Kaliningradi kultuur Venemaa ja Euroopa vahel

JAANUS PIIRSALU, Postimehe korrespondent Venemaal

„Minu arust on digimaailm küll hulluks läinud, aga meie oleme ju elusad inimesed, meie tahame sõbralikult kõikidega läbi saada,“ ütles Artjom Rõžkov, Kaliningradi kultuurielu üks tuntumaid edendajaid, art-house-kino Zarja programmidirektor. Artjom Rõžkov, kunstiprojekti „Vorota“ kuraator Jevgeni Makarhin ja tänavatoidufestivali korraldaja Aleksandr Issajev rääkisid vestlusringis, kuidas meie Läänemere-naabri, Venemaale kuuluva Kaliningradi oblasti kultuurielu on mõjutanud Venemaa viimaste aastate sisepoliitika ja suhete halvenemine Euroopaga.

Kuidas Lääne-Venemaa vastaseis on mõjutanud kõige läänepoolsema regiooni Kaliningradi kultuurisuhteid Euroopa Liiduga?

Aleksandr Issajev

Aleksandr Issajev: Me ei arva, et elame Venemaa kõige läänepoolsemas regioonis. Me arvame, et elame keset Euroopat. Näiteks tahame oma üritusega olla see väljak, kuhu tullakse kokku Venemaalt ja Euroopast. Aga ma saan aru, mida te küsimusega mõtlete. Kui ma viimane kord käisin Łódźi kutte – nad teevad täiesti fantastilisi asju – meie üritusele kutsumas, siis algul nad kahtlesid: ei tea, kas maksab, oleme lugenud, et antakse kohe peksa jne. Pärast ärasõidul nad muidugi tunnistasid: Saša, meid pole keegi varem niimoodi vastu võtnud. Samamoodi oli siis, kui Moskvast tulid tuttavad ja ma pakkusin neile: davai, sõidame Poola! Nemad küsisid samuti: kuule, ega me seal tappa saa, oleme kuulnud, et Poolas ei sallita venelasi. Propaganda töötab päris tugevalt mõlemas suunas. Mina käin kogu aeg Poolas, Gdańskisse sõidan nagu suvilasse, ja tean, kui hästi seal tegelikult meisse suhtutakse, eriti Põhja-Poolas. Sama on Leedus.

Ühesõnaga, suhteid ei ole see mõjutanud?

Issajev: Kuidagimoodi ei ole. Järgmine aasta tahame näiteks teha meie festivali korraga kolmes riigis. (Venemaal, Poolas ja Leedus – J. P.)

Artjom Rõžkov

3 × Jaanus Piirsalu

Artjom Rõžkov: Me kõik oleme elavad inimesed, mitte mingid digielukad omaette kuskil digimaailmas. Minu arust on see digimaailm küll hulluks läinud, aga meie oleme ju elusad inimesed. Tahame endistviisi üksteisega sõbralikult läbi saada, meie meelest ei ole meie vahel midagi muutunud. Nii nagu 99 protsenti Kaliningradi oblastisse tulevatest poolakatest sõitis ainult esimese bensiinijaamani, nii sõidavad nad edasi. Kui tahame poolakatele tutvustada Kaliningradi, tuleks bensiinijaamad linnadesse rajada. (Naerab.)

Jevgeni Makarhin

Jevgeni Makarhin: Osalesime 2015. aastal edukalt Euroopa kultuuripealinnade – Mons Belgias ja Plžeň Tšehhis – projektis „Café Europe“ ning saime selleks Euroopa Liidult rahalist toetust. Nüüd on Venemaal pärast seadusemuudatusi sellise konkreetse toetuse saamine raskem. Ma tean, et mitme kunstiürituse puhul on Kali­nin­gradis olnud probleeme kunstnike Euroopast küllakutsumisega. Tahetakse, et siia toodaks rohkem Venemaa kunstnikke.

Miks just Venemaalt?

Makarhin: Küsimus on selles, milleks riiklikud organisatsioonid võivad kulutada riigi raha.

Kas raha antakse sellistele projektidele, mis ei eelda välismaalt kellegi kutsumist?

Makarhin: Jah. Põhimõtteliselt saab töötada nii, et mingi välismaa organisatsioon teeb ise otse mingi ürituse või projekti, ei kasuta siinset partnerit. Nad ise maksavad kõik kinni, lihtsalt lepitakse nendega kokku (et nad sellise ürituse teeks – J. P.).

Issajev: Meie festivalil sellega probleemi pole. Me saame riigilt toetust, selleks et tuua oma üritusele välismaalasi. Riik ei maksa küll kõiki kulusid, aga annab neile näiteks viisad tasuta.

Makarhin: Oleme sellises maa ja taeva vahel olukorras. Euroopast võib saada mingeid toetusi, aga sel juhul arvestame, et homme võidakse meid kuulutada välis­agentideks. See tähendab probleemi ning seetõttu me sinnapoole ei vaatagi. Töötame ainult kohaliku rahastamisega. Aga isiklikke suhteid ei ole see kuidagi mõjutanud. Isiklikud kontaktid, nii nagu olid, nii on jäänud, meid kutsutakse ikka sinna ja meie kutsume inimesi siia. Kui mingeid takistusi on tekkinud, siis on need kaudsed.

Artjom, kinos Zarja, kus sa oled programmidirektor, toimus 12. korda Euroopa Liidu filmide festival. Kuidas sa seda festivali korraldad? On sul olnud viimastel aastatel probleeme? (Viimasel festivalil kuu aega tagasi detsembris osales ka Margus Paju „Supilinna salaselts“ – J. P.)

Rõžkov: Seda organiseerib täielikult Euroopa Liidu esindus (Venemaal – J. P.). Nad kuulutavad iga aasta välja pakkumise otsese korraldaja leidmiseks, seekord võitis selle üks Peterburi firma. Meie kino annab neile ainult koha ning aitab näiteks reklaami ja tõlgetega.

Aleksander Kaasik / Wikimedia Commons / Creative Commons 3.0

Linna ajalooline keskus.

Aleksander Kaasik / Wikimedia Commons / Creative Commons 3.0

Kaliningradist on Berliini 650 km, Varssavisse 400 km ja Vilniusse 350 km, aga Moskvasse 1250 km ja Peterburi 1000 km. Kas kultuurielu poolest on Kaliningrad rohkem Euroopa või Venemaa linn. Kas siinset kultuurielu mõjutavad rohkem Euroopa või Moskva suundumused? Kuhupoole te rohkem vaatate?

Rõžkov: Huvitav küsimus on, et kuidas see paistab neile, kes tulevad siia kusagilt Kesk-Venemaalt. Ma tean, et neist paljudele tundub, et nad on sattunud Euroopasse, sest nad võrdlevad selle Venemaaga, kust nad pärit on. Meie tõesti reisime rohkem Euroopas kui Venemaal. Meie võrdleme end Euroopaga, aga oleme täiesti kindlalt Venemaa.

Issajev: Me oleme Venemaa, kuid võib-olla euroopalikum kui ülejäänud Venemaa.

Rõžkov: Euroopalikum selles mõttes, kuidas me hindame iseennast.

Makarhin: Kultuurilises mõttes oleme muidugi Vene linn. Euroopast on meile jäänud ainult arhitektuur.

Rõžkov: Siia tulnud inimestega on toimunud huvitav adaptsioon. Minu vanaisa ja vanaema, kes tulid siia pärast sõda, olid külast pärit. Paljud nendesugused nägid üldse esimest korda suurt linna. Siinsed hooned ja nende otstarve oli nende jaoks uduga kaetud, nad ei teadnud midagi ega osanud neid kasutada. Sellepärast nad karjatasid kitsi või kuivatasid pesu objektidel, mille väärtusest ja otstarbest polnud neil aimugi. Nad lihtsalt ei teadnud. Alles meie põlvkond on nüüd hakanud seda kunagist ilu mõistma, saama aru, et midagi on jäädavalt kadumas. Minu raamat „Korter“ (autobiograafilises romaanis kirjeldab Artjom oma lapsepõlvekorteri ümberehitamist sõpradele väikseks klubi-baariks Kvartira – J. P.) algab sõnadega: „Ma sündisin majas, mida kunagi peeti ilusaks.“ Arvasin, et linnas pole ilusamat maja, sest siis ei peetud saksa maju ilusaks. Need olid lihtsalt vanad majad, aga nõukogude arhitektuuri – see maja on ehitatud 1973. aastal, samal aastal, kui ma sündisin – loeti tipuks, kõik tahtsid kolida just sellisesse majja. Siin elasid parteikomitee liikmed, admiralid jne. Pärast, kui hakkasin ringi reisima Euroopas, Moskvas ja Peterburis, sain aru, kui kohutavalt kole on see maja. Praegu on selgelt tunda, et meil kasvab inimeste hulk, kes saab aru, mis on tegelik ilu. Muidugi on endiselt küllalt inimesi, kes vaatavad neid rajoone, kus on säilinud Saksa-aegseid maju, et kuidas on võimalik sellistes majades elada.

Issajev: See on hea näide, kui erinevad on inimesed, kes siin elavad. Arhitektuurilises mõttes on väga huvitav, kuidas sotsrealism seisab kõrvuti saksa arhitektuuriga.

Kesklinn Pregolja jõe kallastel.

Wikimedia Commons

Kaliningradlaste suhted muu Venemaaga on huvitav teema. Mäletan 2010. aastast, kuidas mulle räägiti ühele uuringule viidates, et alla 21aastast noortest 70 protsenti ei olnud kunagi käinud mujal Venemaal, ei olnud käinud Moskvas, küll aga oli enamik viibinud kusagil Euroopas. Kas see tendents on säilinud?

Makarhin: Tõenäoliselt. Ei usu, et midagi on muutunud.

Issajev: Euroopas kuhugi sõita on palju kergem kui Moskvasse. See talv tahan ma spetsiaalselt viia oma lapsed Moskvasse. Mu viieaastane poeg on juba käinud Roomas, Brüsselis ja Berliinis, aga Moskvas veel mitte.

Makarhin: Ma olen vist 80 protsenti Euroopast läbi sõitnud, aga Venemaal olen käinud ainult Moskvas, Peterburis ja Nižni Novgorodis.

Paljudes Venemaa regioonides on hakanud lubatu ja lubamatu piire määrama õigeusu kirik ja sellega seotud organisatsioonid. Kuidas Kaliningradis on lood? Kas üldse on tunda viltu vaatamist Euroopaga seotud kultuuriüritustele?

Makarhin: Meil ei ole seda ette tulnud. Mulle tundub, et Moskvas ja Peterburis on selles osas isegi raskem.

Rõžkov: Kesklinnas käib praegu Euroopa Liidu filmide festival, kõik lipud lehvivad. Pole mingit probleemi olnud. Saalid on rahvast täis, meedia kirjutab palju sellest. (Kaliningradi meedia on Venemaa regioonidest üks vabamaid. Vestlus toimus detsembri keskel. – J. P.)

Millistele kultuuriüritustele soovitate Kaliningradi tulla?

Issajev: Mina muidugi kutsun kõiki meie suurele tänavatoidufestivalile.1 Siis on veel isegi Euroopa mastaabis oluline lühifilmidefestival „Korotše“, mida teeb Artjom.2

Rõžkov: Ma lisaksin siia veel Kalinin­grad City Jazzi.3 Propaganda on muidugi teinud oma töö ja ega meid keegi sellises kultuurilises võtmes ei tea. Oleks oluline, kui meile hakkaks rohkem kunstnikke ja kultuuritegelasi sõitma, siis nad näeksid, et siin on täiesti normaalne elu.

Makarhin: Meie puhul peab arvestama, et Kaliningradis ei ole kunstiinstituuti ega konservatooriumi. Kohapeal on kunstnikuks väga raske kasvada. Kes tahab kunstnikuks saada, sõidab siit minema mujale õppima.

Pole küll otseselt kultuuriteema, aga siiski – poolteise aasta pärast mängitakse Kaliningradis jalgpalli MMi alagrupimänge. Millise tõuke see annab Kaliningradile? Kas on juba midagi märgata?

Issajev: Me kõik nägime, kuidas 2012. aasta vuti-EM andis tohutu arengusüsti Gdański-Sopoti piirkonnale. (Siis korraldasid kahepeale Poola ja Ukraina – J. P.) Ehitati uus suur lennujaam, Gdańskisse tulid odavlennufirmad ning sealt võib nüüd lennata peaaegu ükskõik kuhu Euroopas. Teiseks ehitati suurepärased teed, saab kiirelt sõita edasi Lääne-Euroopasse. Kolmandaks sai Gdańsk tuttavaks skandinaavlastele. Nii palju skandinaavlasi kui praegu, ei olnud seal kunagi varem käinud. Neil on seal väga mugav ja odav puhata. Kui Kaliningradi ehitataks vähemalt moodne lennujaam, siis tooks see siiagi mingi muutuse.

Ma pean teid kurvastama, minu arust pole Kaliningradis mingitki märki sellest, et siin toimub osa maailma suurimast spordivõistlusest. Ainuke koht, kus seda on märgata, kui tänaval hoolega maha vaadata: kaevu­luukidel olen näinud MMi logo! Lennujaam on endiselt selline poolpidune.

Rõžkov: Me varjame seda (MMi korraldamist – J. P.).

Issajev: Meie omad teevad nagu alati kõike viimasel minutil.

1 vt http://streetfoodfestival.ru/

2 vt http://korochekino.com/

3 vt http://jazzfestival.ru/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht