalikkuse seisukohti mõjutavad objektiivsed tegurid, näiteks rahvastiku arv ja tihedus, migratsioonisuundumused jms, ning muutused neis mõjutavad otseselt inimeste seisukohti ja viisi, kuidas neist räägitakse. Düsfemismid on seetõttu suurepärane näide sellest, kuidas tegelikkus kujundab kultuuri, sh veebisuhtlust ja kasutatavat sõnavara.

Teatud agressiivsus on internetisuhtlusele iseloomulik.4 Ohule viitab see, kui on märgata leimi intensiivistumist või tegelikku ellu imbumist. Viimasel kümnendil on Eestis toimunud sündmusi, mis on ajendanud hulgaliselt agressiivseid mõtteavaldusi, seda nii anonüümses kui mitteanonüümses veebikeskkonnas (nt 9. V 2007, pagulaskriis ja Vao pagulaskeskuse põleng). Kirjeldan lähemalt pagulaskriisi ja pagulaste kohta käivaid sõnavõtte kui kõige aktuaalsemat.

Eestis on anonüümse kommentaariumi valvenäiteks Delfi uudisportaal. Sealsete arutelude leimitase (aastatel 2000–2015) on keskmiselt umbes kuuendik avaldatud kommentaaridest, s.t 16 protsenti. Sellest omakorda kaks protsenti on tugev, seitse protsenti keskmine ja sama palju vähene agressiivsus.5 Niisiis on umbes kuuendik kommentaaridest negatiivselt häälestatud, mis tähendab ühtlasi seda, et enamik – 84 protsenti – kommentaare on rassilise, religioosse, rahvusliku jm vaenukõne osas neutraalsed. Selline jaotus on püsinud viimase 15 aasta jooksul samasugusel tasemel, intensiivistudes veidi vaid ajal, kui toimuvad tundeküllased sündmused. Põhjuseks, miks pagulaskriis ei ole oluliselt kasvatanud anonüümset leimi, võivad olla ajutised kommenteerimispiirangud, aga ka inimeste varasemast aktiivsem elu suhtlusmeedias.

Suhtlusmeedias on internetikasutajad vähem anonüümsed: nad on sisse logitud, neil on nimi, nägu, sõpruskond ja postituste ajalugu, mille põhjal on võimalik isik kindlaks teha. Alates Facebooki ja Twitteri (ja muude väiksemate keskkondade) loomisest on sealgi aina rohkem hakatud kommenteerima päevateemasid. Pagulasteema esiletõusul tekkis Eestis (nagu ka mujal Euroopas) avatud ja kinnisi Facebooki gruppe, kus postitatakse vägagi agressiivselt ega peljata ka mitteanonüümsena avaldada ksenofoobseid tundeid. Suhtlusmeediast on saanud uus emotsioonide kohtumis- ja põrkumispaik. Kuigi see teema on alles uurimisjärgus, tundub, et ka suhtlusmeedia agressiivsustase on suhteliselt konstantne ning anonüümsus, mida on seni peetud üheks leimi põhiliseks ajendajaks, ei mängigi nii suurt osa.

Polariseerunud tunded

Suuri erinevusi ei ole ka viimase 15 aasta põhiliste leimiobjektide osas. Nii anonüümses kui mitteanonüümses veebikeskkonnas näeme kaht tüüpi leimi: seda, mis on suunatud kaaskõnelejate vastu, ja seda, mis (ühiselt teiste kaaskommentaatoritega) leimab teist rahvust, rassi, religiooni vm. Esimese iseloomustamiseks on internetikeskkonnas levinud ja iseäranis sagedaseks muutunud ütlus: eestlase parim hommikueine on teine eestlane. Teises kategoorias on läbi 15 aasta domineerinud venelastevastane vaenukõne (u 10 protsenti kõigist kommentaaridest, sealjuures musta rassi esindajaid halvustavaid kommentaare – mida on ka suhteliselt palju – on alla ühe protsendi). Läbi aastate on kirgi kütnud ka LGBT-teema, eriti seoses kooseluseaduse ja selle järelkajaga. See on praegusajal kõnekas, sest nagu selgus hiljutisest uuringust, on Eestis pagulasteemaliste arvamuste jaotumine ühiskonnas võrreldav kooseluseaduse omaga: nii pagulaste vastuvõtmist (eriti just kvalifitseeritud tööjõuna) kui ka kooseluseadust toetavad eesti rahvusest kodanikud, kellel on kõrgharidus ja kes käivad tööl.6

Ingliskeelses teadusruumis on pagulasteema käsitlustes vahel kasutatud digitaalhumanitaarseid meetodeid ja suurandmeid (big data). Veebiotsingute sisuanalüüs näitab, et riigiti huvitavad inimesi erinevad pagulasteemad7 ja et „pagulane“ on ülekaalukalt sagedasem otsingusõna kui „migrant“. Eesti päritolu teadlase ja visionääri Kalev Leetaru loodud GDELT (Global Database of Events, Language and Tonality8) andmebaas võimaldab jälgida ülemaailmset uudisvoogu (Mark Fišeli ja Kalev Leetaru koostöö tulemusena on eesti keel kaasatud projekti „GDELT Translingual“, mille eesmärk on uudiste hulgaline masintõlge reaalajas) ja seda oma vajadustest lähtuvalt visualiseerida. See näitab eredalt pagulasteemalise uudisvoo intensiivistumist septembris 20159 ja samalaadset analüüsi Eesti uudiste puhul korrates saab samasuguse pildi (vt graafik).

Üldisemale kirjeldusele lisaks mõned näited huumorist, mida rahvusküsimusi puudutavates veebiaruteludes samuti sageli esineb. Mõelgem, milliseid võimalusi sõnamänguks pakub juba selle küla nimi, kus pagulased elavad, aga ka sõna „pagulased“ ise.

Hulgaliselt on näiteid ka leimi kohta, kuid jätan need siin edastamata, sest ei soovi leimi taastoota ja levitada. Huumor oma ambivalentsuse ja (vahel vaieldava) positiivsusega sobib hästi iseloomustama pagulasteema arutlustes aina korduvaid tundmusi – kaastunnet, hirmu, põlgust, viha –, mis on veebimaterjali temaatilises analüüsis esiplaanil.

Tunded on polariseerunud, kuid samal ajal manitsetakse suhtuma pagulasküsimusse rahulikult, mõistusega, mitte tundmuste pinnalt. Siinkohal pakuks abi ülevaade nii probleemi üldtaustast kui ka detailidest. Kuigi digitaalhumanitaaria on Eestis alles algusjärgus,10 võiksid selle ala spetsialistid aidata pagulasteemat lahata – näiteks veebipostituste tonaalsuse ja temaatilise analüüsi osas. Materjali selleks on.

1 vt ka http://keeleabi.eki.ee/index.php?leht=8&id=28

2 http://opleht.ee/25461-mis-me-teeme-vihakonega/

3 http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-126635#{“itemid”:[“001-126635”]}

4 Toodud lühiülevaade toetub käimasolevale uurimisprojektile, mis käsitleb internetikommentaaride agressiivust aastate lõikes alates aastast 2007 kuni praeguse ajani ning analüüsib selle taustal pagulaskriisiteemalisi mõtteavaldusi internetis.

5 Täpsemalt kategoriseerimise kohta vt L. Laineste (2010). Äpardunud huumor internetikommentaarides. Keel ja Kirjandus, 8–9, 655–670; http://keeljakirjandus.eki.ee/Laineste%20655-670.pdf

6 http://www.poliitika.guru/kainelt-ja-ratsionaalselt-immigrantidest-ja-pagulastest/

7 http://www.forbes.com/sites/kalevleetaru/2015/09/15/mapping-the-european-migration-crisis-through-google-searches/

8 http://www.gdeltproject.org/

9 http://blog.gdeltproject.org/irin-news-waking-up-to-the-refugee-issue-in-europe/

10 Toimunud on aga juba kolm selleteemalist konverentsi, vt http://www.folklore.ee/dh/dhe2013/, http://www.folklore.ee/dh/dhe2014/ ja http://www.folklore.ee/dh/dhe2015/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar