Kunst ja teadus

GREGORY A. PETSKO

Firenzes Santa Croce kirikus asub kohe sissepääsust vasakul Galileo Galilei haud.

Katoliku kiriku poolt ketserina süüdi mõistetuna ja sunnitud lahti ütlema oma teaduslikust järeldusest, et Maa tiirleb ümber Päikese, heideti Galileo 1633 kirikust välja. Kirikule omase kiirusega ennistati Galileo õigused 1992. aastal, mis – olen selles kindel – tõi talle kergendust. Firenzelased toovad seniajani tema hauale värskeid lilli.

Täpselt Galileo haua vastas, sissekäigust paremal pool on arhitekti, kunstniku, skulptori ja inseneri Michelangelo Buonarroti haud: kui poleks olnud Leonardo da Vincit, võiks just Michelangelo olla renessansiajastu inimese hiilgavaim näide. Tema büst, mis ajastule iseloomulikult sarkofaagi ehib, vaatab üle vahekäigu otsa Galileo büstile.

Michelangelo suri 1564. aastal, mil Galileo sündis, nii et need kaks itaalia renessansi suurkuju, kes aitasid kisendavat ja vastupunnivat inimkonda pimedast keskajast välja tirida, ei kohtunud kunagi. Kuid nüüd lahutab neid vaid paar meetrit – nad on tõepoolest ühisel pinnal.

Nähes suure teadlase ja suure kunstniku hauda teineteise vastas, ei saa me üle ega ümber tõdemusest, et kõigil aegadel on valgustatud ühiskondades leitud, et teadus ja kunst ei ole oma olemuselt vastuolus. Seega tõstatame küsimuse: kes oleme sel juhul meie? Kui üldse leidub ühiskonda, kus taganetakse välgukiirusega mõttest, et nii kunst kui ka teadus on haritud inimese vaimuelu lahutamatu osa, siis on see meie ühiskond. „Meie“ all pean silmas läänemaailma üldiselt ja Ameerika ühiskonda eriti. Paljudes USA ülikoolides on võimalik omandada bakalaureusekraad teaduses ja kunstides ilma ühtegi kunsti- või teadusalast kursust läbimata.

Laialt levinud arvamuse järgi on „kõvad” teadused keskmisele inimesele arusaamatud ja isegi kui nad oleksid arusaadavad, puudub selleks vajadus. Teiseks levinud veendumuseks on, et teadmised kunsti- ja humanitaaraladel on ebapraktilised ja seetõttu ajaraiskamine, võrreldes näiteks õpingutega ärialal või juuras, kuna advokaatidest on tõsine puudus, eriti USAs. Zombi printsiip – see, et turuväärtus on parim viis hinnata kõike, kaasa arvatud haridust, oleks pidanud surema kaua aega tagasi, kuid kõnnib seniajani meie seas. Kõrgharidussfäärile on ainsaks kohaseks turuks ideede turg.

See oli C. P. Snow,1 kelle keskpäraseid kirjanikuvõimeid ületas vaid tema allapoole keskmist võimekus sotsioloogina ja kes võttis kasutusele kahe kultuuri mõiste, mille all ta pidas silmas teadust ja kõike muud. Tema ideedel oli suur mõju ja need on minu arvates teinud päris palju kahju. Need muutsid ühest küljest võimalikuks teaduse vältimise või siis peaaegu eranditult teadusele keskendumise, ja tekitatud intellektuaalne lõhe on alles.

Irooniline on see, et minu arvates on teadusel ja kunstil2 palju enam ühist kui peaaegu ükskõik millistel muudel distsipliinidel, mitte küll teemadelt (kuigi on rõõmustav näha, kui paljud kunstnikud on saanud inspiratsiooni teaduse ilmsiks toodud loodusmaailma jahmatavast ilust ja vormimängust), vaid gestalti poolest.

Mõlemad, nii teadus kui ka kunst, on valdkonnad, mille puhul parimaid tulemusi saavutavad need, kellele see on kutsumus, mitte karjäär. Mõlemal puhul püütakse jõuda tõeni ja tihtipeale tuua ka esile või luua midagi ilusat. „See on ilus!“ on sageli suurim kiitus, mida üks teadlane teise teadlase töö kohta võib kuuldavale tuua.

Pühendumus oma nägemuse puhtusele on mõlemas valdkonnas kõrgeim väärtus, mis edestab moehulluste sabas sörkimist. Nii nagu kunstki, on teadus enamikule teadlastele eneseväljendusvormiks ja see aitab seletada seda peaaegu et romantilist armastust, mida teadlased oma töö vastu tunnevad. Välja arvatud toetuste uuendamise ajal.

Olen veendunud, et kursuse läbimine ühes või enamas „kõva“ teaduse aines, eriti aga bioloogias, peaks olema nõutav kõigi üliõpilaste puhul, olenemata sellest, mida nad õpivad. Veelgi rohkem olen ma veendunud, et kunstiajaloo- ja kirjanduskursuste läbimist tuleks nõuda kõigilt tulevastelt teadlastelt ja inseneridelt.

Haridussüsteemi ja popkultuuri salasepitsuste tõttu tundub sedalaadi haare meie ajastul kättesaamatu. Aga püüdma peab ikka. Kõigist ülikoolis läbitud kursustest on mu teadlaskarjäärile enim kasuks tulnud kunstiajaloo, filosoofia, sotsioloogia ja inglise kirjanduse kursused. Need andsid mulle parema arusaama kultuurist, õpetasid mõtlema ja analüüsima, looma seoseid ja selgelt väljenduma.

Loovus teaduses ei erinegi loovusest kunstis – see sisaldab oskust näha seoseid seal, kus neid varem ei nähtud, võimet lasta kujutlusvõimel lennata ja julgust trotsida tavateadmisi, kui need on hapuks läinud, kasutuks muutunud või osutunud piiravaks.

Suur keemik Kekulé3 ei oleks teaduslikult mõeldes iial saanud selle peale tulla, et benseeni molekul on rõngakujulise struktuuriga, sest tema aja dogma oli, et orgaaniliste ainete molekulid on lineaarse ehitusega. Ometi oleks ta võinud selle peale tulla, mõeldes Uroborosele, oma saba õgivale müütilisele maole, keda muu hulgas kujutatakse Egiptuse hauakaunistustel. Ja täpselt nii ta tegigi.

Koos Dagmar Ringega jõudsime viimase Parkinsoni tõbe puudutava avastuseni seetõttu, et hakkasime huvi tundma, kas selles valdkonnas ei ole tekkinud mitte olukord nagu Platoni koopa allegoorias, mil kõik peavad varje seinal reaalsuseks. Täpselt nii oligi juhtunud.

Näited sellest, kuidas kunst on sütitanud teadusliku loovuse – ja ma võiksin tuua veel tosina – ei ole sugugi kõige tähtsam põhjus, miks need kaks teineteist vajavad. Teaduse tegemine ilma humanitaariata, mis aitab motiive mõtestada ja rakendusi tempereerida, võib hõlpsasti muutuda steriilseks ja tehnokraatlikuks. Halvimal juhul võib see viia ebainimlike eksperimentideni, nagu Tuskegee süüfiliseuuringud. Neile, kes seda lugu ei tea – neljakümne aasta vältel, 1932–1972 teostasid mõningad USA Terviseteenistuse arstid eksperimenti 399 tumedanahalise mehega, kellel oli hilisstaadiumis süüfilis. Need olid enamasti kirjaoskamatud mehed ühest vaesemast Alabama osariigist ning neile ei avaldatud kunagi, mis haigus neid piinab ja milline on selle raskusaste. Neile väideti, et neil ravitakse „halba verd“ ning arstidel ei olnud kavatsustki neile süüfiliseravi võimaldada. Mehed jäeti surema kolmanda astme süüfilisse (tunnusteks kasvajad, südamerikked, halvatus, hullumeelsus ja pimedaksjäämine), selleks et saada lahanguandmeid. Loomulikult ei ole see teadus – see on rassistlik mõrv. Ma ei saanud sellest teada teaduskursusi kuulates, vaid Ameerika ajaloo kursusel.

Galileo Galilei on kangelane, omamoodi vaimne isa paljudele teadlastele, sest ta oli julgenud vastu astuda oma ajastu teadusvastasele kultuurile, mida saatis hirm muudatuste ees koos pimeda truudusega Aristotelesele. Tänapäeva Ameerika teadusvastane kultuur tuleneb hirmust muudatuste ees koos pimeda truudusega piiblile. Ning teadusvastane kultuur, mis ähvardab üle võtta kõrghariduse, on pärit arutust usust arvudesse.

Pangem tähele, et mõlemal puhul saab hukutavaks vaieldamatu eeldus, et oma valdkond sisaldab kõiki tõdesid. Thomas Jefferson ütles, et ta on vandunud jumala ees igavesti võidelda kõigi türannia vormidega, mis inimmõistust ähvardavad. Humanitaaria ilma objektiivsete vaatlusandmete ja tõenditeta võib kergesti muutuda türanlikuks dogmaks. Teadus ilma humanitaaria leevendava mõjuta võib viia masinate türanniani. Parim kunst ja humanitaaria annavad mõistusele vabaduse, nagu ka parim teadus. Kui see ei ole ühine pind, siis ma ei tea, mis see on.

Tõlkinud Lea Larin

1 Snow, Charles Percy. The Two Cultures. London: Cambridge University Press. 1959.

Teadlase ja kirjaniku C. P. Snow kuulus 1959. aasta loengusari „Kaks kultuuri“, mille teemaks on humanitaar- ja reaalteaduste suhe.

2 Ma kasutan termineid „kunst“ ja „humanitaarteadused“ siin sisuliselt sünonüümidena, kuigi tean, et tegelikkuses nad seda ei ole)

3 Saksa orgaaniline keemik Friedrich August Kekulé kirjeldas benseeni struktuuri 1865. ilmunud artiklis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming