Majandus on tervenemas, teadus veel mitte

Risto Tanner

Ka teaduses läheb turumajanduse mängimine võrratult kallimaks kui asjatundlik riiklik korraldus.„Teadlased paisati järsult senisest oluliselt jõhkramasse sotsiaal-darvinistlikku mängu,” kirjutab Art Leete 20.II Sirbis ja küsib, kas „… on selle taga mingi esmapilgul tabamatu teiselaadne ratsionaalsus”. Pika teaduses töötamise kogemusega inimesena vastaksin sellele jaatavalt: jah, on teiselaadne reaalsus ja sugugi mitte tabamatu. Kes on piisavalt vana, peaks mäletama Mart Laari valitsuste tegusid ja neid saatvat kampaaniat majanduse erastamise ja turumajanduslike põhimõtete rakendamise õigustuseks. Skeptikud parafraseerisid siis Leninit Venemaa ajaloo, nn nepi päevilt ja rääkisid parempoolsuse lastehaigusest Eesti poliitikas. Erastati-müüdi kõike, millele ostjaid leidus ja õigustati seda väitega, et riik olevat halb peremees, eraomanik see õige ja säästev. Säästev küll, aga et ka omakasupüüdlik, see jäeti targu vajaliku tähelepanuta. Hariduses õnneks erastamine liiga kaugele ei läinud. Mõned erakoolid küll tekkisid, koolimajad anti valdade hallata, aga üldisem hariduskorraldus jäi siiski riigi kätte. Loodetavasti aitab see nüüd tõhusalt tõrjuda Venemaa välisministri ambitsioone juurutada Eestis Venemaa standarditele vastav venekeelne haridus.

Teadusraha otsustajate ring peaks olema laiem
Teadusel toona nii hästi ei läinud. Erastada seda küll keegi ei soovinud, aga ranged turumajanduse reeglid kehtestati meie teaduses siiski. Kui minu hea kolleeg ühiste kalauuringute päevilt riigiametnikuks oli tõusnud, ei lasknud ta ennast tutvusest mõjutada: „Meil on nüüd vaba konkurents! Too aga oma projekt lagedale ja siis me vaatame, kas tasub sulle raha anda.” Printsipiaalne vastus, aga kas ka õige? Suurepärane spetsialist oli endale ametnikuna elu mugavaks teinud. Kas ei võiks see olla riigiametniku ülesanne koostada majandust edendav uurimisprogramm ja siis teadlastelt see uuring kas või riigihanke korras tellida?
Rohujuure tasandilt vaadatuna tundub, et Eesti Teadusagentuur koondab riigi vähest teadusraha eelistatult omaenda liikmete teadusteemade tarbeks niisamuti, nagu parlamendierakonnad koondavad poliitikaraha valdavalt omaenda tarbeks ja tõrjuvad agaralt uusi juurdetulijaid. Kõik mõtted ja sõnavõtud selle poolt, et teadusraha otsustajate ring peaks olema laiem, et kaasata tuleks ka majandus- ja kultuuriringkondi, tõrjutakse juba eos. Ülikooli professor kulutab pahatihti 80% loomeenergiast projektide vorpimisele, et oma uurimisrühma liikmetele palka maksta. „Taotleja seisukohast vaadates õnnemäng,” ütleb selle kohta Art Leete ja koos temaga tahaksin ka küsida: kas selline teaduse ruletilaadsel põhimõttel toimimine ikka on see, mida Eesti ühiskond vajab?
Oma rahataotluste toetuseks peavad meie teadlased nüüd hoolsat müügitööd tegema. Päris uhke mulje jätavad siin-seal ilmuvad ajaleheartiklid piltidega sellest, kuidas meil otsitakse ravimeid küll vähktõve, Alzheimeri tõve või aidsi vastu. Aga mis selles originaalset on? Nende haiguste uurimisega tegeleb ju kogu maailm, meist palju võimekamad ja paremini varustatud laboratooriumid. Kas me ikka oleme esirinnas, nagu püüame näidata, või ehk ainult kordame väikeste variatsioonidega seda, mis mujal maailmas tehakse, et oma artiklitega rahvusvahelistesse teadusajakirjadesse pääseda? Artikleid on ju vaja, et kehtivate reeglite järgi teaduses ellu jääda.
Nii Eesti Raadio kui ka Postimees pidasid äramärkimise vääriliseks, kui meie teadlased neli aastat tagasi koos Iisraeli teadlastega juutide päritolu uuringuga tõepoolest teadusajakirjanduse tippu pääsesid (veebiväljaannetes 10. VI 2010). Hiljuti jõuti ka indiaanlaste põlvnemislooga teaduskirjandusse (Katre Tatrik, Postimees 19. II) Aga kas see ikka on see teadus, mida meie majandus ja ühiskond tervikuna kõige enam vajavad? Meenutagem, et nende uurimuste nimel loobuti omal ajal 100 miljonist USA dollarist, mida investorid pakkusid geenivaramuprojektile rakenduslikuma (haiguspõhise) arengusuuna toetuseks. Eestist võinuks saada kogu maailma farmaatsiatööstuse Meka, hääbus aga seegi ainus farmaatsiatehas, mis meile Vene ajast päranduseks oli jäänud. Indiaanlasi võib ju uurida, kui selle eest maksavad rahvusvahelised fondid, aga Eesti riigieelarve teadusrahal võiksid siiski olla Eesti ühiskonna vajadustele lähedasemad eesmärgid. Kas poleks palju odavam ja otstarbekam Eesti eelarveraha eest lugeda, lugeda ja veel kord lugeda, mis maailma teaduses sünnib ja uurida võimalusi maailmateaduse saavutuste siin ellu rakendamiseks.

Puudub side, mis ühendaks kaht rahastamissüsteemi
Üks meie teaduskorraldust hinnanud rahvusvaheline (nn Manchesteri) komisjon on oma aruandes (juba 2003. aastal) kirjutanud järgmist: „Tuleb märkida Eesti teadus- ja arendustegevuse rahastamise struktuuride mõningast killustatust. Kergesti eristatavad on kaks osapoolt: üks Haridus- ja Teadusministeeriumi alluvuses ja teine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi alluvuses. Need kaks osa tegutsevad oluliselt erineval viisil ja põhinevad erineval arusaamal uurimistööst (teadusest) ja selle osast ühiskonnas. Ei ole mingit struktuurset alust ühendamaks neid kahte rahastamissüsteemi osa. Selle olukorra üheks tagajärjeks on, et kumbki osa ei suuda täita oma ülesannet – ‘akadeemilise teaduse’ osapool on ammendanud oma võimalused leida raha alus­uuringuteks ja ‘kommertsteaduse’ osa ei suuda rahastada innovatsiooni ilma tugeva rakendusteaduseta, mis praeguses olukorras jääb kahe rahastamisvoo vahele. Et oma efektiivsust tõsta, peab teadus- ja arendustöö rahastamise süsteem hakkama toimima kui üks tervik, teiste sõnadega, süsteemi kaks osapoolt vajavad ümberorienteerimist.”
Nüüd, kümme aastat hiljem räägib Euroopa Komisjoni teadusuuringute ja innovatsiooni peadirektoraadi ressursidirektor Maive Rute: „Eesti teadus areneb majandusest lahus” (pealkiri Postimehe veebiväljaandes 30. I). Protestihääli kehtiva teaduskorralduse vastu on möödunud aastakümne jooksul regulaarselt avalikkuse ette jõudnud. Tuntumatest rahulolematutest võiks ehk meenutada professor Alar Karist veel Tartu ülikooli rektorina, kes ka nõudis Eesti teadusraha üle otsustajate ringi laiendamist (Postimees 6. III 2008). Aga kõiki rahulolematuid on seni üsna üleolevalt ignoreeritud. Selle poliitika „teiselaadse reaalsuse” sisu tabamiseks on kasulik meenutada murranguliste 1990. aastate algust, kui väga järsult lõigati läbi Moskva keskasutuste rahavoog meie teadusasutustesse. Paljud parimas loomeeas teadlased leidsid endale siis leivateenistuse välismaal. Et kogu Eesti teadust kokkukukkumisest päästa, otsustasid tollased poliitikud koos juhtivate akadeemikutega päästa kõige silmapaistvamad uurimisteemad ja tippteadlased, äraseletatult: needsamad asjaosalised akadeemikud ja nende uurimisteemad. Kogu teaduse bibliomeetrilise hindamise ja selle põhjal turumajandusliku finantseerimise süsteem ehitati üles nii, et oli võimalik pisku riigipiruka juurest eemale tõrjuda ennekõike akadeemiaväliste, varem üleliidulises alluvuses töötanud rakendusuuringutega tegelevad teadlased, kelle enamik „toodangust” oli kindlalt kaitstud üleliiduliste ministeeriumide arhiivides ja tihtilugu ka salastatud. Eesti majandusega osalt enam, osalt vähem seotud rakendusuuringud kuivasid kokku, inimesed läksid laiali kes kuhu, varad neelas edukalt ärastamise masinavärk. Aga armu ei antud ka meie tollasele aparaadiehituse lipulaevale TA spetsiaalsele konstrueerimisbüroole. Kurb on tõdeda, et ka kõige viimane nn institutsionaalse uurimistoetuse (palju neid nimetusi juba on olnud?) jagamine möödunud aastal, mis vähendas valdavalt rakendusuuringutega tegeleva TTÜ aastaeelarvet 800 000 euro võrra (Tiia Penjam, Mente et Manu 10, 2013), ja plaan koondada teadlaskonda veel poole võrra (Tarmo Uustalu, Sirp 17. I) jätkavad vaba konkurentsi sõnavahu varjus sama kitsa kildkonna omakasupüüdlikku strateegiat.

Teadusosakonnad ministeeriumidesse?
Kas poleks nüüd aeg ka haridus- ja teadusministeeriumil oma valdkonnas parempoolsuse lastehaigust ravima hakata? Lööks majandusministeeriumiga käed kokku ja paneks teadus- ja arendustöö rahastamise süsteemi toimima kui terviku. Saadaks ehk Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse laiali ja taastaks selle raha eest teadusosakonnad ministeeriumides. Koondaks sinna oma ala asjatundjad uuringuprojekte koostama, kuidas tänapäeva teaduse saavutusi kõige otstarbekamalt meie majanduse, tervishoiu, hariduse ja keskkonnahoiu edendamiseks ellu rakendada, et siis tegelikel uurijatel jääks vaim vabaks meie probleemidele lahendusi otsida. Ülikooli autonoomia on teaduse arengule vajalik printsiip ja igas demokraatlikus riigis peaks olema vähemalt üks selline ülikool, kes ise ilma välise sekkumiseta otsustab oma teadusliku loometegevuse sisu üle. Aga see põhimõte ei tohiks laieneda riigi teadusele tervikuna. Riigi tasemel pole teadus asi iseeneses, vaid oluline riiklik infrastruktuur, mitte vähem tähtis kui rongi- või parvlaevaliiklus. Turumajanduse mängimine läheb ka teaduses võrratult kallimaks kui asjatundlik riiklik korraldus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming