Otsides arengu algoritmi

Üldine evolutsiooniteooria väidab, et maailm areneb järjest lihtsamatest vormidest keerulisemateks.

KURMO KONSA

„Loomariik“ („Le Règne Animal“, 1817) on Prantsuse loodusteadlase Georges Cuvier’ kuulsaim teos, mis võtab kokku tema uurimistöö – elusloomade ja fossiilsete organismide kirjeldused. Cuvier ei uskunud evolutsiooni, et eluvormid võiksid aja jooksul areneda. Tema kõige olulisemaks panuseks on liikide väljasuremise kui fakti põlistamine, kuivõrd sel ajal ei olnud veel laialdaselt aktsepteeritav mõte, et kogu maailma looja jumal võiks lasta mingil osal oma kätetööst lihtsalt välja surra. Cuvier’ arvates olid fossiilid pärit meile eelnevast maailmast, mis mingi katastroofi tõttu hävinud oli. Pildil lehekülg raamatu esimesest ingliskeelset tõlkest.

„Loomariik“ („Le Règne Animal“, 1817) on Prantsuse loodusteadlase Georges Cuvier’ kuulsaim teos, mis võtab kokku tema uurimistöö – elusloomade ja fossiilsete organismide kirjeldused. Cuvier ei uskunud evolutsiooni, et eluvormid võiksid aja jooksul areneda. Tema kõige olulisemaks panuseks on liikide väljasuremise kui fakti põlistamine, kuivõrd sel ajal ei olnud veel laialdaselt aktsepteeritav mõte, et kogu maailma looja jumal võiks lasta mingil osal oma kätetööst lihtsalt välja surra. Cuvier’ arvates olid fossiilid pärit meile eelnevast maailmast, mis mingi katastroofi tõttu hävinud oli. Pildil lehekülg raamatu esimesest ingliskeelset tõlkest.

Maailm muutub pidevalt. Inimesed sünnivad, kasvavad ja surevad, aastaajad vahelduvad, põllumaad kasvavad võssa ja võsa asemele kasvab mets. Miski ei püsi muutumatuna. Kas see igaühele nähtav muutumine on lõppude lõpuks vaid korduvate olekute taastulek või peitub selles ka mingi suunatus? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kogu olemasolev paigutada mingisugusele skaalale, mis võimaldaks eristada täiuslikumaid objekte vähem täiuslikest ehk keerukamaid vähem keerukatest ning näidata nende arengulist seost.

Tänapäeva teadus käsitleb maailma selle kõikides osades arenevana, räägitakse füüsikalisest, keemilisest, bioloogilisest ja sotsiaalsest evolutsioonist ning seotakse need kõik kokku ühtseks kosmiliseks evolutsiooniks.1 Vaatame natuke lähemalt, kuidas selline ideestik on kujunenud. Paljuski on tegemist tänapäevase teaduse ja maailmapildi kujunemislooga.

Maailma arengu käsitlusi

Vähemalt antiikmõtlejateni, nagu Aristoteles, Platon, Plotinus, võib tagasi viia looduse redeli või olemise astmestiku idee (scala naturae), mille kohaselt kõik olev paigutub rangelt kindlaksmääratud hierarhiasse. Kõige all asuvad mineraalid, neile järgnevad taimed, loomad, inimesed, kuu, tähed, deemonid, inglid ja jumal. Iga tase jaguneb omakorda veel alatasemeteks. Näiteks loomadest on kõige kõrgemal metsikud kiskjad, neile järgnevad koduloomad, linnud, kalad ja putukad. Selle idee võttis üle kristlik kirik, mille kohaselt on inimesest kõrgematel tasemetel inglid, peainglid ja jumal ning kogu süsteem ise on jumala loodud, seega püsiv ja muutumatu. Kõige madalamal tasemel olid maod meenutamaks mao tegevust Eedeni aias. Üldjuhul oli võimatu muuta objekti asukohta selles hierarhias. Nii nagu kivid ei muutunud lilledeks, ei saanud ka inimestest ingleid.

Siinkohal tuleks teha üks vägagi oluline täpsustus, nimelt on juba alates antiikajast olnud valdkond, kus keskendutakse muutuste käsitlemisele ja isegi nende tegemisele. Tegemist on alkeemiaga, mis väga paljudel seostub seniajani millegi kahtlasega. Alkeemiat tuntakse ennekõike teooria ja praktikana, mis tegeles peamiselt metallide transmutatsiooniga. Laiemalt olid alkeemiat erutavad küsimused aga seotud objektide ja nähtuste muutumisega. Mis on looduslik ja mis on tehislik ning kuidas on inimesel võimalik tehnoloogia abil loodust täiustada, need olid alkeemia olemuslikud küsimused.2 Algselt keskendusid alkeemikute katsed loodust imiteerida ennekõike väärismetallide (kulla ja hõbeda) ning vääriskivide loomisele, hiljem need eesmärgid harunesid ja hõlmasid ka näiteks inimelu tehislikku loomist. Elusolendite alkeemia ei piirdunud kaugeltki mitte ainult vähem täiuslike loomade, nt roomajate, rottide ja kärnkonnadega. Inimese loomine oli keskajal ja varasel uusajal teaduse levinud teema. XVI sajandil seadsid Paracelsus ja tema järgijad inimese kunstliku loomise alkeemia peamiseks ülesandeks senise sünteetilise kulla loomise asemel.3

Loodusastmestiku idee elas edasi ka XVII–XVIII sajandi loodusteadlaste seas. Näiteks Šveitsi loodusteadlane ja filosoof Charles Bonnet arendas teoses „Mõtisklus loodusest“ („Contemplation de la nature“ 1764–1765) ideed jumala loodud kogu loodust haaravast astmestikust. Kõik looduse astmed on loodud samaaegselt ning need ei põlve üksteisest. Looduse astmestik kujutab maailma harmoonilise ja terviklikuna, kuhu ei saa tekkida midagi uut. Sellises täiuslikkuses, muutumatuses ja ajatuses peitub aga ka selle süsteemi suurim vajakajäämine – puudub igasugune areng.

Sellest olukorrast väljatulekuks hakati arendama ideid arenevast astmestikust. Kõiki astmeid ei ole jumal korraga loonud, vaid neid tekib pidevalt juurde. Seega programmeerib jumal pidevalt üha täiuslikumaks arenevat maailma. Ka sellise täienduse korral välistatakse ühtedel astmetel olevate objektide arenemine teiseks.

Evolutsiooniideid arendasid esmalt Maa mineviku uurijad. Juba XVIII sajandil oli selge, et Maa on ajaloo kestel muutunud. Šoti õpetlane James Hutton, keda peetakse tänapäevase geoloogia rajajaks, seletas pinnavormide väljakujunemist pidevalt toimuvate muutustega. Erosiooni käigus jõuavad maismaakivimid merre, kus nad settivad, seejärel tõuseb merepõhi maavärinate tagajärjel maismaaks ja kõik algab otsast peale, moodustades lakkamatu ringkäigu. Selle doktriini arendas välja Charles Lyell, kelle tookord äsja ilmunud teos „Geoloogia printsiibid“ („Principles of Geology“, 1830–1833) oli Darwinil kaasas tema kuulsal ümbermaailmareisil. Siiski ei olnud nende käsitluses tegemist evolutsiooni, vaid muutumisega, mis pidevalt kordus. James Huttoninutsi ei ole sellisel muutumisel „märke algusest ega mingit lootust lõpule“.4

Esimene loodusteaduslik teooria, mis seadis liikide muutumise kesksele kohale oli Jean Baptiste de Lamarcki evolutsiooniõpetus. Ta väitis, et kuna kogu maailm on pidevas muutumises, ei saa ka elusorganismid olla muutumatud. Maailma muutumine tingib elusolendite elukeskkonna muutumise ja selle tõttu muutuvad ka organismide ehitus ja eluviisid. Lamarck ei eitanud looduse astmelisust, vaid väitis, et elusolendid arenevad järk-järgult madalamatelt kõrgemateks. Jumala loodud maailmas liigub elusolendite üldine areng mööda täiustumisredelit. Sellise täiustumise põhjuseks pidas ta organismidele omast sisemist täiustumistendentsi. Kõrvalekaldeid sellest üldisest arengusuunast põhjustavad erinevad elutingimused.

Charles Darwini evolutsiooni­teooria selgitab liikide päritolu vanematest eellastest ja näitab ka mehhanismi – looduslikku valikut, mille kaudu see toimub. Selle teooria kohaselt toimub evolutsioon indiviidide juhuslike muutuste valiku alusel. Evolutsioonil puudub igasugune eesmärk või kindel suund. Liigid kohastuvad keskkonnaga, kus nad elavad. Selle protsessi käigus tekivad ja levivad mingis organismirühmas omadused, mis soodustavad ellujäämist, paljunemist ja püsimist oma elukeskkonnas. Erineva ja pidevalt muutuva keskkonnaga kohastumise tulemuseks on liikide lahknemine ja uute liikide teke. See protsess võib viia organismide ehituse ja talitluse keerukamaks muutumisele, nende täiustamisele, kuid see on vaid evolutsiooni kõrvaltulemus.

Evolutsioon on loomuomaselt juhuslik. Kohastumused on alati suhtelised, need tagavad organismi püsimise vaid konkreetses keskkonnas. Milliseks keskkond muutub, ei ole aga võimalik ennustada. Tõukudes bioloogiast arendas evolutsionistlikke ideid inimühiskonna kohta Herbert Spencer oma 1851. aastal avaldatud raamatus „Sotsiaalne staatika“ („Social statics“). Spenceri evolutsiooni käsitlus, tõukunud Lamarcki ideedest, on täiesti erinev Darwini omast. Evolutsioonil oli tema käsitluses selge eesmärk, milleks on tasakaaluseisundi saavutamine. Inimühiskonnad arenesid madalamatest vormidest kõrgemale vastavalt üldisele evolutsiooniseadusele.

Universumi kui terviku arengu evolutsionistlikud käsitlused ilmusid alles XX sajandil. Varasemad uurijad olid küll tunnistanud mitmesuguste kosmiliste kehade arengut, kuid üldist kosmoloogilist arengumudelit sellest ei sündinud. Rootsi filosoof ja teoloog Emanuel Swendenborg esitas 1734. aastal nebulaarhüpoteesi, mille kohaselt tekivad tähed gaasipilve tihenemisel. Tekkinud tähe ümber tiirlevad gaasipilved tihenevad omakorda planeetideks. Seda, kõige enam aktsepteeritud teooriat päikesesüsteemide tekke kohta, arendas edasi Immanuel Kant. Prantsuse matemaatik Pierre Simon Laplace tuli sõltumatult samasugusele ideele mõnikümmend aastat hiljem. Tähekogumite tekke teooria gravitatsioonijõudude toimel esitas astronoom William Herschel 1785. aastal. Aga nagu juba öeldud, jäi see kõik ikkagi veel väga kaugele ühtsest kosmose teooriast. Alles pärast Albert Einsteini 1915. aastal avaldatud üldrelatiivsusteooriat tekkis võimalus universumi teket ja arengut käsitleva kontseptsiooni loomiseks. Praegu tunneme seda suure paugu teooriana. Esimese katsetusega tuli aastatel 1920–1930 lagedale astronoom ja preester Georges Lemaître, väites, et universum on alguse saanud ühestainsast algaatomist. Astronoomid George Gamow, Ralph Alpher ja Robert Herman väitsid 1948. aastal, et universum on tekkinud kuumast algolekust ning alles 1980. aastal püstitas Alan Gurth hüpoteesi, et universumi arengu varajases faasis leidis aset väga kiire paisumine. Seda tuntakse inflatsioonilise universumi teooriana. Koos elementaar­osakeste standardmudeliga moodustab see praegu kanoonilise kirjelduse nähtusest, mida me tunneme universumina.

Sellest põgusast ja äärmuseni konspektiivsest vaatest on näha, kuidas arenguideed teadusvaldkonniti levisid ja said lõpuks üldtunnustatuks. Aga millal siis tekkis idee, et kõik kokku on tegelikult ühe universaalse arenguprotsessi osad? Üheks varsemaks ja oma ajast eesolevaks käsitluseks võib lugeda Robert Chambersi kummalist teost „Loomise loodusloo jäljed“ („Vestiges of the Natural History of Creation“ 1844).5 See alguses anonüümsena ilmunud raamat jutustab loo kosmose, maa ja eluslooduse evolutsioonist. Chambers esitab transformatsiooni kosmiline teooria, väites, et kõik olemasolev – Päikesesüsteem, Maa, mineraalid, taimed, loomad ja inimene on arenenud varasematest vormidest. Päikesesüsteemi arengut seletab ta nebulaarhüpoteesile toetudes: elu tekkis isearengu teel elutust ainest elektrivoolu abil ning arenes seejärel lihtsamatest elusolenditest keerukamateks. Inimene on tema arvates küll looduse kroon ja kogu evolutsiooni eesmärk, kuid on siiski välja arenenud loomadest. Chambers püüdis näidata, et nii päikesesüsteemi areng kui ka eluslooduse lamarkistlik evolutsioon on ühtse progressiivse arengu erijuhud.

Veel üheks varaseks universaalse arenguloo esitajaks võib lugeda tuntud saksa loodusteadlast Alexander von Humboldti, kes oma elu lõpukümnendil koostas viieköitelise suurteose „Kosmos“ (1845–1862). Ta ise on nimetanud seda universumi kosmiliseks ajalooks, kus esitatakse looduse üldine portree.

Teaduslikud käsitlused universaalsest evolutsioonist hakkasid kuju võtma 1950.–1960. aastatel. Üheks selle mõttesuuna pioneeriks võib lugeda Harvardi ülikoolis töötanud astronoomi Harlow Shapleyt. Üks tema tuntumaid teoseid „Tähtedest ja inimestest. Inimese reageerimine paisuvale universumile“ („Of Stars And Men. Human Response To An Expanding Universe“) avaldati eesti keeles juba 1964. aastal.6 Shapley tutvustas kosmilise evolutsionismi ideid laiale lugejaskonnale ja oletas, et sellest võib isegi kujuneda tänapäeva religioon.

Kui juba religiooni sai mainitud, siis üks kosmilise evolutsiooni üle mõtisklejaid oli ka prantsuse päritolu jesuiidipreester, filosoof ja paleontoloog Pierre Teilhard de Chardin (1881–1955). Tema postuumselt ilmunud teose „Inimese fenomen“ („Le Phénomène humain“, 1955) keskseks teemaks on teleoloogiline kosmiline evolutsioon, mille eesmärgiks on kollektiivse teadvuse „noosfääri“ kujunemine ja selle edasine areng teadvuse ülimaks lõpp-punktiks, mida ta nimetas oomega punktiks. Oomega punkt meenutab Jeesust Kristust – „Mina olen A ja O, algus ja ots“ (Ilm:8).

Kas siis maailm ikka areneb järjest keerukamaks?

Üldine evolutsiooniteooria, mis ühendab füüsikalise, bioloogilise ja sotsiaalse evolutsiooni üheks teoreetiliseks süsteemiks väidab, et maailm areneb ja areneb järjest lihtsamatest vormidest keerulisemateks. Tõepoolest, tänapäevaste kosmoloogia-alaste teadmiste kohaselt oli algne universum lihtne, koosnedes energiast ja eri osakestest. Teisalt võib muidugi öelda, et selles lihtsuses peitub küllaga keerukust. Praegu näeme universumis keerukaid objekte (tähed, planeedid, mustad augud) ja nende kooslusi (kaksiktähed, tähesüsteemid, galaktikad, galaktikaparved, galaktikaparvede ketid). Selles maailmas või vähemalt ühel planeedil on elu ja tegutseb inimene. Keerukust võib mõista mitmeti ja selle määratlemine polegi nii kerge. Intuitiivselt on lihtne mõista, et aatom on lihtsam kui täht või et inimene on keerukam kui sääsk. Kuidas seda keerukust täpselt teaduslikult määratleda, on üsnagi lahtine. Mõned laiemat tunnustust leidnud printsiibid on muidugi olemas.

Esiteks, keerukamad kehad koosnevad rohkematest omavahel seostunud osadest. Vesiniku aatom koosneb prootonist ja elektronist. DNA molekul koosneb miljonitest aatomitest, mis moodustavad keeruka infot salvestava struktuuri. Üldiselt kaasneb keerukama struktuuriga ka komplekssem toimimine. Teiseks, mida keerukamad on süsteemid, seda enam sõltub nende püsimine ja toimimine võimalikult kontsentreeritud energiavoogudest. Mida keerukam on objekt, seda suurem peab olema seda läbiva energiavoo tihedus.7 Kolmandaks, keerukamate objektide korral ilmnevad emergentsed nähtused. Kui osadest pannakse kokku keerukam süsteem, ilmnevad sellel uued omadused. Emergentsed tunnused tekivad süsteemi moodustavate osade vastastiktoimel, neid ei ole osadel endil.

Seega iseloomustab keerukaid objekte koosnemine eri osadest, järjest tihedamad energiavood ja emergentsed tunnused. Kogu teema muutub aga hulga segasemaks, kui isegi kehvasti määratletud objektide komplekssus seostatakse täiustumise või progressi mõistega. Erineva keerukusega objektide ja nähtuste olemasolu tundub ilmselge, aga nende seostamine mingisuguse kindla suunaga arenguga on siiski hüpoteetiline. Võib-olla on tegemist paljalt illusiooniga, inimese ettekujutusega korrast ja süsteemist, mida tegelikult ei olegi kusagil mujal peale meie enda vaimumaailma. Maailm sisaldab lõpmatu hulga lõpmatu keerukusastmega objekte, mis kõik muutuvad juhuslikult lõpmatul viisil. Sellises maailmas on võimalik kombineerida lõpmatul hulgal arengulugusid ja kuna inimtunnetus eelistab korda ja süsteemi, siis seda see teebki.

Aga oletame, et maailm areneb ja keerustub järjest komplekssemateks struktuurideks ja toimeteks. Seda võib kutsuda kosmiliseks evolutsiooniks või maailma väe avaldumiseks, nagu teeb seda Margus Ott.8 Igal juhul on tegemist loomingulise, mitmekesisust ja mõistmist suurendava protsessiga, milles me kõik oleme osalised, aga kindlasti mitte peaosalised. Mitte miski ei viita sellele, et inimene oleks universumi arengu eesmärgiks ja kahtlane, kas sellist eesmärkigi saab üldse olla. Keerustumiste areng on lõputu, on seda kogu aeg olnud ja on ka edaspidi. Sellise loo korral pole mingit põhjust väita, et praegune arenguetapp kõiksuse arengus on kuidagi eriline. Tõenäoliselt on olemas inimesest lõputult vähem keerukaid ja lõputult keerukamaid objekte ja nähtusi. Esialgu tundub, et sellisel lool pole häda midagi, aga kohe tekib probleem inimese asendiga. Selline käsitlus, kui seda võtta täie tõsidusega, taandab inimese täiesti võrdseks kõikide teiste objektide ja nähtustega. Meil ei ole võimalik oma tasemest kõrgemale näha. Me jäämegi ootama, kunas ilmuvad meist kõrgemad tasemed. Need on juba olemas, aga me ei suuda neid lihtsalt mõista. Mitte sellepärast, et me vajame veel arenemisruumi, vaid meil on põhimõtteliselt neid võimatu mõista – nii nagu neuronil inimese ajus ei ole mitte kuidagi võimalik mõista mõistet „neuron“. Tavaline reaktsioon sellele on inimesele ikkagi mingi erilise positsiooni andmine, olgu selleks siis võime maailma tunnetada või siis mingi eriline läbi inimese kulgev arengutee. Võib-olla tuleb meil veel maailma mõistmiseks õppida kõigepealt tagasihoidlikkust ja alandlikkust.

1 Suurest hulgast selleteemalistest raamatutest tuleks mainida nt järgmisi: David Christian, Cynthia Brown, Craig Benjamin. 2013. Big History: Between Nothing and Everything. McGraw-Hill Education; Fred Spier. 2010. Big History and the Future of Humanity. Wiley-Blackwell; Cynthia Stokes Brown. 2007. Big history : from the Big Bang to the present. New York: The New Press; David Christian. 2004. Maps of time : an introduction to big history. Univeristy of California Press.

2 Newman, William 2004. Promethean ambitions. Chicago and London: The University of Chicago Press.

3 Alkeemia kohta võib lugeda nt: Lawrence M. Principe. 2013. The Secrets of Alchemy. The University of Chicago Press; Bruce T. Moran. 2005. Distilling Knowledge: Alchemy, Chemistry, and the Scientific Revolution. Harward Univeristy Press; Stanton J. Linden. 2005. The Alchemy Reader: From Hermes Trismegistus to Isaac Newton. Cambridge University Press.

4 James Hutton. 1788. Theory of the Earth. lk 194.

5 Vestiges of the Natural History of Creation. 1844. 6 Harlow Shapley. 1964. Tähtedest ja inimestest. Inimese reageerimine paisuvale universumile. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

7 Selle kohta vt lähemalt: Kurmo Konsa. Energiast ja arengust. – Sirp, 7. VIII 2015.

8 Margus Ott. 2015. Vägi: Väekirjad I. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht