Neurodegeneratsioon – kas seda peab kartma?

Et võimalikult tõhusalt käsitleda vananemisega seotud haigusi, on eelkõige vaja tunda normaalse vananemise mehhanisme.

PILLE TABA, Tartu ülikooli närvi­kliiniku neuroloogia professor

Aeg on meie kõigi suhtes ühtemoodi õiglane – selles mõttes, et me kõik vananeme päevade ja aastatega ja lõpuks ka sureme, sest aeg saab täis; teadaolevalt ei ole keegi veel siiani igaveseks elama jäänud.

Normaalne vananemine

Oleme õnnelikud selle üle, et sajandi jooksul on elu pikenenud poole jagu, seda suures osas seoses nakkushaiguste vähenemisega tänu hügieeniharjumuste süvenemisele ja vaktsineerimisele, kuigi oma osa on kindlasti elutingimuste ja toitumise paranemisel. Võime Eestit lugeda rahvastiku koosseisu suundumuste järgi arenenud riigiks: kui 15 aastat tagasi oli meie keskmine eluiga 71 aastat, seega aasta jagu lühem kui Euroopas, kuigi pikem kui kogu maailmas (66 aastat), rääkimata Aafri­kast (51 aastat), siis praeguseks oleme eeldatava keskmise eluea 78 aastaga jõudnud Euroopast aasta jagu kestvamaks, rääkimata maailmast (71) või Aafrikast (60 elu­­aastat).

Kogu inimkonna kasv toimubki kõige enam eakamate vanuserühmade arvelt. Viimase aastavahetuse uudiseks oli, et 2016 tõi üle aastate Eesti rahvaarvu suurenemise võrreldes aastataguse ajaga; aga kokku 15 aastaga on meie arv siiski vähenenud umbes kuuendiku võrra. Väike kasv eelmisel aastal ei tulnud mitte sündimuse, vaid tagasirände arvel, mis meid küll ka rõõmustab. Vaadates noorte ja vanemate vanusrühmi 15 aasta jooksul, on nähtav kuni 20aastaste absoluutarvu vähenemine umbes kolmandiku jagu, samas üle 60aastaste arvu kasvamine viiendiku võrra – nii et vanusepüramiid on saanud põõsa­kontuuri, ilma laia noorte baasita.

Oleme ju tahtnudki kauem elada. Kui elumudel on toonud kaasa pere loomise noorena, siis pärast panustamist järgnevasse põlvkonda, s.t laste üleskasvatamist, järgneb sama pikk eluperiood enne pensionileminekut, mil saame pühenduda tööle ja panustada oma erialasse, aga ka ühiskonda laiemalt ning samuti iseendasse – millega saame jätkata ka pärast aktiivsest erialasest tegevusest tagasitõmbumist.

Vananemine ja aju

Vananemine toimub erinevalt: ühelt poolt räägime kalendaarsest vanusest, mida saame arvutada oma sünniaja järgi; teiselt poolt, funktsionaalsusega seotud bioloogiline vanus võib olla sama kalendaarse vanusega inimestel erinev, sõltuvalt inimese tervisetaustast, aktiivsusest ja tegevusvõimekusest. Gerontoloogia e vananemisteadus kasutab terminit haprussündroom (ingl frailty) tähistamaks summaarselt vananemisest tulenevaid füüsilisi ja vaimseid muutusi, mis viivad suurenenud haavatavuseni eri stressoritest ja terviseseisundi halvenemiseni.

Kesknärvisüsteem on mõnes mõttes sünnimomendiks valmis – kõik närvirakud e neuronid on olemas, aju ehitus ja eri osade proportsioonid on sarnased täiskasvanud ajuga. Teiselt poolt, aju siiski ei ole sünnimomendiks valmis, vaid areng toimub edasi neuronite ühenduste e sünapside lisandumisega ning valgaine juhteteede täiustumisega. Ajurakkude arv on nii suur, et hoolimata igapäevasest neuronite arvu kaotusest jätkub neid elu lõpuni ja kõiki ei jõuagi kasutada. Siiski, ajurakkude arvu vähenemine kiireneb kõrgemas vanuses ja aju kaal väheneb, mida on näha ka radioloogilistel tomograafiauuringutel. Samaaegselt toimuvad ka neurokeemilised muutused koos sünapside arvu vähenemisega, aju verevoolu vähenemine, kasvufaktorite jm reguleerivate ainete muutused.

Siiski, vananemine pole haigus, vaid normaalne eluprotsess, kuigi mõne haiguse esinemissagedus kasvab vanusega. Kui neuronid vähenevad haiguslikult mingis kindlas ajuosas ja põhjustavad muutuste tõttu närvisüsteemi kahjustuse kliinilisi sümptomeid, on sisuliselt tegemist teatud närvisüsteemi osa enneaegse vananemisega, mis ongi neurodegeneratiivse haiguse põhjuseks. Neurodegeneratsioon võib haarata eri ajuosasid ja sellest tulenevalt põhjustada mitmesuguseid haigusnähtusid; ka nende haiguste kulg ja sümptomite progresseerumise kiirus võivad olla erinevad, kuigi iseloomulik on nende ilmnemine hilises keskeas või vanemas eas ja järkjärguline süvenemine. Kõigi nende haiguste puhul on ka erijuhtusid – varasema alguse või kiirema süvenemisega variante.

Neurodegeneratiivsed haigused

Levinumaid ja tuntumaid neurodegeneratiivseid haigusi on Alzheimeri tõbi, mille korral neurodegeneratsioon on kõige enam väljendunud ajukoores ja sellel vastavaks kliiniliseks avalduseks mäluhäire, millele lisanduvad muud sümptomid. Ajupoolkerade sügavuses asuva musttuuma degeneratsioonil tekib Parkinsoni tõbi, mida James Parkinson on kirjeldanud juba 200 aastat tagasi oma teoses „Essee värihalvatusest“ („Essay on the shaking palsy“), kuid mille mehhanismid on selgunud alles XX sajandi keskel – tegemist on dopamiini puudusest tekkinud liigutushäirega. Väikeaju degeneratsioonil tekivad koordinatsioonihäired, motoneuroni haiguse (amüotroofilise lateraalskleroosi) korral suhteliselt kiiresti süvenevad halvatused.

Neurodegeneratiivseid haigusi diagnoositakse, kui ilmnevad haiguse sümptomid, s.t diagnoosi aluseks on kliinilised avaldused. Vajaduse korral saab tänapäeval diagnoosi täpsustada spetsiifiliste uuringutega, näiteks on tomograafilistel uuringutel (KT – kompuutertomograafia, MRT – magnet­resonantstomograafia) näha ajustruktuuride mahu vähenemine. Parkinsoni või Alzheimeri tõve korral on keerulistel diagnostilisel juhtudel võimalik teha positron-emissioontomograafia (PET või SPET) uuring, et näidata radioaktiivse märkaine abil neurokeemilisi muutusi. Mõnede haiguste puhul on kasutusel neurofüsioloogilised uuringud, näiteks motoneuroni haiguse diagnoosimise kriteeriumiks on elektro­neuromüograafia (ENMG) uuringu tulemused. Paraku ravivõimalused on piiratud: mõne haiguse puhul on võimalik sümptomeid leevendada, aga kõigi puhul ravimeid ei ole.

Meie unistuseks on diagnoosida neurodegeneratiivseid haigusi väga varajases staadiumis enne kliiniliste sümptomite avaldumist, kui on juba olemas muutused kas radioloogilistel uuringutel või laboratoorsetes analüüsides. Veel enam, arvestades võimalust, et molekulaarsed „märgid“ võiksid olla olemas juba sünnimomendil, oleks ehk arenevate meetoditega võimalik neid haigusi „üles leida“ veel varem – kui need võimalikud „märgid“ ehk diagnostilised biomarkerid oleksid seotud kas geenimutatsioonidega või muude, kudede uurimisel analüüsitavate muutustega. Praeguseks siiski neurodegeneratsiooni n-ö ette diagnoosida ei saa, kuigi paljudes keskustes uuritakse võimalikke biomarkereid, mis võiksid ennustada kas haiguse tekkimist või prognoosi.

Koos väga varajase diagnoosiga on veel teinegi senini täitumata unistus: neuroprotekstioon ehk närvirakku kaitsev ravi, mis aeglustaks haiguse kulgu, või ideaalsena – kui suudaks haiguse peatada, nii et see enam ei progresseeruks. Praeguseks siiski ei ole veel leitud nn neuroprotektiivset toimeainet, mis suudaks närvirakku „parandada“ või säilitada, kui on käivitunud rakusurma mehhanismid. Tehtud on paljulubavaid uuringuid laboris rakuliinidel või loom­eksperimentidena, kuid kliinilistes patsiendiuuringutes ei ole need kinnitust leidnud.

Mida teha?

Ajuhaigused, sh neuroloogilised ja psühhiaatrilised haigused, on Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) analüüsi järgi inimkonnale suureks koormuseks: Euroopas moodustavad need kokku 35% haiguskoormusest ja põhjustavad poole puudega elatud aastatest. Kõige suurema koormuse põhjustavad ühiskonnale meeleolu- ja ärevushäired, kuid järgmisel kohal ongi neurodegeneratiivsed haigused – dementsusega kulgevad seisundid ja Parkinsoni tõbi. Nende krooniliste ja süvenevate haiguste korral on sageli vajalik kõrvalabi, mistõttu nad toovad kaasa suure koormuse nii lähedastele kui ka ühiskonnale. Dementsuse korral vajavad haiged pidevat hooldust, kuna ei pruugi toime tulla igapäevaste toimetustega; uuringud on näidanud, et ka nende hooldajatel on suurem haigestumus. Kui Parkinsoni tõve korral on võimalik sümptomeid olulisel määral leevendada ja patsiendid tulevad toime igapäevase eluga, siis näiteks kõige sagedasema dementsust põhjustava haiguse Alzheimeri tõve ravi eesmärgiks on säilitada võimalikult kauem vaimseid funktsioone ja toimetulekut, kuid mälu parandada ei ole võimalik.

Kuivõrd neurodegeneratiivse haiguse diagnoosiga inimeste absoluutarv suureneb seoses eakate inimeste arvu kasvuga, on WHO välja pakkunud teadus­uuringute prioriteedid. Kuigi väga tähtis on neurodegeneratiivsete haiguste mehhanismide, biomarkerite, uute diagnoosi- ja ravivõimaluste uurimine, on kõige enam esile tõstetud selliste uuringute vajadust, mille tulemusena paraneksid patsiente ja nende hooldajaid abistavate teenuste arendamine ning selle kõrval normaalse vananemise mehhanismide uuringud. Selleks et võimalikult tõhusalt käsitleda vananemisega seotud haigusi on eelkõige vaja tunda normaalse vananemise mehhanisme ja nende mõjutamise võimalusi.

Seega võib öelda, et vananemist ei pea kartma, aga vananemisega peab arvestama. Neurodegeneratiivsete haiguste korral on tähtis varajane diagnoos ja sümptomite leevendamine, et elukvaliteeti võimalikult säilitada. Paraku ei ole kliinilises meditsiinis praeguseks veel tõestatud närvirakke kaitsvat neuroprotektiivset toimet ühelgi ravimil, s.t. haigetel inimestel, kuid on lootustandvaid viiteid, millele oodatakse uuringutest kinnitust.

Parkinsoni või Alzheimeri tõve korral on keerulistel diagnostilisel juhtudel võimalik teha positron-emissioontomograafia uuring, et näidata radioaktiivse märkaine abil neurokeemilisi muutusi ajus. Normaalne aju (vasakul) ja Parkinsoni tõve leiuga aju.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming