Kes saab teadlast sundida …

Teaduskommunikatsiooni kursus võiks kuuluda iga doktorandi kohustuslikku programmi.

ARKO OLESK, TERJE TUISK

Teadust ei tule meedias ja avalikus ruumis tikutulega taga otsida, vaid tihti särab see kutsuvalt LED-lampide valgel (tõsi, keset plinkivat linnadžunglit). Pildil teadlaste öö 2015.

Teadust ei tule meedias ja avalikus ruumis tikutulega taga otsida, vaid tihti särab see kutsuvalt LED-lampide valgel (tõsi, keset plinkivat linnadžunglit). Pildil teadlaste öö 2015.

Pressifoto

„Iga teadlase erialane vastutus on edendada avalikkuse arusaamist teadusest,“ on sõnastatud 1985. aastal Briti Kuningliku Ühingu aruandes1 teaduse ja ühiskonna suhetest, dokument, mida võib nimetada teaduskommunikatsiooni Magna Carta’ks.

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem ei pea tõesti teadust meedias ja avalikus ruumis tikutulega taga otsima, vaid tihti särab see kutsuvalt LED-lampide valgel (tõsi, keset plinkivat linnadžunglit). Teaduskommunikatsiooniga tegelejaid on palju ja tuleb aina juurde, üha enam ka neid, kellele see ongi peamine töökohustus.

Tolle aruande vaimu, teadlase vastutust ja kohustust avalikkusele avanemisel võib kohata pea kõikjal alates riiklikest dokumentidest kuni teadlaste intervjuude ja blogipostitusteni. Aina enam, et ülikoolide kolmas põhiülesanne teaduse tegemise ja õpetamise töö kõrval ongi ühiskonda panustamine, sealhulgas teaduse vahendamine avalikkusele.

Ent ometi kipub neissamus ringkonnis valdama tunne, et midagi jääb puudu. Ikka ei ole ülikoolides oodatud tungi loodusteaduste ja tehnoloogia erialadele, veel ei ole majandus ega poliitika soovikohaselt teadmistepõhised, aina põrkuvad teaduslikud argumendid teatud avalikes aruteludes vastu näilise irratsionaalsuse müüri. Ajalehtede-ajakirjade toimetajad teavad, kui vaevanõudev on saada teadlastelt väljaannetesse kirjatükke, kui teemaks ei ole just teaduse rahastamine. Nii kohtabki otsustajate sõnavõttudes 30 aasta taguse „vastutuse“ kõrval aina enam sõna „kohustus“.

Kohustuslik populariseerimine

Näiteks ütleb Saksamaa haridus- ja teadusminister Johanna Wanka mullu juulikuu keskel antud intervjuus ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung: „Me soovime meie toetatud teadusprojektidele teha kohustuslikuks, et peale teaduspublikatsioonide pakuksid need ka laialdaselt arusaadavat teavet. See on ka iga teadlase kohustus maksumaksja ees.“2

Euroopa Liidu „Horisont 2020“ programmi rahastuslepingu praegune versioon3 näeb ette, et rahastuse saajad peavad oma „tegevusest ja tulemustest strateegilisel ja tõhusal moel eri auditooriumidele (sealhulgas meediale ja avalikkusele) teada andma“.

Tegevus peab olema lepingu kohaselt planeeritud ja taotluses lahti kirjutatud, samuti ka tõhusad ja proportsionaalsed tegevuse ulatusega ning ulatuma kaugemale tegevuse kogukonna piiridest. Teisiti seletatuna: ei piisa konsortsiumi kokkusaamisel jagatava brošüürikese trükkimisest või ühest alajaotusest veebilehel, vaid püüdlused peavad olema laiahaardelised, sisulised ja professionaalsed.

Alates 2011. aastast peavad Marie Curie stipendiumile kandideerivad noorteadlased oma taotluses kirjeldama ka, kuidas kavandavad teaduse populariseerimist oma karjääri osana ja kirjeldama selle mõju. See annab ühe osa hindest.4

Samamoodi mõeldakse Eestiski: uute nõuete järgi peab personaalse uurimistoetuse lõpparuanne sisaldama populaarteaduslikus vormis lühikest eestikeelset esseed uurimisprojekti ja selle tulemuste kohta. Mõneski ülikoolis nõutakse doktoritöö osana paarileheküljelist tavakeeles kokkuvõtet. Teaduse tippkeskused peavad kaks protsenti eelarvest pühendama populariseerimisele ja teavitamisele.

Ühelt poolt näitab suundumus kohustuslikkusele, et teaduse populariseerimist ja teadlaste töö tulemuste kommunikatsiooni peetakse riikliku tähtsusega ülesandeks, mida tuleb seepärast ka ülalt alla juhtida. Läbi aegade on käsud olnud selleks turvalisim vahend. Ühtlasi antakse märku sellestki, et teadlase vastutusel põhineva kommunikatsioonimudeli toimimist hinnatakse mitterahuldavaks. Teadlased ise ikkagi ei suhtle avalikkusega piisavalt, seega tuleb neid selleks rohkem kohustada. (Ja mitte ainult selleks. Ettevõtlusminister Liisa Oviirilt pärineb lause: „[T]eaduse toetamise tingimuste hulgas peab sisalduma nõue ettevõtlusega koostööd teha.“5 Surve teadusele panustada ühiskonda mitmekesisemalt kui vaid uute teadmiste tootmisega aina kasvab.)

Teadlase vastutus

Kuid kas see toimib? Kuidas iganes me tegevust ka nimetaks (avalikkuse teavitamine, populariseerimine, kaasamine, outreach), tundub kohustuslikuks tegemine ahvatlevalt lihtsa lahendusena. Seda tehes on aga oht astuda samasse naiivsesse lõksu, kuhu astuti 1980ndatel vastutuse teesi esmase elluviimise aegu: lahendamist nõudva probleemina sõnastatakse, et teadlasi, nende tööd ja arvamusi ei ole kuulda-näha.

1980. aastatel alguse saanud pöörde tulemusel saigi teadust avalikkusesse palju rohkem, ent kiirelt ilmnes, et teaduse ja avalikkuse vaheliste probleemide suurimad allikad on mujal, aspektides, mis puudutavad usaldust teaduse vastu. Siiski saab öelda, et toonane teaduskommunikatsiooni laine aitas teadlased üle ühest mõttelisest barjäärist. Teadlased olid avalikkusele oma tööd selgitanud ka varem, ent oma huvist ja erilise toeta. Sellega tegelesid need, kes tundsid populariseerimist kutsumusena, tihti trotsides kolleegide seas valdavat hoiakut, mille kohaselt tõsise teadlase koht peaks olema meediast nii kaugel kui võimalik. Nüüdseks on valdav soosiv hoiak, ent pigem on pööre institutsionaalne: suure osa tööst on teinud selleks palgatud või koolitatud professionaalid, kes tegutsevad teadusinstitutsioonide või spetsiifiliste asutuste (muuseumid, teaduskeskused) juures. Vaid väike hulk teadlasi on muutnud kommunikatsiooni avalikkusega enda või oma töörühma tegevuse sisuliseks osaks.

Põhjused on pragmaatilised. Mil iganes teemat tõstatatakse, teadlaste reaktsioon kordub: neil puudub otsene stiimul avalikkusega suhelda.

Kommunikatsiooni nähakse vajalikuna strateegiliste eesmärkide saavutamisel, näiteks avalikkuse poolehoiu tagamisel ning noorte toomisel täppis- ja loodusteaduste juurde, kuid need on teadlase vajaduste püramiidi tipuklotsid. Püramiidi aluse, teadlase karjääri ja igapäevaelu puudutavate otsuste puhul on kommunikatsiooni mõju märksa kaudsem. Kuna populariseerimine ei ole (vähemasti ametlik) kriteerium ametikohtade või teadusraha jagamisel, on arusaadav, et konkurentsitihedas keskkonnas keskendub iga mõistlik teadlane sellele, mis nende otsuste puhul loeb. Seega siis valdavalt teadusartiklite kirjutamisele. Populariseerimist tajutakse millenagi, mis võtab ära ressursse (aega ja raha) põhitegevuselt ega anna vahetult midagi tagasi.

Selles kontekstis tasub teaduslõidet võrrelda teist laadi rollivahetustega, mida teaduses rohkem aktsepteeritakse. Näiteks konverentside korraldamine, ajakirja toimetamine või juhi kohale asumine on kõik töölõigud, mis viivad otsesest teadustööst eemale. Need võivad küll suurendada teadlase sotsiaalset kapitali ja neid on tajutud teaduse toimimiseks hädavajalikuna, ent ei lähe otseselt arvesse teadustulemuste mõõtmisel. Siiski näevad teadlased niisugust tegevust oma töö loomuliku osana. Teaduskommunikatsioon samale endastmõistetavuse tasemele veel jõudnud ei ole.

Projektinõuetesse kohustusliku populariseerimise sisseseadmine on katse teadlastele stiimulit luua. Siiski, teaduskommunikatsiooni suurema pildi vinklist jääb sellega seoses mitu küsimust. Näiteks, kuidas vältida seda, mis juhtub paljude tüütult bürokraatlikuna tajutud nõudmistega: leitakse võimalused vajalikud linnukesed õigetesse kastidesse formaalselt kirja saada? Kuidas üldse hinnata kommunikatsiooni edukust, näiteks võrrelda pooleteiseminutilist klippi „Aktuaalses kaameras“ koolitunnis tehtud katsetega? Kas abikõlblikuks osutub pelgalt projekti tulemustest rääkimine või mahub selle alla ka laiema pildi maalimine teaduse põnevusest või sellealasest tegevusest meie maailma probleemide lahendamisel? Ehk siis: kas projektide tulemuste vahendamine avalikkusele on eesmärk iseeneses või vahend millegi muu, näiteks teadlaste kommunikatsioonioskuste arendamise, saavutamiseks? Need küsimused toovad meid ringiga tagasi teadlase vastutuse juurde. Ja selleni, et need teadlased, kes kommunikatsioonivastutust tajuvad, juba tegutsevad sellel rindel. Kas kohustuslikuks tegemine paneb ülejäänuid käituma ja mõtlema samal moel?

Kommunikatsioonipööre

On selge, et kommunikatsioonipööre teadlase tasandil vajab õnnestumiseks rohkem eeldusi kui vaid juhendid ja seadused. Kõige olulisemad, millest aga kohustuse kontekstis on vähe räägitud, on oskused. Kui ette valmistamata teadlased asuvad oma projektist teavitama, sest nii peab, võivad entusiastlikud teadlased tõepoolest kogemustest õppida ja saada headeks tutvustajateks. Palju tõenäolisem on aga kiire pettumine. Tajutud ükskõiksus (teema ei ületa uudiskünnist) või halb kogemus (ajakirjanik esitab omaenda tõlgenduse) mõjuvad motivatsioonile halvasti ja peletavad edasistest katsetest eemale. Kuna kohustus nõuab täitmist, siis järgitakse seda formaalselt või delegeeritakse ülesanne edasi, näiteks ülikooli avalike suhete spetsialistile. Nii saab info küll avalikkusele saadetud, kuid eesmärk, et iga teadlane suudaks ise oma tööd vahendada, või vähemasti tajuks sellise oskuse vajalikkust, jääb saavutamata.

Professionaalide tuge on muidugi vaja, kuid ka nende töö tulemus on parem siis, kui teadlane on koostööpartner, mitte ainult ühe pressiteate tsitaadi allikas. Kommunikatsioonioskused, mis teenivad teadlast võrdselt hästi nii avalikkusega suhtlemisel, õppetöös kui ka granditaotluste kirjutamisel, võiks noor teadlane kaasa saada ülikoolist.

Praegu saavad doktorandid õpingute käigus juhiseid akadeemiliseks kommunikatsiooniks: kuidas kirjutada teadusartikleid, kuidas teha konverentsiettekandeid. Ametlik programm ei valmista neid ette suhtluseks avalikkusega, oma sõnumi formuleerimiseks sel moel, et see oleks arusaadav ja mõjus ka väljaspool akadeemilist ringkonda. Kel huvi, õpib vanemaid kolleege jälgides või omaenda kogemuste kadalipust.

Meediakoolitusi, kus teadlane saab turvalises keskkonnas tundma õppida ajakirjanduse toimimisloogikat, ajakirjanike mõttemaailma, kommunikatsiooni põhitõdesid ja muu maailma kogemusi teaduse tutvustamisel, on omajagu korraldatud nii Euroopas kui ka Eestis. Need ei jõua aga kaugeltki igaüheni.

Teaduskommunikatsiooni kursus võiks kuuluda iga doktorandi kohustuslikku programmi (mõne arvates peaks alustama juba magistri- või bakalaureuseastmes). Kui selle abil on loodud soodne meelestatus ja rolli tajumine, ei ole ehk ette kirjutatud kohustusi enam vajagi.

1 The Royal Society (1985) The Public Understanding of Science. https://royalsociety.org/~/media/Royal_Society_Content/policy/publications/1985/10700.pdf

2 Müller-Jung, M. „In Deutschland wird das Negative stärker betont“. Frankfurter Allgemeine Zeitung, 20. VII 2015.

3 Horizon 2020 AGA – Annotated Model Grant Agreement, Version 2.1., 2015. http://ec.europa.eu/research/participants/data/ref/h2020/grants_manual/amga/h2020-amga_en.pdf

4 Marie Curie Actions (s.d.) Guidelines for Outreach Activities in the FP7 Marie Curie Actions. http://ec.europa.eu/research/mariecurieactions/documents/documentation/publications/guidelines_en.pdf

5 Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Oviir: kulutused teadus- ja arendustegevusele saavad kasvada erasektori toel. 3. XII 2015.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar