Maailmafilosoofia poole

Globaliseerumine on filosoofias toimunud palju aeglasemalt kui kunstis, kirjanduses ja majanduses.

MARGUS OTT

Detail XII sajandi maalist, mis kujutab igapäevaelu Songide dünastia ajal. Esivanemate austamise päev aprilli aluguses on Hiina kalendris tähtsal kohal seniajani.

Detail XII sajandi maalist, mis kujutab igapäevaelu Songide dünastia ajal. Esivanemate austamise päev aprilli aluguses on Hiina kalendris tähtsal kohal seniajani.

Wikimedia Commons

Filosoofiapärimustest rääkides1 näib küsimus olevat valesti püstitatud, kui me küsime selle järele, kas filosoofia on universaalne või partikulaarne – kas igal pool maailmas on filosoofia ja me peame selle sealt ära tundma või siis on kõikjal erinevad mõttepärimused, mida ei saa ühisnimetaja alla koondada (nii et filosoofiast saaksime rääkida näiteks ainult lääne pärimuse puhul). Üks patustab subjektiivsusega (meil on peas kõikvõimsad kategooriad, mida saab rakendada üle aegade ja kohtade) ja teine objektiivsusega (leiame eest partikulaare, mida ei saa vaimus ühendada). Mõlemal juhul võtame filosoofiat (olgu universaalses või lääne pärimuse tähenduses) millegi valmisolevana, olgu oma peas või maailmas.

Kui aga pöörata tähelepanu tekkimisele ja valmimisele, siis võiks mõelda niimoodi, et lävides iseenda, teiste inimeste ja muu ümbrusega kujunevad teatavad intensiivsust tekitavad ja hoidvad põimingud, nt need, mida me hakkame hiljem eritlema kui kunsti, religiooni, teadust, sporti, käsitööd jne. Filosoofia võiks siis vastata ühele sellisele põimingule, atraktoritekooslusele. Siis on küll võimalik, et me tuvastame maailma eri paigus filosoofiat, aga see sarnasus ei ole eelnev ega eeldatud, vaid järgnev ja toodetud. Ja kuna individuatsiooniprotsess toimub kunati erinevas kontekstis, siis on pärimused üksteise suhtes nihkes ega ole ühildatavad, vaid jäävad hetero­geenseteks, ainulisteks. Veelgi enam, iga pärimus on ka seesmiselt heterogeenne ning võrsub läbikäijate (antud juhul, mõtlejate) ühildamatusest. Ja veelgi enam, ka iga mõtleja on seesmiselt heterogeenne ning tema mõtlemine võrsub mõtteliinide ühitamatusest, ebakõladest mõtete vahel, mõtete ja tajude jne vahel. Kui kõik sobiks niisama lihtsalt kokku, siis ei oleks üldse tarvis mõtelda.

Vunki erinevusest

Kümme aastat tagasi, 2006. aastal maineka ajakirja Philosophy East and West veergudel peetud debatis hiina filosoofia üle tsiteerib Rein Raud William Astonit, kes avaldas 1899. aastal esimese ingliskeelse ülevaate jaapani kirjandusest ning kirjeldab viimast nõnda: „Kitsas oma haardelt ja vahenditelt, on ta eeskätt tähelepanuväärne oma piiratuse poolest, pigem selle poolest, mis tal puudub kui selle poolest, mis tal on … Narratiivseid luuletusi on väga vähe ja need on lühikesed – olen leidnud vaid paar-kolm sentimentaalset ballaadi. On tähelepanuväärne, et didaktilised, filosoofilised, poliitilised ja satiirilised luuletused on üldse puudu. Jaapani muusa ei tegele selliste teemadega ja kahtlane, kas kohalikul pegasusel olekski küllalt tarmukust nende adekvaatseks käsitlemiseks.“ Aga „kõigest mõnikümmend aastat pärast Astoni raamatu avaldamist ja intensiivset kirjandustõlkimise perioodi tekkis Läänes võimas modernistliku kirjanduse liikumine, mille mõned harud (nt imažism) määratlesid luule ideaale just nimelt nende omaduste kaudu, mille üle Aston oli kurtnud.“2

Katja Koort kirjeldab samasugust lugu maalikunstis, kus XIX sajandil tundus läänlastele hiina maalikunst mage ja mõttetu (ja hiinlastele jällegi lääne oma lapsik, vaimutu).3 Aga jällegi võrsus läänes kunstnikke, kelle esteetika ammutas inspiratsiooni sarnasest allikast nagu hiina oma. Sedalaadi näiteid pärimustevahelistest nihetest võib muidugi tuua lugematul hulgal. Tegemist on üldise lävimismehhanismiga kultuuride vahel, kus esmalt sätestatakse võõrsus, teisesus negatiivsel või vahel ka positiivsel kujul (oma kultuuri aksiomaatika järgi on teine enamasti vähem väärtuslik, aga vahel ka rohkem, näiteks kui valgustajad tõid eeskujuks Hiina riigiaparaadi meritokraatlikkust ja ilmalikkust) ning seejärel leitakse viis, kuidas sellest nihkest vunki, loovat särtsu saada.

Filosoofiapõiming

Kui me aga tuleme tagasi filosoofiapõimingu juurde, siis kas me saame pisut täpsemini kõnelda, milles see seisneb? Rääkimine sellest, mis on filosoofia, on juba ise mingi filosoofia osa, nii et selles osas ei saa jõuda üksmeelele, kuid võib teha ettepanekuid (või väljakutseid), mis heal juhul viljastavad või ergastavad mõtlejate lahkmeelt.

Erinevatel protsessidel – inimesel, ühiskonnal, maailmal – on mingisugune ajaline kulg ja mingid liigendused, artikulatsioonid. Filosoofia pöörab tähelepanu mõningatele hoo ja liigenduste kimpudele, mis tunduvad olulised, ja nende külge haagitakse filosoofilised mõisted. Mõisted toimivad kui konksud, millega hoost ja liigendusist kinni hakatakse; kui dilaatorid, millega neid lahus hoitakse; kui kontraktorid, millega neid kokku tõmmatakse. Filosoofia on sellisena ühest küljest maailma protsesside prepareerimine ja teisest küljest nendesse sekkumine (esiteks on prepareerimistegevus ise sekkumine ja teiseks võivad uued mõistmisvõimalused avada uusi tegutsemisvõimalusi). Filosoofiline mõistestik ei käi niivõrd maailma kohta, kuivõrd juba kehastab seda maailma teataval moel, esitab teatava hoo ja liigenduse.

Filosoofiale on seega tähtis mõtelda protsesside kulust ja maailma kättejõudmisest. Selleks on vaja liikuda teispoole käesolevaid liigendusi ja hooge. Vahel käsitatakse seda tegevust abstraheerimisena, kuid täpsem oleks seda nimetada ekstraheerimiseks ja kontraheerimiseks – asi ei ole niivõrd selles, et liikuda protsessidest välja (abstraktne konkreetse kohal), vaid tõmmata neid kokku, väänata, pressida neist/neilt midagi välja. Filosoofia on viis maailma lahtilogistamiseks ja ülessulatamiseks, mis avab võimaluse seda uuel moel liigendada ja tihendada. Filosoofilised mõisted ei ole seejuures maailma kirjeldused ega väljendused, vaid pigem ekstraktid.

Filosoofiline mõistestik kaldub võtma endasse kõike, mis on (s.t filosoofia ei saa meelega ja aprioorselt midagi välja jätta). Kuna aga mõtleja ja mõte ise on samuti miski, siis tahavad needki sissevõtmist, tekitades kohe paradokse (mõtte sisse võetud mõtleja ei ole enam mõtleja, vaid mõtte objekt – mõtleja on juba teine, fundamentaalselt). Filosoofia on sunnitud seda paradoksi (ja veel mõningaid teisigi) aktsepteerima (nende välistamine pole filosoofiline). See avab uue mõõtme, mis annab mõtlemisele suhtelise autonoomia. Seesama konstitutiivne pimetähn, lõpetamatus, ühitamatus mõtlemise enese sees annab talle ise(s)seisvuse. See võidakse sulgeda kas mõnda filosoofilisse või ka religioossesse, teaduslikku vms süsteemi, aga see on vaid väline sulg.

Vunki Hiinast

Ikka on niimoodi, et teises pärimuses on esindatud teemasid, mis esimeses on kõrvalised, ning ka mõlemas käsitlemist leidvad teemad on seda erinevalt, nihkega. Tasub silmas pidada esiteks seda, et pärimuste suhtelisest eraldatusest saab rääkida ainult varasema aja puhul, ning teiseks seda, et tuleks hoiduda pärimusi seejuures seesmiselt homogeniseerimast. Selline oht varitseb näiteks François Jullieni meetodit,4 mis oma kontrastiivsuses või koguni dihhotomiseerimises on pedagoogiliselt ja heuristiliselt hea silmade avajana, kuid pikas perspektiivis tuleb kahjuks, sest mõtlemine ei ammuta mitte välisest vastandusest (lääs ja Hiina) ega ka seesmisest vastandusest („Hiina“ läänes nagu Herakleitos ja „lääs“ Hiinas nagu moistid), vaid heterogeensest paljususest kogu mõtteväljal ning sellesse kätketud nihetest. Suur osa pärimuse intellektuaalsest tegevusest seisneb varasema pagasi omastamises, taasmõtestamises ning pärimus on seetõttu tugevalt määratud varasematest liigendustest. Niimoodi omas leemes mulisedes võib pärimus sumbuda ja muutuda üheülbaliseks – tal on alati vaja impulsse väljast, olgu selleks mõtlejate inspiratsioon, uue konteksti mõju või teiste pärimuste kogemus.

Neid asjaolusid ja riske silmas pidades tahan järgnevalt nimetada – lihtsalt näitlikustamise huvides – paar kohta, kust lääne filosoofial on hea Hiinast vunki saada: genees, mitte­lineaarne põhjuslikkus ja kehastumus ehk teisisõnu see, kuidas mõtelda tekkimist, kujunemist (ja lagunemist); kuidas tagajärg ilmneb põhjusliku süsteemi lahtirullumise käigus; kuidas tunnetus on kehastunud ja kontekstuaalne. Selliste läänes võrdlemisi uute teemadega on Hiinas palju tegeldud: need võivad anda sügavust meie praegusele mõtlemisele ning teisest küljest aitavad mõtestada vana hiina pärimust.

Tundub, et hiina filosoofiapärimus suuresti just sai alguse intuitsioonidest, mis on viimastel aastakümnetel läänes kuju võtnud kehastumusteooriana ning mis kujutavad endast ühtlasi kriitikat varasema tunnetusteooria pihta, mis pidas tunnetust mõistuse asjaks ja püüdis sellest välja puhastada meelelist, emotsionaalset, kontekstuaalset. Kehastumusteooria järgi on selline üritus asjatu, kuivõrd meie tunnetus on nendest aspektidest lahutamatu. Konfut­siuse (551–479 eKr) programmis ongi need olulisel kohal: õilis peab muidugi oma teadmisi kehastama (seda on ka läänes mõtlejatelt eeldatud), aga kehahoiaku ja kõnemaneeri järgi saab nii diagnoosida nende taga olevat hoogu ja liigendusi kui ka neid arendada, rafineerida. Siit rituaalide tähtsus enesekultiveerimise abivahendina. Samuti pidas Konfutsius vajalikuks teadmise täpset sobivust konteksti. Ei piisa üldistest seadustest ja reeglitest, vaid käitumine peab olema kohane konkreetses olukorras. Siit arusaam tunnetusest kui tühjast,5 s.t esmatähtis on arendada võimet muutuda võimalikult tundlikuks olukorra eri aspektide suhtes (seda tähendabki too tühjus), et osata neile vastavalt reageerida. Tugevad afektid võivad meid pimestada, nii et me ei ole adekvaatsed, aga konfutsiaanliku õpetuse järgi ei tule mitte kõrvaldada afekte, emotsioone, vaid osata igas olukorras kasutada sobivat emotsiooni (isegi raev ja ahastus on mõningates olukordades asjakohased). Tundeelu arendamisel oli muide muusikal tähtis roll (seda tasub tänapäevalgi silmas pidada). Küsimus pole ratsionaalsuses ja irratsionaalsuses, vaid nii tunde- kui ka mõtteelu suuremas või väiksemas peensuses ja rakendatavusdiapasoonis (peenem isik suudab rohkem sisse võtta, rohkemaga suhestuda). Mozi (V saj lõpp – IV saj algus eKr) oli küll vastu konfutsiaanlikule ritualismile ja pakkus välja just nimelt universaalseid, abstraheeritud ideid ehk seadusi või mudeleid (fa ), aga varasem kehastunud ja kontekstuaalne epistemoloogia jäi püsima ning sai isegi pigem domineerivaks.

Huvitavad on ka hiina geneetilised käsitlused, mis võivad anda meile kujunemise käsitlemiseks häid mõisteid ja mõtteskeeme. Kujunemisprotsess jääb sageli lääne mõisteliselt radariekraanilt välja näiteks seetõttu, et käsitletakse vaid selle staatilisi faase (nt „idee“ ja „teostuse“, „teooria“ ja „praktika“ terminites), kus on vaimne idee ja füüsiline teos, aga kummagi kujunemine jääb hämaraks; või ka selle tõttu, et kujunemisprotsessist abstraheeritakse mõni üksikelement (nt „põhjuse“ ja „tagajärje“ terminites), millele pööratakse kogu tähelepanu – vahel võib see olla tõhus abivahend olukorra lihtsustamisel ja sellega manipuleerimisel (eeskätt tehnikas), aga nii elutu maailma kui ka eluslooduse mittelineaarne põhjuslikkus teeb sellise abstraheerimise sageli eksitavaks või ekslikuks (neis ei saa aredalt eristada põhjust ja tagajärge, ning üksikpõhjust komplekssemast teguritekimbust). Hiina pärimuses on kujunemisprotsessidele ja nende mittelineaarsusele sageli suurt tähelepanu pööratud.6 Üks korduv skeem mitmel hiina pärimuse mõtlejal on läbistuvus- ja kõrvutuvustasandite eristamine, kus läbistuvam faas vastab olukorra või olendi hakatusele, nii et tema liigendused on üksteisest läbi põimunud (ja hoog vastavalt vähem eristunud, kanaliseeritud), ning kõrvutuvam faas valmiskujunenud olukorrale või olendile, kus liigendused on maksimaalselt laiali laotatud ja hoog eristunud, misjärel need liigendused lahknevad ja hoog hajub, nii et olukord muutub põhjalikult või olend hävib. Põhiline pole mitte niivõrd see, et „kõik voolab“ (seda nagunii), vaid et selle voolamise käigus tekib ja hävib struktuure – see võimaldab uurida nende tekkimist ja võib-olla ka sekkuda sellesse „hakatuslikumas“ faasis.7

Hiina filosoofia uurimise seis

Hiina filosoofiapärimuse tundmist mujal maailmas on pikka aega takistanud keelebarjäär: selleks et tutvuda hiina filosoofiliste tekstidega, oli vaja osata hiina keelt. Muidugi tuleb keeleoskus kasuks, aga praegu võib juba öelda, et on möödas ajad, mil hiina keelt oskamata oli võimatu omandada põhjalik arusaam hiina filosoofiast. Võrdluseks võib küsida, kui paljud lääne filosoofiapärimusega tegelejad oskavad kreeka ja ladina keelt ning kõiki tänapäeva Euroopa keeli. Suuremates Euroopa keeltes (ja eeskätt muidugi inglise keeles) on esinduslik tekstivaramu kogu lääne filosoofiapärimusest8 ning järjest enam ka teistest pärimustest.9 Inglise keeles on juba praegu suur hulk tõlkeid eri perioodide hiina filosoofia tekstidest ning nii artikli- kui ka raamatuformaadis käsitlusi autoritest, teemadest, perioodidest.10

Tasub eraldi rõhutada, et Hiina filosoofia areng ei lõppenud Sõdivate riikide ajastuga 221. aastal eKr, vaid läks edasi. Mitmesugustele madalseisudele vaatamata ei ole hiina filosoofia ajaloos kunagi olnud nii suurt katkestust kui Lääne-Euroopas varakeskajal ning huvitavaid mõtlejaid leidub igast ajalooperioodist.

Hiina kultuuriruum on olnud suurem kui Euroopa oma, tekste on olnud rohkem ja järjepidevus parem. Kuigi hiina keel on kahe ja poole tuhande aastaga tublisti muutunud, on filosoofiapärimuse aguaja tekstid ikkagi ka tänapäeval loetavad (ühest küljest tänu sellele, et neid on läbi aegade loetud, hoides osmoosi pärimustekstide ja oma kaasaja kirjanduskeele vahel, aga teisest küljest ka tänu sellele, et hiina kiri ei ole nii tugevasti hääldusega seotud kui alfabeetkiri, nii et kuidas ka vanasti mõnd kirjamärki ei hääldatud, saab seda praegu lugeda tänapäevases häälduses).

Eestis on filosoofiapärimustega huvitav seis. Juhuslike asjaolude tõttu – et enne taasiseseisvumist tõlgiti väga vähe lääne filosoofiatekste; et nõukogude ajal oli lääne filosoofiaga tegelemine pärsitud; et samas oli olemas aktiivne idahuviliste seltskond – kujunes niimoodi, et enne taasiseseisvumisaega oli eesti keelde tõlgitud võrdväärses mahus lääne ja muu maailma filosoofiat. Viimast aitas vahendada esmajoones Linnart Mäll ning oma panuse andsid Jaan Kaplinski ja veel mõned.

Pärast taasiseseisvumist on suuresti tänu „Avatud Eesti“ raamatusarjale lääne filosoofiliste teoste hulk plahvatuslikult kasvanud, samal ajal kui muudest pärimustest on lisandunud vaid mõni üksik teos, kuid see-eest on kursusi ja ettekandeid hiina ja india filosoofiast peetud nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis.11 Aasiaga seotud väljaannetes, nt Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamatus, on ilmunud mõttelooga seotud artikleid, filosoofid on tihedalt läbi käinud idauurijatega nii endises Eesti humanitaarinstituudis kui ka Tartu ülikoolis.

Kõike seda arvesse võttes tundub mulle, et Eestis on filosoofiline mõtlemine olnud tugevamini mittelääne filosoofiapärimuste mõjuväljas kui enamikus teistes Euroopa riikides ja see on hea lähtekoht maailmafilosoofia poole liikumiseks.

Globaliseerumine on filosoofias toimunud palju aeglasemalt kui kunstis, kirjanduses ja majanduses. Sellele võib leida mitmesuguseid põhjusi. Esiteks on pärast valgustusaega Euroopas olnud tugev vastuseis teiste filosoofiapärimuste pidamisele võrdväärseks. Teiseks on hiina filosoofiaga tegelemine seniajani olnud suuresti hiina filoloogide pärusmaa, kelle läbikäimine lääne filosoofidega on juba institutsionaalseltki piiratud; kolmandaks ja sisuliselt võib-olla nõuabki mõistete sobitamine väga palju aega – et me esmalt märkaksime neid ning seejärel oskaksime neist vunki ammutada (kirjanduses ja kunstis on see võib-olla lihtsam). Inertsist ja sisulistest raskustest hoolimata olen kindel, et hiina (ja ka muud) filosoofiapärimused saavad järjest olulisemaks ning loodan, et me ka oma filosoofia õpetamise programmides vabaneme europotsentrismist ja lõimime sinna teisi pärimusi.

1 Järgnev jutt sai head hoogu vestlustest Eik Hermanniga. „Pärimust“ on siin kasutatud samas tähenduses nagu teoses „Vägi“ (Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2015), lk 68–80.

2 Raud, Rein 2006. „Traditions and Tendencies: A Reply to Carine Defoort“. – Philosophy East and West, 56.4, lk 661 ja 663.

3 Vt tema ööülikooli loengut „Mägede ja vete kõla. Kuidas lugeda hiina maastikumaali“, http://viker­raadio.err.ee/v/ooylikool/saated/1107308b-9d44-49fb-a2b6-5de149a4bbd8 (vaadatud 31. III 2016).

4 Eesti keeles vt tema teost „Tõhususe traktaat“ (Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus, 2011) ning siinkirjutaja järelsõna sellele.

5 Selle kohta vt Ott, Margus 2016. „Teadmise, kõnelemise, olemise sulaolek“. Vikerkaar, nr 1–2.

6 Sõja ja diplomaatia puhul käsitleb mittelineaarseid efekte Jullien oma eespool viidatud teoses.

7 Venemaa hübriidsõda on selle üks näide – selle hakatusliku sekkumise põhimõte on justkui maha viksitud hiina sõjandusteoreetikutelt ja Jullienilt (kuidas hoida ebamäärasust ja vältida kujuomandamist, organiseerida segadust sellisel moel, et see tuleb sulle kasuks jne). Mitte ühed lahinguüksused teiste vastu, vaid kummalised „rohelised mehikesed“; ja kui olukord selgub (kuju omandab), siis on põhiline juba toimunud (nt on okupeeritud mingi territoorium). Muidugi saab sama põhimõtet kasutada ka üleüldiseks hüvanguks.

8 Sellega ei taha ma öelda, justkui poleks vaja peale inglise keele teisi keeli õppida – otse vastupidi. Ja pealegi on olulisi autoreid, keda ühel või teisel põhjusel ei ole inglise keelde tõlgitud ja kes on seetõttu teenimatult üldkäibest välja jäänud.

9 Hiina filosoofia tõlkimisküsimuste kohta vt nt Henry Rosemont Jr artiklit aadressil http://plato.stanford.edu/entries/chinese-translate-interpret/ (1. IV. 2016).

10 Tasub mainida, et kui hiina autorid välja arvata, siis siiamaani on kõige põhjalikum tervikkäsitlus hiina filosoofia ajaloost Alfred Forke saksakeelne hiina filosoofia ajalugu kolmes mahukas köites (1927, 1934 ja 1938).

11 Siinkirjutaja pidas Tallinna ülikoolis vahemikus 2011–2015 seitsme semestri pikkuse kursuse hiina filosoofia ajaloost.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar