Kolm aastaraamatut, üks mitte

Vajame mitte aastaraamatuid, vaid analüüse ja prognoose. Need peavad olema algupärased, mitte spikerdatud.

PEETER OLESK

Aastaraamatuteks on järgnevas pehmekaanelised vihikud pealkirjadega „Kaitsepolitseiamet. Aastaraamat 2015“, teabeameti „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2016“ ja Eesti kaitseväe „2015. Aastaraamat“. Neist teabeameti aastaraamat ei ole seda. See on voldik paksusega 44 lehekülge või -küljetust. Võrreldamatult allpool Faehlmanni luiskelugu „Tühi jutt“ (1841). Isegi Muhu Rentli kirjutas andekamalt.* Kui lugeda kõrvuti RAND-korporatsiooni aruandeid ja teabeameti voldikut, siis on kaalud paigast ära. Need ei näita midagi õigesti.

Teabeamet peab olema kinnine, aga tema otstarve ei tohi olla kodanikkonnale metafüüsiline, käsiteldamatu. Eesti Vabariigis on selleks otstarbeks jälgimine kõiges, mis võib puudutada meie rahvuslikku julgeolekut igas asjas, millest meie – aga mitte ainult meie – julgeolek sõltub. Teabeamet on esmajoones aju, mitte vihmavarju terav ots ega Stirlitz. Aju omakorda on halastamatu analüüs koos võimalike prognoosidega. Kes on lugenud Paul Kerese tõlgendusi käikudest malelaual või ruudustikul, teab ilma minutagi, kuidas ta sageli pakkus välja katsetusi. Mitte matti, vaid võimalusi. Kui Botvinnik oli tapja, siis Keres oli mängija. Välisluures käib see asi umbkaudu samaviisi.

Mismoodi siis sellest teabeameti aastaraamatus kirjutada? Õigupoolest on aastaraamat aruanne möödunud kalendriaastal aset leidnust koos sabaga. Esimene pool on raamatupidamislik kuiv puru, teine paras vahelugemine. Meie päevade Eestis on kõige järjepidevam Emakeele Seltsi aastaraamat, mida on alates 1955. aastast ilmunud 60 numbrit. See on Heraklese tegu, tegijateks Paul Ariste, Heino Ahven, Helju Kaal, Tõnu Tender ja Mati Erelt. Vahelugemisi ESA ei paku, kuid ta on kestev. Tahad teada, kes oli Avinurme algkooli kauaaegne juhataja Joosep Paljak (1899–1967), kunstnik Ilmar Linnati äi ja loedki ESA 13. köitest (Tallinn, 1968) Paul Ariste järelehüüdu, mis lõpeb lausega „Joosep Paljak oli eestlase visaduse tõeline esindaja“. Kuidas saaks teabeameti aastaraamatus kirjutada sellest, kes oli luuraja või kes lurjus?

Hoiatused rahvusliku julgeoleku valdkonnas on hädavajalikud. Mitte vähem kui ilmateated. Ilmateadete spekter on üldjoontes teada. Soojus, vesi, õhk ja õhumasside käitumine. Rahvuslikus julgeolekus on parameetrid tera teised. Vanamoorid ei lähe Tähtverest all-linna turuhoonesse värske tilli järele, kaasas spikker selle kohta, mitu rünnakrühmlast idast siinpool NATO õhuruumi alla lastakse. Ent me ei saa keelata vanamoorile mõtlemast seeüle, mis tema lapselapsest saab, kui Juhan Julm neljandas astmes tahab järgmist Liivi sõda. Moor mõtleb, teabeamet avaldab voldikuid. Mina olen moori poolt. Nagu muide Faehlmanngi, kes ei jätnud kasutamata juhust, et „vanamoorile ka saaks sõnumeid saata“.

Oleks minu tegemine, muudaksin meie julgeolekuasutuste ja julgeolekuga seotud institutsioonide aruandlust ühiskonna ees radikaalselt. Olukorra analüüsid peaksid ilmuma kord nelja kuu kohta, ning mitte siis, kui vaba ajakirjandus suvatseb, vaid sundnomenklatuurina. Julgeolekuasutuse aastaraamat ei saa kirjeldada asjakäiku maja sees, sest see ei ole avalik. Kes kuhu läks ja miks ta läks „paremale ära“, ei saa olla kimp peterselli lahtisel turul.

Aastaraamatutel on oma ülesehitus. See algab tsiteerimisväärsetest artiklitest ja jätkub kroonikaga, millele lisandub andmestik aruandeaasta esimest päevast kuni viimaseni. Igal artiklil ja aruandel autori(te) nimi all. Följetonid jäävad välja, faktid tuuakse sisse. Selles suhtes on kaitseväelaste aastaraamat märksa põhjalikumalt läbi mõeldud kui teabeameti voldik ja ka kaitsepolitsei aastaraamat jätab soovida. Välja arvatud Kaitseliidu tegevus, saab kaitseväe aastaraamatust ülevaate enam-vähem kõigest, mille vormiks on kalendrisaba. Sappa võib kirjutada, mida tahes. Eesti Kirjanduse Seltsi aastaraamatutes enne Teist maailmasõda saba ei olnud. Oli andmestik varadest ja asjaajamisest. Piirangutest Eesti rahvusliku julgeoleku ja NATO faktidele saan aru, ent fiktsioone ma ei vaja, sest neil puudub tõestussuutlikkus. Fakt on see, et NATO nn keskväed ehk löögirusikas ei saa invasioonile Eestisse reageerida sekundipealt. Kust see invasioon tuleks? Ta võib tulla ainult Venemaalt. Iraanile või Põhja-Koreale ei ole Sillamäed ega Paldiskit vaja. Loed aga kaitseväe aastaraamatut, nagu poleks Iraani üldse olemas. Loed kaitsepolitsei aastaraamatut, mille veergudel on tehtud üheks tegijaks Aleksandr Prohhanov, sordiväline (edasi tuleks ropp sõna dr Toomas Vilosiuse kõnepruugist). Venemaa järgmine probleem on 2018. aastal sealse presidendi valimine, mitte nurga- või seljatagune kammerteener. Venemaa Föderatsiooni presidendi täitevvõim on võrreldamatult suurem kui Eesti Vabariigi riigipeal. Mismoodi ta seda võimu kasutab, see ongi probleem. Miks see meie julgeolekualastesse aastaraamatutesse ära ei mahu?

Kolmas aastatuhat ja XXI sajand on toonud Eesti julgeolekusse mõiste, mida avalikkus varem ei tundnud. See on „heidutus“, mis Kuusalu rannamurrakus tähendab ehmatamist. Rahvusvahelises julgeolekus oleks heidutuse metakeelseks tõlgenduseks „hoiatamine ründe ärahoidmiseks“. Umbes nii, nagu teeb seda rotveileri tõugu koer. Olles seda kolleegi ja sõbra dr Jaan Leetsare omaaegses kodus ka näinud, ei saa ma siiski aru, miks ei käsitle mitte ükski artikkel meie julgeolekualastes aastaraamatutes Eesti Vabariigile ja meie rahvale jõukohast heidutust. Neid artikleid ei ole! Mis on aastaraamat ilma artiklite ja sabata?

Rahvuslik julgeolek on dünaamiline situatsioon. Teisiti öeldes, protsess. Selle kirjeldamine väga ligikaudsel viisil annab umbes samasuguse pildi nagu kardiogramm. Kontuurid. Aastaraamat ei tohiks olla kõver kuvaril. Tekib küsimus, mis ta siis peab olema? Tähenduses „eestlased + Eesti Vabariigi kodanikkond + alalised elanikud“ vajame õigupoolest mitte aastaraamatuid, vaid analüüse ja prognoose. Need peavad olema algupärased, mitte spikerdatud. Kas keegi kujutab ette, et Eesti Vabariigi presidendi ametkond annab välja Kadrioru aastaraamatu? Ega ei kujuta. Ometi on ka president ehk riigipea üks osa rahvuslikust julgeolekust. Tahaksin väga lugeda aastaraamatut, milles Eesti Vabariigi presidendi julgeolekufunktsiooni käsitletaks väljaspool sulge. Pole kellegi mamsli saladus, et seda arutataksegi. Kas see peabki jääma turueitede ärisaladuseks?

Kaitsepolitseiameti vaieldamatuks teeneks on julgeolekualaste aastaraamatute algatamine ja jätkamine. Kaitsevägi on sellest õppinud. Teabeamet peab veel õppima. Kui kaua peame meie ootama?

*Muhu Rentli oli kauaaegne Muhu köster Carl Wilhem Freundlich (1803–1872), kes õpetas muhulastele aabitsat, laulmist, karjaravitsemist ja puuviljandust, Väikse Väina tammi algataja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar