Meedia ja poliitika Kesk- ja Ida-Euroopa riikides

Millist demokraatiakultuuri on vaja, et meedia toimiks avaliku huvi karjasena?

RAGNE KÕUTS

2004. aastast sai hoo sisse uus riikide meediasüsteemide võrdlemise laine. Selle ajendas Daniel Hallini ja Paolo Mancini nüüdseks enam kui tuhat korda tsiteeritud teos „Võrdleme meediasüsteeme: meedia ja poliitika kolm mudelit“.1 Tuginedes mahukale empiirilisele materjalile on Hallin ja Mancini sidunud meedia toimimise riikide sotsiaal-kultuurilise ja õiguskeskkonnaga. Karl Polanyi kapitalismi teooriast lähtudes leitakse sellele katsele alus. „Meedia mängib kapitalistliku ühiskonna poliitilises koordineerimises võtmerolli, sest kanaliseerib infovoogusid ja annab avalikku ruumi poliitikute, poliitikategijate, kodanike ja huvirühmade interaktsiooniks ning panustab sel viisil kapitalistliku ühiskonna elujõulisusse“ (lk 58).

Põhimõtteliselt oli Hallini-Mancini 2004. aasta klassifikatsioon järgmine teetähis küsimuses, miks on vaja autonoomset, tugevat ajakirjandust ning millist meedia ja poliitika konstellatsiooni maailmas leidub. Kolme tüübi eristamise aluseks kasutati indikaatoreid, nt meedia ja poliitika struktuuri sarnasus, poliitiline sekkumine meedia tegevusse ja regulatsioonide kohasus, ajakirjanduse autonoomia ja professionaalsus, ajakirjanduse tähtsus auditooriumile. Pärast Hallini ja Mancini raamatu ilmumist on teistele meediauurijatele pakkunud sportlikku hasarti tõestada, et nende oma maa süsteem sarnaneb polariseerunud pluralistliku, demokraatliku, korporatiivse või liberaalse mudeliga. Kuigi 2004. aasta variandis mahtusid ideaaltüüpi arenenud lääneriigid, soovisid mudeldatud saada ka Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Kadunud Karol Jakubowicz (1941–2013) koos teiste uurijatega üllitas mitu raamatut enne kui2 ka originaalmudeli autorid soostusid Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele vastu tulema ning nende meedia ja poliitika seose küpsust hindama. 2012. aastal nad tegidki täienduse,3 kuid jätsid need riigid esialgu geograafiliselt ja ideoloogiliselt eraldi piiritletuks, sest „demokratiseerumise ja kiire arengu protsessid nii ühiskonnas kui ka meediamaastikul ei ole veel stabiliseerumise faasi jõudnud“. Samuti rõhutab Jan Zielonka toimetatud kogumiku „Meedia ja poliitika noortes demokraatiates. Võrdlev vaatenurk Euroopale“ sissejuhatuses Paolo Mancini, et kolme (ideaal)tüüpi Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ei sobi (lk 26), sest tema arvates ei ole need konsolideeritud süsteemid ning seetõttu ei saa rääkida paika loksunud professionaalsest ajakirjandusest (lk 29). „Kõige läänelikum meediamudel on Eesti oma, mis näib vastavat professionaliseerumise kriteeriumidele,“ saame gurult kiitust (lk 30).

Eestit kui ühe skaalaotsa äärmusnäidet vastandina Bulgaariale ja Rumeeniale toovad esile kogumiku teisedki autorid (Béla Greskovits, Stanisław Mocek, Ainius Lašas, Inka Salovaara jt). Ainius Lašas kirjutab „Euroopa väärtusuuringu“ kolme laine andmete analüüsile tuginedes, et demokraatlikud väärtused võeti Kesk- ja Ida-Euroopa riikides 1989. aasta murrangu tulemusena küll kiiresti omaks, kuid sageli toimus ka nendest loobumine sama kiiresti ning meediast kujunes poliitilise ja majanduseliidi avalikkussuhete osakond (lk 137). Samas rõhutab ta, et piirkond ei ole monoliitne. „Eesti meediaturul näib olevat, hoolimata selle keelelisest lõhest, väiksusest ja kohalike meediaomanike domineerimisest, eeskujulik dünaamika, vastupanuvõime ja sõltumatus“ (Lašas, lk 148). Eesti jääbki põgusalt viidatavaks äärmuseks, millega ei osata midagi peale hakata: erilisi probleeme esile tuua ei ole ja ka mõju teistele meediasüsteemidele puudub.

Mitmes kaastöös rõhutavad autorid, et maailma paljususes on läänelik meedia ja poliitika konstellatsioon ainult üks võimalikest ning see ei pea olema meedia ja poliitika suhte hindamise aluseks. Ometi on päris mitmes artiklis märgatav sellesama mõõdiku kasutamine Kesk- ja Ida-Euroopas toimunud protsesside hindamisel, nt kui Bulgaariat ja Rumeeniat nimetatakse sabassörkijateks (ingl laggards) või kasutatakse hinnangulisi silte „edukad“ ja „vähem edukad“. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide iseärasusena esile tõstetud klientism (patronaaž – toim) ja korruptsioon ei leia samuti ilma hinnanguteta käsitlust. Selle eest saavad nahutada mitte ainult kaks nimetatut, vaid ka Läti, Ungari, Poola ja Sloveenia. Üleskutse aktsepteerida Kesk- ja Ida-Euroopa riike kui teistmoodi, oma iseärasustega piirkonda ei mõju nende mõistete kontekstis usutavalt.

Põnevaid aspekte, mille alusel Kesk- ja Ida-Euroopa riikide meediasüsteeme võrreldakse, leidub raamatus mitu. Näiteks kirjeldab Péter Bajomi-Lázár, kuidas erakonnad koloniseerivad meediat, Mocek võrdleb Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ajakirjanduskultuuri ning toob enamiku riikide puhul esile madala professionaliseerumise taseme, Natalie Jomini Stroud osutab kodanikuühiskonna sekkumise tähtsusele meedia kvaliteedi tagamisel, Martin Krygier liigitab meedia toimimise regulatsiooni halbadeks ja headeks seadusteks. Václav Štětka leiab murettekitavaid tendentse poliitika ja äri suhete hägustumisest meediavaldkonnas pärast väliskapitali väljatõmbamist. Oligarhide kalduvus mitte lähtuda meediaomandi haldamisel ajakirjanduslikest missioonipõhimõtetest on demokraatiat nõrgendavaks asjaoluks Rumeenias, Bulgaarias, Lätis ja Slovakkias. Štětka väitel on see „iseloomulik kogu regioonile, v.a Eesti ja Sloveenia“ (lk 89 ja 90). Greskovits läheb piirkonna kriitilises analüüsis suisa nii kaugele, et nimetab Venemaa ja Ukraina meediat mittesüsteemiks.

Ajaleht Politika on üks kuuest väljaandest, mis kuulub Deljan Peevski ja tema ema omanduses mõjukale Bulgaaria meediakontsernile.

Ajaleht Politika on üks kuuest väljaandest, mis kuulub Deljan Peevski ja tema ema omanduses mõjukale Bulgaaria meediakontsernile.

Repro

Kogumiku artiklite taga näib puuduvat autorite kokkulepe, mis on siis need peamised tegurid, mille alusel peab Kesk- ja Ida-Euroopat eristama lääne demokraatiast. Analüüsitavad riigid mõjuvad üksikartiklites meelevaldselt valituna, kuigi leidub huvitavaid näiteid ja võrreldavate indikaatorite loomise katseid. Enam-vähem ühtselt aluselt vaatleb nende riikide meediat Budapesti Kesk-Euroopa ülikooli teadlane Béla Greskovits, kelle arvates lähtub meedia areng nendes riikides kapitalismi tüüpidest, milleni on pärast sotsialistliku süsteemi asendamist jõutud. Greskovits toob välja Balti riikidele omase neoliberaalse tüübi, Visegradi riikides (Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Poola) kujunenud nn manustatud (embedded) neoliberaalse tüübi ja Sloveenia uuskorporatiivse tüübi (lk 60). Kõigis neis on meedia poliitika koordineerimise võime erinev. Pärast empiirilise materjali läbitöötamist jõuab ta aga järeldusele, et postsotsialistlikud riigid, selmet käsitada neid kui Euroopa perifeeriat, edestavad mitmes mõttes vana Euroopa sabassörkijaid Itaaliat ja Kreekat ning ei maksa rääkida Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahemeremaastumisest (mediterranization). Eestit, Sloveeniat ja Tšehhit peaksime seadma probleemsele Vahemere piirkonnale hoopiski eeskujuks (lk 68).

Kogumiku käsitlused lähtuvad tuntud ühiskonna- ja poliitikateooriatest (nt Polanyi, Gabriel A. Almond, Sidney Verba, Alexis de Tocqueville), mille sidumine meediareaalsusega võimaldab vaadelda piirkonnas toimunut üldistatumalt. Lähteülesanne, mille uurijad on püstitanud, on erakordselt aktuaalne: millist demokraatiakultuuri on vaja, et meedia toimiks avaliku huvi tõelise karjasena?

Kui eesti meediaeksperdid on tajunud, et meie poliitiline ladvik ei ole huvitatud hästi toimivast, professionaalsest ja kvaliteetsest ajakirjandusest, sest see on ebamugav, kui nuhitakse välja see, mis ei peaks avalikuks saama, siis siit raamatust võib saada kinnitust seisukohale, miks selline soovmõtlemine on ohtlik ning töötab bumerangina demokraatliku poliitilise süsteemi vastu. Ungari – aga ka Leedu, Poola ja Sloveenia, mida algul käsitleti kui edukaid siirderiike –, hoiatavad näited viitavad sellele, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikides vajab püsivamate struktuuride kujunemine veel aega ning lihtne on tagasi langeda ebademokraatia juurde. Lõpetaksin Denis McQuaili tarkuseteraga: „Meediavabadust ei saa rajada konstitutsiooni või lihtseaduse abiga, vaid seda tuleb pidevalt arendada ja taaskinnitada igapäevategevuses“.4

Omaenda tegevuse kõrvalt hindamiseks on Jan Zielonka toimetatud kogumik siiski hindamatu.

1 Hallin, D., Mancini, P. (toim) 2004 Comparing Media Systems: Three Models of Media and Politics. Cambridge: Cambridge University Press.

2 Jakubowicz, K. 2007. The Eastern European/ Post-Communist Media Model Countries, raamatus Terzis, G. (toim) European Media Governance: National and Regional Dimensions. Bristol, Chicago: Intellect Books, 303–313. Dobek-Ostrowska, B., Głowacki, M. (toim) 2008. Comparing Media Systems in Central Europe. Between Commerzialisation and Politicization. Wrocław: Wydawnictwo Uniwersytetu Wrocławskiego.

3 Hallin, D., Mancini, P. (toim) 2012. Comparing Media Systems Beyond the Western World. Cambridge: Cambridge University Press.

4 McQuail, D. 1992. Media Performance: Mass Communication and the Public Interest. London: Sage.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming