Mis teha I

Meie, tavainimesed, 99 % oleme põgenike tavainimestega, 99%-ga ühes paadis, meil on ühised huvid vähendada äärmist varanduslikku ebavõrdsust.

MARGUS OTT

Kõigi maade 99%, ühinege!

Suurimaid ülemaailmseid probleeme on varanduslik kihistumine. Viimase saja aasta jooksul on varandust ümber jaotatud kahe suure sõjaga ning seejärel kommunismi levimishirmus sotsiaalsete tagatiste suurendamise ja heaoluriigi tekitamisega, millega ühiskondlikku varandust jagati rohkem ümber, ebavõrdsust mahendati ja võimaldati inimlikku äraelamist ka ühiskonna vaesemale poolele. Nüüd on viimasest suurest sõjast möödas juba üle 70 aasta ja kommunismiohtu enam ei ole. Ühest küljest on jõukamatel ühiskonnakihtidel rohkem võimalusi oma varanduse kasvatamiseks (pole katkestavaid sõdu) ja teisest küljest on surve ühiskondliku varanduse ümberjagamisele olnud nõrgem (pole ohtu, et kommunistid võimule tuleksid). Peale selle on maailma kõige jõukamad saanud kasu lõigata üleilmastumisega avanevatest võimalustest (nt maksude optimeerimine rahvusvahelistes firmades), samal ajal kui teised saavad sageli tunda üleilmastumise halbu külgi, näiteks seoses riikidevahelise alampakkumisega: võisteldes investeeringute pärast teevad riigid üksteise võidu suurfirmadele soodsamaid pakkumisi („kui tõstaksime ettevõtte tulumaksu, siis läheksid kõik firmad meilt naaberriikidesse, aga kui langetame, siis tulevad sealt meile“). Sellises riikidevahelises alampakkumises jäävad kaotajaks kõik riigid ehk vastavad ühiskonnad, samal ajal kui võitjaks osutuvad neid üksteise vastu väljamängivad erafirmad. Kasu, mida ühiskond sel moel saab, on suuresti illusoorne, näiline, lühiajaline. Riikidel ja nende taga olevatel ühiskondadel on lühinägelik üritada tekki enda peale sikutada. Siin peavad rahvusvahelist koostööd tegema kõik ühiskonnad, et ohjeldada piiriüleseid hiidfirmasid ning nende omanikke (näiteks on vaja lõpetada maksuparadiiside tegevus või sundida nad täielikule läbipaistvusele – mis teeks võib-olla sama välja).

Siin ei piisa üksnes valitsustevahelisest koostööst, sest valitsused koosnevad väikesest arvust inimestest ning lobitegijatel on võimalik neid ära osta. Üks markantsemaid näiteid on Euroopa Liidu ja USA vaheline vabakaubandusleping (Transatlantic Trade and Investment Partnership, TTIP), millega on muu hulgas ette nähtud võimalus, et erafirma võib kohtusse kaevata ühiskonna isegi mitte tekitatud kahju pärast, vaid tulevikus väidetavasti saamata jääva kasumi pärast. Tegelik maailm allutatakse imaginaarsele … Ja mitte tavakohtutes, vaid eraldi kohtutes, mis asuvad väljaspool demokraatlikku kontrolli. Kui legitiimne üldse on selline demokraatia loovutamine? Kas pole see sama õigustühine kui on enda müümine orjaks? (Vabadust pole võimalik vabalt ohverdada.) Siin on vaja ühiskondadevahelist kodanike koostööd, et ära hoida kahju ühiskonnale ja kasu vaid erafirmadele.

Ometi reaalselt on 99% ühiskonnast suuresti sarnaste majanduslike huvidega, nii et muuhulgas me oleme ka pagulastega ühes paadis.

Ometi reaalselt on 99% ühiskonnast suuresti sarnaste majanduslike huvidega, nii et muuhulgas me oleme ka pagulastega ühes paadis.

Reuters/Scanpix

Ideoloogiline hookuspookus

Liiga suure varandusliku ebavõrdsuse halvad küljed on ilmselged. Kui need kärisevad ühiskondlikeks lõhedeks, siis lõpeb see laastamistööga – mässu, sõja, repressioonide, kättemaksu ja muu sellisega. Ja enne sellist laastamistööd tähendab see ühiskonna kidumist ja vindumist. Suur hulk ühiskonnast – vaesusse mõistetud – ei saa välja arendada oma võimeid, innovatsioon soikub, eluiga lüheneb, levib alkoholism, narkomaania, kuritegevus, käegalöömine.

Varandusliku ebavõrdsuse mahendamist esitatakse vahel röövimise või karistamisena, näiteks progressiivse tulumaksu puhul: „Ma olen olnud nii töökas ja tubli, aga nüüd karistatakse mind selle eest, et ma rohkem teenin!“ Need on kroko­dillipisarad. 1) Raha ja jõukuse jaotus pole midagi objektiivset nagu gravitatsiooniseadus, vaid ühiskondlik kokku­lepe. Pole midagi iseenesest­mõistetavat selles, et pankur teenib kaks miljonit kuus, aga koristaja 200 eurot. Kas saab üks inimene olla teisest 10 000 korda väärtuslikum? 2) Jõukamad maksavad progresseeruvas süsteemis suuremat tulumaksu üksnes teatud suurus­järgus sissetulekute pealt. Nende sissetuleku sellelt osalt, mis jääb alla selle, maksavad nad tulumaksu täpselt samas proportsioonis nagu vaesed. 3) Mida suurem on jõukus, seda lihtsam on ka seda juurde tekitada ja üldiselt see jõukusekiirendus on suurem tulumaksu­määra suurenemisest. Eriti kehtib see kõige ülemises otsas. Seda arvesse võttes kalduvad isegi progresseeruvad tulu­maksud olema tegelikult regresseeruvad. 4) Kui eeldada, et kõik ühiskonnakihid hääletavad oma vahetute klassihuvide järgi, siis kuna vaesemaid on suurem osa ühis­konnast, peaks enamus just nõudma progresseeruvat tulumaksu. 5) Et nad seda väga sageli ei tee, tuleneb ideoloogilisest hookuspookusest, mille üks versioon on jällegi mängimine illusioonide, võimaluste, mitte-praegusega: „Praegu oled küll vaene, aga sa võid saada rikkaks, ja mõtle, mis siis oleks, kui tullakse sinu sissetuleku kallale!“ Isegi kui suurel hulgal sellistel inimestel ei ole mingit šanssi jõukaks saada, võivad nad ometi illusiooni ajel käituda mitte oma, vaid teise klassi objektiivsete huvide järgi. 6) Majanduslikult ettevõtlikke inimesi on ühiskonnas alati mingi hulk ja üht tõelist ettevõtjat ei heiduta ka kõrged maksud – nõnda nagu üht paadunud kunstnikku ei heiduta materiaalne viletsus. Ei maksa karta, et firmad jääksid asutamata ja juhatamata (eriti kui rahvusvahelise koostööga oleks muudetud vähetõotavaks nende nihutamine maksude optimeerimiseks teise riiki).

Veel üks väga levinud imaginaarne võte, millega juhitakse inimeste tähele­panu eemale oma objektiivsetest klassihuvidest, on vaeste või keskmike gruppide väljamängimine üksteise vastu. „Õpetajad, vaadake, kui palju arstid teenivad!“, „Arstid, vaadake, kui palju veoautojuhid teenivad!“, „Veoautojuhid, vaadake, kuidas pagulastele ja töötutele niisama raha antakse!“ jne. Ja isegi kui nende gruppide keskmiste palkade vahel on tõepoolest erinevusi, siis see kahvatub nende ning ülirikaste sissetuleku erinevuse kõrval. Nõnda nad tegelevad imaginaarsete, väljamõeldud eemuste ja taamustega ning see ei lase neil üksteisega koostööd teha, et mahendada üli­rikaste eelisseisundit. Nood aga jagavad ja valitsevad. Ometi reaalselt on 99% ühiskonnast suuresti sarnaste majanduslike huvidega, nii et ka meie oleme pagulastega ühes paadis.

Klassiteadvus

Mõneti sarnaneb praegune olukord XIX sajandiga, kui kapitalistid rõhusid töölisi ning arenes töölisliikumine nõudmaks paremaid töötingimusi ja suuremat palka. See ei olnud sugugi lihtne, sest esialgu ei olnud töölistel klassiteadvust, nad ei kujutlenud, et nad üldse kuuluvad ühte ühiskonnagruppi ning et näiteks terasevalutöölised võiksid ketrus­vabriku töölistega koostööd teha või et inglise töölised võiksid prantsuse omadega koostööd teha. Rääkimata kapitalistide ja riigivõimu aktiivsest vastuseisust töölisliikumisele ja ametiühingutele. Ometi just koopereerumisega saavutati tööliste olukorra järkjärguline paranemine. Tekkis klassiteadvus ja rahvus­vaheline koostöö, nii et oldi esmalt tööline ja seejärel sakslane või prantslane. Siis aga tuli Esimese maailmasõja katastroof. Ma ei pea siin silmas niivõrd kogu sellega kaasnenud hävitustööd, vaid eeskätt seda, mida sõja puhkemine üldse võimaldas: kui ideoloogilise nükkega saavutati see, et hakati olema esmalt sakslane ja prantslane ning alles seejärel tööline. Siis oli võimalik saata nad üksteise vastu sõtta üksteist tapma, mis kindlasti ei olnud kooskõlas ei nende isiklike ega ka objektiivsete klassihuvidega. Kui praegu mängitakse ühiskonnagruppe ja rahvusi üksteise vastu välja, siis on tegemist millegi sarnasega: vihka homo, vihka venelast, vihka süürlast. Ja nüüd jällegi inimesed, kelle objektiivsed huvid on väga sarnased, pöörduvad üksteise vastu puht­imaginaarsetel kon­strueeritud põhjustel (rassiline, rahvuseline jne vastasseis).

Tõsi on see, et 99 protsendil ei ole siiamaani klassiteadvust. Võrreldes XIX sajandi töölisklassiga ei ole see grupp nii selgesti tuvastatav, on palju mitmekesisem – ta sisaldabki endas suuremat osa ühiskondlikust mitmekesisusest (ülirikkaid on vaid kübe). Sageli ollakse harjunud samastama end vanade gruppidega, nt rahvuse või religiooni järgi, töölise, teenistuja või kontoriametnikuna jne ning ei pruugita taibata, kui palju neil uudses tänapäevases olu­korras ühist on: kõigi sissetulekud kiduvad, kõigi arvelt rikastub see üks protsent. 99% on tajust ja imaginaarsusest kaugemal kui nood vanad grupid, nende kokku­kuuluvuse tajumiseks on vaja sümboolset tööd nagu ka XIX sajandi töölisliikumise puhul. Nii nagu XIX sajandil, on ka nüüd probleem, kuidas tekitada klassiteadvust, kuidas juhtida inimeste tähelepanu ühistele objektiivsetele huvidele, mis on pakilisemad kui vanad religioossed, rahvuslikud jm erinevused. Kui me ei tee koostööd üle selliste vanade piiride, siis 1% murrab meid takistamatult nagu hunt lambaid (rääkimata teisest tänapäeva põhilisest probleemist, keskkonnareostusest, mis samamoodi nõuab pakiliselt piiriülest koostööd). On olnud mõningaid algatusi (Occupy, Nuit Debout jm), kuid seni on need jäänud veel kaunis piiratuks ja margi­naalseks. Pole selge, milline positiivne tegur (särav rahvajuht, kaasa­haarav mõtleja) või negatiivne asjaolu (mõni looduslik või ühiskondlik katastroof) võiks klassiteadvuse lõpuks kristalliseerida. Kuid igatahes on vaja sellele pinnas ette valmistada. Nagu praegu see tekst siin, mille mõju jääb ülimalt piiratuks, kuid siiski piisk uuristab kivi, gutta cavat lapidem.

Niisiis meie, tavainimesed, 99% oleme põgenike tavainimestega, 99%-ga ühes paadis, meil on ühine huvi vähendada äärmist varanduslikku ebavõrdsust. Võib-olla on siinsete lugejate hulgas ka mõni miljardär, aga kindlasti kuulub lõviosa 99% hulka. Ja pealegi on võimalik näidata, et ka 1% objektiivsetes huvides – kui vähegi pikemas per­spektiivis mõelda – on tegelikult toetada varandusliku ebavõrdsuse mahendamist ja ühiskondliku rikkuse (iga rikkus, kogu rikkus on ühiskondlik) suuremat ümberjaotamist, sest vastasel juhul jäävad nad ühiskondliku ja reostusliku tulva alla, nad hukkuvad ise ning nende vara eo ipso haihtub.

Kogu küsimus on selles, kas me nüüd suudame seda ümberjaotust ühiskondade sees ja vahel teha rahumeelselt, ilma suure sõja ja ökokatastroofi globaalse potlatch’ita. Ma ei ole ses suhtes ülearu optimistlik, aga igatahes me ei saa teisiti kui selle poole püüda. Võib-olla meid ei võeta kuulda, väga võimalik, et imaginaarsed ja illusoorsed pettekujutlused on kütkestavamad objektiivsetest huvidest, võib-olla mitteteadvuslikud sulgumistungid on tugevamad kõige sügavamast avanevast elurõõmust ja koostööst, aga ikkagi peame rääkima, jälle ja jälle. Kui otsustate olla sein, siis olgu – aga teie omal vastutusel.

Üleilmastumisest

Mõistetagu mind õigesti: ma ei propageeri kolklust ega ole üleilmastumise vastu, mis on ilmselt paratamatu, vältimatu. Kogu asi on selles, kuidas leevendada üleilmastumisega praeguseks juba kaasnenud halbu nähtusi – järsku varandusliku ebavõrdsuse kasvu, uus­kolonialismi vaestes riikides, suur­korpo­ratsioonide käteväänamisi üksik­riikides. See nõuab kahjukannatajatevahelist koostööd, mis oleks samuti rahvusvaheline. Ühest küljest on vaja riikide ja valitsuste ehk poliitilise jõu rahvusvahelist koostööd majanduslike suurvõimude, suurkorporatsioonide vastu, aga teiseks 99% inimeste koostööd nii poliitiliste kui ka majanduslike võimurite vastu (kes sageli omavahel sepitsevad 99% kahjuks), nii et valitud poliitikute kaudu mõjutada majandusvõimureid või nii, et otsesurvega hoida poliitikuid (ja majandustegelasi) ohjes.

Mitmele progressiivsele liikumisele, nagu Occupy, Nuit Debout jm, on ette heidetud konkreetsete nõudmiste ja tuvastatavate liidrite puudumist. Tegelikult aga on see, vastupidi, nende liikumiste suurimaid trumpe ja suurimaid panuseid tulevikku, isegi kui need üksikliikumised hajuvad. 1) Sest see ülemaailmne 99% koostöö ei saa toimuda vana hierarhilise puumudeli järgi, kus on peasekretär, ülemnõukogu, partei ja tavainimesed, vaid on vaja võrgulisele anarhilisele läbikäimisele sobivaid lävimisstruktuure. Väiksel skaalal on neid mõningaid juba leiutatud, ülemaailmses plaanis aga ootavad need alles väljamõtlemist ja väljaarendamist. 2) Selle liikumise tähendus ei saa piirduda üksiknõudmisega. Isegi kui me eespool oleme tuvastanud ühe täpse probleemi – äärmusliku varandusliku ebavõrdsuse, siis esiteks pole see probleem ise kuigi selgepiiriline ja teiseks on tema tähendus laiem kui esialgu paistab.

Jällegi kui võrrelda XIX sajandi töölis­liikumisega, siis toona oli asi selgem: võidelda tuleb kapitalisti vastu, kapitalist elab seal-ja-seal, tema vabrikud on seal-ja-seal ning varandus seal-ja-seal. Tõsi, juba toona oli sageli tegemist kosmopoliitse seltskonnaga, aga praeguseks on see täielikult deterritorialiseerunud. Nagu Žižek* on irooniaga pooleks öelnud seoses Panama-lekkega, et selle positiivne külg on näidata, et on juba tekkinud tõeliselt rahvusvaheline ülirikaste klass, kus on sõbralikult koos venelane, saud, türklane, britt jne ning nende klassikäitumine ja tavad on väga sarnased. See seltskond on 99%-le palju tabamatum, hajusam, amorfsem kui XIX sajandi kapitalistid. Kuhu peaks tänapäeval panema pommi või kellele atentaadi tegema? See seltskond ja nende varandus ise on nii võrgustikuline, et ühe sõlmpunkti kadumine ei muuda peaaegu midagi. Nendega peab tegelema terviksüsteemina, näiteks kui maksu­paradiisidelt nõuda täielikku läbipaistvust, siis see juba küll mõjutaks ülirikaste käitumist ja võib-olla suudaks neid mõneti ohjeldada.

Küsimus pole ainult majanduslik ja sotsiaalne, vaid see on riburada pidi seotud kõigi põhimõtteliste küsimustega. Esiteks reostamise ja kliimamuutusega: ülirikaste ja suurkorporatsioonide toimimine on tihedalt seotud looduse kahjustamisega (sageli vaestes riikides) ning nende ohjeldamine 99% koostöö abil aitab kaasa keskkonna säästmisele ning peab ka seda ühe möödapääsmatu komponendina endas hõlmama, kuna tegemist on meie kõigi ühise elukeskkonnaga. Või filosoofiliste küsimustega olemise olemusest, kestusest ja keerustumisest, hingusest ja soonestikust, emergentsist ja kollapsist: ühiskond on üks looduse avaldumisvorme ning temas mängitakse omal moel läbi kõik need ontoloogilised aspektid (nii et nad aitavad arendada ontoloogiat ning ontoloogia omakorda võib valgustada noid sotsiaal-majanduslikke küsimusi). Samuti kõige sellega, mis jääb nende vahele – tehnoloogiliste, esteetiliste, eetiliste jm teemadega (meil on kasutada teatavad tehnilised abivahendid, aga nendega meid ka kontrollitakse ja represseeritakse; see liikumine peab moodustama oma esteetilisi väljendusi, et tajutundeliselt inimesi angažeerida ja liikumist mõtestada; selline aktiivsus nõuab uut laadi eetost, mis arvestab üleilmset konteksti, üksikpärimuste erinevusi, anarhilist lävimist, lävimisklompide ülessulatamist jne).

Reaalse kulg

Selleks et hästi üleilmastuda, peame olema ilmast üle, s.t peame olema üle selle ilma, käesolu, valmis antustest ja struktuuridest, mõistma nende muundumist, nende hoogu ja soonestikku, peame neist üle olema, vältimaks üleolevust. Eespoolne rõhus suuresti sümboolsuse jõule imaginaarsuse vastu (apelleerida klassi objektiivsetele huvidele, hajutada imaginaarseid kujutelmi, mis tähelepanu eksiteele viivad), aga ilmselt peab siin olema kontakt reaalsega, tunnetamatu kulgemisega, mis sellele ettevõtmisele jõu annab. Sest lihtsalt üks sümboolne diskursus teiste kõrval koos selle ümber tekkiva imaginaarsusega (kujutised, netimeemid) on muidu lihtsalt üks lisaamööb postmodernistlikus plödis, mis võib kaudselt jõudu juurde anda veelgi arhailisematele ja rohmakamatele sulgumisliikumistele, mis kogu seda suppi vastustavad. Kust seda kontakti võtta, kuidas seda hoida või taasluua? Või tuvastada selle olemasolu? Küllap sellesama kontakti enese kaudu. Ja küllap puud tuntakse viljast.

Just pagulased kujutavad hästi meie olukorda: me kõik, 99% (ja muidugi tegelikult ka too ülejäänud kambake) oleme täiskiilutud paadis ennustamatul merel, meie paat võib kergesti ümber minna ja me ise hukkuda. Meie, 99% oleme järjest prekaarsemas, majanduspoliitiliselt järjest ebakindlamas olukorras, aga meil on tung pääseda vabadusse. Küsimus on vaid selles, kuidas ühendada meie üksiktahted sellisel moel, et paat tungiks kiiluna ülirikaste pudrumägedesse, keisririigi ihhu.

Kuidas hajutada imaginaarsed minevikuhõllandused, maha pesta tuimastuspaatina ning aktsepteerida olukorda, kus me tegelikult oleme, sellele otsa vaadata, seda julmust taluda ja mitte pugeda mõnesse kollektiivsesse atavismi (vaenugrupid) või ersatsindividualismi (eneseabi). Kuidas saada üksikuks, kes suudab teistega koostööd teha kulgemismuunduse järgi, avanevalt, klompe mahendades, imaginaarseid (ja tegelikult ka sümboolseid, ja tegelikult ka reaalseid) umbusaldades.

Kuidas me saaksime üksteist võimendada?

* http://www.newsweek.com/panama-papers-dogs-themselves-north-korea-vladimir-putin-444791

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar