Klimaatiline mets

Puude taga on kliimapoliitika, süsinikupangaks mets.

ANTTI ROOSE

Euroopa Liit valmistab hulgaliselt ette energia- ja kliimadirektiive, et panna Pariisi kokkuleppe vaimus planeedi päästmiseks tööle uued hoovad. Võimukoridorides ja ametkondades liiguvad ringi suvepakett ja talvepakett. Uus, alates 2021. aastast jõustatav Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika täiendab süsinikuheitme kärpimise lahendusi turupõhimõtetes, paindlikkuses ja maakasutuses. Kapitali- ja energiakeskselt poliitikalt liigutakse inimese ja kliima poole. Suurenergeetikat ja -tööstust on seni taltsutanud Kyōto protokoll ja heitmekaubandus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames. Nüüd on tõsisemalt käsile võetud hoonete, transpordi-, põllumajandus- ja jäätmeenergia tõhustamine ja kontroll ning süsinikuheitme piiramine, kohustusi riikide, valdkondade ja aastate lõikes jagatakse paindlikult. Appi saab võtta „tasuta“ süsinikusidumise kliimasõbraliku maakasutuse ja metsandusega lühendi LULUCF all.

Mitu puud on Eesti metsas, mitu tonni süsinikku?

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis on umbes 40 riiki, mitte rohkem, kes oskavad, suudavad ja tahavad süsinikuheidet võimalikult täpselt mõõta. Ja mitte mõõtmise enda pärast, vaid ikka selleks, et veenduda kliimapoliitika tulemuslikkuses. Iseäranis puudutab see maakasutuse ja metsanduse süsinikubilanssi raskesti hääldatava lühendi LULUCF all. Lühend sisaldab kolme mõistet: maakasutus (land use), maakasutuse muutus (land use change) ja metsandus (forestry)). Tõepoolest, maakasutuse, eriti metsa osa kliimamuutustes ja kliimapoliitikas peaks olema ja üldiselt ongi plussmärgiga, aga on sellegipoolest vastuoluline. Metsad ja maakasutus on olemuslikult kirju mustriga, väga erinevad. Biomajandus, sealhulgas metsamajandus, on näiliselt üllas, kinnitab keskkondlikku ja sotsiaalset vastutustunnet, teisalt on kasvust, kasumist ja krediidist survestatult hakatud eelistama klassikalist ja kiiremat raieringi. Teadus on omas tões kompromissitu või krooniliselt kõhklev. Poliitika otsib valijasõbralikke lahendusi. Ei saa panna pahaks, et igaühel on oma vaatenurk.

Et puude taga ei nähta alati metsa koos kõigi ökosüsteemi teenustega, vaid diplomaatilist kokkulepet süsinikuheitme vähendamiseks, rahvusvahelise õiguse ja avaliku arvamuse kohaselt kliimapoliitikat, on tekitanud huvikonflikti, mida üritatakse − vähemalt osalt − lahendada matemaatiliselt, süsinikuarvestusega. Tunnistatakse, et maa- ja metsakasutust on kliimapoliitiliselt seni alahinnatud ning tehniliselt ja sisuliselt alarakendatud. Naftaajastul saab mets olla tarbimistsivilisatsiooni lunastaja, teenida nii leevendamis- kui ka kohanemispoliitikat. Metsades seotakse süsinikku – meie metsades küll võrdlemisi aeglaselt. Puit ja puidujäätmed on taastuvkütuseks, puittooted asendavad süsinikumahukaid materjale. Mets annab varju ja aeglustab äravoolu. Maakasutusliku süsinikuheitme vähendamise potentsiaali hinnatakse Euroopas märkimisväärsele 750 miljonile tonnile aastas, võrdluseks võib tuua inimtekkelise süsinikuheitme Eestis 20 miljoni tonniga, mis on Euroopa riikide seas üks mahukamaid.

Maakasutusinventuur LULUCFi osas hõlmab majandatavat metsamaad, põllumaad, rohumaad, märgalasid ja asustusalasid, aga ka raietooteid. Eeldusel, et andmed on täpsed, täielikud, järjepidevad, võrreldavad ja läbipaistvad, tähistatakse kliimakahjulik heide plussmärgiga (+) ja kliimasõbralik sidumine miinusmärgiga (–). Igas maakasutuskategoorias koostatakse maabilanss, mida saab võrrelda varasemate aastatega. LULUCFi valdkonna inventuur on kriitiliselt tähtis just suure metsasuse ja soomassiiviga riikides, nagu seda on Eesti. Süsinikubilansi tarvis on peatähtis metsamaa, selle pindala ja üldtagavara muutus. Kuni biomass suureneb, on metsas ülekaalus süsiniku sidumine. Intensiivsem raie ja raadamine ning freesturbaväljade laienemine võivad tekitada täiendava CO2-heitme, täpselt nii, nagu seda väljendavad riikide must-valged inventuuritabelid kliimaleppe täitmise kontrolliks. Missugune on tabelite koostamise meetod, mudelid ja mõõtmistäpsus, jääb varju, aga tabel on ametialaseks proovikiviks nii erialaspetsialistile kui ka vastavale ametnikule.

Maakasutuslik süsinikusidumise muutus Eestis 1990–2014. Allikas: Eesti inventuuri­aruanded ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile

Metsadega seotud heitkoguste võrdlustasemete määramisel tuleb arvesse võtta nii maapealset kui maasisest biomassi, metsavarist, lagupuitu, mulla orgaanilist süsinikku, metsastatud maad ja majandusmetsa. Et üle poole süsinikuvarust talletatakse mullas ja pinnases, tekitab see hindamisel suurt määramatust. Igal juhul kasvuhoonegaaside koondarvestuses tõstab maakasutuse lisamine Eesti veaprotsendi seitsmele. Võrdlustasemete määramine algab metsa juriidilisest mõistest, mitte metsatunnetusest või keskkonnaeetikast. Näiteks Eestis kvalifitseerub metsaks poolehektariline vähemalt kahe meetri kõrgune puistu, aga Lätis-Leedus ja ka Soomes-Rootsis peab puudel kõrgust olema viis meetrit. Kui alustada metoodilisi täpsustusi siit?

Sõltumata metsapoliitika säästlikkuse deklaratsioonist, rangetest raielubadest ja hoolivast majandamisest, FSC- ja PEFC-sertifikaatidest, tekib summa reale lõtk, kas siis täpsemast metsakorraldusest ja -inventuurist või tagasiulatavatest tehetest, aga ka looduslike kahjustuste, tormide, üraskite ja seente mõju hindamisest. Aastatel 2000−2003 oli Eesti juba juurdekasvust suurema metsalangetamise tõttu maakasutuse osas heitjaks, mitte neelajaks. Viimasel viiel aastal on Eesti metsamaa süsiniku sidumine vähenenud mitu korda ning plaanitud kümnemiljonitihuse raiemahuga saaksid meist kliimainventuurides taas heitjad. Teatavat paindlikkust, üleraiet üksikutel aastatel võimaldab siiski viieaastane arvestusperiood.

Mets ei teeni meid mitte ainult Maa kopsude ja süsinikupangana. Moodsas teaduslikus keeles saab seenelkäike, elurikkust, varjulis-niisket mikrokliimat, äravoolu aeglustamist ja pinnase kindlustamist kokku nimetada ökosüsteemi teenusteks. Kui hakata majanduslikult ja rahas arvestama, siis kindlasti on Põhjalas ja Eesti metsades süsiniku sidumise ühiskondlik hind madalam kui tiheasustusega ja lagedavõitu Kesk-Euroopas, seda teaduslikel hinnangutel isegi kolm ja enam korda. Euroopa kui terviku kliimaeesmärkide täitmisel tekivadki poliitilise tasakaalupunkti otsingul vastandlikud olukorrad põhja-lõuna teljel – metsase Põhjala ja kõrbestuvate Vahemere riikide vahel. Nagu tavaliselt.

Ühtlasi tuleb möönda, et rahvusvahelise ja Euroopa Liidu õiguse raamistikus ei ole süsinikubilansis arengut toimunud, aluseks on jätkuvalt valitsustevahelise kliimamuutuste nõukogu (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) 2006. aasta metoodika kolmel määramistasandil – üleilmsel, riiklikul ja kohapõhiselt modelleerimisega. See on võrdlemisi täpne maakasutustüüpide pindalalisel arvestusel, kuid biomassi süsinikuheitme ja -sidumise osas puudulik. Metoodikat pole viimastel aastatel eriti täpsustatud, mida ometigi võimaldaksid viimaste aastate teadustulemused ja suurandmevood täppismõõtmisel nii näidisaladel kui ka satelliitide vahendusel. Vaidlused jätkuvad, milline on looduslik muutlikkus ja „kontrollitud“ juhuslikkus inimtegevusliku kõrval ehk kuidas selgelt eristada inimtegevusest tulenevat või põhjustatud maakasutusmuutust. Kas riigiti suudetakse ühtselt määratleda süsiniku sidumispunkt biomassi erinevates kasvu- ja lagunemistingimustes?

Lihtsaid lahendusi ei ole ka põllumajanduses, millele langeb Euroopas kümnendik ja Eestis 6% inimtekkeliste kasvuhoonegaaside koguheitmest. Metaaniheidet koduloomadelt ja lämmastikdioksiidi heidet väetamiselt on kallis, tihti ka võimatu vähendada. Samal ajal on Eestis põllumaade laienemine rohumaade arvelt hakanud taas suurendama maakasutuslikku süsinikuheidet. Samuti on pikemas ettevaates ja järjest laialdasemalt koos- ja kõigepõletamise tehnoloogiate rakendamisega ülal küsimus biokütuste põletamise kliima­neutraalsusest.

Süsinikuheitme arvestuses on siiski oluliseks jäänud otsese energiatarbega kaasnevate kasvuhoonegaaside arvestus. Kui hinnata Eesti asendit CO2-heitme absoluutkoguse järgi üleilmselt, oleme maailma riikide reas 86. kohal, heitmelt ühe elaniku kohta aga üsna kõrgel 22. kohal. Euroopa Liidus seisame kasvuhoonegaaside heitme­indikaatorites kliimavaenulikkuse tipus, olles heitmelt SKT kohta halvemuselt Bulgaaria järel teisel kohal ning elaniku kohta kolmandal kohal Luksemburgi ja Iirimaa järel. Seda sõltumata muljetavaldavast edenemisest, kuna alates baasaastast 1990 on heitme­mahukust vähendatud keskmiselt 5% aastas. Millal hakkame taanduma põlevkivienergeetikast, minister Pomerants? Kui suurenergeetikas on vähendamine olnud tempokas, siis teistes valdkondades pea poole aeglasem.

Paindlikkus Euroopa sees

Uus leevenduspoliitika on paindlikum: jõupingutused jagatakse Euroopa riikide vahel, põhiliseks aluseks võetakse heaolutase, statistiliselt SKT inimese kohta. Igas heaolutaseme rühmas jagatakse heitmenormid kulutõhususe põhimõttel. Mitteheitmekaubanduse valdkondades jäävad riikide kohustused laiutama vahemikku 0–40%, võrreldes 2005. aastaga. Tõsi, kliimapoliitikas on Euroopa solidaarne. Vähendamiskohustuseta, nullipoisiks on esialgsete plaanide järgi Bulgaaria, kõige rohkem, lausa 40% peavad heidet vähendama Rootsi ja Luksemburg. Eestis istub oma 13 vähendamisprotsendiga tagumises kolmandikus. Et riigi iga-aastast normitäitmist lähendada turupõhimõtetele, muuta kulutõhusamaks ning ühtlustada poliitika- ja investeerimistsüklitega, võetakse kasutusele omalaadne heitmepangandus. Riigid saavad nn vähemheitmed panna säästuna panka, et neid vajaduse korral edaspidi kulutada. Riikidel tekib võimalus laenata kuni 5% järgmise aasta heitmekogusest, aga ka kaubelda 5% mahus teiste Euroopa riikidega, nagu seda tehakse „päris“ heitmekaubanduses, heit­koguste kauplemise süsteemis.

Paindlikkust suurendavad kaks täiesti uut suurt tehet, pigem kvoodikustutust. Esimene lubab üheksal riigil, sh näiteks Soomel ja Taanil, kanda suur­energeetikast ja -tööstusest üle väiksematele heitmesektoritele ümmarguselt sada miljonit tonni heitmekvooti. Seega tõstetakse suurtööstuses saavutatud heitme vähendamine väikeotsustest sõltuvasse elamumajandusse ja transporti. Ühtlasi teenib see lihtne tehe kvoodikustutuse eesmärki, mis omakorda tõstab süsinikukvoodi hinda. Süsinikutonn istus kauplemissüsteemi oksjonitel hiljaaegu jätkuvalt viie euro peal.

Uus paindlikkus lubab ka riikidel rakendada maakasutuslikku süsiniku sidumist. Kokku võimaldab reeglistik maha arvestada elamumajanduses ja transpordis tekkivat heidet 280 miljoni CO2-ekvivalenttonni ulatuses, seda täiendava süsinikusidumise arvelt metsa- ja põllumajandusmaadel. Põhiliselt võidavad sellest intensiivpõllumajandusega riigid, nagu Iirimaa ja Taani, aga ka meie lõunanaabrid Läti ja Leedu on välja võidelnud üsna suured heitmeühikud. Eestil on heitmeühikute kogus ligi miljon tonni. Aluspõhimõtteks on siin negatiivse saldo keeld ehk siis igal juhul tuleb maakasutuste summas saavutada süsiniku sidumine. Euroopalikult jäetakse paindlikkust ja otsustusruumi ka riikidele endile. Näiteks saab iga riik ise otsustada, kas lisada inventuuri märgalad. Sellel oleks mõtet, kui eeskirjakohaselt saavutatakse suurem sidumine. Näiteks Eestis neeldub koos turbalõikamise vähenemise ja looduslike märgalade taastamisega arvestatav kogus süsinikku. Euroopa Regioonide Komitee raportöör, Haanja vallavanem Juri Gotmans on teinud kliimapoliitiliste regulatsioonide menetlemisel ettepanekuid paindlikkuse vähendamiseks. Ühtlasi peab ta üheks võtmeks omavalitsuste rolli ja rahastamise suurendamist leevendamistegevuses. Ei saa piirduda ainult suur­linnade ja suurte süsinikuheitjatega.

Rohelised hindavad pakutud paindlikkusmehhanisme ambitsioonika 40% süsinikuheitme vähendamise eesmärgi lahjendamisena, mis võib luua soodsa pinnase mitte enam üleilmseks, vaid ka Euroopa-siseseks süsinikulekkeks. Kriitika süsinikulekke asjus on põhjendatud, kuivõrd ühtsed süsiniku maksustamise põhimõtted puuduvad. Ka siin on kuulda hurjutamist, et vaba konkurentsi piiratakse ja turgu moonutatakse kliimamuutuste välismõjusid hüvitava kliimapoliitika teostamisel. Mis teha, kui mõjud on planetaarsed, aga poliitika kontinentaalne või isegi riiklik ja piirkondlik.

Iseküsimus, kui ambitsioonikaks saab Euroopa kliimapoliitikat üldse pidada, kui on näha, et enamik riike, sealhulgas Eesti, täidab Kyōto protokolli kohustusi mitmeprotsendilise ülejäägiga. Karmimad Pariisi heitmepiirangud lükatakse lähikümnendist perioodi 2031–2050. Sihttasemete arvestamisel jääb lähteaastaks ikka 1990, mis annab just Eestile kõvasti varu. Nii et jälgime edasi, kuidas Pariisi kokkulepet kliimapoliitilises retoorikas sisustatakse, kuidas ikkagi 2030. aasta kliima- ja energiapoliitika raamistik saab energialiidu lahutamatuks osaks, kuidas see aitab kaasa üleminekule vähese CO2-heitmega majandusele ning kuidas mõjutab põlevkivile rajatud eesti energiat, nii väike- kui ka suurtähtedega kirjutatult. Väljuda tuleb, ja pigem varem kui hiljem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht