Olemise teisest poolest

PEETER OLESK

De mortuis nil nisi bene.

Chilon Spartast →Diogenes Laërtius

See Peeter Tulviste, kellega mina aastail 1987–1995 lähemalt kokku puutusin, oli järelemõtlik ja vähese jutuga. Mõnel on see väline suletus juba loomuses, mõnel tekib kasvatusest, mõnel tööst. Oli siiski näha, et teisi inimesi kuulas Peeter Tulviste väga tähelepanelikult või koguni keskendunult, kuid kohe vastas ta küllalt harva. Või täpsemini – talle ei olnud probleemiks vastata kohe, ent enamasti oli selleks vastuseks kas muie või naeruturtsatus (mitte kunagi aga naer laginal), mitte formulatsioon koos laiendatud arendusega. Teemasid, mida on elutargem vältida, meil isekeskis ei olnud. Kummatigi tundus, et Peeter Tulvistele meeldis mõtiskleda segamatult, sest tihtipeale jäi temast mulje, nagu oleks ta jäänud mingis kategoorilisena püstitatud väites kahtlema.

Sedasama võiks öelda mitmestki eesti õpetlasest, kes on saanud oma akadeemilise hariduse Moskvas ja kellel seetõttu on olnud võimalik teadushariduse sealseid ja siinseid olusid võrrelda. Kellelegi neist polnud Moskva paradiisiks ning Tartu ja mõnel üksikul teemal ka tollane (1960. – 1980. aastad) Tallinn kolkakülaks. Need õpetlased võrdlesid võimalusi ja tulemusi pigem endi sees kui avalikkuse ees ning sulgusid võrdlemisi kiiresti, kui kuulaja(d) jäi(d) ootama pikka vastust. Aastaid tagasi igatsesin väga, et oma aspirantuurist Moskvas jutustaks professor Raul Talvik (1935–2016), kes õppis seal ajal, mil kontrast „lüürikud ja füüsikud“ asendus konfliktiga „pugejad ja teisitimõtlejad“. Oli loogiline arvata, et noore mehena luges Raul Talvik tollaseid lüürikuid mitte tsitaatide järgi, vaid kogu haaval. Lugeski, ent ei jutustanud midagi, sest oli oma noorpõlvest lahku läinud. Ajaloost oli saanud enneminevik. Võimalik, et midagi sellist oli kogenud ka Peeter Tulviste, kellel jäigi üksikasjalisemalt lahti kirjutamata, mida ta Moskvas õieti õppis ja kuidas elasid seal Moskva psühholoogid. Täiesti mõeldav, et nad kõik, Peeter Tulviste ise kaasa arvatud, otsisid sisimas kannatamatult, ent ikkagi ka visalt seda, milliste sõnadega nonde aastate sisu olevikus edasi anda.

Siinkirjutaja „loenguline“ haridus psühholoogias piirdub sellega, mida gümnaasiumipoiss kuulis koolimehelt Kalju Lehelt (1926–2006), keda huvitasid mänguline faas tunnetuse arengus ja kunsti stohhastilisus vastandina näiteks füüsika üksühesele determineeritusele (kui jutt on mitterelativistlikust füüsikast). Küllap ka Moskvas, aga kindlasti Novosibirskis olid need teemad sputnikuajastu algul erakordselt päevakohased, sest Novosibirski teaduskeskus loodi ju nagu campanellalik päikeselinn, kus ka elanike psühholoogia pidi olema justkui etalon ehk ideaalne ja järelikult veavaba mall. Võib-olla, et esimestel aastatel oligi – kuni selgus, et bipolaarsete häirete ja skisofreenilise käitumise esinemus oli kasvanud üle mõistuse ning kunstis hakati nägema peamist vastukaalu tehnoloogilisele hullumeelsusele. Intellektuaalse Novosibirski varjus kujunes totaalne Novosibirsk. Pole usutav, et Moskva ülikoolis seda ei teatud, järelikult kuulus see ka Peeter Tulviste haridusse.

Peeter Tulviste

Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Muidugi ei tahtnud Kalju Leht Tõnismäel töötades ja Männiku tee ning Vabaduse puiestee vahel elades Moskvat parandama hakata, kuid ta kartis varjamatult, et reaalteaduslikult mõtlema profileeritud noorsugu muutub ka Eestis tunnetuslikuks Möbiuse leheks ehk pinnaks, millel on ainult üks pool. Moskvas tegeles mänguga kui sekundaarse olemisega dr Daniil Elkonin (1904–1984), kuid probleemiks ei olnud see, kui palju oli Kalju Leht Elkonini töid lugenud, vaid see, et Eestis puudus sel teemal vähegi põhjalikum kasvatusteaduslik diskussioon üldse – erinevalt näiteks teatrikunstist. Millest Eestis niisama hästi kui vaikiti, oli Hemingway patoloogia ja sõja läbi teinud inimeste psühholoogiline rehabilitatsioon. Pisut – jällegi teatri kaudu – tuli meil jutuks tunnetuslik adaptatsioon niisugustel inimestel, kelle meeleorganid olid normist kõrval juba algusest peale, näiteks pimekurdid ja kurttummad. Nende maailma uurimisele pühendus Moskvas dr Evald Ilenkov (1924–1979, läks vabasurma). Kui Peeter Tulviste oleks valinud oma teema eespool mainitud valdkondadest, oleks tast kahtlemata saanud kohapealne (kuid mitte rahvusvaheline!) teerajaja, aga ainult läbi pidevate konfliktide, kus tema vastas oleks pidevalt olnud võõras vägivald koos päratu suure repressioonide masinavärgiga. Mitte müür Johnny B. Isotamme pärases mõttes, vaid Charybdis Homerose järgi ilma Odysseuse õnneliku saatuseta. Eemalt ja nüüd juba ilma tunnistajateta on võimatu öelda, kes Moskva ülikooli psühholoogidest oli Peeter Tulvistele kõige määravam õppejõud, aga kui see oli professor Aleksandr Luria (1902–1977), siis närvipsühholoogia lurialikus mõttes oleks nõudnud korralikku meditsiiniharidust, mis Peeter Tulvistel puudus. Luria oli hinnatud autoriteet ajutraumade alal, Peeter Tulviste sai autoriteediks kultuurantropoloogia selles piirkonnas, mis on määratletud mõtlemise kui regulaatoriga tegevuse ja muutuva keskkonna vahel.

See on põnev valdkond, millest siin ja praegu on aktuaalne näiteks küsimus, millele mõtleb omal ajal Narva elama lubatud lätlane, kelle kodu- ja asjaajamiskeeleks on vene nõukogude keel ning kellele on võõrad juba kõik kuus „kohalikku“ hümni – Eesti Vabariigi, Eesti NSV, Läti Vabariigi, Läti NSV, Nõukogude Liidu ja tsaarikroonu omad. Eesti on sedalaadi püstitamata ja vastamata küsimusi täis.

See nähtamatu kolledž, mis rektor Jüri Kärneri (1940–2010) eesistumisel juhtis reforme Tartu ülikoolis 1990. aastate algul, kõrgema ja teadushariduse filosoofia üle vabas vormis ei arutlenud. Tunnid ei olnud loetud, kalendrikuud küll, sest polnud aega. Soomes käies kurtis Jüri Kärner oma põlvkonna- ja erialakaaslasele ning ametivennale, tollase Kuopio ülikooli biotehnika professorile Ossi Lindqvistile (1939), kuidas siinne ülikool ei tule muudatustega kaasa teisiti kui vastu tahtmist. Jüri Kärner ootas Tartus suuremat mobiilsust ja küsis, mismoodi seda saavutada. Ikka samm-sammult, vastas kolleeg. See aga, et õppeprorektor Peeter Tulviste välistas enese muutumise kardavoiks, polnudki eriline reform. See oli seestumus, mille esimesteks tulemusteks olid akadeemiline vabadus kuulata erinevaid õppejõude ning ainepunktide ülekantavus ülikoolide vahel. Õppeprorektor pidi seisma kummagi eest, mitte madalduma inspektoriks gümnaasiumis (kus see on täiesti põhjendatud ametikoht nagu koolipiirkonnas haridusnõunikki).

Ka Peeter Tulviste oli kärsitu, sest oli selge: prorektor ja rektor ei jaksa juba ajaliseltki teha isiklikult teaduslikke välitöid. Aleksandr Luria pidas väga põhimõtteliseks seda kogemust, mille saab neuropsühholoog uurimisalusega vahetult suheldes. Kultuurantropoloogi vahetuks uurimisaluseks on mitte enam indiviid, vaid juba mikroühiskond, näiteks perekond või karjakasvatajate brigaad. Mis aga peaasi – kultuurantropoloog peaks saama võimaluse ekspeditsioone korrata. Nõukogude Liidu kollabeerumise järel on niisugune võimalus teistest maadest pärit kultuurantropoloogide jaoks paraku nullilähedane, kuid juba enne seda välistas süstemaatilised ekspeditsioonid metsa-idaslaavlaste juurde katastroof Tšornobõlis. Tegelikult tuli Peeter Tulvistel ohverdada teaduslik töö oma nimel haridussüsteemi korraldamisele teiste jaoks.

See ohverdamine polnud sugugi avalik, igaühele pealt vaadata. Nüüd on täiesti võimatu öelda, kui palju jõudis rektor Peeter Tulvisteni vana professuuri porin seeüle, et Tartu ülikooli rektoriks ei tohi valida inimest, kes ei ole selles ülikoolis õppinud. Peeter Tulviste polnud kellegi varjaag, küll aga korraline professor ja põhimõtteks oligi (1993) ning peaks olema ka praegu (2017), et rektor valitakse korraliste professorite hulgast. Teiseks peaks rektor olema primus inter pares, milleks ta saab tõusta ainult oma vaimsuse poolest. Ma ei arva, et Peeter Tulviste oleks oma vaimsust nautinud, ent ma tean, et ta hoolitses selle eest viisil, mis tegelikult on kättesaadav igaühele. Ta luges palju, ehkki ta ei edvistanud sellega. On teadusi, milles suur lugemus tekib kergesti, sest need teadused oleksid justkui juba valmis. Enamasti on selline lõpetatus muidugi näiline, kuid ta on tundub olevat nii … lahe. Kultuurantropoloogias tuleb suure lugemuse saavutamiseks jätta väga palju kõrvale, sest ta ei ole valmis. Võib-olla tingiski vana professuuri allasurutud vastuseisu Peeter Tulvistele äratundmine, et kuna uue rektori isiklikul teadusalal jääb leierkasti mängitamine ära, siis pöörab ta teadushariduses tervikuna samuti senisest rohkem tähelepanu sellele, kuidas õpetamine uueneb. Ja võib-olla kaotas Peeter Tulviste oma harjumuspärase vaoshoituse just nendel kordadel, mil ta koges, kuidas sõnad võivad olla märksa ambivalentsemad kui algoritmid.

Ta oli õppinud uurima süllogisme ehk loogilist deduktsiooni. Ideaalis rajanevad süllogismid vasturääkivustest vabal järjepidevusel. See on vaimse olemise alus, mida me tervikuna küll ei näe, aga mille toimet me siiski tajume. Vähemasti tahaksime tajuda, sest vaimse olemise sisuks on vabadus. Vaimse olemise teist poolt me tajuda ei oska. Ükski meist ei tea, kuidas selles teispoolsuses toime tulla. Surm ei ole loova inimese pärisosa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming