Metamorfism. Majanduse lõimimine ühiskonda

Kapitalism on läbi teinud arengu, mis on seisnenud mitmekülgsemas lõimumises teiste ühiskonnamõõtmetega.

MARGUS OTT

Tahan järgnevalt arutleda meie praeguse ühiskondlik-majandusliku struktuuri üle. Meie majandussüsteemi nimetatakse kapitalistlikuks ja vahel laiendatakse seda sünekdohhi kaudu (osa terviku asemel) kogu ühiskonnale (sest majandus on ühiskonna osa), rääkides kapitalistlikest ühiskondadest. Kuidas kapitalism ülejäänud ühiskonda mõjutab, pole päris ühetine, sest kapitalismegi on väga erinevaid (Põhjamaade heaolukapitalism, Angloameerika vabaturu kapitalism, Hiina või Vene riigikapitalism jt) ning siin võib ilmselt näha just seda, kuidas erinevad ühiskonnamudelid on kapitalismi erinevalt vorminud ehk siis lähemalt vaadates on igas paigas kapitalism erinev, kuna tema ühiskondlik kontekst on erinev. Kunagi arvati, et kapitalism soodustab demokraatiat: sama hästi kui kõik demokraatlikud ühiskonnad on kapitalistlikud (ehkki, nagu öeldud, võivad eri paikade kapitalismiversioonid olla väga erinevad), ent sugugi mitte kõik kapitalistlikud ühiskonnad pole demokraatlikud (nt Hiina, Venemaa; isegi Ida-Euroopa demokraatia pole nii põhjalik ja sisuline kui Lääne-Euroopa oma). Iseenesest kõlab loogiliselt, et kui kapitalism teeb riigi jõukaks ja laiendab keskklassi, siis see keskklass hakkab nõudma ka poliitilisi õigusi, s.t majandusliku iseseisvusriba kõrvale peaksid tekkima intellektuaalne ja poliitiline enesemäärang. Ometi nagu me teame, ei pruugi asjad sugugi nii lihtsalt käia ja riigivõim oma repressioonivahenditega võib seda püüdlust väärata ning mingit arvestatavat osa sellest keskklassist koostööle meelitades moodustada autoritaarse ühiskonnakorralduse raames kambajõmmi-kapitalismi (crony-capitalism) vorme.

Kapitalismi kujud

Kapitalismil pole mitte üksnes suur hulk piirkondlikke variatsioone, vaid tal on ka ajalooliselt väga erinevaid kujusid: kapitalism Inglismaal 1860. ja 1960. aastal on äärmiselt erinevad, Dickensi maailma ja Skandinaavia heaolukapitalismi vahel on terve kuristik – ehkki teiseni on jõutud ajaloolise arengu kaudu esimesest. Kapitalism on läbi teinud arengu, mis on seisnenud mitmekülgsemas lõimumises teiste ühiskonnamõõtmetega. Seda võib võrrelda parasiitluse arenguga: kõige primitiivsemad parasiidid on need, mis peremeesorganismi kiiresti tapavad. Ühest küljest näitavad nad sellega oma jõudu, aga teisest küljest seab see ohtu neid ennast. Arenenum ja kavalam parasiit on see, mis oma peremeest ei tapa, vaid üksnes kurnab, nii et too püsib elus ja varustab niimoodi ka parasiiti eluks vajalikuga pikema aja vältel. Veelgi arenenum parasiit on aga see, kes isegi mitte ei kurna peremeest, vaid hoopis kasvatab tema elujõudu, nii et nad üheskoos moodustavad sümbiootilise koosluse, millest mõlemad võidavad. Ka kapitalismi algetapil võime näha sellist jõhkrat tööliste ekspluateerimist nagu seda kirjeldavad Dickens, Marx ja Zola. See töötas seni, kuni vabu töökäsi oli külluses ja kui töölisklass oli väikesearvuline. Kui aga tekkis tööjõupuudus ja kui töölisi sai juba nii palju, et nad võinuks mässuga kogu kapitalistliku korralduse uppi paisata, siis muutus hädavajalikuks ka tööliste olukorra parandamine. Pealegi oli see kapitalismile endale kasulik, kui töölised said piisavalt jõukaks, et peale esmatarbekaupade hakata ostma ka muid tooteid, mille tööstuslikku tootmist sai selle võrra laiendada. Ja kui neid ei hoidnud enam ohjes üksnes väline sundus, vaid ka sisemine iha (konsumerism ning selle alalhoidmiseks võetud laenud). See tähendab, ühiskonna kapitalistlikku majandusmõõdet oli vaja lõimida tihedamalt muude ühiskonnamõõtmetega (tervishoid, haridus, meelelahutus, sportimine, erinevate ühiskonnagruppide lõimimine jne).

Kapitalismi ühe olulise tunnusena nimetatakse eraomandust. Omandi mõiste on aga viimasel ajal hakanud läbi tegema olulist muutust seoses jagamismajanduse ja taaskasutusega. Nii Airbnb, Uber kui ka muud säärased ettevõtted hägustavad era- ja ühisomandi, eraelu ja majandusliku tegevuse piire. Ja kui traditsiooniliselt on kapitalismi puhul rõhutatud tootmisvahendite eraomandust, siis tänapäevases teadmismajanduses on selle roll kahanenud. Suure osa „loovklassi“ tootmisvahendiks on arvuti, ent selle väärtus on tühine võrreldes nende inimeste endi kogemus- ja oskuspagasiga. Oluline ei toimu enam asjade omamises, vaid voolude suunamises ja haldamises, nii et asjade tähtsus on tublisti kahanenud (ka nt arvutiprogramme sageli enam ei osteta, vaid renditakse).

Veel üks olulisi kapitalismi tunnuseid on vabaturumajandus. Nagu David Graeber näitab teoses „Võlg. Esimesed 5000 aastat“, oli globaalse vabaturumajanduse sisseseadmine kaugel spontaansusest ja vabadusest: pigem arendati protektsionistlikult mingit tööstusharu (nt tekstiilitööstust), ja kui see oli saavutanud teatava taseme, siis koloniaalsõjaväe jõuga suruti asumaadele peale tollide kaotamine ja vaba turg, mis laostas sealse vastava majandusharu ja muutis nad seda sõltuvamaks emamaast. Kapitalismi ei tule seostada mitte niivõrd vabaturumajandusega, kus kaupade hinna määrab puhtalt nõudmise ja pakkumise vahekord n-ö alt üles (selline olukord kehtib algselt väga väikeses mastaabis), vaid pigem olukorraga, kus mingid majanduslikud agendid on saanud nii võimsaks, et suudavad monopoli või kartelli kujul hindu määrata n-ö ülalt alla, kasutades dumpingut ja mitmesuguseid muidu turumoonutusi (alles siis on tegemist olulise hulga kapitaliga, mida kasutatakse kasumi teenimiseks). See n-ö antiturg aga on majandusele kahjulik, kuna pärsib innovatsiooni, ei jaota ressursse otstarbekalt ning tekitab mitmesuguseid ühiskondlikke probleeme seoses suurte varanduslike lõhedega. Sestap kehtestati monopolide ja kartellide vastased seadused, mis kaitsevad kapitalismi tema enda eest: monopolid ja kartellid tekivad kapitalismi enda sees täiesti spontaanselt, aga nad mõjuvad majanduse arengule kahjulikult. Puhas reguleerimata majandus on võimatu; seda alati juba reguleeritakse mingil moel.

Masinavärke saab alati üle kavaldada, kui kasutatakse piisavalt kõrget regulatsiooni­tasandit. Pildil Watti aurumasin, millest on kujunenud tööstusrevolutsiooni sümbol.

Wikimedia Commons

Regulatsioonitasandid

Iga majandussüsteem sisaldab nii iseorganiseerumist kui ka planeerimist, kuid oluline on muidugi, mil määral ja moel majandust reguleeritakse. Kui kasutada Riho Viigi jaotust,1 siis nõukogulik plaanimajandus oli otsesideline regulatsioon (Viigi järgi kolmas aste), mis oli aga liiga kohmakas, kuna iga nõudmise ja pakkumise vahekord nõudis eraldi otsustust, plaani. Kapitalistlik majandus on väga suurel määral tagasisideline, kus nõudmine ja pakkumine vastastikku teineteist reguleerivad (Viigi neljas aste). Pelk tagasiside aga võib anda ühiskondlikult ja ökoloogiliselt väga ebameeldivaid tagajärgi ning seetõttu on vajalik lisada sinna veelgi kõrgema, viienda astme programmiline regulaator, milles võetakse arvesse neid ühis- ja keskkondlikke asjaolusid ning mis laseb tagasisideprotsesside üle otsustada: nõnda näiteks on inimkonnale eksistentsiaalselt vajalik vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni ja kaitsta metsi, nii et sinna regulatsiooni peab kuuluma metsa- ja naftatööstuse ekstensiooni taandarendamine. Regulatsioonitasandeid tasub lahus hoida, sest ühiskondlikus debatis aetakse neid sageli segamini, nt samastades viienda tasandi regulatsiooni kolmandaga, kasvuhoonegaaside emissiooni kahandamise programmi nõukoguliku plaanimajandusega, pannes nõnda inimesed sõdima kliimamuutuse põhjuste leevendamise vastu nagu millegi piirava ja ahistava vastu, sellal kui tõelikult niimoodi edendatakse üksnes omaenese hukatust. Kõrgem regulatsioonitasand tähendab ühtlasi ühiskonnamõõtmete suuremat läbipõimitust ehk meie praeguse teema puhul majanduse paremat lõimingut ülejäänud ühiskonnamõõtmetega.

Majanduse parem lõimimine ühiskonnaga ei tähenda majanduse allutamist ühiskonnale või õigemini teatavale ideoloogiale – nõnda nagu hitlerlikul Saksamaal või stalinlikul Venemaal. Hitler oma rassiideoloogiaga eksproprieeris ühe ühiskonnarühma (eeskätt juutide) varanduse, allutas majanduse sõjatööstusele ning tekitas koonduslaagritööstuse. Lenin ja Stalin tegid sedasama klassiideoloogia ettekäändel, eksproprieerides töösturite, mõisnike jt varanduse, allutades majanduse sõjatööstusele ning tekitades Gulagi-tööstuse. See on liikumine madalamale, otsesidelisele regulatsioonitasandile ning pole jätkusuutlik, kätkedes endas sõda välise ja sisemise vaenlase vastu ja toimides – kui eelnevat võrdlust kasutada – rumalamat sorti parasiidina. Kui me võtame aga näiteks kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamise programmi, siis see on hoopis teist laadi: see loob eeldused majanduse ja üldse kogu inimkonna edasiseks kestmiseks (või kui soovite pessimistlikumat väljendust, siis mitte nii kiireks hukuks); selle sisuks pole niivõrd üks kindel vorm (rass, klass), vaid kestmine kui selline – või vähemasti on selle sisuks olev vorm (elu) palju üldisem ja inklusiivsem.

See võiks osutada aga kõrgeima regulatsioonitasandi2 poole, kus regulatsioon lakkab põhinemast mingil – ükskõik kui üldisel – vormil ning langeb kokku olemise enesega, nii et temas täielik regulatsioon ja täielik spontaansus kattuvad (mõneti nagu Spinoza substantsi puhul). See oleks ühiskonna ja majanduse vorm, mis kätkeb enda ümbervormimise printsiipi, nõnda et see printsiip pole toimimise suhtes enam midagi välist (vrd Spinoza kolmandat liiki tunnetusviis võrreldes teist liiki tunnetusviisiga), vaid langeb temaga ühte. Selline ühiskond – mida võiks nimetada metamorfistlikuks või transformistlikuks – võib sellisel puhtal kujul jääda kättesaamatuks, ent ometi on kapitalism sellele lähemale liikunud ja ta peab sellele lähemale liikuma, et üldse alles jääda, sest on selge, et majandust tuleb lõimida tihedamini ülejäänud ühiskonna mõõtmetega (sh ökoloogiaga ja teiste olendite perspektiiviga).

Uudne olukord

Uudse nähtuse – nagu praeguse ühiskondlik-majandusliku olukorra – kirjeldamiseks võib kas laiendada vana mõiste tähendust või võtta kasutusele uus mõiste. Need on esmajoones strateegilised valikud (kas siduda vanaga või rõhutada uudsust). Väitsin siinses artiklis, et majandus on järjest enam lõimunud ühiskonna teiste mõõtmetega, nii et selles mõttes pole käesoleva või tulevikus oodatava olukorra kirjeldamiseks võib-olla enam kõige parem kasutada mõistet „kapitalism“, mis on algselt pärit just majanduslikust mõõtmest ning mille kasutamine sünekdohhina kogu ühiskonna kohta („kapitalistlik ühiskond“) justkui näib viitavat teiste ühiskonnamõõtmete allutatust, alatähtsustamist majandusega võrreldes: see oleks nagu Spinozal „kõdi“ mõiste, mis märgitseb ühe kehaosa rõõmustamist teiste arvel – majanduse ületähtsustamine oleks siis teatavat sorti ühiskondlik kõdi, mis rõõmustab küll ühiskonna üht osa, ent teeb seda ühiskonna terviku arvel. Sestap võiks seda uut olukorda pigem nimetada uue mõistega: mainitud mõisted „metamorfism“ või „transformism“ viitavad sellise ühiskonnakorralduse enesemuundamise võimele.

Mulle võidakse vastu vaielda, et mitte majandus pole tihedamini lõimunud ülejäänud ühiskonnaga, vaid vastupidi, majandus on üha jõulisemalt ja kapillaarsemalt allutanud endale teisi ühiskonnamõõtmeid: kas me pole mitte näinud, kuidas üks eluvaldkond teise järel on allutatud tööstusliku tootmise ja organiseerimise põhimõtetele? Meelelahutustööstus, sporditööstus, ülikoolitööstus, eneseabitööstus … See on kahtlemata tõsi, ja Deleuze’i-Guattari terminites deterritorialiseerimine ja dekodeerimine ulatuvad järjest kaugemale. Ja see tekitab ilmseid probleeme: inimliku soojuse kadumine nois kalkides, umb­isikulistes, homogeniseerivates masina­värkides, paljude marginaliseerimine, pidetustunne. Oluline on aga see, et selle vastu ei saa mitte püüeldes mingisse hõllanduslikku möödanikuolukorda (reterritorialiseerida end mingisse rahvusse, religiooni vms), vaid edasi minnes – kasutades neidsamu voole uuel moel, uueks otstarbeks, üleolevalt asustades selle masinavärgi õõnsusi, tühikuid, hulkudes kogu sel deterritorialiseeritud väljal. Masinavärke saab alati üle kavaldada, kui kasutatakse piisavalt kõrget regulatsioonitasandit.

* Artikli aluseks on 11. augustil 2017 Paides arvamusfestivalil peetud diskussioon, kus lisaks allakirjutanule osalesid veel Aet Annist, Heido Vitsur ja Peeter Koppel, väitlusjuht Gustav Kalm. Vestlus on vaadatav siit: https://www.youtube.com/watch?v=x6A17HCS6TY (30. IX 2017).

1 Riho Viik, „Esivanemate kavalused“, Tallinn, Reinuvaderi Kirjastus 2017.

2 Viik nimetab seda homöostaasiks, kuid see termin ei sobi hästi siinse kirjutise konteksti, osutades justkui paigalseisule, „samas-seisule“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht