Kas Eesti Ülikool lahendab kõik probleemid?

Oki raport teaduse ja kõrghariduse tulevikust

RAINER KATTEL, ERKKI KARO, VEIKO LEMBER

On igati tervitatav, et teaduse ja kõrghariduse arutellu on tulnud väline vaade. See ametlik ettekanne peaks ärgitama ka teisi, teaduses või kõrghariduses mittetöötavaid inimesi avaldama arvamust nende valdkondade arengu ja visioonide kohta ning teadlasi, poliitikuid ja ametnikke neile vastama.

Kuna tegemist on äärmiselt kompleksse temaatikaga, siis ei saa oodata, et üks raport suudab kõike haarata. Teaduse ja kõrghariduse seest vaadates võib Oki ettekandes näha kohati nii lahtistest ustest sissemurdmist kui ka uusi ideid, mille üle on kindlasti vaja laiemat arutelu. Samuti võib tuua välja katmata teemasid, mille eiramine võib ka Oki ideedest alles jätta pelgalt näilise või retoorilise radikaalsuse.

Lahtised uksed

Tehnikaülikooli kampus. Raport soovitab luua kolme kampusega Eesti Ülikooli. Peamiseks konsolideeerimise põhjuseks on soov vähendada Eesti-sisest konkurentsi ja suunata konkurentsi teravik rahvusvahelisele turule.

Tehnikaülikooli kampus. Raport soovitab luua kolme kampusega Eesti Ülikooli. Peamiseks konsolideeerimise põhjuseks on soov vähendada Eesti-sisest konkurentsi ja suunata konkurentsi teravik rahvusvahelisele turule.

Wikipedia

Suures pildis on dokument esmapilgul küll radikaalne (soovitades konsolideerida kogu Eesti teaduse ja kõrghariduse kolme ülikooli), kuid detailides soovitatakse teha palju asju, mida on juba aastaid vähem või rohkem edukalt tehtud, või juba korduvalt soovitatud. Mõni näide.

„Viime läbi Eesti ülikoolide õpetamiskvaliteedi ja teadusasutustes tehtava uurimus- ja teadustöö kvaliteedi valdkondliku sõltumatu rahvusvahelise hindamise.“ Juba tehakse: teaduse evalveerimine, hariduse akrediteerimine on juba aastaid Eestis süsteemne ja rahvusvaheline; pigem ei tehta nende tulemustega suurt midagi (s.t ei edukatele ega keskpärastele muutu nendest hindamistest suurt midagi).

„Võimaldame igal aastal kindlale arvule Eesti üliõpilastele sihtotstarbelist õppelaenu õpinguteks maailma tippülikoolides.“ Osaliselt juba tehakse: SA Archimedes on juba aastaid jaganud nii meie oma maksutuludel kui ka Euroopa Liidu tõukefondidel põhinevaid stipendiume nii lühemateks perioodideks kui ka terve õppekava läbimiseks (mh teatud juhtudel ka Eestisse tagasitulemise nõudega).

„Moodustada riiklik fond (rahastu) mis rahastaks individuaalsete toetusprogrammidega maailma tippõppejõudude toomist Eesti ülikoolidesse.“ Juba tehakse: programmide (nt DoRa, Mobilitas) kaudu on siiani Eestisse toodud nii lühiajaliselt kui ka pikemaks perioodiks päris arvukalt maailma juhtivaid teadlasi (kusjuures eelistatud on olnud tehnoloogia valdkonnad).

„Muudame ülikoolide teadusrahastuse proportsioone, suurendades baasfinantseerimise osakaalu.“ Alles selle aasta alguses jõudis sama soovituseni HTMi juures tegutsenud töörühm. Ilmselt ei ole keegi sellise soovituse vastu, pigem on sisuline/põhimõtteline küsimus selles, kas seda teha teaduse eelarve suurendamise või olemasoleva ümberjagamise kaudu.

Kindlasti on positiivne nende ideede ja tegevuste ülerõhutamine, kuid edasises debatis peaks arutelu liikuma juba senise kogemuse süstemaatilise analüüsini. Näiteid küsimustest, mida tuleks siin edasi lahata: kas üksi rahast piisab, et tõeliselt häid tippteadlasi Eestisse tuua ja kas me tegelikult riigina oleme valmis seda ka rahastama (eriti pärast ELi vahendite vähenemist)?; kas laen on hea viis õpingute rahastamiseks Eestis ja välismaal (sh arvestades, et eriti andekaid püüavad endale võita riigid/ülikoolid ka otsesemate toetusmeetmete abil)?; kas ülikoolidel on piisav strateegiline suutlikkus baasfinantseerimise suurendamisel ressursse paremini suunata ja võimalikke konflikte lahendada?; kes ja kuidas peaks arvestama olemasolevate evalveerimiste ja akrediteerimistega?

Uued ideed ja nende võimalikud kitsaskohad

Uued ettepanekud on kõige selgemini seotud Eesti kõrghariduse konsolideerimisega. Need ettepanekud on omakorda kolmel tasandil.

ülikoolide maastik kui tervik, kus raport paneb ette koondada kõik senised ülikoolid ja asutused kolme ülikooli;

tugifunktsioonide konsolideerimine, konkreetsemalt Eesti ülikoolidele kolme ühise ettevõtte loomine, mis peaksid: esiteks, haldama kogu kinnisvara; teiseks, tegelema tehnoloogiasiirdega ning kolmandaks ühise turundusega välismaal;

õppetegevuse tasemel dubleerimise ja õppekavade arvu vähendamine.

Kui siin hästi järele mõelda, siis soovitab raport Eesti Ülikooli loomist kolme kampusega (mis on üsna levinud väikeriikides, nt Lääne-India ülikool (University of West Indies), mille kampused asuvad Barbadoses, Trinidadis). Peamiseks põhjuseks, miks selliseid konsolideerimise protsesse läbi viia, on soov vähendada Eesti-sisest konkurentsi ja suunata konkurentsi teravik rahvusvahelisele turule. See on kindlasti oluline mõttekäik, sest just turuosa suurendamine – eriti kõrghariduse pakkumisel – on olnud ülikoolide viimase 15 aasta peamine arengustrateegia.

Samas püüab konsolideerimise idee lahendada ühe tööriistaga probleeme kahes täiesti erinevas rütmis toimivas maailmas. Eesti teadus- ja kõrgharidussüsteemi tunnuseks on see, et ühelt poolt on riigil ja ülikoolidel juba praegu olulised hoovad kõrghariduse ja õpetamistegevuse suunamiseks (mida küll riik ei ole aktiivselt kasutanud ja ülikoolid on pigem keskendunud turuosa maksimeerimisele), kuid teaduse detsentraliseeritud ja konkurentsipõhise rahastamise puhul on nii riigi kui ka ülikoolide strateegilised hoovad teaduse arengut, tööjaotust ja spetsialiseerumist suunata olnud pea olematud (ning nt Jüri Allik väidab siinjuures, et see on olnud Eesti teaduse rahvusvahelise konkurentsivõime kasvu üheks võimaldajaks1).

Ehk teadus ja kõrgharidus töötavad suhteliselt vastaka loogika alusel: kui riik ja ülikoolide juhtkonnad on üldse midagi suunanud, siis on see kõrghariduse pakkumine; teadus on juba niigi arenenud pigem teaduse rahvusvaheliste mõjurite hoovustes. Ka ideed konsolideerida, vähendada dubleerimist jms on kantud ennekõike ülalt alla vaatest kõrghariduse pakkumisele. Nii Oki ettekanne kui ka nende ideedega seotud laiem diskursus puudutab palju pealiskaudsemalt nende ideede mõju teadusele ja teadus- ja kõrgharidussüsteemile tervikuna (nt kas konsolideerimine peaks toimuma õpetamis- ja/või teadusvõimekuse alusel?).

Konsolideerimise ideede juures kerkib kolm kriitilist teemat, mis ei ole siiani väga põhjalikult käsitlemist leidnud.

Esiteks, konsolideerimise ja dubleerimise vähendamise võimalikuks pahupooleks on see, et kui Eestis ei ole enam teadusgruppide ja teadlaskonna omavahelist konkurentsi, siis on uutel tulijatel ainus võimalus minna ja jääda välismaale tööle. Tegelikult on see ka juba praegu osaliselt meie teadussüsteemi probleemiks, sest uued ideed ja uurimisgrupid – st noorem põlvkond teadlasi – saavad rahastust peamiselt siis, kui rahastus tervikuna kasvab või kui mõned teadusgruppide juhid lähevad pensionile. See aga tähendab seda, et teadussüsteemi potentsiaal käia kaasas tehnoloogia ja majanduse kiire arenguga võib olla üsna pärsitud.

On valdkondi (nii sotsiaalias kui ka mujal), kus on väga erinevad koolkonnad, spetsialiseerumised ja kus nendevaheline diskussioon on ühiskonnale ja majandusele väga oluline. Nii võib ka argumenteerida, et võib-olla peaksime toetama vähem erialasid, aga valdkond, mida rahastame, seal tagame riigisisese konkurentsi, mille eesmärgiks on tagada ideede mitmekesisus ja uuendusmeelsus. Kui me ettevõtluses ei taha võitjaid valida, siis miks me seda teaduses tahame teha ja mille alusel me seda üldse teeksime? Sama paradoks on tajutav ka kõrghariduses: kui me ettevõtluses usaldame üksikisikute (ettevõtjate) otsuseid, siis miks me ei saa usaldada nende üksikisikute valikuid erialavalikute tegemisel? (Lapsevanematel on uuringute järgi väga oluline roll haridusvalikute suunamisel ka kõrghariduses.)

Teiseks, Oki ettekandes nähakse teaduse ja kõrghariduse keskmes väga andekaid ja loomingulisi inimesi. Kuidas need inimesed väga suurtes organisatsioonides oma potentsiaali teostavad, on aga hoopis iseküsimus. Edukad tippteadlased, kes on võimelised leidma rahastust nii Eestist kui ka välismaalt, vaatavad ülikoole kui pigem frantsiise, mis annavad neile nimesildi ja sama ajal ka vabaduse laias maailmas tegutsemiseks. Suurte organisatsioonide loomulik tendents on sellist vabadust ja tegutsemisruumi üha rohkem piirata ja reglementeerida.

Siit koorub välja ka peamine konsolideerimise loogika: selleks ei ole mitte tippteadlaste või kõrghariduse kvaliteedi arendamine, vaid nõrkade väljasõelumine. See on kindlasti mõistlik eesmärk, samal ajal on just seda üritanud teaduse rahastamises teha viimane teaduse reform, nn IUT ehk institutsionaalse rahastamise reform.

Selle käigus ilmnes päris omapärane probleem: Eestis on palju keskmiselt head teadust, eriti võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Olemasolevate ressursside juures ei ole aga võimalik rahastada teadusrühmi, kes on näiteks saanud IUTi taotluse hindeks neli punkti viiest (väga heal rahvusvahelisel tasemel, hindajateks on oma valdkonna rahvusvahelised eksperdid). Selliseid teadusrühmi on, ja mitte vähe. Kui ettevõtted lähevad nt Kredexisse, EASi või mõnda rahvusvahelisse panka, kus ettevõtte seis ja äriplaanid hinnatakse väga heaks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks, aga laenu ressursipuudusel ei anta, siis me räägime mitte sellest, et häid ideid ja ettevõtteid on Eestis liiga palju, vaid sellest, et meie finantssüsteemis on innovatsiooni toetavaid investeeringuid liiga vähe ning riik peaks seda turutõrget leevendama.

Vaadates Eesti teaduse arengut peaks võib-olla reformidest hoopis teistmoodi mõtlema: kas me ei peaks riigina ja ülikoolide võrgustikuna ennekõike tegema kõik selleks, et väljast (kuna oma raha ei jätku) leida ja tuua raha neile väga headele teadlastele? Ehk on tugiteenuste haldamise ettevõtte kõrval või asemel hoopis rohkem vaja ühist taotluste kirjutamise ja välisinvesteeringute otsimise ettevõtet ülikoolidele (eriti kui vaadata, et Eesti ülikoolid jäävad Euroopa juhtivatest ülikoolidest per capita arvestatuna maha eelkõige võimes tuua Eestisse ELi konkurentsipõhist teadusraha2)? See on, muuseas, levinud praktika lääne ülikoolides.

Kolmandaks, oluline küsimus, mida taas on pikemalt viimastel aastatel lahatud, on teaduse ja kõrghariduse panus majanduse arengusse. Siin väidab ettekanne: „Kriteeriumid, mis käsitleksid panust Eesti sotsiaal-majanduslikku arengusse, on sisuliselt puudunud.“ Kes on Eestis teaduse raha taotlenud, teab, et see on ilmselge vale. Need kriteeriumid on, nendega lihtsalt ei ole arvestatud, sest selleks puudub süsteem.

Õigemini on selles süsteemis üks suur auk: ettevõtjate nõudmised ja soovitused teaduse ja kõrghariduse arendamiseks. Selle augu põhjus ei ole ideede puudus, vaid pigem ettevõtluse süstematiseeritud vaadete ja ootuste (ennekõike erialaliitude näol) nõrkus või üldsõnalisus. Seega ei huvita kõrgharidus- ja teaduspoliitika kujundamisel kedagi, ja ei peagi huvitama, mida üks ettevõtja arvab (samamoodi ei piisa selles debatis ka kõikide ettevõtjate ootuste üldistamisest üheks universaalseks imelahenduseks). Oluline on, mida ja miks konkreetne erialaliit või mõni muu ettevõtete huve koondav legitiimne organisatsioon (nt klaster) arvab. Ja lihtsasti võib juhtuda, et see arvamus on konfliktis sellega, mida teadlased arvavad – oluline küsimus ongi, kes ja kuidas selle konflikti lahendab (ehk kellel on õigus või kellel on oskus kompromisse leida). Me aimame, et on konflikt, kuid meil puuduvad selgete ja legitiimsete alternatiivide sõnastused, maksumused jne.

Eesti suuremate ülikoolide ettevõtluslepingute mahud on vägagi võrreldavad rahvusvahelise tasemega.3 Jällegi tekib küsimus, kas selle asemel, et Eestist veel mõni leping välja pigistada, ei peaks me leidma rahvusvahelisi ettevõtteid koostööks. Mis seda takistab?

Probleem ei ole otseselt ettevõtluse nõrgas tasemes (kuigi Eestis on teadus- ja arendustegevusega ka organisatsioonisiseselt tegelevate ettevõtete arv väga väike ja pidevalt kontsentreeruv – alla saja ettevõtte teeb 90% TA investeeringutest). Pigem on probleem selles, et ettevõtete ja ülikoolide spetsialiseerumised on väga erinevad,4 mis torkab eriti hästi silma Eesti-suguses väikeriigis, kus puuduvad suurte majandusarengut suunavate rahvusvaheliste korporatsioonide peakorterid, TA-keskused ja nendega seotud innovatsioonivõrgustikud. Seetõttu on koostöö vähekeerukas ja sel ei ole majanduses oodatud mõju. Lihtsalt öeldes: probleem ei ole ettevõtetes ega ülikoolides eraldiseisvalt, vaid selles, et nad on kui väga erineva hambumisega hammasrattad, mis on paraku ühes süsteemis koos ja nende koostöö seetõttu nõrk ja ilmselt olemuslikult piiratud. Seda strukturaalset probleemi ei lahenda ühepoolselt ka ülikoolidevahelise tehnosiirde ettevõtte moodustamine, sest Eesti ettevõtted on valmis tarbima ennekõike kodifitseerimatut teadmust, mis liigub koos inimestega (teadlased, lõpetajad) või inimeste vahel (ehk mitte ülikooli kui organisatsiooni, vaid ülikoolide teadusgruppide kaudu) ning patentide, litsentside jm otseselt kaubastatava ülikoolide teadmuse mõju Eesti majandusele on väga väike.

Üritades selles küsimuses reformida ainult teadust ja kõrgharidust – ja seda peamiselt konsolideerumise kaudu – tegeleme lõppeks peamiselt nööri enda ees lükkamisega. Vaja on vaadata laiemalt (innovatsioonisüsteemi), et erialaliitude roll tugevneks (miks ei või ETAGi teadlaste taotluste hindajate hulgas olla erialaliitude esindajaid?) ja teiste poliitikainstrumentide roll kasvaks (millised on finantsregulatsioonid Eestis, mis soodustavad TAd?). On selge, et lisandväärtust luuakse energeetikas teistel alustel kui biotehnoloogias või elektroonikas, samal ajal ettevõtluspoliitikas sellist väärtusahelapõhist vaadet ei ole. Võib utreeritult öelda, et teaduse ja kõrghariduse reformimine ilma tööstuspoliitikata (kuidas iganes seda ka ei nimetata) ei ole Eesti ülesandeid arvesse võttes kuigi viljakas ettevõtmine.

Põhimõttelised dilemmad

Eesti teaduses ja kõrghariduses on terve rida põhimõttelisi dilemmasid.

Kas kodumaine konkurents on üldse (kus ja mis tingimustel) vajalik või peaksime eelkõige ühiselt rahvusvaheliselt konkureerima? Kui viimane variant, siis mil moel senisest paremini tagada ülikoolide suurem sotsiaal-majanduslik mõju Eestis (kodumaine lühiajaline rakenduslikkus/relevantsus ja rahvusvaheline konkurentsivõime ei asu Eesti majanduse arengutaseme juures samades teadusgruppides, aga ka teadusvaldkondades laiemalt)? Milline roll oleks siin tööstus- jm poliitikal?

Millises teaduse ja kõrghariduse süsteemi osas on vajakajäämised kõige suuremad ja olulisemad: teaduse ja/või õppe kvaliteedis, tugiteenustes, koostööplatvormides ettevõtjatega? Millisel moel me neid vajakajäämisi mõõdame, kes seda teeb ning millised on kõige sobilikumad lahendused neile väga eritahulistele probleemidele?

Kuidas muuta teaduse ja kõrgharidussüsteemi juhtimist ja otsuste tegemise protsessi mitmekülgsemaks, kas nt erialaliitude arendamise ja kaasamise kaudu või ülikoolide juhtimiskultuuri muutes? Kumb on olulisem, kas erialaliidu pikaajaline analüütiline võimekus ja aktiivsem roll teadus- ja kõrghariduspoliitika ja strateegiate kujundamisel või koht mõne ülikooli kuratooriumis (erialaliitude ja ettevõtjate võimalus mõjutada ning anda tagasisidet on nendel juhtudel vägagi erinev)?

Selliseid dilemmasid kahjuks ei lahata, aga kui millegi üle poliitilisel tasemel vaielda, siis just selliste põhimõtteliste küsimuste üle. Kas Eestis on kolm või viis ülikooli, on küsimus, mida saab küll poliitiliselt lahendada, kuid selle kasulikkust võib ette nullilähedaseks pidada, kui ülaltoodud dilemmasid ei lahendata.

Kohati annab Oki raport hea ja värske ettekujutuse teaduse ja kõrghariduse mõningatest valukohtadest, kuid sisulised dilemmad jäävad näilise radikaalsuse alla peitu.

Selle aluseks olevate Eesti teadus- ja kõrghariduspoliitika tunnetuslike probleemide lahendused ei seisne mitte üksnes teaduse- ja kõrghariduse rahastamise reeglite, ülikoolide struktuuride jms muutmises, vaid laiemalt ka riigi (poliitikud ja poliitikakujundajad), teadlaste ja ettevõtjate võimuliinide (kellel on võim mille üle) ja kommunikatsioonikanalite (kes räägib kellega ja millest) ümberkujundamises.

Artikkel ilmus algselt Nurkse instituudi ideedepangas: http://nurkssechool.tumblr.com

1 Jüri Allik (2015). Eesti Teaduse lugu, Akadeemia 6 & 7: http://www.akad.ee/uus/318ws6-15.php

2 Vt nt analüüsi TTÜ kohta: Kattel, R. (2015) TTÜ rahvusvahelises võrdluses, Nurkse instituudi ideedepank: http://nurkseschool.tumblr.com/post/120090902991/ttü-rahvusvahelises-võrdluses

3 Vt Karo, E. et al. (2015) Miks ülikoolid ja ettevõtted koostööd ei tee?, Nurkse instituudi ideedepank: http://nurkseschool.tumblr.com/post/102943248911/miks-ülikoolid-ja-ettevõtted-koostööd-ei-tee

4 Vt nt Karo et al. (2014) Nutikas spetsialiseerumine: kas Eesti teadus-, arendus- ja innovatsioonipoliitika kuldvõtmeke aastail 2014–2020?, Riigikogu Toimetised: http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=16667

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming