Kognitiivne võimekus ja selle ealised muutused

Inimese vanus ei anna infot tema vaimse võimekuse taseme kohta, vana inimese vaimne võimekus võib olla parem kui mõnelgi noorel või keskeas inimesel.

KAI SAKS, Tartu ülikooli geriaatriadotsent

Tunnetus ehk kognitiivne võimekus ehk kognitsioon on ümbritsevast tegelikust maailmast vaimse pildi loomine. Tunnetuse kaudu saab inimene aru, mis teda ümbritseb, mis on selle ümbritseva tähendus, kas ja kuidas on võimalik ümbrust oma heaolu parandamiseks muuta ning lõpuks oma toimimist ka põhjendada. Meie igapäevaelu lihtsamgi tegevus, näiteks riietumine, söögi valmistamine, ajalehe lugemine, nõuavad parasjagu head kognitiivset võimekust. Et otstarbekohaselt riietuda, on vaja aru saada, missugune on ilm (soe, külm, vihmane, tuuline), mis on plaanitav edasine tegevus (tubade koristamine, peoleminek, magamaminek), mis järjekorras riided selga panna, kuidas kinnitada lukud ja nööbid. Kindlasti on vaja piisavat mälu ja nägemist, et meenutada, kus riided asuvad ning vajalikud riided ära tunda. Edasi on vaja küllalt head kehalist võimekust, et riided kätte saada ja selga panna. Lõpuks hinnata, kas tulemus vastab plaanidele.

Üks rahva hulgas sagedamini levinud stereotüüpe vananemisest on see, et inimese vaimsed võimed vähenevad vananedes nii palju, et „vana inimene muutub taas lapseks” või et „inimesed lähevad vanadusest segi”. Tänapäeval on selge, et nii see kindlasti ei ole. Kui inimesel tekivad sellised kognitiivse võimekuse häired, et ta ei tule nende tõttu enam oma tavapärase eluga toime, siis tuleb otsida haigust ja seda ravida nii hästi, kui see võimalik on. Ühtlasi on ka selge, et nii, nagu tekivad ealised muutused kehas, nii toimuvad vananedes teatud muutused ka kognitiivses võimekuses. See on isikuti väga erinev ning põhimõtteliselt ei ole kognitiivsete võimete vähenemine vanas eas vältimatu.

Muudatused mälus

Kehaliste ealiste muutuste tõttu halvenevad siiski paljudel vananedes aistingud (nt nägemine, kuulmine, maitse- ja lõhnatunnetus) ning aistingu tekkeks vajatakse vanemas eas tugevamat signaali, näiteks tugevamat heli, suuremaid tähti. Vanas eas aeglustuvad reaktsiooni kiirus ja taju, kuid normaalse vananemise puhul on need igapäevaeluga toimetulekuks piisavad. Väga vanas eas, pärast 80. eluaastat, väheneb tähelepanu jagamise võime, sestap võib tekkida raskusi mitme ülesande samaaegsel sooritamisel, näiteks autojuhtimisel. Mitmeid muutusi võib tekkida mälus, neid seletatakse eeskätt ajukoe hävimisega piirkondades, mis toodavad olulisi virgatsaineid ehk neurotransmittereid (häired tekivad impulsside ülekandes), ning muutustega aju valgeaines (halveneb rakkudevaheline kommunikatsioon). Mälu halveneb ligikaudu kolmandikul tervetest eakatest inimestest. Mida vanemad inimesed, seda sagedasemaks muutub kaebus, et inimeste ja ka esemete nimed ei tule vajalikul hetkel keelele, kuigi mõne aja pärast on need taas selgesti meeles. Sellist mälu – asjade ja nimede meenutamine – nimetatakse leksikaalseks mäluks ja see võib halveneda täiesti normaalse vananemise puhul. Episoodiline mälu, mille ülesandeks on inimese kogetud kujutise säilitamine koos aja- ja kohamärgistusega, on tervetel eakatel oluliste muutusteta, kuid selle mäluliigi töömälu on vähenenud ning osal inimestel võib tekkida raskusi meenutamisega, millal või kus mõni sündmus toimus. Võidakse koguni olla ebakindel, kas sündmus tegelikult üldse toimus. Arvatakse, et emotsionaalselt mõjusate sündmuste puhul on episoodilise mälu vananemismuutused vähem märgatavad. Edukalt vananeval inimesel üks mäluliik aga koguni paraneb – semantiline mälu, mis tähistab talletatud teadmisi oma keelest (sõnad, tähendused, kirjapilt). Edukalt vananevatel inimestel on sõnavara järjest suurem ja arusaamine keelest järjest parem. Vanemad inimesed pajatavad sageli hästistruktureeritud ja kaunilt viimistletud jutustusi, mis on kõrvaliste hindajate arvates on palju huvitavamad kui noorte inimeste jutud. Üheks oluliseks mäluliigiks, mille häired viitavad kindlalt haigusele, on protseduuriline mälu ehk võime sooritada varem õpitud toiminguid, ilma et nende peale oleks vaja mõelda (nt riietumine, jalgrattaga sõitmine). Selle mäluliigi eest vastutavad ajus amügdala ehk mandelkeha, väikeaju, motoorne ajukoor ning häireid võivad põhjustada haigused, mis nimetatud piirkondi tabavad. Mälu maht tervel vanal inimesel arvatavasti säilib, kuid väheneb uue info talletamise ja talletatud info kasutamise võime ning kodeerimine muutub pinnapealsemaks.

Lühimälus pole olulisi ealisi muutusi leitud, kuid töömälu vanas eas halveneb. Õppimisvõime säilib tervel inimesel kõrge eani, samas nõuab õppimine suuremat motivatsiooni ja pingutust ning rohkem kordusi, samuti õpitu viibimatut ja pidevat rakendamist.

Vaimne võimekus

Kognitiivsed protsessid aeglustuvad vanemas eas, teabe integreerimine nõuab rohkem aega. Mida keerukam on kognitiivne ülesanne, seda rohkem aeglustub tegevus. On näidatud, et ühesuguste tingimuste korral saavutavad kognitiivse võimekuse testides parimaid tulemusi 40. eluaastates inimesed, 50–70 aasta vanustel jäävad tulemused enamasti stabiilseks, kuid üle 70aastastel hakkavad halvenema. Siiski, kui vanematele inimestele antakse testi sooritamiseks rohkem aega, siis tulemused ei halvene. Eakad on oma otsustes konservatiivsemad, kõhklevad ülesande täitmisel rohkem, kartes ebaõnnestuda. Samas võib eakas inimene olla konkreetsem ning lahendada tuttavaid ülesandeid kiiremini, tuginedes elukogemustele ja kaaludes vähem alternatiive. Uues olukorras püüavad eakad minimeerida ebaõnnestumist rohkem kui noored, vanemad võtavad vähem riske. Vanemas eas võivad väheneda täideviivate funktsioonide võimed – planeerimine, initsiatiiv, lõpuleviimine, käitumise otstarbekas muutmine.

Eelnimetatud ealised muutused kirjeldavad kognitiivse võimekuse üldise muutuse suundi inimese vananedes, kuid vaimne võimekus on igas vanuses inimestel väga erinev. Mida vanemad on inimesed, seda suuremaks nende erinevused muutuvad. Arvatavasti on vaimne üldvõimekus maksimaalne inimese 20ndates eluaastates ning seejärel hakkab vähenema. Vaimsetel erivõimetel sellist ühest muutuse suunda ei ole ning mõned võimed võivad vanusega koguni suureneda.

Voolav ehk muutlik intelligentsus (fluid intelligence), mis tähistab võimet käsitleda uusi probleeme ja ootamatusi, on usutavasti seotud neuroloogilise arenguga ega peaks seetõttu eriti sõltuma kultuurilistest ega kasvatuslikest mõjudest. Voolav intelligentsus saavutab maksimaalse taseme noorukieas ja hakkab siis langema. Kristalliseerunud intelligentsus (crystallized intelligence) on informatsiooni, vilumuste ja strateegiate hoidla, mida inimesed on omandanud oma voolava e muutliku intelligentsuse kasutamise käigus ning see kasvab kuni 50. eluaastani. Vastupidi muutlikule intelligentsusele sõltub kristalliseerunud intelligentsus eelkõige just keskkonnast, s.t haridusest ja kultuurilisest päritolust.

Lapse- ja noorukieas saavutatud vaimsete võimete erinevus inimeste vahel säilib tervetel inimestel samasugusena kõrge vanaduseni, normaalse vananemisega kaasnevatel muutustel on oluliselt väiksem mõju. Kõige rohkem kahjustavad vaimseid võimeid haigused, eriti südame ja hingamisorganite kahjustused. Kehalise ja kognitiivse võimekuse seoseid on eakatel inimestel kirjeldatud juba pikema aja jooksul.

Hiljuti võrreldi ühes uuringus noorte (vanuses 18–31) ja vanemate inimeste (vanuses 55–82) südame- ja hingamisfunktsiooni ning neuropsühholoogilist võimekust (mälu, planeerimise ja probleemi lahendamise võimekus). Selgus, et vanematel inimestel, kelle kardiorespiratoorne võimekus oli võrreldav noorte omaga, oli võrreldav ka vaimne täidesaatev võimekus, kuid kehvem pikaajaline mälu. Samas oli heade kardiorespiratoorsete võimetega vanemaealistel pikaajaline mälu parem kui noortel, kellel olid kehvemad kardiorespiratoorsed võimed. Võimalik, et südame- ja hingamisorganite probleemid vastutavadki suures osas kognitiivsete võimete vähenemise eest vanemas eas.

Uuringutes on näidatud veel eakate inimeste vaimsete võimete ja/või nende vähenemise seoseid selliste teguritega: geneetilised tegurid, põletikulised protsessid, sensoorsed häired, elustiil – toitumine, alkohol, kehaline aktiivsus, vaimne aktiivsus. Vaimset toimimist mõjutab oluliselt depressioon, samuti psühhosotsiaalne stress. Igasuguse võimekuse, ka vaimse võimekuse allakäigu ohuperioodiks on pensionile jäämise järgne aeg. Kui langevad ära paljud tööga seotud kohustused ja neid ei kompenseeri teised tegevused, siis võib kehaline ja vaimne võimekus kiiresti kahaneda.

Kognitiivset võimekust võivad halvendada ka paljud ravimid. Nii kogemuslikku kui ka emotsionaalset intelligentsust on vanemas eas võimalik hästi säilitada ja isegi parandada, et kompenseerida kaotusi mõnes teises kognitiivse võimekuse komponendis. Selleks on välja töötatud vastavad metoodikad ja tehnikad ning publitseeritud käsiraamatuid, näiteks „Ajutreeningu käsiraamat eakatele”. Võimalik, et üheks treeningute tulemuseks on võime kaasata kognitsiooni suurem ajupiirkond. Nii on näidatud, et samasuguse ülesande lahendamiseks aktiveeruvad osal eakatel inimestel aju osad mõlemas ajupoolkeras, samal ajal kui noortel tekib ühepoolne ajuaktivatsioon.

Seega, inimese vanus ei anna infot tema vaimse võimekuse üldise taseme kohta ning vana inimese vaimne võimekus võib olla parem kui mõnelgi noorel või keskeas inimesel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming