Lauri Vaska mälestuseks

Lauri Vaska isikus kaotas kujutelm materiaalse ja vaimse maailma vastasseisust igasuguse tähtsuse.

JANIKA KRONBERG

Oleme hilinejad.

See on me saatuse tahe.

Oleme tilisevad

kuljused mastide vahel.

Eesti päritolu keemik Lauri Vaska (7. V 1925 – 15. XI 2015).

Eesti päritolu keemik Lauri Vaska (7. V 1925 – 15. XI 2015).

Tairo Lutter, Virumaa Teataja / Scanpix.

Kevadel 2005 alustasin oma kirja Ameerikasse Lauri Vaskale nende Artur Alliksaarelt laenatud värssidega. Tolle hilinemine oli eesmärgipärane – kiri oli mõeldud küll Lauri 80. sünnipäevaks, kuid pidi kohale jõudma hiljem ja see kavatseti ette lugeda tema perekondlikul tähtpäevapeol. Tänavu, Lauri uue juubeli eel, hoidsin mitu korda käes tema Eestis ilmunud mälestusteraamatuid, kavatsusega neist kokkuvõtvalt kirjutada. Kuid nende ülelugemiseni ma ometi ei jõudnud. Nüüd olengi jäänud igapidi hiljaks, vabandavaks lohutuseks vaid teadmine, et hilinemises on midagi eesti kultuurile üldomast. Ka Lauri kirjutas kusagil, et ta ei paistnud silma „suurte vaimuannetega juba varases lapseeas“, õppis lugema ja rehkendama hilja ning mitmel puhul on eluski hiljaks jäänud.

Kuid „hilja“ kaotab oma tähenduse, kui mõelda sellele, et häid raamatuid ei tulegi lugeda millegi puhul, mingi tähtpäevaga seoses. Neid kõlbab lugeda alati. Piirdun nimetamisega: „Riiklik õppeasutus Inglise Kolledž. Ühe eripärase kooli lugu“ (2002), „Euroopa südames. Märkmeid ühest rännakust 1944–1945“ (2004), „Sadamad ja akadeemikud“ (2006), „Neljakümnenda must suvi ja sealt edasi“ (2008, kõik EKSA).

Nimetatud olgu ka tähtsamad eluseigad, nagu neid leidsin raamatuist ja taipasin küsida kodumaale asunud vennalt Vootele Vaskalt. Lauri sündis Rakveres ja õppis Hiiu algkoolis Nõmmel (1933–1936), Tallinnas inglise kolledžis, millest pöörde järel sai 9. keskkool (1936–1942). Gümnaasiumi lõpetas Lauri hoopis Rakveres 1943. aastal, samal sügisel käis ta Eesti Noorte nimelise organisatsiooni tantsu- ja lauluansambli koosseisus Saksamaal, nägi veel tervena seisvat Berliini ja esines Heidelaagris eesti leegioni noorsõduritele, üheks kaaslaseks hilisem kirjanik Raimond Kaugver. Järgnes elukool eesti diviisi tagavarapataljoni sanitaarpersonali koosseisus (1943–1945), põgenemine läbi Saksamaa ja Tšehhi. 1946. aastal astus Lauri Hamburgis asutatud Balti ülikooli, valides filosoofia, kunstiajaloo, juura ja keemia vahel – viimase kasuks. Dekaani kohuseid täitis baltlaste omapärases õppeasutuses keemik Voldemar Kirss, kellest hiljem sai kirjandusteadlase Tiina Kirsi isa. Seminarid käisid eesti keeles ja neis osales ka tulevane kirjanik Heino Susi. Edasi õppis Lauri Göttingeni ülikoolis (1946–1947), lävides seal tihedalt oma naabri, eesti kultuuriloolase Otto A. Webermanniga. USAs jätkusid õpingud Texase ülikoolis Austinis (1952–1956), kus Lauri sai doktorikraadi. Seejärel oli ta ametis Northwesterni ülikoolis järeldoktorantuuris (1956–1957) ja fundamentaal­uuringutega Melloni instituudis Pittsburghis (1957–1964). Aastail 1964–1990 oli Vaska keemiaprofessor Clarksoni ülikoolis Potsdamis, mis asub New Yorgi osariigi põhjaosas. Keemikuna jõudis ta oma erialal tippu, arendades võimaluse korral kontakte ka kodumaa teadlastega. Mõningate hinnangute kohaselt jõudsid tema tööd üsna lähedale isegi Nobeli auhinnale. Tunnustatud teadlasena jäi ta aga alati eesti rahvuslaseks: peale kuulumise EYS Veljestosse on tal on olnud juhtiv roll mitmes eesti pagulaste üliõpilasorganisatsioonis, ta on olnud ajakirja Vaba Eesti toimetuse kolleegiumis, teinud kaastööd väljaannetele Mana, Aja Kiri, hiljem on tema esseid ja mälestusi avaldatud Loomingus ja Akadeemias. Ning mis eriti märkimist väärt: tema abielust Texasest pärit kunstniku Elaine Tuckeriga (1929–1999) sündis neli poega ja tütar, kelle kõigiga rääkis isa ainult eesti keeles!

Lauri Vaska isikus kaotas oma ala tippteadlasigi kimbutav kinniskujutelm loodusteaduse reeglitele alluva materiaalse ja vaimse maailma vastasseisust igasuguse tähtsuse. Kohe meie esimesel kohtumisel 1990. aastate algul Tartus Karl Ristikivi muuseumis oli mulle suureks üllatuseks, kui hästi maailmamainega keemik tunneb eesti kirjandust! Mäletan ka vaimustust, millega lugesin Loomingust Lauri meenutusi sõjajärgsest Euroopast ja eriti Itaaliast. Saatsin Laurile kirja, milles nimetasin ta eesti kirjanduses Karl Ristikiviga võrdväärseks Rooma-reisijaks. Akadeemias ilmunud Vaska essee keemikuks saamisest omakorda hajutas mulle koolipõlves külge jäänud tõrksuse orgaanilise keemia vastu ja veenis muu hulgas selles, et suured teaduslikud avastused võivad võlgneda tänu juhusele. Või isegi tänu lohakusele, kui õigesti mäletan.

Kui õigesti mäletan … Nii ei tohiks, sest Lauri ise kirjutas täppisteadliku täpsusetaotlusega. Kui aga mäletamise, õigesti mäletamise ja üldse mäluga seotud sõnapesa juurde juba on jõutud, siis just see ongi inimesena olemise substants, milles kohtuvad ühtviisi nii teaduslike vahenditega mõõdetavad, filosoofiliselt arutlevad kui ka kunstiomaselt kujundlikud suurused. Mäluta ja mäletamiseta pole inimest olemas, oma huvitava elu ja kogemuste jäädvustaja suurendab aga teda ümbritsevategi inimeste mälu mahtu ja rikastab seeläbi nende maailma. Lauri mälestusteraamatuid lugedes tunnen heameelt nende ainulaadsest isikupärast, milles meenutatava kõrval ühtaegu peegeldub meenutamise protsess. Midagi sarnast on neis „mälu õppetundide“ suure jäädvustaja Madis Kõivu teostega. Kõiv on kuskil irooniliselt rääkinud sellest, et „kõik inimesed haritakse kirjanikuks“, Lauri rääkis mitte väiksema irooniaga, et Eestis on professionaalsed kirjanikud – paguluses ju ei olnud! Väike ja vähetähtis on küll asjaolu, et mõlemal on pealkiri „Luhta-minek“ – Kõivul kõneleb see A. H. Tammsaarest ja Arvo Valtonist, Vaska kirjutab ebaõnnestunud käigust kodumaale. Ent kõige sarnasem Kõivu ja Vaska teostes ongi see, et meenutatakse ja ühtlasi jäädvustatakse või analüüsitakse mäletamise protsessi. Lauri on nõudlik ka lugeja suhtes, ta keel on kirjanduslik ning pikitud paljude viidetega, ja kui ka jutuks on akadeemilised kontaktid, jõuab ta varem või hiljem ikka kirjanduse ja teiste kaunite kunstide juurde. Lauri laenab ja viitab, fundamenteerib oma mälu-uuringuid või -rännakuid Endel Tulvingut tsiteerides. Ent ka keemial on siin oma osa. Mäletan meie vestlust suitsetamisest: Lauri põhjendas seda teaduslikult, nikotiin pidavat vähendama Alzheimeri tõve võimalust.

Küsimusele, mis on Vaska kompleks teaduslikus mõttes, ei ole ma pädev vastama. Aga see on seotud tehisverega. Veri on ju sama oluline ja sama eluline kui vesi. Ilma bioloogiliste, keemiliste protsessideta ei oleks elu. Elu on teadupärast suurim väärtus. Aga mis oleks inimese elu väärt ilma seda hoidva vaimsuseta? Ilma mäluta, ilma mäletamiseta? Ilma loominguta? Essees „Kuidas leiutasin trans-[Ir(Cl)(CO){(C6H5)3P}2]. Esialgne aruanne ehk subjektiivseid hajapudemeid teaduse ääremailt“ (Akadeemia 1992, nr 7) väljendatakse oma teadussaavutusi rikkas ja kirjanduslikus keeles. Ja kui ma mõtlen oma põgusatele kogemustele teadussfääris, mõjub tema essee väga tänapäevaselt. Teaduse sildi all siblijaid on liiga palju, ütleb Lauri, ja leevendab nii vastuolu ignorantse mainega loodusteadlaste ja paranoiliste kalduvustega humanitaaride vahel. Lauri Vaska vaimsus juurdus mõlemas süvitsi, lisaks veel keeles, kultuuris ja mälus. Kokkuvõtlikult seega minevikus, kuid klammerdumata ja loovalt, et selle seose kaudu toita meie ühist olevikku ja meie järelpõlvedele kuuluvat tulevikku.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming