Krüptodetektiiv püüab ära hoida maailmalõppu

Singulaarsuse mõistet kasutatakse eri tähendustes, mõnikord on põhirõhk tehisintelligentsil ja mõtlevatel arvutitel, teinekord viidatakse laiemalt tehnilisele arengule.

KURMO KONSA

Maailmalõppe on erinevaid. Krüptodetektiivil tuleb varem või hiljem nendega paratamatult kokku puutuda. Minu maailmalõpulemmikuteks on šaieenide maailmalõpp ja zombiapokalüpsis. Ei oska isegi öelda, kumb on parem, aga šaieenide ettekujutus on vähem verine või mine tea. Igal juhul kõlab nende maailmalõpuversioon selliselt: „Šaieenid räägivad, et kogu maailma toetab põhjas asuv hiiglaslik post. Suur Valge Vanaisa Kobras närib seda ja kui ta posti läbi närib, kukub terve maailm põhjatusse tühjusesse. Kuna Kobras järab puitu kiiremini siis, kui ta on vihane, katsuvad šaieenid teda mitte vihastada. Nad ei söö kopraliha ega julge kopranahka isegi puudutada. Siiski on Kobras jõudnud juba üle poole postist läbi närida ning maailma lõpp ei ole enam kaugel.“ Nii vähe kui ma ka kobrastega kokku puutun, katsun neid võimalikult vähe häirida. Zombidest pole aga üldse mõtet rääkida, kuna tänapäeval teavad nendest nagunii kõike.

Seekordne juhtum käsitleb aga ühekorraga nii kõige moodsamat kui ka kõige traditsioonilisemat maailmalõppu.

Tehnoloogiline singulaarsus

Mõte, et tehnika areng võib äärmiselt oluliselt mõjutada inimelusid ja kogu inimkonna käekäiku, ei ole just teab mis üllatav. Ka tehnoloogilise singulaarsuse ideed on olnud liikvel arvutiteadlaste ja ulmekirjanike ringkondades juba vähemalt alates 1950. aastate lõpust. Nii näiteks meenutas Stanisław Ulam oma vestlust kuulsa matemaatiku John von Neumanniga: „Üks vestlus keskendus tehnika pidevalt kiirenevale progressile ja selle mõjudele inimese eluviisile, mis viitab olemusliku singulaarsuse saabumisele inimkonna ajaloos, millest edasi enam inimkond sellisena, nagu me seda tunneme, ei jätku.“1 Sama ideed arendas edasi ja tõi ühtlasi singulaarsuse mõiste laiemase kasutusse ulmekirjanik ja arvutiteadlane Vernor Vinge. Tema käsitluses oli singulaarsus ennekõike seotud tehisliku intelligentsuse arenguga: „Kui arengut hakkab juhtima inimesest võimsam intelligents, siis on see areng märksa kiirem. Tegelikult ei ole mingit põhjust, miks see areng ei võiks tuua kaasa märksa intelligentsemate entiteetide tekke ning seda vägagi lühikesel ajaskaalal.“2

Roger Bacon tähti vaatamas. Jan Verhas, 1867.

Wikimedia Commons

Singulaarsuse mõistet kasutatakse mitmesugustes tähendustes ja kontekstides, mõnikord on põhirõhk tehisintelligentsil ja mõtlevatel arvutitel, teinekord viidatakse tehnilisele arengule. Laias laastus võibki välja tuua selle mõiste kolm suuremat tähendusvälja. Esiteks, tehnilise arengu eksponentsiaalne või lausa supereksponentsiaalne kiirenemine, mis omakorda mõjutab ülimalt tugevasti ka majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Teiseks, isetäiustuvate intelligentsete süsteemide loomine viib superteadvuse tekkele, mis areneb üha kiiremini. Kolmandaks, arengu kiirus ja inimesele käsitletamatu superteadvuse loomine muudavad igasuguse tuleviku ennustamise põhimõtteliselt võimatuks. Inimest ümbritsev keskkond võib hakata muutuma tundmatuseni lausa tundide ja minutitega. Inimese teadmised ja senised kogemused muutuvad sellises keskkonnas täiesti väärtusetuks.

Singulaarsus on sündmus või etapp, mis muudab täielikult inimtsivilisatsiooni ja inimese enda olemust. Selline radikaalne sündmus peaks toimuma üsna kohe, mõne ennustuse kohaselt isegi veel enne XXI sajandi keskpaika.3 Kõige sagedamini seostatakse tehnilise singulaarsuse teket tehisintellekti arenguga. Inimesed loovad selliseid arvuteid, mis suudavad iseennast täiustada, ning nii lükataksegi käima järjest kiirenev protsess, mille lõpptulemuseks on inimintellekti igas suhtes ületava tehismõistuse sünd.

Idee tehnilisest singulaarsusest tugineb nn kiirenemise argumendile, mis seisneb senise tehnilise ja majandusliku arengu ekstrapoleerimises tulevikku. Mõttekäik on lühidalt järgmine. Ajalugu näitab, et tehniline areng on pidevalt kiirenenud ning vägagi tõenäoliselt kiireneb ka lähima paarikümne aasta vältel. Kui see tõesti ka nii läheb, on tehnoloogia arengust tingitud muutused ühiskonnas, majanduses, inimeste bioloogilises olemuses ja nende mõtlemises nii suured, et tekib katkestus senises ühtlases ajaloolises arengus. Sellele katkestusele ongi antud kosmoloogiale viitav singulaarsuse nimetus. Analoogiat kosmoloogiast tuntud mustade aukudega, mille keskel asub gravitatsiooniline singulaarsus, on arendatud edasi. Nimelt ümbritseb musta auku sündmuste horisont, milles seespool asuvat ei saa välisvaatleja jälgida, kuna must auk tõmbab kogu info endasse, laskmata midagi eemale pageda. Mõne arvates võib tekkiv tehisintellekt või kujunevad postinimesed sarnaneda mustade aukudega selles mõttes, et meil ei ole neid võimalik mõista. Samuti ei saa me ennustada, mis toimub siis, kui tehniline areng jõuab singulaarsesse faasi. Ühesõnaga, kosmoloogiline metafoor rõhutab singulaarsuse kahte aspekti: selle ülimat radikaalust ja täielikku ennustamatust.

Kriitikute arvates puudub kogu singulaarsuse ideel igasugune empiiriline kinnitus ning tegemist olevat ennemini religioosse kui teadusliku käsitlusega. Näiteks tehnoloogia areng ei jätku pidevalt kiirenedes, vaid kiirenemisele järgneb alati arengu vaibumine.4 Ei puudu ka düstoopilise katastroofi stsenaariumid, mille kohaselt on kiirenev tehnoloogiline areng viinud inimkonna huku lävele (või ka juba sammukese edasi).

Mida siis ette võtta? Istuda ja oodata või hoopiski valmistuda maailmalõpuks? Kes oskab nõu anda? Krüptodetektiivil on õige nõuandja õnneks olemas.

Bacon ja teoreetiline alkeemia

Roger Baconi elust ei ole just ülemäära palju teada.5 Ta sündis 1214 või 1220 aasta paiku Inglismaal küllaltki rikkas perekonnas. Lõpetas Oxfordis õpingud 1230. aastate keskel, töötades seal hiljem õppejõuna. Seejärel omandas ta Pariisi ülikoolis magistrikraadi ning oli ka seal õppejõud. Tema huviring oli väga lai, ulatudes matemaatikast ja filosoofiast optika ning alkeemia ja maagiani. Bacon ise jagas oma elu kaheks. Esiteks, ilmalik teaduskarjäär ja teiseks, frantsiskaani munga elu, mis oli pühendatud „tõelise tarkuse otsimisele“. Frantsiskaani mungaordusse astus ta ilmselt 1256. aastal. 1263. või 1264. aastal kohtus ta kardinal Guy Folques’iga ning arutas temaga oma teaduslikke vaateid. See kohtumine oli Baconile saatuslik. Kardinalist sai järgmisel aastal paavst Clemens IV ning ta käskis Baconil kohe kirjutada oma ideid põhjalikumalt selgitavad teosed. 1268. aastal lõpetas Roger Bacon oma raamatu „Opus tertium“ („Kolmas töö“). Tegemist oligi osaga suuremast tekstikorpusest, mille ta kirjutas paavst Clement IV nõudel. „Opus tertium“ on ülevaade teosest „Opus minus“ („Väiksem töö“), mis ise on omakorda kokkuvõte tööst „Opus majus“ („Suurem töö“).6 Teosed käsitlevad filosoofiat, teoloogiat, aga ka alkeemilisi teemasid.

Bacon jagas alkeemia teoreetiliseks (spekulatiivseks) ja praktiliseks. Praktiline alkeemia oli selline, kus tehti eksperimente ning teoreetiline selgitus ei olnud peamine. Sellega tegelesid kogenud alkeemikud, kes ometigi ei mõistnud alkeemia peamist eesmärki. Teoreetilise alkeemiaga tegelesid Baconi sõnutsi ainult vähesed alkeemikud ning nemad oskasid kasutada alkeemiat nii elutute kehade kui ka elusa aine juures. Seejuures on just inimese keha peamine teoreetilise alkeemia teema. Väga oluliseks pidas Bacon astroloogiat, kuna taevakehad mõjutavad maiseid kehi, sealhulgas inimkeha füsioloogiat. Taevaste liikumiste mõju inimesele muutus pidevalt ning kombineerus inimkeha humoraalse ehitusega, mida Bacon nimetas keha konstitutsiooniks. Tähtede ja huumorite mõju inimese käitumisele on oluline. Sealjuures määrab huumorite tasakaalu kehas osaliselt tähtede asend sünnihetkel. Bacon ei eitanud inimese vaba tahet, sest see olnuks vastuolus kristliku doktriiniga, kuid ta väitis, et need mõjutused kallutavad inimest teatud tegudele. Bacon lootis astroloogia ja alkeemia abil nõrgendada kahjulikke ja tugevdada positiivseid mõjusid.

Bacon oli seisukohal, et inimeste eluea pikendamine ja tervise parandamine on võimalik, kui vaid kasutada õigeid vahendeid. Ta toetus ennekõike piiblile, kus on kirjas, et veeuputuseelsete inimeste eluiga oli märksa pikem, ulatudes kuni tuhande aastani. Baconi arvates oligi selline eluiga inimesele normaalne ning tema kaasaegses maailmas on see oluliselt lühem inimeste pattude ja halva eluviisi tõttu.

Kuna Bacon pidas inimese eluea lühenemist juhuslikuks, välistest teguritest tingitud protsessiks, mitte inimesele olemuslikuks, siis on seda võimalik ka pikendada. Ennekõike kavatses ta selleks kasutada alkeemia meetodeid. Lääne alkeemilises traditsioonis oli Bacon esimene, kes kirjutas inimeste eluea pikendamisest.7 Eluea pikendamise peamiseks vahendiks soovitab ta kasutada alkeemilist eliksiiri.8 Teoreetiliseks aluseks, millele tugineb alkeemiline eliksiir, on elementide tasakaalu idee: „Kui elemendid valmistatakse ette ja puhastatakse mingis segus nii, et seal üks element ei mõjutaks teist, vaid nii et need oleksid viidud puhta lihtsuseni, kõige targemad on hinnanud , et siis nad moodustavadki täiusliku ravimi.“ Sellist ravimit looduses ei leidu ning seda on võimalik valmistada ainult kunstlikult, kasutades alkeemilisi meetodeid.

Vastavalt alkeemia teooriale koosnesid kõik kehad neljast elemendist: tulest, veest, maast ja õhust. Kõik looduslikud asjad tekivad elementidest. Elemendid ise ei esine kunagi puhtal kujul. Nad sisaldavad alati üksteist suuremal või väiksemal määral. Erinevused asjade vahel ongi seotud sellega, et elemendid esinevad neis eri proportsioonides. Kui kuumutame värsket puud, eralduvad puust veetilgad, järelikult sisaldab puit vett. Kuumutamisel eraldub aur ja suits, järelikult sisaldab puit ka õhku. Puit põleb, järelikult sisaldab see tuld. Pärast põlemist jääb järele tuhk ning järelikult sisaldab puit ka maad. Aine, mis sisaldab rohkem tuld, süttib kergesti; vedelikud on voolavad tänu suuremale veesisaldusele; kergesti auruvad ained sisaldavad palju õhku ja kivi koosneb suures osas maa elemendist. Elementide omadusi iseloomustavad põhikvaliteedid soojus, kuivus, külmus ja niiskus. Iga elemendi omadused on saadud kahe kvaliteedi kombineerumisel, kuid iseloomulik on igale elemendile vaid üks kvaliteet. Tule kvaliteedid on soojus ja kuivus, spetsiifiline aga soojus. Õhu kvaliteedid soojus ja niiskus, spetsiifiline niiskus. Vee kvaliteedid külmus ja niiskus, spetsiifiline külmus. Maa kvaliteedid külmus ja kuivus, spetsiifiline kuivus.

Neli elementi moodustasid kombineerudes inimkehas neli kehamahla ehk huumorit.9 Lihtsates kehamahlades domineeris üks element koos vastavate kvaliteetidega. Kehamahladeks olid kollane sapp, milles domineeris tuli, must sapp, mille juhtelemendiks oli maa, veri, millele spetsiifiline element oli õhk ning lima (ka lümf), milles oli ülekaalus vee element. Baconi käsitluse kohaselt saadi kehas leiduvad huumorid nende lihtsate kehamahlade kombineerumisel. Nii näiteks oli inimkehas leiduv lima teisene kehamahl, mis moodustus kõigist neljast huumorist, kuid milles domineeris esmane lima. Baconi arvates olid esmased huumorid peale loomade omased ka teistele kehadele.

Humoraalteooria kohaselt valitseb terves inimeses huumorite tasakaal – eukraasia. Ravim, milles on elemendid tasakaalus, suudab taastada kehahuumorite tasakaalu, puhastades keha liigsetest mahladest ning lisades seda, mida on puudu. Kõige veenvama argumendina oma teooria tõestuseks tõi Bacon näiteks esimese inimese Aadama. Aadama keha koosnes nagu kõik maised kehad elementidest ja kehamahladest ning kuna kehamahlad mõjutasid üksteist, toimus ka nende pidev lagunemine ja vananemine. Nii nagu kõik hilisemad inimesed, pidi ka Aadam huumoreid tasakaalustama toidu söömisega. Tavalises toidus ei ole aga elemendid tasakaalustatud ning seega ei saa ka inimene kehamahlu ideaalselt tasakaalustada. Aadam seevastu sõi Eedeni aias vilju elu puust ning ta keha säilitas surematuse, kuna selles viljas olid elemendid täpses tasakaalus.

Võrreldes hilisemate inimeste kehadega oli Aadama keha muidugi täiuslikum, kuid ikkagi on iga inimkeha oma loomuselt surematu, olles võimeline eksisteerima lõputult, kui vaid keha konstitutsioon püsib tasakaalus. Bacon toetub siin jällegi piiblile, kus kirjeldatakse ülestõusnud surnuid kui täiusliku ja lagunematu kehaga olendeid, kes on surematud. Bacon väidab, et ülestõusnute keha on selline tänu elementide täpsele tasakaalule.

Eliksiiri valmistamiseks tuleb kasutada inimese verd, mis jagatakse neljaks esmaseks huumoriks: „Alkeemik püüab eraldada need huumorid üksteisest ja puhastada igaühte teisest. Kui nad on viidud tagasi raske tööga oma algse lihtsuse juurde, siis tuleb nad segada salajases ja kõige kindlamas vahekorras. Neile lisatakse elavhõbedat peale selle suretamist ja sublimeerimist. Samuti mitteväärismetallide kuumutamisel saadav pulber, millest tehakse väärismetalle. Samuti väärismetallide kuumutamisel saadav pulber. Siis tuleb need kõik ühendada kokku, nii et nad moodustavad ühe keha. See lisatakse seejärel sulatatud mitteväärismetallile, mis seejärel muutub väärismetalliks.“

Eliksiiri valmistamisel oli oluline koht taevastel mõjutustel. Õigetel ajavahemikel, mida aitas kindlaks määrata astroloogia, tuli eliksiir viia ruumist õue, et vastavad taevakehad saaksid seda mõjutada ning viia eliksiiri valmistamisprotsessi lõpule. Eliksiiri mõju ei piirdu kaugeltki mitte ainult kehaga, see mõjutab ka inimese vaimu ja kõlbelisust. Bacon kinnitab: „Siis, kui see suur töö (st eliksiiri valmistamine) on tehtud, ilmneb, et kõik teised asjad on võimalikud, nimelt võib inimene saavutada suure ettenägelikkuse ja täiusliku tarkuse, mis võimaldab tal valitseda iseennast ja teisi, Jumala armu abil.“ Eliksiiri abil on inimesi võimalik täielikult muuta ja see ongi alkeemia tõeliseks eesmärgiks.

Eliksiiriga maailmalõpu vastu

Eliksiir tagab inimesele mitte ainult kõikide teaduste tundmise ja peidetud saladuste teadmise, vaid aitab inimesel mõista Jumalat ja kristluse tõdesid. Seega tagab eliksiir nii täiusliku keha kui ka täiusliku kristliku hinge. Selline inimese täiustamine avab Baconi arvates hiiglaslikud võimalused. Kui alkeemik on end täiuslikuks muutnud, suudab ta välja mõelda ja ehitada seadmed, millega saab koguda, paljundada ja edasi anda neidsamu taevaseid kiiri, mida oli kasutatud ka eliksiiri valmistamiseks. Baconi arvates tuli ehitada hiiglaslikud peeglid, mis suudaksid neid taevaseid emanatsioone edastada kauge maa taha. Sellise kiirguse abiga on võimalik muuta kaugete maade ja seal elavate inimeste konstitutsiooni, nii et nad saaksid kristlasteks või siis vähemalt kristluse suhtes vastuvõtlikumaks. Aga milleks seda kõike vaja on? Surematusega on asi lihtne, kes siis seda ei sooviks, aga suuremastaabiline kristianiseerimine, kasutades tehnilisi seadmeid, tundub kahtlasevõitu ideena.

Baconi grandioosne projekt omandab aga selge mõtte viimsepäeva valguses. Maailma lõpp ei olnud tollal kauge tulevik, vaid kohe-kohe saabuv reaalsus, millega tuli iga päev arvestada. Baconi kirjas paavstile on read: „Kõik targad mehed usuvad, et me ei ole kaugel antikristuse aegadest.“ Bacon oli veendunud, et tema arendatud teadustel on täita tähtis osa viimases maailmalõpulahingus antikristusega. Tema arvates kasutab antikristus võitluses kristlastega samuti teaduse abi ja looduse peidetud saladusi. Ta kasutab relvadena alkeemiat, astroloogiat, lummamist (tugineb inimese olemuse muutmisele) ja võlusõnu. Tegemist ei olnud seega mitte ainult usulise ja vaimse võitlusega, vaid käiku läksid ka kõikvõimalikud okultsed relvad.

Baconi eliksiiri abil oleks võimalik oluliselt suurendada kristlaskonna hulka. Senine aeglane misjonitöö asenduks rahvaste ja regioonide konstitutsiooni muutmisega, mis teeks nad jumalasõnale vastuvõtlikuks. Selline suuremastaabiline kristianiseerimine tooks kõik rahvad kiriku juhtimise alla ja aitaks luua sõjaväge võitluseks antikristusega. Bacon lootis, et paavst rakendab tema esitatud teadusliku ja haridusliku kava. Kuid Clemens IV suri 1268. aastal ning Baconi programm ei tekitanud kirikuringkondades erilist huvi. Võis isegi olla, et tema vaated mõisteti hukka ning teda süüdistati „kahtlase uudsuse“ levitamises. Kas talle ka ametlik süüdistus esitati, ei ole teada, kuid 1278. aastal lahkus ta Oxfordist Pariisi. Baconi katse luua kristlikku alkeemiat, mis aitaks maailmalõpulahingutes kirikut, kukkus läbi. Õnneks jäi ka maailmalõpp seekord tulemata.

Mida krüptodetektiiv teada sai?

On selge, et Baconil ei õnnestunud luua oma eliksiiri, mis muudaks inimesed surematuteks täiuslikeks kristlasteks. Ta esitas oma teostes sellise eliksiiri valmistamise teoreetilise põhjenduse ning valmistamise juhendi. Miks ta siis eliksiiri valmis ei teinud ja sellega kõikide kahtlejate suid kinni ei pannud? Asi oli nimelt selles, et Baconile oligi oluline see, et eliksiir oleks teoreetiliselt võimalik. Selle praktiline teostamine ei olnudki tähtis. Eliksiir oli ette nähtud mõjuma maailmas, mis ei olnud lihtsalt veel kätte jõudnud. Eliksiir on kujutlus maailmast, nagu see peaks olema, ja ühtlasi ka abinõu sellise maailma saavutamiseks. Tegemist oli maailmalõpu tööriistaga ning kuna tegemist oli kristliku tööriistaga, siis selle töötamine apokalüpsise ajastul oli vältimatu. Tegemist on võimaliku maailma tingimatu realiseerumisega, kuna Jumal on selle nii seadnud.

Krüptodetektiivi kahtlused leidsid kinnitust. Kui tehnoloogiline maailmalõpp saabubki, siis ei toimu see kindlasti meie tavamaailmas. Ometi ei saa öelda, et tegemist on mingisuguse käsitamatu teispoolsusega. See saab olema meie maailmast sündinud uus maailm, uus nii heas kui halvas. Kas seal ka inimesi elab, on vägagi kahtlane.

1 Stanisław Ulam, Tribute to John von Neumann. Bulletin of the American Mathematical Society, 1958, Vol. 64, nr 3, part 2, May, lk 5.

2 Vernor Vinge. The Coming Technological Singularity: How to Survive in the Post-Human Era, 1993.

3 Vt nt: D. Broderick, The spike: how our lives are being transformed by rapidly advancing technologies. New York: Tom Doherty Associates, 2001; Garreau, J., Radical evolution. New York: Doubleday 2005; Kurzweil, R., The singularity is near: when humans transcend biology. New York: Viking, 2005.

4 Vt nt Enn Tõugu, Arvutite üliintelligentsuse müüt – Sirp, 5. I 2018.

5 Roger Baconi elust saab ülevaate järgmisest raamatust: Amanda Power, Roger Bacon and the Defence of Christendom. Cambridge: Cambridge University Press, 2012.

6 Baconi teosed vt: Roger Bacon, J. S. Brewer ed., Opera Quaedam Hactenus Inedita, Vol. I: Opus Tertium, Opus Minus, Compedium Philosophiae, & De Nullitate Magiae. London: Eyre & Spottiswoode for Longman, Green, Longman, & Roberts, 1859. Bacon, Roger, Bridges, John Henry ed., The „Opus Majus“ of Roger Bacon: Edited, with Introduction and Analytical Table. Vol. I and Vol. II. Oxford: Horace Hart for the Clarendon Press, 1897.

7 Hiina ja India alkeemiaga sarnastes traditsioonides on inimese surematus ja tavaliku keha tekitamine keskseteks teemadeks.

8 Baconi eliksiiri kohta vt: Zachary A. Matus, Franciscans and the elixir of life: religion and science in later middle ages. Philadelphia: University of Pennsylvania Press, 2017.

9 Humoraalteooria kohta vt: Ken Kalling, Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikool, 2017, lk 69–75.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht