Kõrghariduse imperatiiv

Majanduse teenrist ühiskonna ja kultuuri veduriks

TARMO SOOMERE

Ilu meie ümber on väärtus, mida ei saa rahas mõõta, ent mille loomine ei ole triviaalne ja mille süvaanalüüs on sama oluline  kui DNA struktuuri mõistmine. Pildil EKA tulevane kodu.

Ilu meie ümber on väärtus, mida ei saa rahas mõõta, ent mille loomine ei ole triviaalne ja mille süvaanalüüs on sama oluline
kui DNA struktuuri mõistmine. Pildil EKA tulevane kodu.

Piia Ruber

Teadusvaldkondadel on erinev loogika. Klassikalisi loodus- ja täppisteadusi mõistetakse ühtmoodi kõigil kontinentidel, kliimavöötmetes ja kultuurides. Põhimõisted ja neist tuletatud teadmised, nagu Newtoni seadused, Pythagorase teoreem, DNA molekuli struktuur ja reprodutseerimine, valguse kiirus fundamentaalse füüsikalise barjäärina või üleujutuse mehaanika, toimivad mitte ainult meie planeedil, vaid väga tõenäoliselt ka kogu meile tuntud universumi osas. Ka siis, kui neid kirjeldatakse või esitatakse eri keeltes, tähestikes, hiero­glüüfides, ruuni- või piltkirjas. Nõnda on need kategooriad üsna vähe seotud inimese või sellega, millises taustsüsteemis neid vaadeldakse.

Seevastu kultuuri ja kunsti keeled – nende mõistmine, kirjeldamine ning ka teadusliku analüüsi alused – on täiesti erinevad. Need aspektid on lahutamatult seotud inimeseks olemisega ning meie võimega tajuda ümbritsevat maailma – isegi sellega, et meil on vaid viis meelt, mille lahutusvõime nii ruumis, ajas kui ka sagedusspektris on võrdlemisi piiratud. Nii näeme erinevusi juba selles, kuidas paigutame kirjutatud teksti: kas vasakult paremale või paremalt vasakule, ülalt alla või alt üles. Kehakeeles on erinevused veel suuremad. Kui meie ütleme „jah“ noogutades ja „ei“ pead vangutades, siis meist üldse mitte kaugel paiknevad rahvad, näiteks kreeklased, kellega meil on ka suuri erinevusi rahakasutuse põhimõtetes, ütlevad „ei“ noogutades. Sellega, kuidas esitatakse kirjas sõnu ja lauseid, käib sageli kaasas erinev mõttemaailm.

Loodus- ja täppisteadused on praeguseks oma tuhandete aastate pikkuse ajaloo vältel jõudnud uskumatult sügavale meie maailma selgitamisel, siin valitsevate seoste identifitseerimisel, aga ka piilumisel tulevikku, olgu see siis paljude aspektide igapäevasel prognoosimisel (ilm, veetase) või siis meie maailma piiride mõistmisel, nt meie planeedi võimel toita ja katta inimkonda. Senised revolutsioonid tehnikas, tehnoloogias ja innovatsioonis on toitunud just sellist laadi teadmistest, oskustest ja võimekusest. See on taganud teatavale osale inimkonnast meile harjumuspärase elustandardi, mis, muide, on suurelt jaolt kujunenud mõne aastakümne jooksul.

Samuti saab järjest selgemaks, et tehniline võimekus ja oskused toota ning kasutada meie elu ülimalt mugavaks tegevaid ning kaunilt disainitud vidinaid ei ole muutnud inimese olemust. Enamgi veel, oleme ikka veel võimetud mõistma, kuidas funktsioneerib meie loomingulisuse keskne materiaalne kehastus – inimaju. Veel suurem saladus tundub olevat see, kuidas funktsioneerib maailmaühiskond, kuidas võimenduvad rahulolematuse noodid, millisel hetkel ja millises vormis puhkeb raev. Need kaks valdkonda on olnud Euroopa Komisjoni tulevikutehnoloogiate divisjoni fookuses mitu aastat. Kõigile raha ei jätkunud. Ühiskonna kui terviku funktsioneerimise analüüsi projekt „Future ICT“ jäi joone alla, kuid inimaju lahkamise projekt „Human Brain“ sai kümneks aastaks rahastuse suurusjärgus miljard eurot ehk enam kui kümnendik Eesti riigi eelarvest.

Nii elusad organismid kui ka ühiskond tervikuna on näited komplekssüsteemidest, mille puhul tervik on suurem kui lihtsalt üksikute osiste summa. Nii on lood ka kunstiga: värvimolekulid ei moodusta juhuslikult „Mona Lisat“ või „Tõde ja õigust“ ja noodid ei kogune juhuslikult „Aadama passiooniks“, ja isegi kui nad peaksid seda paberil tegema, on tarvis vähemalt Filharmoonia kammerkoori, et need noodid konverteerida kunstiliseks elamuseks.

Nõnda ei piisa ühiskonna mõistmiseks mingil juhul selle mehaanilisest käsitlusest. Vajame palju laiemat, värvi- ja nüansirikkamat pilti. Enamgi veel, võimet ja sensoreid selle märkamiseks, pluss – kui räägime kunstist ja selle pakutud elamusest – vaba hetke selle kõige nautimiseks. Kuigi osa kunstist on tõenäoliselt universaalne, on kunst, vähemalt minu kui võhiku meelest, väga olulisel määral kui sild selle looja ja teise inimese, vastuvõtja, nautija või kriitiku vahel. Selle silla või ahela toimimiseks on enamasti vaja looja ja nautija teatavat ühel lainel püsimist, nende motiivide, mõtlemise arhetüüpide ja kategooriate vastavust, mis inimesi liikuma panevad, neile tähtsad on või neid mingil muul moel kõnetavad.

Oleme alles viimastel aastatel hakanud tõdema nende kategooriate olulisust. Oleme äkitselt sattunud suhteliselt rahumeelsest maailmast kultuuride kokkupõrke keskele, selliste mullistuste tunnistajaks, mida ei ole nähtud palju aastakümneid või isegi aastasadu. Näeme ususõdasid, mida peetakse mitte enam inimeste ja nende uskumuste, vaid tervete kultuuride vastu – olgu selleks siis Palmyra muististe hävitamine ISi poolt või vaid veidi aega tagasi unikaalsete Buddha kujude õhkimine talibite poolt. Tundub, et tsivilisatsioon ja haridus on väga õhukeseks kulunud, nii nagu Maa vaid kümmekonna kilomeetri paksune kivist kest meid eraldamas mitme tuhande kilomeetri paksusest pulbitsevast kuumusest. Näeme vihkamist kõige teistsuguse vastu. Loodus- ja täppisteadused on jõuetud selliste jõudude ees ning halvemal juhul pakuvad neile üha võimsamaid hävitusvahendeid.

Häid lahendusi ja kergeid võimalusi siin pole. Küll aga on lootust, et teaduse vähem arrogantsed valdkonnad, n-ö inetud pardipojad loodus- ja täppisteaduste poolt domineeritud teaduses võiksid pakkuda kui mitte selgitusi, siis vähemalt teatavat aimdust selle kohta, kuhu poole lahendusi otsides liikuma hakata. Kultuuriteadus, sealhulgas kunstiteadus oma harudega, on siin üks väheseid võimalusi. Selle taga on lootus, et kategooriad, nagu ilu, kaunid vormid, harmoonia või üldisemalt korrastatus meie ümber, võivad olla sillaks eri kultuuride vahel. Ei ole ju vahet, kas sümboliks, mida kasutatakse, on ring, ovaal, rist või kaheksanurk (mida näeme fantastiliselt kenal kujul koos erkrohelise värviga tänapäeva Türkmenistanis).

Ilu meie ümber on väärtus, mida ei saa rahas mõõta, ent mille loomine ei ole triviaalne ja mille süvaanalüüs on sama oluline kui DNA struktuuri mõistmine. Ilma selliste kategooriateta nagu ilu või harmoonia oleks ühiskond mitte ainult palju vaesem, vaid ka ilma ääretult olulise kommunikatsioonivahendita. On liikvel jutustusi, võimalik et lihtsalt legende sellest, kuidas gregooriuse koraali harmooniline kõla oli tugevam relv kui mõõk või oda. Sama mündi teine külg: vahel on raske lahti saada tundest, et Nõukogude armee sõjalised rajatised olid meelega kavandatud nii inetud kui võimalik, et võimendada sõdurites tsivilisatsiooni ja hariduse kattekihi all peituvaid loomalikke tunge.

Meie ühiskond on – ei tea kas kahjuks või õnneks – suurelt jaolt tarbimisühiskond. Kaldume sageli, vahest ilma mõistliku põhjuseta, maailma lihtsustama ja taandama selle keerukust ühemõõtmelisele, lineaarsele teljele. Suhteliselt lihtne ja võrdlemisi universaalne mõõdik on raha. Selline taandamine on sageli igati mõistlik ja vahel lausa ainus võimalus väärtusi mõttekalt ja arusaadavalt kirjeldada. Nii näiteks on mitmesuguste õnnetustega seotud riski valem lihtne: riski suurus on võrdne õnnetuse tõenäosuse ja oodatava kahju korrutisega. Nii defineeris selle Hollandi matemaatik David von Dantzig 1950ndatel, kui pärast 1953. aasta katastroofilist üleujutust, mis viis üle 1800 inimelu, hakati projekteerima uusi rannakindlustusi. Tõenäosus on dimensioonitu suurus ning õnnetuse maksumus väljendub rahas – seega on riskil raha dimensioon.

Kõrgharidus ja eriti teadus on riigi funktsioneerimises olulised, kuid võrdlemisi kallid komponendid. Seetõttu küsitakse sageli, kas need institutsioonid end ka tasa teenivad, või vähemalt mingil muul moel meie elu paremaks muudavad. Muidugi on see küsimus õigustatud, ent piiritleb võimaliku vastuse juba ette kallutatud moel, jättes kõrvale maailma mitmekesisuse.

Sama küsimus on üsna radikaalsel moel esitatud praegu üheks keskseks arutlusobjektiks kujunenud Gunnar Oki aruandes. Selle müra kõrval, mida käimasolev arutelu on tootnud, on kahjuks kõrvale jäänud töö vajalikkuse põhjenduse tuumik. See on kontsentreeritud lõksule, millesse on meie ülikoolid kinni jäänud või jäämas ja kuhupoole neid süstemaatiliselt sunnivad lihtsustatud ootused. Selle lõksu nimi on pelgalt teenuste pakkumine, olgu siis hariduse kättesaadavaks tegemine, konkreetsete inimeste õpetamine, õpikute kirjutamine või veel moodsamalt: teadmusteenuste osutamine ühiskonnale.

Gunnar Oki töö kvintessents on mu meelest hoopis selles, et ta julgelt ja meie keeleruumis ühena esimestest osutas, et selline positsioon on ülikooli, universitas’t või väärikat vana daami nimega alma mater alavääristav või isegi häbistav. Ülikoolide potentsiaal on võrratult suurem. Gunnar Okk kirjutab: „Tänapäeva ülikoolide roll ei peaks olema enam pelgalt ühiskonnale „teenuseid osutav“, vaid ise aktiivselt ümbritsevat keskkonda ja ühiskonda mõjutav ning arendav. Lisaks võimalikult kõrgele õpetamise ja teadustöö kvaliteedile peab tänapäeva ühiskonnas ülikoolidele langema ka vastutus selle eest, kuidas neid õppe- ja teadustöö tulemusi praktiliselt rakendatakse. Mitmetes maades räägitakse ülikoolide „kolmandast rollist“ ühiskonna mõjutajana.“

Ühel tõsisel visioonikonverentsil peaksime alustama sellest, et püüame loobuda kivinenud, panetunud ja pahtunud igapäevarutiinist ja vaatame üle värske pilguga, püüame raamidest välja või eemale astuda, klassikalistest lihtsustustest loobuda ja käsitades nähtusi kogu nende keerukuses need uuesti vaatluse alla võtta. Kõrghariduse visioonikonverentsil peaksime alustama sellest, mis on kõrghariduse imperatiiv: tuleb ületada teenusepakkumise lõks ja kujuneda majanduse teenrist ühiskonna ja kultuuri veduriks.

Ettekanne EKA visiooni­konverentsil „Loomemajandusest edasi?“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming