Loomade õigused on sotsiaalse õigluse osa

Lisa Kemmerer: „Vaimne ettevõtmine, mis ei näe elusolendite kannatusi, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav.“

MARI-LIIS SEPPER

Lisa Kemmerer: „Loomaõigusluse lähteemotsioon on empaatia. Me tahame aidata loomi, mitte haavata inimesi.“

Lisa Kemmerer: „Loomaõigusluse lähteemotsioon on empaatia. Me tahame aidata loomi, mitte haavata inimesi.“

lisakemmerer.com

4. novembril toimus Tallinnas konverents „Loomaõiguslus akadeemias ja aktivismis: teadmised ja tegutsemine loomade heaks“. Korraldaja MTÜ Loomus kutsus Eestisse kõnelema ka filosoofi, õppejõu ja loomaõiguslase Lisa Kemmereri USA Montana osariigi ülikoolist.

Arvatavasti ei seosta paljud Sirbi lugejad sotsiaalse õigluse mõistega loomade eluolu. Kas see termin hõlmab inimese kõrval ka teiste liikide heaolu?

Lisa Kemmerer: Seda suurepärast küsimust ei ole minult varem küsitud. Tean, et üldjuhul ei peeta mind sotsiaalse õigluse eest võitlejaks, kuid see ma kahtlemata olen. Kui teatakse, et loomade kannatustel on seosed teiste elusolendite kannatustega, ei tundugi see nii imelik. Tööstuslik loomapidamine on peamine loomade kannatuste põhjustaja, aga see mõjutab ka kliimat ning põhjustab vaesust ja näljahäda, sest osas riikides ei ole enam maad, kuhu inimtoiduks vajalikku teravilja külvata, sest maa on loomasööda all. Või võtame sea- ja linnukasvatajad, kes rajavad oma laudad ja kanalad vaesematesse piirkondadesse, kus ei ole rikkaid, kes lautade vastu sõdiksid. Lautadega kaasnevad aga terviseriskid, mis puudutavad eriti lapsi. Seega, kui võitlus käib ükskõik millise teise looma peale enda – ka inimene on loom! – rõhumise vastu, siis seistakse ühtlasi nende inimeste eest, keda loomakasvatus kahjustab.

Kuidas selgitaksite spetsietsismi (ingl speciesism) ehk liigišovinismi inimesele, kes ei ole sellest varem midagi kuulnud?

Rassismi ja seksismi kõrval on see üks -ismidest. See on põhjendamatu, õigustamatu eelarvamus mingi grupi suhtes. Spetsietsismi puhul on selleks grupiks ükskõik milline teine liik peale inimese. Eelarvamus avaldub selles, et loomade elu peetakse väheväärtuslikuks, neid peetakse rumalaks või irratsionaalseks. Muidugi ei vasta see tõele, sest hoolimata inimkonna julmusest on loomad sel planeedil ellu jäänud. Loomad on, nagu inimesedki, püsimise nimel kohanenud ning neil on selleks vajalik taip. Ka loomadel on soov, et nende elu oleks terviklik ja rikkumatu. Inimeste suhtumine, et loomade elu ei ole väärtuslik, on liigišovinism. On oluline, kuidas loomi koheldakse, sest ka loomad on indiviidid, kes tahavad, et neid koheldaks viisil, mis ei tekita neile kannatusi ega enneaegset surma.

Tervise arengu instituudi eestvedamisel uuendatakse meie riigi toitumissoovitusi. Nagu eelmisedki, lähtuvat need Põhjamaade toitumissoovitustest. Kuid erinevalt Põhjamaadest on Eesti soovitustes silmapaistval kohal soovitus tarbida loomseid valke. 2016. aasta mais võttis soovituste töörühm vastu otsuse, et lastel ja noorukitel peaks 75% kogu tarbitavast valgukogusest tulema loomsest toidust, täiskasvanutele on soovituslik osakaal 60%. Kas sellises toitumissoovituses avaldub spetsietsism?

Ma saan kommenteerida vaid USA olukorda, ehkki paljudel riikidel on ühesuguseid kogemusi. Me oleme kapitalistlik riik, seega huvitatud tootmisvahenditest ja tulu teenimisest. Võimulolija saab täita loomakasvatajate kukrut, sellest ka nende huvi valitsust mõjutada. Näiteks 1950. aastate alguses lobis USAs piima- ja lihatööstus valitsust tugevasti, et nende tooted oleksid riigi toitumissoovitustes esmatähtsal kohal. Valitsus on olnud passiivne, kui on vaja teavitada, et loomse valgu rikkal toidusedelil on seos suurema vähiriski ja südamehaigustesse haigestumisega. Kui valitsus levitab infot, et inimene peab liha sööma, paneb ta rahva tervise suurtootjate võimu ja tulu huvides ohtu. Seda on väga kurb tõdeda.

Kuidas on kokku saanud feminism ja loomaõiguslus?

Loomavabastusliikumise algusaegadest peale on aktivistide hulgas olnud palju naisi ja nende roll on olnud väga kaalukas. Näiteks on 1980. aastal asutatud üle maailma tegutseva suurima loomakaitseorganisatsiooni Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest (People for the Ethical Treatment of Animals, PETA) üks asutajatest ja praegune president Ingrid E. Newkirk.

1833. aastal Pennsylvanias sündinud Caroline Earle White, kelle vanemad võtsid osa sufražettide liikumisest, oli üks neist, kelle teeneks on 1871. aastal vastu võetud nn 28 tunni seadus. See kohustas raudtee-ettevõtjaid tagama transporditavatele loomadele iga 28 tunni tagant jootmise, söötmise ja puhkevõimalused. Naised, kes juba sada aastat tagasi leidsid, et loomade julm kohtlemine on vastuvõetamatu ning katsed elus loomade peal lubamatud, on tänini suureks eeskujuks.

Tänapäeval peab loomavabastusliikumine õppima feministidelt, mis on seksism, mis on seksuaalne ja sooline ahistamine ning kuidas tagada sugude võrdsus organisatsioonides, kuhu naised on palju panustanud, kuid sellest hoolimata tippametikohtadele ei pääse. See on praegu aktuaalne näiteks USA loomavabastusliikumises. Seksismi ja spetsietsismi ühendab ka sarnasus, mis ühendab naiste reproduktiivõiguste rikkumist ja emasloomade ekspluateerimist. Naised on kaua võidelnud reproduktiivõiguste eest, et saada otsustusõigus oma keha üle ning kaitsta end reproduktiivse ekspluateerimise eest. Loomakasvatuses aga seda just tehaksegi. Emaslooma keha kasutatakse julmal viisil üksnes tulu saamise eesmärgil. Näiteks lehmi sundtiinestatakse igal aastal, selleks et saada piima, ning kohe, kui sünnib vasikas, eraldatakse ta emast ja lehm ühendatakse lüpsimasinatega. Vasikas aga tapetakse tavaliselt kuue kuu vanuselt. Kuue aasta vanuselt, kui lehm muutub vähetootlikuks, ta tapetakse. Ka naiste puhul kehtib seesama paralleel: mida vanemaks naine saab ega ole enam viljakas, seda enam väheneb tema väärtus ühiskonna silmis.

Emasloomi rõhutakse ka teiste liikide puhul. Emiseid sunnitakse poegima ning neil on elu jooksul umbes 120 põrsast. Emiseid hoitakse kinni kitsastes sigimissulgudes, kus põrsad saavad emapiima imeda, kuid emasloomal puudub liikumisruum. Seejärel võetakse emiselt põrsad, et saata nad tapamajja. Need on ühed julmemad põllumajanduses kasutatavad meetodid, ja seda just emasloomade kallal. Ka inimesed, kes ei ole kunagi kuulnud loomavabastusliikumisest, on siiski midagi kuulnud sigimissulgudest, kanade puuripatareidest ning lehmade nn vägistamislatritest (ingl rape rack ehk mõiste, mille ingliskeelsed piimandustalunikud on tiinestuslatrile andnud). Kuidas ei saa see küsimus feministe mitte huvitada!

Eestis on harva teadlane ja aktivist ühes isikus. Kas on keeruline olla korraga filosoof, õppejõud ja loomaõigusaktivist?

Seda küsimust on minult Eestis mitu korda küsitud, USAs ei paista see teemana väga huvitavat. Ehk tuleneb see sellest, et eestlased ei ole poliitiliselt eriti aktiivsed, nagu mulle on selgitatud. Minu silmis ei saa aga neid rolle üksteisest lahutada. Vaimne ettevõtmine, mis ei näe elusolendite kannatusi, ei ole minu meelest tõsiseltvõetav. Kuidas saab mõtlev inimene tegutseda ilma püüdluseta muudatuste poole, et ei oleks inimkaubandust, vaesust, kliima soojenemist! Kui kellelegi läheb korda ühe elusolendite grupi rõhumine, peaks ta oma tegevuses silmas pidama kõiki allutamisvorme, sest nende vahel on seosed. Naised ei saa vabaks seni, kuni püsib tööstuslik loomakasvatus, mis on osa samast rõhumise mehhanismist, kus võimulolijad kasutavad oma tulu eesmärgil teisi elusolendeid. Ka naistelt tahab sõjavägi, kirik ja kapitalistlik süsteem, et sünnitataks sõdureid, koguduseliikmeid ja tarbijaid.

Isiklikust kogemusest pean aga ütlema, et raske ei ole mitte ühitada filosoofi- ja aktivistirolli, vaid raske on olla naine ülikoolis ja naine loomavabastusliikumises. Mõlemal pool saadab naist marginaliseerimisoht.

Olen vananev naine, varsti ka sealmaal, et mind „saadetakse tapamajja“.

Teie koostatud raamatus „Sõsarliigid. Naised, loomad ja sotsiaalne õiglus“ („Sister species. Women, animals and social justice“) on teie kui koostaja kõrval veel 15 autori artiklid. Rääkige palun selle kogumiku saamisloost.

Raamatut koostades oli minu eesmärk, et see aitaks lugejal õppida ja kasvada vastavalt sellele, mis tema elus toimub. Mul ei olnud plaani, et nüüd kirjutan raamatu „Sõsarliigid“. Lugedes noore õppejõuna Montana ülikoolis eetika, filosoofia ja usundiloo loenguid, huvitas mind selle kõrval väga ka õigluse, keskkonna, feminismi ja loomade kannatuste teema. Õde oli soovitanud, et võiksin kirjutada raamatu naistest, kes on olnud ja on tegevad loomade vabastusliikumises. Võttis kuus aastat, et kokku koguda ja toimetada kirjutamisega mitte alati sina peal olevate aktivistide tekstid. Seda raamatut koostades hakkasin selgemalt nägema iseennast – võimsas riigis elavat valget privilegeeritud teadlast, kel on võimalik sellist projekti teha. Kirjutajate hulgas oli eri rahvuste esindajaid, kuid ühegi latiina [s.t ladina-ameeriklanna – Mari-Liis Sepper] või afroameeriklase häält ei olnud kuulda. Kui kirjutasin sissejuhatust, tundsin, et ma ei teagi, mida peaksin ütlema. Loomaõiguslane Carol Adams soovitas, et raamatule tuleb luua raam. Seda tehes mõistsin üha paremini, kuidas feministlik liikumine muutub tugevamaks ja usutavamaks, kui sinna lisanduvad mustanahaliste naiste hääled. Adusin, et seesama muutus peaks toimuma ka loomavabastusliikumises, sest oleme olnud peamiselt valgetest koosnev grupp, kes ei tea rõhumise vormidest kuigi palju. Seega hakkasin raamatut tehes seostama loomade ekspluateerimise süsteemi muude rõhumisvormidega. Sellisele arusaamale jõudmine toob kaasa uue vaatenurga. Enam ei astu ma enesekindlalt sisse kogukonda, kus maadeldakse vaesusest tulenevate probleemidega, et öelda: „Hakake teisiti sööma!“

See on üks teemasid, mille kohta tahtsin küsida. Kuidas teha loomaõiguste ja veganluse ideed selgeks neile, kelle igapäevamure on väike sissetulek või rassistlik suhtumine?

Seda ei olegi vaja teha. Tavaliselt ma räägingi inimestega, kelle taust ja kriitiline seisukohavõtt sarnanevad mu enda omaga. Ainuüksi minusarnaste inimeste hulgas on palju neid, kes vajavad teavitustööd. Teises keskkonnas võib tegutseda teisiti. Näiteks võib rahaga toetada lehmade kaitsmise ettevõtmisi Indias. Hoiduda tuleb epistlipidamisest, s.t väljastpoolt tulnuna ei öelda teisele, kuidas midagi teha tuleb. See oleks võhiklik. Siinjuures ei pea ma silmas üksnes kaugeid võõraid maid, ka mu oma kodumaal on palju piiratud võimalustega inimesi. Kui ma varem tihti väitsin, et igaühest võib saada vegan – see on ju lihtne! –, siis nüüd tean, et nii see ei ole. Näiteks on see väga raske naisel, kelle elukaaslane peksaks ta läbi, kui talle lihatoitu ei valmistata. Feministina oleks minust väga vastutustundetu tekitada selles naises stressi ja ebamugavustunnet, kui räägiksin talle veganiks hakkamise vajadusest. Mäletan, kuidas käisin kõnelemas naiste grupis, kus arutati kogetud ebavõrdsust, mina aga ütlesin neile, et ka nemad on rõhujad. Mõistagi ei läinud see kohtumine korda. Peab olema osavõtlik ja uurima teiste vaatenurki. Nüüd püüan lähtuda solidaarsusest ja ise teistelt õppida. Õppida võib liikumistelt, kes võitlevad rassismiga ning ma tahaksin, et loomaõiguslastest saaksid nende liitlased. Loomavabastusliikumisele tõuseks kasu, kui õpitaks tundma teiste liikumiste poliitilisi eesmärke.

Jääb aga küsimus, kas need teised liikumised on valmis ühinema loomavabastusliikumise eesmärkidega.

Minu mõte ongi see, et meie eesmärk ei pea olema teiste enda juurde toomine, vaid tuleb ise minna nende juurde, õppida neilt. Teised seisavad sama asja eest, mistõttu ei ole vaja saada neid oma paati. Peaksime neid tunnustama. On selge, et ükski inimene ei saa võidelda kõigi võimalike probleemide lahendamise nimel. Kuid igaüks peab elama selliselt, et ta ei tee teiste elu keerulisemaks. Ideaalis peaksid kõik sotsiaalse ebaõigluse vastu astujad oma eesmärkide nimel hakkama veganiks, nõnda nagu mina kasutan keskkonna säästmiseks ning solidaarsusest keskkonnaaktivistidega kilekoti asemel riidest kotti, lühendan duši all käimise aega ning kui vähegi võimalik, siis autoga liikumise asemel kõnnin või sõidan rattaga. Iga kord, kui räägitakse vanussurvest1, suutmissurvest2 või rassismist, hoian suu kinni ja kuulan teisi, kellel on neis küsimustes rohkem kogemusi. Nii saab olla teistega ühes paadis.


Lisa Kemmerer

Ta on USA Montana osariigi ülikooli filosoofia ja usundiloo professor. Tegutseb ka kunstniku ja ühiskondliku aktivistina ning on suur matkaja. Kirjutanud raamatud „Nägu mullas. Toiduvalik ja maakera tervis“ („Eating Earth: Dietary Choice and Planetary Health“, 2014), „Loomad ja maailma usundid“ („Animals and World Religions“, 2012) ning „Kooskõla otsides. Eetika ja loomad“ („In Search of Consistency: Ethics and Animals“, 2006). Ta on välja andnud ka rahvaluuleraamatu „Rõngassabad & kaksikkabjad“ („Curly Tails & Cloven Hooves“) ning on mitme antoloogia toimetaja, sh „Primaadirahvad. Päästes mitteinimestest primaate hariduse, aktivismi ja pelgupaikade abil“ („Primate People: Saving Nonhuman Primates through Education, Advocacy, and Sanctuary“ 2012) ja „Võttes sõna loomade poolt. Naishäälte antoloogia“ („Speaking Up for Animals: An Anthology of Women’s Voices“ 2011).

Selle aasta loomaõiguskonverentsil Tallinnas pidas Ida-Soome ülikooli filosoof ja loomaõigusaktivist Elisa Aaltola ettekande „Loomade kannatused: representatsioonid ja vaatamise akt“. Ta analüüsis, kummale tundele – kas süü- või häbitundele – peaksime apelleerima, kui räägitakse loomade ekspluateerimisest.

Ka minu meelest oli see huvitav ning ma küsisin temalt, kas selles küsimuses on naiste ja meeste vahel erinevus. Arvan, et on. Naised kannavad endas palju süü- ja häbitunnet ning see võib meid ära kulutada. Feministid on uurinud piiblikäske naistele olla alandlik. Minu meelest on naise alandlikkus juba sellisel piiril, kus ta subjektina võib kaduda. Apelleerida süü- või häbitundele – see on meeste lähenemisviis. Patriarhaadis on meeste positsioon teistsugune. Naised ei vaja süü-, häbi- või alandustunnet. Me peame kasvatama endas enesekindlust ja süvendama enesetunnetust. Kas kujutate ette, et apelleeriksin suhtluses afroameeriklasega süü- ja häbitundele? See oleks solvav. Me tahame aidata loomi, mitte haavata inimesi. Loomaõigusluse lähteemotsioon on empaatia ning iga kord, kui lähtume millestki muust, oleme unustanud oma tegevuse algpõhjuse.

On ärev aeg, ajakirjanike, poliitikute jt vaateväljas on üha enam maad võttev radikaliseerumine, rahvusvahelised relvakonfliktid jms. Millised on loomaõigusaktivisti tegevussuunad, et ka loomade heaolu püsiks avaliku arutelu teemana? Kas seista selle eest, et loomi tunnustataks õigustega subjektina või peaksime pigem kasutama liikide võrdsuse argumenti?

Kui see oleks minu teha, siis võtaksin loomaõigusliikumisel mõtlemiseks aja maha, et viia end rohkem kurssi teiste -ismidega, näiteks rassismi ja seksismiga. See aitaks meil kiiremini edasi liikuda. USAs elame nagu suure mulli sees, teadmata, mis sünnib väljaspool. Paljud aktivistid on noored naised, aga liikumise eesotsas on kangelase staatusesse tõusnud võimukad meesliidrid ja selline võimuhierarhia ei tee liikumisele head.

Ühendkuningriik, Uus-Meremaa, Taani ja Hispaania on vastu võtnud seadused, mis annavad primaatidele ja muudele loomadele teatud õigused. Mina arvan aga, et tulevikku vaatavalt tuleb tegelda liikumises endas toimuvaga – tuleb lõpetada üksteise ründamine ja kritiseerimine, sest aktivistid kasutavadki mitmesuguseid töömeetodeid. Mina näiteks toetan Loomade Vabastamise Rinnet (Animal Liberation Front), kelle meetodid lähevad vahel vastuollu seadustega. Aga mis on seaduslik või mis on seadusevastane? Seaduste sisu ei kattu alati eetikaga. Seadused on inimeste tehtud ja vahel on vaja neid rikkuda, piire nihutada, nagu seda tehti lõunaosariikides 1877. aastast kuni 1950. aastateni kehtinud valge juristi Jim Crow loodud rassilise segregatsiooni seadustega. Võib kasutada ebaseaduslikke tegutsemisviise, aga mitte vägivalda. Soovin, et liikumise sees ei rünnataks enam Loomade Vabastamise Rinnet ega muid liikumisi, mille eesmärk on muutuste esilekutsumine. Vaja on rohkem dialoogi ja avardada oma silmaringi.

1 Vanussurve (ingl ageism) ehk vanuseline šovinism, s.t vanusega seotud eelarvamused, stereotüpiseerimine, tõrjumine ja diskrimineerimine.

2 Suutmissurve (ingl ableism) ehk puude või tegevusvõimega seotud šovinism, mis seisneb puudega inimeste stereotüpiseerimises, tõrjumises ja diskrimineerimises ning teatud tüüpi, üldjuhul ilma nähtava tervisekahjustuseta, kehade kujutamise eelistamises meedias ja mujal. Suutmissurve ableism’i tõlkevastena on intervjueerija välja pakutud uudissõna.


sirp_2016_47_0013__art_r1

Antoloogia „Sõsarliigid“

Sõsarliigid. Naised, loomad ja sotsiaalne õiglus (Sister Species: Women, Animals, and Social Justice). Koostaja ja toimetaja Lisa Kemmerer, University of Illinois Press 2011.

Sõsarliigid“ on spetsietsismi ehk liigišovinismi ning seksismi, rassismi ja homofoobia ristumispunktide käsitlus. Autorid avavad inimeste ja loomade allutamise vormide seoseid, kirjutades seksualiseeritud vägivallast, keskkonnarassismist ehk keskkonda saastavate objektide rajamisest afroameeriklaste elukohtade lähedusse, usunditest, mis ei huvitu looma kannatustest jpm. Antoloogia pakub julge väljendusega eripalgelisi isiklikke lugusid 14 aktivistilt, kes on elust enesest omandanud (mitte alati teoreetilisi) teadmisi omavahel põimunud allutamisvormide kohta.

Sissejuhatuse on kirjutanud Lisa Kemmerer, eessõna Carol J. Adams.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming