Kultuur on iseendaks jäämise võti

Kuidas mõjutab üheaegne mitmesse kogukonda kuulumine enda määratlemist rahvusena.

ENE LUKKA-JEGIKJAN

Vene noored jaanitulel Vanamõisas.

Vene noored jaanitulel Vanamõisas.

Liis Reiman

Kokkupuude võõraga sunnib varem või hiljem paratamatult küsima ka iseenda kohta, kirjutab Riho Paramanov.1 Kelleks peavad ennast Eestis elavad vähemusrahvused? Kas ja kuidas mõjutab nende käitumist siinne keskkond? Kui palju läheb siin elavale soomlasele või udmurdile korda Eestis toimuv? Kuivõrd on eestlaste mured-rõõmud siinsete venelaste või portugallaste omad? Kuivõrd edukalt on eestlased tutvustanud oma kultuuriruumi (kombed, pühad) teistele ning kuivõrd on siin elavad rahvused valmis kohaliku eripäraga arvestama? Üks on kindel: meie kultuuriruumi tutvustamine ja eripära selgitamine on eestlaste asi. Oma ja võõra piirid ja tähendus ei ole selged, üheselt mõistetavad. Kui varasemal ajal sai kogukonda pidada eelkõige territooriumi, usulise ja rahvusliku kuuluvusega seotud nähtuseks, siis liikumisvabaduse suurenemise, asustuse tihenemise ja üleüldise üleilmastumise tingimustes on toimunud kogukonnaruumi avardumine. Kuidas mõjutab üheaegne mitmesse kogukonda kuulumine enda määratlemist rahvusena? Need küsimused on tähtsad Eesti folkloorinõukogule, kus väärtustatakse oma ja teiste rahvuste pärimust, selle kasutamist tarbevahendina parema ja õnnelikuma elu elamisel.

Omad ja võõrad

Kuidas on oma ja võõrast käsitanud meie esivanemad? Rahvafilosoofia mõtestab neid rühmi kohati lausa vastuolulisena, kuid üks on kindel – ei ole midagi uut siin ilmas ning miski ei ole üheselt mõistev. Iga juhtum on ainulaadne. Eesti rahvatarkus ütleb: ära ehi ennast võõraste sulgedega; parem halb oma kui hea võõras; parem hea võõras kui sant sugulane; lähedane võõras on parem kui kauge oma; ela sa kükakil või käpakil, ela kui tahes kehvasti oma kodus – oma peavarju all ikka parem kui võõra kõrval; oma küsib, võõras teab; oma on, kui saad võtta, võõras, kui pead andma; võõrast ära võta, oma ära jäta; annab jumal võõraid, siis ta annab ka võõraste vara; oma lapsele kõneldakse, võõras mõistku!

Kuidas on teised rahvused sulandunud eesti kultuuriruumi ja mida nemad peavad tähtsaks? Palju oleneb ikka igast inimesest endast, sõltumata rahvusest. Haapsalus ütleb Süüria kvoodipagulasest pereema, et ei kanna peakatet, sest austab eesti traditsioone. Pereisa Samer lubab ära õppida eesti keele, sest keele valdamine aitab tal panustada siinsesse ellu. Armeenlasest kunstniku Ašot Jegikjani sõnul on kõige olulisem tunda end elukohariigis vajalikuna. Ta ei oota ega tahagi, et talle kõik kandikul ette kantakse, vaid eelkõige tahab ta ise anda – panustada kunstiellu ja olla selles võrdväärne põlisrahvusega. Seda on talle ka võimaldatud ja ta on selle eest tänulik. Ta peab loomulikuks eesti keeles kõnelemist ja lähtumist eesti kommetest. Eestlaste hulgas tunneb ta end eestlasena, armeenlaste hulgas armeenlasena.

180 rahvust

Kultuur on enesetunnetuse vahend nii üksikisiku kui ka rahvuse tasandil, on sedastanud folklorist Ingrid Rüütel.2 Teadmine oma päritolust ja kuuluvusest kindlustab tasakaalu nii perekondlikes kui ka muudes rollides. Eesti pärimuskultuuriliikumises osalevad oma päritolumaa pärimust väärtustavad kogukonnad alates taasiseseisvumise ajast. Folkloorinõukogu juurde loodud vähemusrahvuste töörühma kuuluvad valdavalt Eestis kraadihariduse omandanud noored üheksa rahvuse esindajad. Ühiselt tähistatavatele tähtpäevadele-pühadele ja muudele üritustele on vaba sissepääs kõigile. Ühistegevuse aluseks on teadmine endast ja oma kultuurist, ühisjoonte otsimine, sügavam eesti kultuuriruumi tunnetamine ning selle kaudu põlisrahva parem mõistmine.

Keelealases ühistegevuses näeme kolme võimalust. Kuna elame Eestis, siis eesti keeles või igaüks oma emakeeles, või inglise keeles, sest siin ei ela ainult venekeelsed vähemused. Ühe vene organisatsiooni juht küsis, kas on mõeldav, et eestlaste laulupeol lauldakse vene laule vene keeles. Vastasime, et kuna siin elab kuni 200 rahvust ja Eesti on demokraatlik riik, kus on võrdselt tähtsad kõik rahvused, sõltumata nende arvukusest, siis sel juhul peaksid meie laulupeol kõlama kõikide rahvuste laulud. Pigem on eesti laulupeol kõigil võimalus osaleda eesti keeles ja tantsida eesti tantse eesti rahvarõivastes.

Erinevalt paljudest teistest riikidest Euroopas ja mujal, on Eestis rahvuskuuluvus üks enim huvipakkuv teema nii isiklikul kui ka riigi tasandil. Enamikus Euroopa riikides on etnilisest rahvusest rääkimine suuresti keelatud ja seda seostatakse diskrimineerimisega. Rahvuse asemel on identiteedi määramiseks sünniriik ja kodakondsus. Eestis on rahvust küsitud alates esimesest 1881. aasta rahvaloendusest. 2011. aasta rahvaloenduse tulemuste põhjal elab Eestis üle 180 rahvuse esindaja, sh 38 uut rahvust. Nüüdseks on see pilt kindlasti juba muutunud. Alates 1881. aastast on venelased suurim vähemusrahvus ja 1959. aastast on rahvusrühmadest suurimad sama esinelik: venelased, ukrainlased, valgevenelased ja soomlased. Uutest rahvusrühmadest arvukamad on portugallased (32 in), afrikanderid (18), afroameeriklased (14), tailased (11), flaamid (10). Seega ei ole suurte vähemusrahvusrühmade koosseis viimse poole sajandi jooksul muutunud. Küll aga on juurde tulnud väikeste rahvusrühmade esindajate kogukondi.

Folkloorinõukogu vastlapäeva toitude pakkumine.

Folkloorinõukogu vastlapäeva toitude pakkumine.

Sergei Ledenjov

Kelleks ennast pidada

Millest see oleneb, kelleks ennast peetakse? Ajaloolane Lauri Vahtre on väitnud, et rahvuse esindajaks ei sünnita, vaid kasvatakse, inimese rahvuse määrab kasvukeskkond. Kuid mis määrab inimese rahvusliku kuuluvuse? Mis õieti on rahvus ja mida tähendab olla eestlane või ukrainlane? Kas selle määrab vere- või kohaprintsiip? Lauri Vahtre tõdeb, et XXI sajandil võivad mõlemad printsiibid teatud tingimustel mitte sobida ning seda tingib kiire ja massiline suhtlus reisimise, elukohavahetuse ja infotehnoloogia kaasabil. Tulemuseks on, et nii vere- kui ka kohaprintsiibi alusel ühe ühiskonna liikmeks arvatud inimesed võivad olla üksteisele täiesti võõrad, neid ei ühenda enam peaaegu miski. Seda maailma, s.t rahvust, ei saada kaasa sünniga, vaid oma rahva sisse kasvab inimene keskkonna ja kasvatuse mõjul.3 Kuidas on selle küsimuse valgusel lood siin elava 180 rahvusega? Filosoof Tõnu Viik kirjutab, et kultuuridevahelises suhtluses ja konfliktis ei jää ellu mitte see, kes suudab oma identiteedi varasemal kujul alles hoida, vaid see, kes suudab võõrast ja teistsugust kiiresti omastada ja omandatu abil teistest kiiremini teiseneda ja uueneda. 4 Teisenemist ja uuenemist, aga eelkõige endaks jääda võimaldab oma eripära sügavuti tundmine.

Folkloorinõukogu ümarlaudades küsime inimestelt, kelleks nad end peavad ja missuguseid rolle täidavad. Nagu eestlastelgi, esikohal on ikka perekondlikud rollid, umbes pool nimetab ka rahvust, eestimaalasena mainimine on haruharv. Ukrainlane Lilia peab rahvuslikku kuuluvust eriti tähtsaks.

Baškiir Ilnuri igapäevaelu rikastab baškiiriks ja moslemiks olemine. Ta tunneb uhkust selle üle, et on teistsugune, saab Eestis hoida oma pärimust ja tutvustada seda teistele. Juudi päritolu Marika tunnetab, et üle maailma laiali pillatud juute ühendab püsiv huvi oma juurte vastu. Eestis peetakse end juudiks, aga välismaal ollakse eestlane. Eesti ja vene päritolu Ilona on üle võtnud oma kabardiinist mehe identiteedi, õppinud ära kabardiini keele, uurinud kombestikku ning õpetab nüüd seda nii lastele kui ka täiskasvanutele. Tema vanem tütar peab end eestlaseks, aga kaks nooremat kabardiiniks. Moldovarumeenlase Ioni missioon on arendada koostööd Eesti ja Moldova vahel. Eestis üles kasvanud ja vabalt eesti keelt valdav stand-up-koomik Tigran Gevorkjan peab end armeenlaseks, aga soovib olla eestlaslikult rahulik ja tasakaalukas. Ta arvab, et see tal õnnestubki, sest on eestlaste keskel üles kasvanud. Ingerisoomlane Merje tõdeb, et hääbumisel ingerisoomlust taasluuakse tänu teadlikele lapsevanematele ja tugevale seltsiliikumisele.

Keel avab uksed

Keelest tähtsam on kultuur, aga keele valdamine avab kultuuriruumi ukse. Tatarlane Timur on mures vähemuste vähese riigikeele valdamise pärast. Tema sõnul suurendab eesti keele mittevaldamine kahe suure kultuuriruumi (eesti, vene) eraldatust. Teisalt jälle on emakeele valdamine kultuuri allikas. Eesti vähemuste olukorda hindab ta oluliselt paremaks kui mõnes muus Euroopa riigis. Siin väärtustatakse ja toetatakse rahvuste keele ja kultuuri hoidmist, sellega tegelemist nii materiaalselt kui ka moraalselt. Rahvustevahelised ajaloolised konfliktid, näiteks armeenlaste ja türklaste vahel, soovitab ta jätta nende riikide vaheliseks asjaks. Need suhted ei tohi segada kahe vähemuse kooseksisteerimist Eestis. Ašot Jegikjan ütleb, et selliseid rahvuslikke tragöödiaid nagu Armeenia genotsiid tuleb meeles pidada seepärast, et need enam ei korduks, mitte viha õhutamiseks. Roma Zalina mõtiskleb selle üle, kuidas saada hea eestikeelne haridus ja samal ajal säilitada oma emakeel ja pärimus. Romadel on eriti tugevad perekondlikud sidemed ning võib-olla just seepärast on nad suutnud säilitada oma keele, kultuuri ja kombekäitumise, hoolimata väikeste rühmadena paiknemisest keset põlisrahvaid. Paljud nii eesti kui ka teiste rahvuste pered on mitmekeelsed. Zalina pere on viiekeelne (hindu, roma, vene, moldova, eesti). Lätlane Laura on abielus eestlasega ja nii on nende pere kolmekeelne. Laura räägib lastega läti, tema mees eesti ja omavahel räägitakse inglise keeles. Ersa Natalja on abielus venelasega. Ta räägib oma pojaga ersa, aga tema mees vene keeles. Lapsed käivad eesti koolides ja valdavad eesti keelt, neil lastakse ise otsustada, mis rahvusest nad on. Tallinna reaalgümnaasiumis kohtusin noormehega, kelle üks vanematest on eestlane ja teine venelane. Tal on ka vend. Nende pere oli otsustanud, et üks poeg on eestlane ja õpib eesti koolis, teine on venelane ja õpib vene koolis. Teistsugune laps tekitab muidugi teistes lastes segadust, tõrjumist ja küsimusi. Siin on kõige olulisem kodu toetus ning uhkustunne oma rahvuse eripära üle.

Oma osa rahvustunde kasvatamisel, emakeele ja pärimuse tundmisel on ka rahvusseltsidel. Neid on Eestis üle 200. Venelaste sõnul on nende olukord ehk kõige keerulisem, sest Eestis ei tunne nad end kuuluvat eesti ja Venemaal vene kogukonda. Nad ei ole see ega teine, vaid hoopis mingi kolmas – eestivenelased? Omamoodi paratamatus on ka asjaolu, et kuna vene kogukond on nii suur, siis venelaste teed ristuvad eestlastega märksa vähem kui väiksematel rahvusrühmadel.

Sakslasest jalgpallitreener Lars Hopp on kaheksa ja poole Eestis veedetud aastaga keele korralikult suhu saanud. Ta kinnitab, et see näitab, et austad kohta, kus elad. Ta räägib julgelt ja vigu ei pelga. Õppimine võttis päris palju aega, sest kõik rääkisid temaga alguses inglise keeles. Lars pidi paluma, et temaga eesti keeles räägitaks. Nii õpitakse kõige paremini. On tõesti kummaline, kui iseenesestmõistetavalt meie, eestlased, korraldame vene elanikele üritusi vene keeles, andmata neile võimalustki eesti keele- ja kultuuriruumi sisenemiseks ja selle mõistmiseks. Sama toimub nüüd ka inglise keelega. Isegi kui teise rahvuse esindaja pöördub meie poole eesti keeles, vastame ikka vene või inglise keeles. Kas taas on tegu eestlaste alaväärsustundega? Või sissejuurdunud harjumusega? Ja siis imestame, miks meid ei mõisteta. Folkloorinõukogu külastas ühe maakonna vähemuskogukondade juhte ja kohal viibisid ka sealsed kultuuri- ja maavalitsuse juhid. Esimesena küsiti meilt, ega me ometi nendega eesti keeles räägi. Meie rääkisime ja saime ühiselt hakkama. Lõpus tänas eestlasest maavanem meid vene keeles!

Ühisjooni otsides

Rahvuslik kuuluvus muutub eriti oluliseks siis, kui satutakse elama teise riiki. Einike Sooväli peab oluliseks mitte ainult keele ja kultuuri säilitamist, vaid ka edasiarendamist. Kõik siinses artiklis nimetatud inimesed on teadlikud pärimuskultuuri kandjad ja hoidjad, taasloojad. Seto Margus Timmo ütleb, et oma päritolu üle tuleb uhkust tunda, siis oskame ka teiste vastu lahke olla, tuleb teada, kes ma olen, kuhu kuulun ja mis on need põhiväärtused, mille eest iga hinna eest seista.

Ei tohi vastanduda, vaid otsida tuleb ühisjooni ja arusaamist kohalikust elust ja kultuurist. Kas oma päritolumaa pärimuskultuuri tundmine aitab paremini mõista elukohamaa kultuuri ja inimesi? Eneseväärikus ja eneseuhkus ei ole rassism. Vastastikune lugupidamine algab enese tutvustamisest ja kokkulepitud (käitumis)reeglitest ja normidest kinnipidamisest.

Külaline õpib võõrustaja keele ja kombed, mitte vastupidi. Põliselanike valmisolek kooseluks teiste rahvustega ei tähenda oma kultuurist loobumist ja teiste reeglite järgi elamist. Kindlasti on vaja vastastikuse lugupidamise juures jääda iseendaks. Kui kuuleme kedagi aktsendiga kõnelemas, ärme torma kohe vene või inglise keeles vastama. Ärgem unustagem, et Eestis ei ela vaid kaks rahvust – eestlased ja venelased –, vaid veel sadu teisi.

Krimmieestlane Tiina Toomet tunnetab, et ühes riigis elavad eri rahvad on tihti omavahel lähedasemad kui teises riigis elav rahvusrühm oma päritolumaa rahvaga. Kasahh Alija Abdvahhitova on seda meelt, et võõral maal tuleb elada selle maa kommete järgi. Nagu on öelnud üks jaapanlane: „Käitu Roomas nagu roomlane, siis oled täiuslik jaapanlane!“

Ene Lukka-Jegikjan on Eesti folkloorinõukogu arendus- ja koolitusjuht.

1 Riho Paramanov, Võõrahirm, rahvusmüüdid ja kultuur. – Müürileht 2016, nr 50.

2 Ingrid Rüütel, Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi. TEA Kirjastus, Tallinn 2010.

3 Lauri Vahtre, Kust eestlased tulevad. – Postimees 22. III 2016.

4 Tõnu Viik, Eesti kultuuri defineerimine. – Postimees 29. IX 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht