Kes vinnastab lõkse?

AGU UUDELEPP

Inimarengu aruanne on valmis ja metafoorseid lõkse täis. Küsimus on selles, millised lõksud löövad varem ja valusamalt ning kes need vinna tõmbab.

Vinnastaja otsimiseks võib vihjeid hankida üldisest olukorrast maailmas ja meie ümber. Nädal tagasi, Eesti ja Läti taasiseseisvumispäeval, toimus Riias NATO oivakeskuse korraldatud esinduslik strateegilise kommunikatsiooni teemaline konverents. Ühe võtme, mida annab kasutada inimarengu aruandele lähenemiseks, pakkus seal välja Timothy L. Thomas, kanadalasest Hiina ja Vene infosõdade ning psühholoogiliste operatsioonide uurija. Thomas tõdes, et Kremli strateegiline tegevus lähtub maksiimist: „Keskendu sellele, mida ma saan panna oma vaenlase iseendale tegema nii, et see oleks mulle kasulik.“

Teisisõnu, pole vaja raisata ressurssi kellegi kahjustamisele, kui saad meelitada oma vastase ise talle kahjulikke otsuseid tegema. Nii ongi huvitav lugeda inimarengu aruannet läbi filtri, mis näitab kätte, kas Eesti on mõnes eluvaldkonnas ka ise endale häda kaela kutsunud. Filtri paremaks häälestamiseks on kasulik olla vähemalt põgusalt kursis Venemaa võimumängude loogikaga. Kõige vähema vaevaga saab igaüks kätte ka eesti keeles välja antud Anatoly Zimichevi raamatu „Psühholoogia. Poliitika. Võitlus“, kus autor defineerib neli olulist kategooriat, mis määravad inimese maailmatõlgenduse. Peamised mõisted on headus ehk suhestumine teiste inimeste ja ühiskonnaga; ilu ehk suhtumine ümbritsevasse; küllus või õiglus ehk heaolu jagamise printsiibid ja viimasena tõde ehk ülim kategooria, mis kinnitab kõiki teisi ja annab aluse kas koostööks või vastandumiseks.

Tuleb silmas pidada, et inimarengu aruande aluskategooriad on hoopis teised – nendeks on haridus, toimetulek ja tervis. Sellest hoolimata ei saa Zimichevi jaotusest mööda vaadata, sest võimumängudes me lausa komistame nendele. Nimelt väidab Vene strateegiline võimuloogika seda, et kellegi positsioonide nõrgendamiseks on vaja hävitada tema tõde ja näidata teda olemuslikult ebaõiglasena. Meenutagem, et lääne tõe alussambaks on isikuvabadus ja külluse tõestuseks majanduslik üleolek teistest süsteemidest.

Järeldus on selge. Moskva mõju suurendamiseks ja lääne kuvandilise üleoleku tühistamiseks tuleb näidata, et isikuvabadus on tühi deklaratsioon ja majanduslik üleolek miraaž. Veelgi enam – Kremli seisukohast oleks parim, kui seda teeb Eesti ise.

Praeguses kontekstis on siis inimarengu aruande tähtsaim peatükk see, kus käsitletakse sotsiaalset sidusust. Ette on võetud kaks teemat. Esmalt haridus – määratleb suure osa meie ilu- ja tõekäsitusest, teiseks migratsioon – näitab, kas saame hakkama seal, kus oleme sellega, mis meil on, või ületab tajutud rahulolematus hirmu muudatuste ees ja sunnib meid liikvele parema elu ehk külluse poole. Nagu näha, on kolm neljast peakategooriast selles peatükis lahti kirjutatud.

Hariduse osas on aruande koostajad lähtunud Pierre Bourdieu kultuurilise taastootmise teooriast, mis eeldab, et laps saab kodunt kaasa kultuurilise kapitali, sh haridussüsteemis toimetulekuks vajalikud teadmised, praktilised oskused ja mängureeglid, mida tunnustavad nii õpetajad kui ka kaasõpilased. Tõest on suur osa tal seega enne kooli olemas ja järgnevatel aastatel saab ta võrrelda ja otsustada, milline osa vanemate tõest tema puhul kehtib.

Ääremärkusena olgu kohe välja toodud, et uuringute järgi on venekeelsete vanemate tõde pettunute tõde. Tajutakse, et venekeelsetel on võimatu saavutada eestlastega võrdseid tingimusi ehk teisisõnu, lääne tõde inimõigustest ja küllusest ei kehti. Kodaniku- ja inimõiguste vahel vahetegemine nõuab kas riigiteadustealast haridust või üldharitust, mis on teadmistemediaanist tublisti kõrgemal.

Kultuurilise kapitali indikaatoritest on sageli kasutatav raamatute arv kodus ja aruande koostamisel on samuti sellest lähtutud. Järeldustes taandutakse lõpuks sellele, et kui kodus on palju raamatuid ja vanemad on tippspetsialistid või juhid, siis läheb nende lastel koolis paremini. Isegi siis, kui lapsed ei käi mitte eliit-, vaid tavakoolis.

Haridus kui inimese ühiskondliku toimetuleku ja selle kaudu sidususe looja on siiski keerulisem valdkond ega taandu üksnes sellele, et riigieelarvest soetatakse igale perekonnale sada raamatut ja edasi on kõik edukad. Läänes tahetakse minna teist teed. Mittepõlisrahvusest noorte edukus hariduse omandamisel peab sõltuma eelkõige neist endist, mitte vanematest. Lõppude lõpuks ei saa laps mõjutada seda, kus vanemad töötavad või kui palju enne lapse kooliminekut raamatuid on ostetud.

Meil on lood teisiti. Aruande autorid tõdevad: „Uuringud on näidanud, et vene rahvusest noorte hariduslik edu on suuresti vanemate kätes. Eesti haridussüsteemis on haridustee kulgemise võimalused keeleliselt määratud.“ Ühe peamise probleemina tuuakse välja see, et Eestis alustati õppekeelereformi kõrgharidusest. Näiteks Põhjamaades alustati algtasemest, sest siis saab varakult omandatud keelega edaspidi õppida koolitundides uusi aineid, mitte uutes ainetes keelt. Tuleb rõhutada, et viga ei olnud mitte eesti õppekeelele üleminek, vaid sellega alustamine valest otsast.

Põhimõtteliselt oleme sellega ühes valdkonnas ise sidusust kahjustanud. 2013. aasta lõimumisvaldkonna sotsiaalsete gruppide uuring näitab, et venekeelsete elanike meelest on võimalused läinud ebavõrdsemaks ja konkurentsivõime kahanenud. Keelt osatakse paremini, kuid eesti keeles õpetatud aineid halvemini. Läbiva joonena on sees, et vene noored ei tunne end subjektina ning arvavad, et enam ei saa midagi muuta. Järelikult ei õpita ka keelt ja mõeldakse lahkumisele. Lojaalsus on suuresti seotud piirkonnaga (Ida-Virumaa) või venekeelse keskkonnaga või ainult perekonnaga, kuid mitte Eesti riigiga. Tagajärjeks on see, et noored, kes on kooli lõpetanud Eesti Vabariigis, oskavad riigikeelt ja on kodanikud, tajuvad ometi klaaslage – tõrjuvat, usaldamatut hoiakut tööturul, ametiasutustes, poliitilises kõnepruugis ja eestikeelses meedias.

Pettunud vanemate tõde on seega saanud vene noorte tõeks ja lääne tõde on kuulutatud valeks. Vabadus eluteed valida ja küllusest osa saada paistab olevat vaid valituile. See lõks meie ühiskonnas on vinnas ja vinnastub veelgi. Seniste suundumuste jätkudes on vaid aja küsimus, millal Ida-Virumaa linnades moodustavad Venemaa kodanikud enamuse.

Teine teema sidususe juures on migratsioon. Minnakse parema elu ootuses ja see parem võib olla nii emotsionaalne kui ka materiaalne. Statistiliselt on muudest rahvustest elanikke välja rännanud rohkem kui eestlasi, viimasel kümnendil on suurenenud kõrgharidusega venelaste Eestist lahkumise tõenäosus. Nende minekuotsus on püsivam ja oma osa on siin olnud solvumisel ja rahulolematusel. Ei lähe ainult venekeelsed, lähevad ka eestlased. Kuigi suurem minek peaks olema möödas, ei ole see veel sugu­gi lõppenud. Aruandeski tuuakse välja, et viimastel aastatel on taas kasvanud sotsiaalselt tõrjutute hulk. Tajutakse isoleeritust, ollakse majandusraskustes ega usaldata institutsioone.

Rõõmutu osa aruandest ongi see, mis käsitleb minejate profiili ja tagasitulekutõenäosust. Ära lähevad noored naised, ja mida nooremalt minnakse, seda suurem on tõenäosus, et tagasi ei tulda. Tuhanded ja tuhanded on juba läinud ehk teinegi lõks on vinnas mis vinnas. Väike lohutus, et kui eelmise lõksu vinnastasime ise, siis selle vedasid vinna majandus- ja ühiskonnaseadused.

Kas kuidagi saaks lõksud vaikselt, mitte plaksuga kokku lasta? Sellesama üle mõtiskleb aruande kokkuvõttes Raivo Vetik, pärides, kas Eesti riigi julgeolekupoliitika oleks kuluefektiivsem, kui osa kaitse-eelarvest suunataks ühiskonna lõimimisele. Küllap olekski. Idanaabrist rohkem relvastuda me ei suuda. Näitamine, et lääne isikuvabaduse ja majandusliku heaolu tõde kehtib ka siin ja kõigile, on aga puhtalt meie enda teha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming