Nähtamatu süsteem

On vaja muuta olukorda, kus muude teemade kõrval loomade traagika maha vaikitakse.

KRISTINA MERING

Üksikuid loomade väärkohtlemisjuhte peetakse vägivallaks, kuid loomade massilist tapmist suurtööstuses ei seostata vägivallaga.

Üksikuid loomade väärkohtlemisjuhte peetakse vägivallaks, kuid loomade massilist tapmist suurtööstuses ei seostata vägivallaga.

Priit Simson / Eesti Ajalehed / Delfi / Scanpix

Loomade kasutamine lääne suurtööstuses, nt toiduaine-, rõiva- meelelahutustööstuses, samuti loomkatsetes, on normina tunginud enamikku eluvaldkondadest ja seega täiesti iseenesestmõistetav.

Mitmes valdkonnas, kus loomi kasutatakse, on ka loomatapp norm. Tapasaadustest toodetakse laialt levinud liha-, kana- ja kalatooteid, osa juustude komponente (laap), želatiini, nahktooteid, karusnahast tooteid jne. Loomkatsetes võivad loomad hukkuda eksperimendi käigus või nad tapetakse pärast katset. Heaks näiteks on toksikoloogiakatse „Surmav annus 50“ („Lethal Dose 50“, LD50), millega selgitatakse välja aine kogus, mis tapab 50% katsealustest loomadest. Katset korratakse seni, kuni 50% loomadest sureb. Õnneks on alternatiivsed katsemeetodid hakanud seda välja vahetama.

Hollandi antropoloog Barbara Noske on loomade kasutamist kirjeldanud 1989. aastal terminiga animaal-industriaalne kompleks (animal-industrial complex).1 Vaikimisi on see läbipaistmatu võrgustik osa meie maailma tajumisest. Briti sotsioloog Richard Twine on sedastanud, et animaal-industriaalsel kompleksil on majanduslik, kultuuriline ja sotsiaalne mõõde, sisaldades mitmesuguseid tehnoloogiaid ja arusaamu, mis puudutavad loomade kasutamist kapitalistlikus majandussüsteemis.2 Sellest lähtuvalt on loomade ekspluateerimine meie ühiskonnas eri sfääridest ja institutsioonidest tugevalt läbi põimunud. Noske võttis mõiste kasutusele, pidades silmas USA endise presidendi Dwight Eisenhoweri 1961. aastal kasutatud terminit militaar-industriaalne kompleks (military industrial complex), millega ta viitas ühiskonna kõiki elualasid läbivale militariseerimisele, kui eesmärk on tagada riigi julgeolek. Sarnaselt militarismi enesestmõistetavusega on ka loomade kasutamine osa status quo’st, mida kahtluse alla ei seata.

Teine tähtsam loomade olukorra mõtestamise teooria on Ameerika sotsiaalpsühholoogi Melanie Joy karnismi ideoloogia (2001).3 Karnism suunab vaikimisi inimesed loomseid tooteid tarbima. See toimub normaliseerimisprotsessi kaudu, kui küsimused loomade tapmise vajalikkuselt on välistatud ning juurutatakse tapasaaduste loomulikku nauditavust. „Me ei näe liha söömist samamoodi nagu taimetoitlust – valikuna, põhinedes kindlatel arusaamadel loomadest, ümbritsevast maailmast ja iseendast. Pigem tundub see meile iseenesestmõistetav, loomulik. Nii on alati olnud ja jääb ka edaspidi. Mõtlemata, mida ja miks me teeme, sööme loomi, sest meie uskumuste süsteem, mis seda käitumist põhjustab, on nähtamatu. See nähtamatu süsteem ongi karnism.“ (Joy, 2009).

Lemmikloomad ja teised

Ühelt poolt õpetatakse lastele kaastunnet, kuid teisalt ei laiene kaastunne kõigile elusolenditele. Käärid jooksevad ka loomariigisiseselt. Levinud on kodus lemmikloomade pidamine ja oma looma heaolu peavad loomaomanikud väga oluliseks. Teisalt aga moodustavad loomade enamiku põllumajandusloomad, kellega puututakse kokku vaid lõpptoote kujul ning kelle puhul kehtivad täiesti teistsugused väärtused – neid loomi võib väikeses puuris pidada, tappa ja paljundamiseks ka vägistada (tööstuslik termin selle tegevuse jaoks on sundviljastamine).

Suhtumine loomaliikidesse varieerub. Mis teatud lindude-loomade puhul on soositud ja seaduspärane – näiteks peetakse hane või pardi rasvunud maksa, foie gras’d delikatessiks –, on kassi või koera puhul seadusega karistatav ning pälvib hukkamõistu. On raske ette kujutada, kuidas keegi peab oma koera võimalikult väikses puuris ja sundsöödab metallist toruga otse kõrisse, välja vabandades, et „tema maks maitseb ju nii hästi“. Ometi hane ja pardi puhul küsimust ei teki. Nendega ju nii tehaksegi. Võimaliku seletusena tuleb mängu karnismi teooria üks alustalasid, liha paradoks (meat paradox), mille järgi enamik inimesi küll ei poolda loomadele kahju tegemist, kuid siiski sööb neid. Kognitiivne dissonants, mis väärtuste ja tegude lahkuminekust tekib, väljendubki selles, et liha on otsustatud küll süüa, kuid välditakse infot loomakasvatuse, loomade elutingimuste ja nende tapmise kohta, kuna need teadmised võivad hakata harjumusi mõjutama. Pealegi on söömisharjumused väga õrn teema, mille üle ratsionaalselt arutleminegi tundub raske. Loomsed toidud on seotud teatava mõnutundega ja teadmiste puudumise korral näivad need asendamatud. See mõnutunne on nii võimas, et teadmised elusolendite kannatusest ja julmast tapmisest ei pruugi mõistusele ja südamele sellist mõju avaldada nagu mõne muu teema puhul.

Karnism on kandev mõiste liigirassistlikus süsteemis, kus ühe liigi huvid seatakse teiste omadest kõrgemale nii nagu rassismi, šovinismi vm diskrimineerimise puhul. Siinsel juhul tähendab see loomade kasutamist inimese huvides, sh tegevust, mis sisaldab valu tekitamist, piinamist, vägistamist, tapmist, isegi elusalt nülgimist – seda tingimustes, mis inimesed on maksimaalse kasumi ja minimaalse kulutuse majandusloogika järgi loonud. Loomade liigiomasele käitumisele selles süsteemis kuigi palju ruumi ei ole.

Inimeste ja loomade vaheliste suhete (human-animal studies) uurija, Ameerika sotsioloog Margo DeMello on ühiskonnas loomadega toimuvat mõtestanud ka institutsionaalse vägivallana. Erinevus üksikute loomade väärkohtlemisjuhtude, nt kasside-koerte piinamisjuhtumid, ja suurtööstustes loomade kasutamise vahel seisneb selles, et üksikuid loomade väärkohtlemisjuhte peetakse vägivallaks, kuid vähe sellest et loomade massilist tapmist suurtööstuses ei seostata vägivallaga, on see ühiskonnas täiesti vastuvõetav (DeMello, 2014).4 DeMello toob välja asjaolu, et enamasti seostatakse vägivalda ebaseadusliku käitumisega, aga loomade kasvatamine ja tapmine on seaduslik tegevus, meie igapäevane reaalsus. On vaja muuta olukorda, kus muude teemade kõrval loomade traagika maha vaikitakse.

Paremuse poole

Õnneks on hakatud väikeste sammudega paremuse poole liikuma. Mida enam empaatiat inimesed ümbritsevasse tunnevad, seda vähem ebavajalikke kannatusi aset leiab. Sellest lähtuvalt osatakse märgata teatud harjumuste või teguviisi mõju teistele elusolenditele ja ümbritsevale keskkonnale. Sealt edasi hakatakse oma teguviisi parandama või lõpetatakse kogunisti.

Maailma loomakaitseühendused on alustanud valdkondadest, kus lõpetamise või vähendamise juurutamiseks ollakse valmis. Üks näide on karusloomafarmid, kus metsloomi pool aastat väikestes puurides peetakse ja siis moetööstuse heaks tapetakse. Euroopas on kuus riiki enamasti eetilistel ja keskkondlikel põhjustel karusloomafarmid keelustanud ja selleteemalised arutelud käivad mitmes parlamendis, ka Eestis. Teine hea näide on kosmeetikatoodete loomkatsed, mis on alates 2013. aastast Euroopa Liidus keelatud, sh ka loomadel katsetatud kosmeetikatoodete müük. 14 Euroopa riiki on foie gras’ tootmise oma territooriumil keelustanud. See on tähtis samm, veelgi enam – austusavaldus loomade paremale kohtlemisele. Tsirkuses (mets)loomade kasutamise on keelanud juba nii palju riike, et raske on järge pidada.5 Ka Eestis on otsustajatel vastavasisuline eelnõu päevakorras. Kurb ainult, et selleks pidi Saksamaalt Eestisse veetud tsirkuseelevant Medi Narva jões oma lõpu leidma.

Taanis keelati 2015. aastal seksuaalvahekord loomadega. Varem oli see lubatud „juhul, kui loomale liiga ei tehta“. Niisuguseid oksüümorone võib kohata enamikus loomakaitseseadustes. Tänu seadusele saadi teha lõpp loomaseksitööstusele ja sulgeda loomabordellid, kus oli võimalik valida endale sobiv koer, kits, lammas, hobune või miks mitte ka näiteks koaala. Selliseid asutusi on mujalgi maailmas. Kunagises Taani zoofiilide avalikus, rahvusvahelise haardega internetifoorumis on end tutvustanud ka Eesti loomaseksijad. Pole midagi imestada, sest Eestis ei ole zoofiilia keelustatud, olgugi et seda on püütud päevakorda tõsta.

Inimese organiseeritud suurejoonelised ja verised spektaaklid, ammu lõpetatud gladiaatorite võitluse eeletendused – härjavõitlus, koertevõitlus, kukevõitlus – toimuvad aga üle maailma endistviisi. Hea on tõdeda, et ka nende võitluste inimkesksele vaatepunktile, kus silmas peetakse vaid inimese huve ja kõrvale on jäetud teiste asjaosaliste elulised vajadused, on hakatud üha rohkem tähelepanu pöörama.

Statistika järgi kasvatati ja söödi 2014. aastal USAs 400 miljonit looma vähem tänu sellele, et on hakatud vähendama oma lihatarbimist.6 Kannatuse vähendamine tundub kõige pragmaatilisem eesmärk, millega loomade olukorda parandada annaks. 400 miljonit sündimata looma on siinkohal väga suur asi.

Selleks et loomade olukorda mõjutada, ei pea elu pea peale pöörama. Alustada saab liha jm loomsete toodete söömise vähendamisest ja tutvumisest taimsete alternatiividega. Kõigil meist ei ole võimalik loomi aidata, aga me kõik saame hoiduda neile kahju põhjustamisest.

1 Barbara Noske. Human-animal relationships. Pluto Press, 1989, 244 lk.

2 Richard Twine. Journal for Critical Animal Studies pp.12–39,vol 10, Issue 1, 201.2

3 Joy, M. (2009). Why We Love Dogs, Eat Pigs, and Wear Cows: An Introduction to Carnism. Canadian Scholars’ Press.

4 DeMello, M. 2012. Animals and Society. Columbia University Press.

5 http://www.stopcircussuffering.com/circus-bans/

6 http://www.zmescience.com/ecology/animals-ecology/eating-less-animals-30062015/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar