Kuidas ühiskond on?

Absurdne on arvata, et võimaluse tekkimisel tormavad pikast tööpäevast väsinud Uberi autojuhid või Maxima müüjad miitingule suuri küsimusi arutama.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Üks tont käib ringi mööda Euroopat ja noored jooksevad tema peale tormi. See tont on kommunistlik intellektuaal, kes ei suuda küll kapitalismi kukutada, aga vähemalt lükkab ümber väite, et filosoofia on igav. Mis on tondi nimi? Nagu igal heal lapsel on neid mitu, aga paistab, et Eestis kogub ta kuulsust Margus Oti isiku kaudu. Hoidke ette, seltsimehed, sest tema on väestatud ja teab täpselt, mis teie subjektil viga on.

„Oota, mida … ?“ – Õige küsimus. Enne kui probleemi lahendama tormata peame asja olemusest olemisest aru saama. „Poliitilised esseed“ ei pakugi lõbusaid 400sõnalisi arvamusartikleid metsaraiest või suhkruaktsiisist, vaid alustavad ontoloogiast. Enamasti peetakse igapäevaste muredega tegelemisel metafüüsikat ülearuseks, kuid Margus Ott esindab risti vastupidist seisukohta – alguses tuleb luua vundament ning sealt juba edasi liikuda.

Keskne mõiste on „vägi“ – puhas eristumine ja lõimumine. Olemine peaks püüdma väge kasvatada ning see kehtib ka ühiskonna kohta: „Me ei saaks midagi koos teha, kui me poleks erinevad [—] kui me poleks koos, siis me ei saaks ka olla erinevad, sest me ei saaks end millegagi võrrelda, ei peegelduks tagasi meist erinevalt „teiselt“ …“ Antud loogikat võib seletada kas või Eesti ja eestluse rolli kaudu. Ühelt poolt on eestlus Margus Oti arust igati kasulik nähtus, sest see on teatud eristumine, mis teeb maailma mitmekesisemaks, keerukamaks ja seega kasvatab ühiskondlikku väge, teiselt poolt on selle äärmuslik vorm aga kahjulik, kuna sulgumine ning ksenofoobia hakkavad omakorda lõimumist vähendama, lihtsustades süsteemi keerukust. Niisiis ei soovi filosoof ei homogeenset maailma ega suletud riiki. Erinevus rikastab, aga erinevate vahel on vaja läbikäimist, teatud tühimikku, mille ümber oma suhteid luua.

Esmapilgult näib selline kuldse kesktee otsimine üsna tuttavana. Ka kontseptid pakuvad teatud äratundmisrõõmu, kui avastame, et autor arendab näiteks Gilles Deleuze’i risoomi või Laozi Dao ideed (loomulikult algallikale viidates). Ometi on tegemist Eesti mõtteteaduses uudse lähenemisega. Mõtestamine toimub meie ajaloo ja kultuuri kontekstis, teoreetilistele arutlustele järgnevad selged poliitilised nõudmised, kusjuures eriline rõhk on just Eesti ees seisvatel ülesannetel. Kokku moodustavad esseed koherentse süsteemi, kus ontoloogilisele alusele asetatakse kiht kihi haaval praktilisi probleemipüstitusi ja/või lahendusi. Katse läheneda poliitikale kaugemalt, alustades sügavamalt tasandilt, ning tuua muistse ida ja uuema lääne mõtteloo pärleid vastavalt töödelduna eesti lugeja ette on igati kiitust väärt.

Raamatu peamine nõrkus on selle naiivsus. Ühelt poolt võib see olla tingitud esseevormi piirangutest – artikkel ei saa olla liiga pikk, kõiki üksikasju ei jõua käsitleda –, kuid teiselt poolt jäävad tähelepanuta mõned ilmselged probleemid. Kõige silmatorkavamad on need ehk peatükkides „Anarhiline koostöö“ ja „Kõne“. Mitme essee vältel romantiseerib Ott tavaliste inimeste ühist osalust emantsipeerivas projektis: me tuleme kokku, et oma linnaosa koristada ja nõmedaid korporatsioone kiruda ning järsku saame nii väestatud, et vastupanu hakkab toimima.

Essees „Hõiva!“ meenutab autor „Occupy Wall Streeti“ sündmustega paralleelset toimunud üritust „Occupy Von Krahl“, unistades selle demokraatliku iseorganiseerumise põhimõtete laiendamises kogu ühiskonnale. Põhiline probleem seisneb selles, et enamikku sellised algatused siiski ei huvita. Millegi pärast arvan, et Von Krahli tuli kokku üksnes mõnikümmend intellektuaali: revolutsiooniliselt meelestatud noored ja nende filosofeerivad õppejõud. Absurdne on arvata, et esimese võimaluse tekkimisel tormavad pikast tööpäevast väsinud Uberi autojuhid või Maxima müüjad, kes tahavad oma lapsi näha või lihtsalt teleka ees õlut juua, miitingule suuri küsimusi arutama. Ajaloos on küll rohkelt näiteid plahvatuslikust koostööst (kas või meie enda riigi taasiseseisvumine), aga selle eesotsas seisab alati teatud avangard, kes sõnastab eesmärke ja leiab parimad vahendid nende teostamiseks. Öölaulupidu võib spontaanselt kokku tulla – küsimus on selles, mida eliit järgmisel hommikul ette võtab.

Nüüd isegi kui üldsus ärkab – kas või Margus Oti esseede lugemise tulemusena – ja võtab ohjad enda kätte, kas autor võib olla kindel, et sellised anarhiliselt ning horisontaalselt vastu võetud otsused talle meeldivad? Näiteks kiidab Ott kooseluseadust, unustades, et see on tegelikult täielikult tema põlatud avangardi projekt, mida enamik rahvast ei toeta. Samamoodi oleks pagulastega. Esile kerkib prioriteete puudutav küsimus, mida on võimatu vältida: kumb on tähtsam – kas horisontaalne võimu­struktuur või progressiivsete väärtuste elluviimine? Esimese variandi puhul võib endiselt jääda arvamusele, et kooseluseadus on õige, kuid selle vastuvõtmise viis on kahjulikum kui seadusest saadud hüved. Teisel juhul aga lükkub tõelise mittehierarhilise demokraatia kehtestamine pidevalt edasi, sest rahvas on oma loomult alati pigem konservatiivne. Võib küll väita, et korraliku arutelu korral langetaks rahvas õigeid otsuseid, kuid selline väide on süsteemi eeldustega vastuolus: mis on otsedemokraatia mõte, kui õiged otsused on nagunii ette määratud?

Siin me jõuame veel ühe fundamentaalse probleemi juurde. Kui kaugele võib minna eristumine ja lõimumine? Kui kaugele võib minna dialoog? Ilmselgelt välistab väe mõiste nt vägivaldsete terroristide tõsiseltvõetavuse, sest inimeste tapmine ületab alati igasugused eristumise hüved. Aga kuidas on pedofiilidega? Holokausti või küüditamise eirajatega? Pedofiil võib ju väita – kui jõledalt see ka ei kõla –, et nõusolekuea langetamine viiks suurema lõimumiseni, kasvatades ühiskonna keerukust ja seega ka eluvõimet. Holokausti või küüditamise eiraja võiks jällegi öelda, et tõeline pluralism eeldab tema arvamuse austamist, kuna see otseselt ei kahjusta kedagi ja sellega nõustumine pigem vähendaks ühiskondlikke lõhesid. Pedofiilia osas apelleerib Margus Ott loomulikult uuringutele, mis näitavad, kui traumeerivad on sellised vahekorrad lastele (ja tõenäoliselt järgiks sama teed küüditamise/holokausti küsimustes). Aga tõejärgses ühiskonnas on antud argument sisutühi – on ju Varro Vooglaidki kirjutanud pika bukleti arvukate viidetega uuringutele homoseksuaalsuse kahjulikkusest, kusjuures osa neist on isegi liberaalide poolt tunnustatud viitega asjaolule, et ühiskonna negatiivne suhtumine on iseenesest paljude probleemide põhjus (nt geide seas on rohkem aidsihaigeid, kuna sallimatus teeb püsisuhete loomise keerulisemaks jne).

Mina ise elan küll vankumatus usus, et pedofiilia kahjulikkus või holokausti ja küüditamise tõesus jäävad alati empiiriliselt kinnitatuks, aga seetõttu ei saagi end Oti jüngriks nimetada. Isegi kui kõik see tõesti kehtib, eeldab tema filosoofiline süsteem vähemalt valmisolekut avatud meelega antud tõdesid eirava inimesega maha istuda ja asju arutada, valmisolekut olla ümber veendud. Enam ei saa postuleerida ajaloolist mälu või nõusolekuiga, mis on juba iseenesest ülimalt problemaatiline.

Ometi määrab just see problemaatilisus Oti filosoofilise projekti panuse poliitilisse mõttesse, kuid paraku ei julge ta alati seda tunnistada. Essees „Eestivene. Lõimumise tõeline mõte“ avaldab autor soovi, „et nad [venelased] arendaksid end venelastena ja teisest küljest lõimuksid eestlastega (keeleoskus)“. Siin kerkib küsimus, kas Ott tahab, et venelased säilitaksid tõelise vene identiteedi, koos sellega kaasnevate mõttemallide taastootmisega* (tsaarikultus, impeeriumilembus jms) või on ta lihtsalt mõneti sallivam kui EKRE liikmed ja evib veidi inklusiivsemat „sobiva venelase“ definitsiooni. Kas „end venelasena arendamine“ tähendab veidi laiemaid võimalusi vene keeles kõnelemiseks või siis täielikku loobumist katsetest teda eestlaseks muuta? Tegelikult on see ontoloogiliselt määrav küsimus: kas iga eristumine on piiratud vaid üldise lõimumise imperatiiviga või siis on mõned eristused teistest kõrgemal? Viimasel juhul pole tegemist kuigi radikaalse panusega (mis iseenesest ei ole küll mingi pahe), sest mingis mõttes võib ju ka nt SAPTKi pidada väga pluralistlikuks organisatsiooniks, kes soosib eristumist ja lõimumist, ühendades täiesti erinevate kirikute liikmeid ja isegi mitteusklikke inimesi ühise eesmärgi nimel, aga julgen arvata, et Margus Ott pidas silmas midagi muud. Selles suhtes võiks raamat üksikasjalikum olla.

Eks aeg ja dialoog näitavad, kas minu kommentaarid olid asjakohased. Lõppkokkuvõttes aga arvan, et antud küsimuste esilekerkimine kui selline on juba päris hea saavutus. „Poliitilised esseed“ on ühelt poolt tuttavate vasakliberaalsete (autor ise arvab, et see on igati hea termin) ideede taasesitus, teiselt poolt aga värskendav kutse nende päritolu kriitiliselt üle vaadata. See on viisaka arutelu algatus, filosoofia, mis ei ürita vastast alandada, vaid esitab oma argumente rahulikult ja selgelt. Igal juhul jääb tekstist meeldiv mulje – ükskõik, kas nõustud sellega või mitte. Margus Otil võib olla puudu Žižeki äärmuslikkusest ja obstsöönsusest, kuid kindlasti mitte sloveenia filosoofi muhedusest. Temaga annaks mõnes toredas lokaalis vestelda, kuid nii kaua, kui ta Hiinas elab, tuleb paraku piirduda raamatu lugemisega.

 

* Kindlasti ei taha ma öelda, et kõik venelased jagavad selliseid vaateid – tegelikult on mu endagi emakeel vene keel –, kuid paraku viivad hiljutised sotsioloogilised uuringud ja Venemaa ajaloo uurimine üldiselt järelduseni, et kui üldse saab rääkida maailmavaate seosest rahvusliku identiteediga, kuuluvad viimase omadused selle „õige“ vene identiteedi juurde. Vt nt: https://ria.ru/society/20170301/1489001246.html

https://ria.ru/society/20170301/1489001246.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht