Kommentaar – Nädal kultuuriajakirjanduses

VALNER VALME

Kultuuriajakirjandusel on palju funktsioone: analüüsida, vahendada, näidata, tutvustada, usutleda, tekitada arutelusid ja kultuurilist poleemikat. ERRi kultuuriportaal. Kuvatõmmis

Kultuuriajakirjandusel on palju funktsioone: analüüsida, vahendada, näidata, tutvustada, usutleda, tekitada arutelusid ja kultuurilist poleemikat. ERRi kultuuriportaal. Kuvatõmmis

Kas kultuuriajakirjanduse leib peab tulema samast ahjust, kust muud uudised, küsib Johannes Saar siinsetel külgedel, kurtes samas, et Eesti kultuuriajakirjanduse jaoks kehtib ainult üks mõõt: nädal ehk „siin ja praegu“. Küsimus on õigustatud, sest kultuuriajakirjandusele omistame ikka rohkem vabadust ja isepäisust, kui seda tasub oodata eeldatavalt objektiivsest päevauudistevoolust.

Tõepoolest ei pea see leib tulema samast ahjust, sest kultuuriajakirjanduse põhiülesanne on peegeldada kultuurielu nii selle väljapaistvate sündmuste kui laiemate tendentside kaudu, objektiivne reflektsioon võib aga eksisteerida küll ainult kriitiku kujutluses. Me vajame tõlgendusi, et aru saada maailma kirevusest.

Uudised kirjanike ja kunstnike palkadest kuuluvad napilt kultuuriajakirjandusse, enamasti ei ole kultuuriajakirjanikul midagi selle vastu, kui selle teema uudisliku poole kaaperdab päevauudistetoimetus – sest Raha on see koht, kus kultuur ületab oma kitsama kaunite kunstide poolesoteerilise mõjuvälja, kus kultuur muutub mõistetavaks ja mõõdetavaks kõige laiematele lugejamassidele ja saab oluliseks iga kell ja kõigile: teema muutub universaalseks ja sellega saavad võrdselt tegelda nii uudiste- kui ka kultuuriajakirjanikud, viimased küll pisut vissis näoga, sest raha on ju midagi madalat.

Rahateema sellesama kirjanike ja kunstnike palga näitel on aga ääretult tähtis teema ka kultuuriajakirjanikele, kui mängu tuleb subjektiivne kommentaaripool või sisuline analüüs, kus kultuurilised arvajad, asjaosalised jt arutlevad, kellele ja miks ja mida see tähendab ning kuidas on mujal ja kuidas on varem olnud. Ja juba me olemegi kaugemal kui nädal. Teine põhjus, millega kultuur pääseb esilehele või tähtsale kohale ekraanil, on surm.

Ei saa nõustuda aastalõpu kokkuvõtete hälbeks nimetamises valimi osas. Kultuuriaasta ongi tsükliline ring ning seega ei saa rääkida hälbest, vaid normist, kusjuures pikem tagasivaade tehakse aasta lõpus.

Kultuuriajakirjandusel on palju funktsioone: analüüsida, vahendada, näidata, tutvustada, usutleda, tekitada arutelusid ja kultuurilist poleemikat. Kultuuriajakirjanduse rolliks laiemalt võiks olla esiteks elu üldiste protsesside mõtestamine kultuuri kaudu, teiseks aga, nagu ütles Peeter Jalakas Von Krahli hiljutises sünnipäevakõnes, peaks kultuur (antud juhul teatri näitel, ent see kehtib kogu kultuuriloomes) näitama tundmatut. Ja kui kaunid kunstid kajastavad argist, siis võiksid nad seda teha selle külje pealt, kust me muidu ei näe või ei oska vaadata.

Kultuuriajakirjandust ei saa aga ühte patta panna, seda saab kokku võtta ringidena, kus oma koht online-, raadio-, tele-, päeva- ja nädalalehe ning kuukirja, ka kvartaliajakirja vormil. Oluline on, et see kõik moodustaks meie kultuuriruumis struktuuri, kus kajastatud saavad siinpraegused sündmused ja mõtestatud ka ajatumad teemad. Selles mosaiigis ei tohigi väljaanded olla üksteise peegelpildid, me ei tohi alavääristada päevalehti, televisiooni kultuuriuudiseid ega online-kultuuriväljaandeid seetõttu, et nad edastavad (põhjalikumate teemakäsitluste kõrval) kultuuriuudiseid ega nõuda välkreageerimist ajakirjadelt, sest kultuuriajakirjanduse tervikliku toimimise aluseks on selle mitmekesisus.

Kultuurisündmused ise elavad ja sünnivad seejuures õnneks natuke avaramas maailmas, kui seda on tänapäeva meedia. Sellepärast soovitavad kultuuriajakirjanikud oma tööd tehes, mõneti saagides oksa, millel ise istuvad, mitte piirduda maailmale tähenduste otsimisel igapäevameedia tarbimisega, vaid lugeda raamatuid, vaadata väärt filme, käia teatris, kontserdil ja kunstisaalides. Kriitikud, kes analüüsivad taieseid, võiksid ju heal juhul samuti oma kirjutistes anda lisaks konkreetse lavastuse või raamatu arvustamisele üldisemat pilti kultuurilistest vooludest, mida teos esindab, ja temaatikast, mida teos käsitleb. Õigemini käib see isegi aruka analüütilise artikli juurde. Palun väga, kõik head kultuuriajakirjanduses ilmuvad artiklid raiuvad aknaid välja sellest sumbuursest siinpraegust, milles me oleme igapäevaelus kinni, sest meil on nii kiire, ja nagu Johannes Saar tabavalt ütleb, kus me isegi puhkame, vaid selleks et suuta taas töötada. Rääkigu siis Jaak Tomberg Sirbis ühe mitte kõige õnnestunuma romaani arvustuses äärmiselt huvitavalt sellest, kuidas tehnoloogia teisendab inimese privaatsustaju ja kriitikameelt või Peeter Sauter ERRi kultuuriportaalis ühe märkimisväärse teatrilavastuse arvustuses sellest, kuidas kõntsast on võimalik pääseda armastuse, rahu ja vabaduse kaudu.

Teisalt peakski kultuuriajakirjandus hingama samas rütmis meie maailmaga ja rääkima sellest, mis on see müstiline Suletud „eesti kultuur“, mida tuleks väevõimuga kaitsta kõige Välise, „muu kultuuri“ eest; ka sellest, mida tähendab rahvusliku lennukompanii lõpp. Kui kunstnikud ei tegele ainult oma lõuendiga ning kultuuriajakirjanikud ainult kaunite kunstide vahendamisega, aga nad mõlemad annavad omal moel lisakäigu sisse ühiskondlike protsesside tõlgendamisse, siis näitab see, et kultuur on kõikjal, kultuur on igaüks meist, see ei ole kellegi eralõbu loomaks taieseid, mis on lahus päris maailmast.

Siin jõuan kultuurimeedia ühe kõige tähtsama ja kõige raskema ülesande juurde: luua sild kultuuri ja inimeste vahele, et inimesed ei mõtleks, et kultuur nähtusena on midagi muud kuskil mujal, midagi lugejast väljaspool olevat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar