Kesk- ja Ida-Euroopa ajakirjandus surve all

Majandussurve võib olla ohtlikum kui poliitiline, sest see on varjatum, lihtsalt põhjendatav ja just seetõttu salakavalam.

HALLIKI HARRO-LOIT, RAGNE KÕUTS-KLEMM

Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ajakirjanduskultuur on erinev, nagu nende kultuur tervikuna. Ühisosaks on kultuurikatkestused.

Poliitiline ja ajakirjanduskultuur ehitatakse üles mitme põlvkonnaga, lammutamiseks piisab kümmekonnast lühinägelikust poliitikaaastast. Kui 1990ndate siirde lainel tundus, et kohe-kohe (taas)loob professionaalne ajakirjandus dialoogikultuuri, siis nüüd on selge, et professionaalne ajakirjandus vajab oma rolli täitmiseks väga sihikindlat poliitilist tahet.

Juba mitu aastat ei tasu Serbia ajakirjanduselt oodata kriitikat Serbia valitsuse kohta.

Salongisõbralikku ajakirjandust on taotlenud Rumeenia ja Ungari.

Aasta tagasi muudeti Poolas seadust avalik-õigusliku ringhäälingu paremaks kontrollimiseks – tegijate enda väitel selle erapooletuse, objektiivsuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Laia avaliku arutelu laineharjal esines Poolat noomiva seisukohaga ka Euroopa Nõukogu.

Kogu suve hoidis eurooplaste meeli ärevil olukord Türgi poliitikas ja meedias. Türgist on saanud viimase aja üks õpikunäide poliitilise kontrolli kehtestamisest meedia (ja ka muu ühiskonnas toimuva) üle. Riik on kerkinud tsensuuriindeksis „väärikasse“ juhtgruppi ja kukkunud pressivabaduse pingereas alumiste hulka.

Oktoobri alguses suleti Ungari suurim opositsiooniline ajaleht Népszabadság omaniku väitel selleks, et uueneda ja hakata kasumit teenima, aga kriitikute arvates selleks, et Orbáni-vastastelt häältelt jõud võtta. Ajalehe veebisait vanal aadressil enam ei tööta.

Oleme harjunud siduma kontrolli meediasisu üle poliitika ja ideoloogiaga. Kommunismi kokkuvarisemisega see ei kadunud. Mitmel pool Euroopas on viimase kümne aasta jooksul avaldatud protesti meediale poliitilise surve tugevdamise vastu, häälekaid ülesastumisi ei kutsu aga esile üha tugevnev majanduslik surve ajakirjandusele.

Majandussurve võib olla ohtlikumgi kui poliitiline, sest see on varjatum ja lihtsalt põhjendatav – ja just seetõttu ka salakavalam.1 Surve on tugevnenud seetõttu, et ajakirjandus ei ole enam kasumlik ettevõtmine. Kui alates 1990ndate teisest poolest hakkas veebikeskkond tormiliselt arenema, kaotas professionaalne uudistemeedia järk-järgult oma uudiste vahendamise monopoli. Reklaamiraha hakkas traditsioonilises ajakirjanduses kokku kuivama, paberlehetellimuste arv kahanema. Veebiajakirjandusele ei tekkinud head mudelit, kuidas koguda lugejalt ja reklaamijalt palgaraha valvekoertele töö eest maksmiseks. Ajakirjandusettevõtte kasumi teenimise võime ei suuda enam tagada ajakirjandusliku sisuloome autonoomiat. Ometi hakkas just XXI sajandi esimese kümnendi lõpus selgeks saama, et õhinapõhine ajakirjandus, blogid ja ühismeedia ei suuda täita professionaalse ajakirjanduse kaht olulist rolli – olla võimu valvekoer ning edastada kontrollitud ja kaalutud, s.t sõltumatult positsioonilt edasi antud teateid ühiskonnas toimuvast.

Postnõukogude süsteemi ajakirjanike netopalgad eurodes küsitluse „Worlds of Journalism“ (2012–2015) põhjal.

Postnõukogude süsteemi ajakirjanike netopalgad eurodes küsitluse „Worlds of Journalism“ (2012–2015) põhjal.

Majandussurve on eriti ohtlik endistes idabloki riikides

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kuigi isekeskis väga erinevad, olid Nõukogude anneksioonist pääsenud demokraatlikest lääneriikidest taga kolmes aspektis. Esiteks on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide professionaalse ajakirjanduse probleem meedia tugev politiseeritus (erandiks Eesti, Sloveenia ja Horvaatia).

Poola avalik-õigusliku ringhäälingu politiseerumine on ületanud rahvusvahelise meedia uudiskünnise,2 sama probleem on painanud ka Rumeenia, Bulgaaria ja Ungari meediat. Politiseeritus realiseerub näiteks omanike tugevas sekkumises personalivalikusse, enesetsensuuri tekkimises ja autonoomia – mis on professionaalse ajakirjanduse peamine väärtus – hääbumises. Bulgaaria on hea näide: kui 1990ndatel peeti poliitilist võitlust avalik-õigusliku meedia mõjutamiseks, siis XXI sajandi algusest peale on võitlusest saanud poliitilise ja majandusliku võimu taotlejate lobitöö tegemine.

Teiseks nõrgendab ajakirjanduse valvekoera rolli elanikkonna meediakirjaoskuse madal tase ja/või riigi vastava poliitika puudumine. Teisisõnu: kui auditooriumi kriitiline infotöötlusvõime ei suuda sammu pidada infoühiskonna infopakkumise üleküllastumisega, siis hääbub ka kvaliteetajakirjanduse sihtauditoorium.

Kolmandaks ei olnud neis riikides jõudnud kujuneda demokraatiat toetav ajakirjanduskultuur ja autonoomne ajakirjanikkond. Ilmekateks väljunditeks on ametiniši odavnemine, ebaühtlane ja katkestustega seotud ajakirjandusharidus ning erisused ka meediauuringutes. Kuidas siis meediauuringute rahastus või kvaliteet mõjutab ajakirjanduskultuuri? Lühike ja lihtsustav vastus on: uurimisvõime mõjutab otseselt hariduse kvaliteeti, sest teadusliku uurimisega kaasneb ka võime uuendada haridust. Meediauuringute taseme poolest erinevad Eesti, Sloveenia ja Tšehhi palju keerulisemas olukorras olevast Ungarist (sealne olukord halvenes aastast 2011), Rumeeniast ja Bulgaariast, rääkimata Albaaniast. Läti olukord on Baltimaadest kõige kehvem.

Määravaks saab kriitiline hulk analüüsivõimelisi ajakirjanikke

Odava ajakirjanduse iseloomulikeks joonteks on töötajate kiire läbivool, lühike keskmine tööstaaž, juhuslikkus, keskmisest madalam haridustase. Näiteks Rumeenias ja Bulgaarias võimaldab igaühel ajakirjanduses kätt proovida ka selle elukutse esindajate ületootmine ja peaaegu puuduv sisenemisbarjäär. Tagajärg on see, et meediaorganisatsioonide uste taga on tööotsijate järjekorrad ja omanikud saavad seetõttu maksta ajakirjanikele üliväikest palka, pidada inimesi üksnes katse- või stažööriajal. Sellisel viisil ei teki toimetustes ajakirjanduskultuuri aluseks olevat teadmust – professionaalsete teadmiste ja keeruliste valikute kogemuste akumulatsiooni. XXI sajandi alguses kasvas Rumeenia ajakirjanike tööturul tendents eelistada noort odavat tööjõudu, nii et kogenud ajakirjanikud püüdsid töötada kas vabakutselisena või lahkusid üldse ajakirjandusest. Ka Bulgaaria tööturgu iseloomustab suur tööjõu ülepakkumine. Horvaatia ja Eesti ajakirjanike peamised mured on kiiresti kasvav töökoormus ja sellega seotud süvenemisvõimaluste vähenemine.

Aastatel 2012–2015 korraldatud ülemaailmse ajakirjanike küsitluse „Worlds of Journalism“3 põhjal on näha, millistes riikides on ajakirjanikkonna olukord keerulisem kui teistes. Sellest saab palju muu kõrval infot ajakirjanike ühe kuu netopalga, hariduse ja töötingimuste kohta.

Selgub, et Ungari, Rumeenia ja Albaania ajakirjanike palgad on erakordselt väikesed, neist suur hulk teenib kuni 200 eurot kuus – see iseloomustab just keskharidusega ajakirjanikke. Nagu jooniselt näha, on Eesti, Tšehhi ja Läti ajakirjanike netopalgad nende enda andmetel enamasti vahemikus 600–1200 eurot. Demokraatlike lääneriikide ajakirjanike palgaskaalad jagunevad veidi ühtlasemalt – kõrgema palgaskaalaga ajakirjanikke on veidi enam.

Küsitluses „Worlds of Journalism“ osalejate hulgas ei olnud Poolat, kuid 2012. aasta MediaActi4 uuringu andmetel on Poola ajakirjanike palkade eripäraks väga suur palgalõhe: on ülikõrge palgaga ajakirjanikke, nt telesõudes, ja samal ajal suur hulk ajakirjanikke, kes teenib vaid mõnisada eurot kuus.

Ajakirjanike palgastruktuur muutub ka paljudes Lääne-Euroopa riikides, nt Belgias ja Saksamaal, kus töölepinguta, s.t vabakutseliste ajakirjanike osakaal kasvatab madalapalgaliste ajakirjanike hulka. Madal palk sunnib otsima lisa teenimise võimalusi ning muudab ajakirjanikkonna mõjutatavaks mitteajakirjanduslikest teguritest. Tegelemine tooteturunduse, reklaamtekstide koostamise, tasulise sisuloomega veebilehtedele vähendab ajakirjaniku autonoomiat. Lisa teenimisega tegeleb Albaania ajakirjanikest ligi 20%, Horvaatias 21%, Tšehhis 23%, Eestis 18% ja Serbias 17%. Rumeenia ajakirjanikest teenib kõrvaltöödega lisa üks kolmandik.

Ametikindlus aitab tagada autonoomiat

Kesk- ja Ida-Euroopa ajakirjanikkonna koosseis annab võrdluses indikatsiooni ajakirjanikutöö ametikindluse kohta. Tabelist on näha, et paljudes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on ajakirjanduskultuur habras, sest puudub arvestatav pikaajalise töökogemusega karastunud ajakirjanikkond. Eriti madal on ajakirjanike keskmine vanus just nendes riikides, mille ajakirjandusolukorra kohta kuuleme murettekitavaid teateid, nt Rumeenias, Ungaris ja Albaanias on see keskmiselt kümmekond aastat madalam kui teistes regiooni riikides.

Madal palk koos tööjõu suure voolavusega ei võimalda toimetustes hoida vajalikku väga head kompetentsi. Üheks kompetentsi osaks on aga oskus töödelda materjali nii, et see oleks võimalikult vähe mõjutatud eri allikate soovidest ja manipulatsioonist. Näiteks kui osav allikas tahab esitada konkureeriva firma kohta kahjustavat materjali, siis hea väljaõppega kogemustega ajakirjanik ei torma seda sensatsioonina avaldama, vaid oskab küsida, kus on avalik huvi, kus on infolekitaja huvi ning on seejärel võimeline enese dokumentidest „läbi hammustama“. Niimoodi kirjutada tundub lihtne, aga küllap teavad paljud lugejad juhtumeid, kus ajakirjanik ei suutnud näha suurt pilti, tekitas kannatusi, aga mis veel hullem – risustas professionaalset uudisruumi kallutatud ja ebausaldusväärse infoga.

Poola ajakirjandusprofessor Bogusława Dobek-Ostrowska on rõhutanud, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide olukord tervikuna, kui jälgida demokraatia indeksit või sõnavabaduse indeksit, on XXI sajandi teise kümnendi algusest halvenenud. Ka Eesti olukord on pigem kehvemaks läinud. Põhjusi on palju: professionaalsele ajakirjandusele ei ole õnnestunud luua uut ärimudelit, poliitiline ja majanduslik instrumentalism meedias on kasvanud, kõige tõsisemaks faktoriks tuleb aga võrdlevate uuringuandmete põhjal pidada ajakirjanikkonna odavnemist.

Läti Tšehhi Eesti Serbia Rumeenia Ungari Albaania Horvaatia
Ajakirjanike keskmine vanus (aastat) 38 34 40 40 28 30 31 44
Keskmine tööstaaž (aastat) 15 8 13 15 5 6 8 20
Kõrgharidusega ajakirjanike osakaal (%) 80 67 82 68 71 75 98 72
Lepinguliste täistööajaga ajakirjanike osakaal (%) 87 86 93 91 87 61 91 80

Mõningate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ajakirjanikkonda iseloomustavad näitajad. Allikas: „Worlds of Journalism“ 2012–2015.

1 Majanduse ja poliitika põimumises ei ole midagi uut ega ka Lääne-Euroopale võõrast – mõelgem kas või mõjuvõimsate omanike Axel Springeri ja Rupert Murdochi peale, aga nende tegevust arvati ohjeldavat monopolidevastased jm seadused.

2 https://www.theguardian.com/world/2016/jan/07/poland-president-signs-bill-putting-state-media-under-government-control, http://www.bbc.com/news/world-europe-35257105

3 http://www.worldsofjournalism.org/

4 http://www.mediadem.eliamep.gr/wp-content/uploads/2012/09/D3.1.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming