Izva kankaan

ART LEETE

Üks komi sõber meenutas pärast esimest izvalaste juurde sattumist teravaima elamusena külatänaval tantsitud kankaani. See oli kauge kaja izvakomide tasapisi unustusse vajuvast muistsest hiilgusest, kui euroopalikud moodsad pruugid Põhja-Venes Suure Maa tundra piiril au sisse tõusid. XIX sajandil oli izva kaupmeeste hiilgeaeg ning Pariisi mood ja kombed leidsid Petšora jõe kallastel oma truud jüngrid.

Kujunemine

XVI–XVIII sajandil rändas osa komisid ökoloogilise kriisi survel oma varasemalt asualalt Põhja-Jäämere ja Uuralite poole. Petšorasse suubuva Izva jõe järgi said neist põhjapoolseimad endale uue nime. Vastsed elupaigad olid vähem sobivad põllupidamiseks, ent soosisid paindlikku majandusmudelit. Maaharimise kõrval kujunesid tähtsamateks tulundusaladeks jaht ja kalapüük, peagi ka põhjapõdrakasvatus, mille komid neenetsitelt ära õppisid ning tööstuslikus võtmes edasi arendasid. XIX sajandi suurte põhjapõdraepideemiate aegu rändasid izvalased mööda Põhja-Venemaa tundraid laiali, seades end sisse igal pool Koola poolsaarest Lääne-Siberini. Samal ajal hakkasid izvalased ka aktiivselt kauplemisega tegelema, andes põhjarahvastega äri ajades silmad ette igale vene kaupmehele.

Komi õpetlane Vassili Latkin kirjutab XIX sajandi keskpaiku, et izvalased on asjalikud, ettenägelikud, ahned, kaubeldes kasumlikult poolmetsikute samojeedidega, põhjapõtrade vastu lahjendatud viina pakkudes. Kui veel XVIII sajandi lõpul olid Suure Maa tundras pea kõik põhjapõdrad neenetsite omad, siis XIX sajandi 40. aastateks olid izvalased enam-vähem kõik loomad endale krabanud. Izvalased käisid igal aastal kõigil Põhja-Venemaa suurematel laatadel. Izvalaste kauplemisala ulatus Siberist Arhangelski, Vologda, Nižni Novgorodi, Moskva ja Peterburini. Eks sealt suurlinnadest need peened prantsuse kombed neile külge hakkasid.

Kauplemise ja põhjapõdrakasvatuse kõrval olid izvakomid kuulsad ka oma usulise innukuse poolest. Izvalased olid parimad evangeeliumi levitajad neenetsite seas, viies risti, lunastuse sümboli „külmade põhja steppide pimedusse“. Izvalastel oli kombeks käia palverännakutel Arhangelskis ja Solovetsi kloostris. Matias Aleksanteri Castréngi pani tähele, et tema izva teejuhid pobisevad kogu aeg palveid.

Sergei Martõnov täheldas 1905. aastal, et izvalased on rikastunud neenetsite arvel „sajandipikkuse pettuse tulemusena“ ning seetõttu „heasüdamlikkusega silma ei paista“. Latkini meelest on izvalased aga asjalikud, töökad, kokkuhoidlikud, kõlbelised, jumalakartlikud, külalislahked, ettevõtlikud, heade kodanikena ka mõnevõrra egoistlikud, mõeldes oma kasule. Nikolai Jermilovi 1888. aasta kirjelduse kohaselt on izvalased koguni nii külalislahked, et kui ise kodunt lähevad, jätavad toidu nähtavale kohale valmis juhuks, kui keegi läbi astub ja tal kõht tühi on.

Kuldaja kujutluspildid

Hoolimata suhtumisviisist on XIX sajandi kirjamehed ühel nõul selles, et izvalaste kultuuriline areng on anomaalne. Loogiliselt oleksid teadlased pakkunud neile metslaste positsiooni, nagu tollal põlisrahvaste puhul tavaks. Ent need izva omad ei lasknud end kuidagi metsinimeste sekka arvata.

Izvalaste olme pakub teadlastele omajagu mõtlemisainet. Näiteks hakkasid izvakomid esimestena Põhja-Venemaal kasvatama kartulit. Alexander von Schrenk täheldab 1837. aastal, et rikastel „Arhangelski sürjanitel“ on venelaste eeskujul hiiglaslikud samovarid ja teekannud, erinevalt venelastest antakse tee kõrvale aga liha ja kala. Latkin tunneb XIX sajandi keskpaigas imestust nii izvalaste riietuse, elamute kui ka maitse üle: „Tänapäeval on mõnel izvalasel tähelepanuväärne kapital. Nad elavad külluses, omavad häid puhaste tubadega maju, armastavad juua teed, viina, isegi rummi ja viinamarjaveini. Nad riietuvad edevalt. Igapäevaselt kantakse nii suvel kui ka talvel umbkasukaid ja värvilisi sitsist särke, aga pidupäevadel pannakse selga peenest kalevist saterkuued ja kaftanid, rebase- ja lambanahksed kasukad.“

Jermilov tutvustab izva rahvapärast rõiva- ja värvitunnetust lähemalt: „Eripärana võib osutada sürja naiste kirele eredavärviliste rõivaste vastu. Punane, kollane, sinine ja roheline värv kõige teravamates toonides ja äärmuslikes kontrastides moodustavad nende armastatuima värvikoosluse.“

Jermilov nendib ka, et izva talupoegade uhketel majadel on arssinakõrgused klaasidega aknad, tubades on tapeet seinas, laed krohvitud, põrandad värvitud ja kaetud heade vaipadega, külalistoas seisavad pähklipuust punutud toolid, diivan, selle ees ümar laud, mõned kaardilauad seinte ääres, peeglid. Kokkuvõttes ohkab Jermilov, et „tuli imestada, kuidas võivad elamu sisustada selle kauge ja metsiku paiga elanikud“. Izvalased süvenesid venepärasesse euroopalikku kultuuri põhjalikumalt kui venelased ise (kandes erksamaid ja kirevamaid riideid, sisustades elamud uhkemalt, olles õigeusklikumad) ja tegid Euroopa-unistusest etnilise eripära.

Tänapäevane taastulemine

Latkin pani tähele, et juba 1840. aastatel pidasid izvalased teisi sürjaneid sootuks eraldi rahvaks. Tsaariaja lõpuks möödusid ka izvalaste hiilgeajad. Mõnedel põhjapõdraomanikel õnnestus koos karjaga pageda Soome ja Norrasse. Nõukogude korra ajal ei saanud mingit juttugi olla izva rahva eripärast, kui selle vältimatu tingimus oli rikkus ja luksus.

1926. aastal elas Suure Maa tundras 4735 izvalast. Seejärel kadusid nad ametlikest statistilistest ülevaadetest ning ilmusid komide subetnosena uuesti pildile 2002. aasta rahvaloendusel, mille andmetel oli neid 15 607, 2010. aastal aga ainult 6420. Izvalaste traditsioonilisele asualale jäävates administratiivsetes üksustes elab tegelikult kokku 35 000 izvakomi, kes lihtsalt ei viitsi alati rahvaloendajatele öelda, kes nad täpselt on.

Izvalaste rahvuslik konsolideerumine toimub tänapäeval kultuurilistel, keskkonna-alastel ja majanduslikel põhjustel. Izvakomide etnilist liikumist juhib 1990. aastal esimesel izvakomi kongressil loodud selts Izvatas. Izvatas püüab säilitada ja arendada izvakomide kultuurilist omapära, kaitsta izvalaste asuala looduskeskkonda tööstusliku reostuse eest ja jõustada izvakomide suveräänseid õigusi ja huve. Õiguste kaitse põhineb soovil saada tunnustus põhja väikerahvana. See staatus laseks izvalastel vabamalt tegutseda põhjapõdrakasvatuse, jahi ja kalanduse valdkonnas. 2004. aastast on Izvatas Venemaa põhja väikerahvaste assotsiatsiooni liige, ent riiklikku tunnustust eraldi rahvana ei ole saavutatud. Ebamäärane poliitiline edu mõjutab ilmselt ka izvalaseks olemise huvi, mis on avalikult allakäigu teel. Kankaani võib ju vanast harjumusest kepsutada, aga et Põhja-Venemaal taas ahvatleva Euroopa kultuuri eestkõnelejaks saada, tuleb izvalastel veel omajagu vaeva näha.