Inimkonna tulevik

Kuidas leevendada ülemaailmseid põletavaid probleeme, ebavõrdsust iga riigi sees ja riikide vahel ning ökoloogilist kriisi.

MARGUS OTT

11. märtsil möödub viis aastat Fukushima Daiichi tuumakatastroofist, mis liigitati rahvusvahelisel tuumaintsidentide skaalal kõige kõrgemale 7. astmele, kuhu seni küündis vaid Tšornobõli juhtum. Katastroofi tagajärjel levinud tuumareostuse likvideerimine ei ole veel kaugeltki lõppenud. Pildil Tokyo Electric Power Co (TEPCO) tööline kaitseülikonnas ja maskis Fukushima Daiichi purunenud reaktorihoone ees.

11. märtsil möödub viis aastat Fukushima Daiichi tuumakatastroofist, mis liigitati rahvusvahelisel tuumaintsidentide skaalal kõige kõrgemale 7. astmele, kuhu seni küündis vaid Tšornobõli juhtum. Katastroofi tagajärjel levinud tuumareostuse likvideerimine ei ole veel kaugeltki lõppenud. Pildil Tokyo Electric Power Co (TEPCO) tööline kaitseülikonnas ja maskis Fukushima Daiichi purunenud reaktorihoone ees.

Scanpix / AP / Toru Hanai

Inimkonna ajaloo võib paigutada eluslooduse evolutsiooni konteksti: tehnika areng jätkab elusolendite arengut. Kui jätkusuutlik on see pikemas perspektiivis, on iseasi: evolutsiooniline keerustumine on ühtlasi järjest suurejoonelisema raiskamise, kulutamise ajalugu ning ühel hetkel võib osutuda võimatuks jääkproduktidest vabaneda ja inimkond võib oma jäätmetes hukkuda. Kuid isegi kui inimajalugu peaks viima kollapsini, ei tähenda see, et kõik selleni viivad teed oleksid ühesugused või et me ei võiks vähemasti püüda seda ära hoida.

Kapitalism

Inimkonna mõnes praeguses kõige olulisemas probleemis – reostus, loodusvarade ammendumine, ühiskondlik ebavõrdsus – on süüdistatud kapitalismi ning eriti selle praegust, globaliseerunud vormi. Selline hinnang tundub mõneti ebatäpne, kuivõrd need probleemid on esmajoones ühiskondlikud, mitte (kitsalt) majanduslikud või (üksnes) tootmissuhteid puudutavad. See võib olla isegi eksitav, juhtides tähelepanu kõrvale peamiselt: ühiskondlikelt küsimustelt majanduslikele või laiemalt ühiskondlikelt küsimustelt mõnele üksikule.

Mis on kapitalism kõige üldisemalt? Kapitalism tugineb sellele, et saadud kasumit ei kulutata üleni tarbimiseks, vaid osa reinvesteeritakse edasise kasumi saamiseks. See tähendab naudingu edasilükkamist tulevase suurema naudingu nimel. Selline naudinguga viivitamine on inimkonda iseloomustanud algusest peale. Juba tööriista valmistamine on selline viivitus, kuna sellel vahetu tarbimisväärtus puudub: tööriista valmistades ma (veel) ei tarbi (kui selleks mitte pidada oma kehalise võimekuse käikulaskmist ja harjutamist ning tööriista võimalikku väärtust esteetilise naudingu pakkujana), vaid ma ootan seda, et alles hiljem tööriista abil kätte saada noid tarbitavaid väärtusi. Ning tööriistad (mis polnud sellised ad hoc vahendid, mida paljud teisedki elusolendid kasutavad) kujutasid endast ka esmast akumulatsiooni. Panen tööriista kõrvale ja järgmisel päeval on ta mul käepärast. See on esmane „kapital“.

Kapitalism kitsas mõttes on sellise algvormi edasiarendus seoses aurumasina leiutamise ja tööstusliku tootmise tekkega. Seda uuris Marx oma „Kapitalis“ ning kirjeldas Dickens oma romaanides. See on tihedalt seotud rõhumisega ühe ühiskonna sees (kapitalistid töölisi) ja ka ühiskondade vahel (koloniaalvõimud asumaid). Praegugi pole see rõhumine kummaski vormis kuhugi kadunud, vaid on omandanud uusi vorme (nt võlaorjuses üksikisikud mingis riigis või terved riigid teiste riikide suhtes). Pankadega saab isegi tõhusamalt rõhuda kui tankidega (ehkki panga taga on alati kusagil tangid).

Kuidas aga leevendada eespool nimetatud neid ülemaailmseid põletavaid probleeme, ebavõrdsust iga riigi sees ja riikide vahel ning ökoloogilist kriisi? Kas sellega, et kukutame kapitalismi? Aga mille me täpsemini kukutaksime? Eraomandi? Üksikisikuist eraomanike asendamine vahetu ühisomandiga ei näi olevat relevantne: eks ole praegugi majanduslikult edukates riikides, nt Prantsusmaa ja Hiina, hulgaliselt riigiettevõtteid1; firmade juriidiline omandivorm ei näi globaalse majanduse tingimustes olevat esmatähtis. Või millega selle asendaksime? Eks me taha jätkuvalt autodega sõita, netis käia, mõnusas kodus elada jne. Kuidas saavutada seda paremini kui kapitalismi, konkurentsi ja vabaturumajandusega?2

Globaliseerunud majandus

Leevenduseks piisaks aga võib-olla tunduvalt vähemastki. Globaalmajanduse toimijad-agendid peaksid lihtsalt järgima ühiseid reegleid: täitma töötingimuste norme, maksma makse ning pidama kinni keskkonnaohutuse nõuetest.

Kui on globaalne majandus, siis on vajalik ka mingisugune globaalne ühiskond. Maailma kodanikud peavad tegema koostööd, et jälgida seda reeglitest kinnipidamist ning et vältida ka riikide kiusatust püüda paja ühes nurgas rammusamat putru keeta (nt Luksemburgi maksuskandaal) – selline soov tuleb aga lõppkokkuvõttes kahjuks kõigile. Näiteks on võimalik – ja lõppkokkuvõttes kõigile kasulik – kokku leppida ülemaailmses minimaalses maksumääras ning lõpetada maksuparadiiside tegevus, mille kaudu välditakse makse, millega muidu finantseeritaks ühishüvesid.

Mis puudutab tööeeskirju ja keskkonnanorme, siis globaliseerunud majanduse tingimustes moodustab kogu maailm ühe süsteemi. Kui tootmisahela mingites etappides valitsevad halvad või, otsesõnu, ebainimlikud töötingimused või kui tootmine on keskkonnavaenulik, siis ei saa seda panna eranditult ja ainuüksi selle tootmisetapi juhtide süüks (ehkki nad vastutavad selle eest), vaid selles on kaassüüdlased kõik tootmisahelaga seotud inimesed. Mida lõimitum on maailmamajandus, seda enam vastutame me kõik üheskoos tööliste kannatuste ja keskkonnareostuse eest, ükskõik kus see aset ka ei leia.

Igal ühiskondlik-majanduslikul süsteemil on omad puudused ning kui tekib uut laadi formatsioon – nagu praegune globaliseerunud majandus koos info- ja geenitehnoloogia ning muuga –, siis tekivad ka uut laadi ühiskondlikud probleemid, millele tuleb leida uut laadi lahendusi. Ka globaliseerumist on süüdistatud praegustes hädades, aga asi pole niivõrd globaliseerumises kui sellises (mis tundub nagunii vältimatu), vaid selles, et me ei ole veel suutnud leiutada sobivaid mehhanisme sellega toimetulekuks. Globaliseerunud majanduse ühed põhihädad tulenevad sellest, et tekivad järjest suuremad ja võimsamad rahvusvahelise levikuga firmad, mis kasumi teenimise nimel ei pruugi hoolida kohalikest kogukondadest ega üksikisikutest.

Ülemaailmne kogukond ja selle ontoloogiline alus

Lahendus oleks nüüd see, kui need kohalikud kogukonnad ja üksikisikud teeksid ülemaailmselt koostööd, sundimaks neid firmasid ajama vastutustundlikku äri üksikisikute, ühiskondade ja looduse osas. Raitfirmade tasakaalustamiseks ei piisa riigistruktuuridest, parlamentidest ja valitsustest, kuna selliste firmade käsutuses on hiigelsummad, millega on võimalik mõjutada isegi kõige suuremate riikide parlamente ja valitsusi. On suhteliselt lihtne ära osta kümme või sada inimest, kuid pole võimalik ära osta kogu ühiskonda (või vähemasti on see mitme järgu võrra ebatõenäolisem). Jällegi pole tingimata tarvis teha järeldust, et esindusdemokraatia süsteem tuleb hävitada, vaid piisab sellest, kui leidub piisavalt tõhusaid otsedemokraatia mehhanisme ning kui kodanikualgatused suudavad valitsusi mõjutada. Tundub, et ühe riigi elanikest selleks ei piisa, vaid paljude riikide kodanikud, nn 99% (selle kohta vt allpool) peavad koostööd tegema ja üksteist toetama, sulatamaks üles ebainimlikkuse ja ebakeskkondlikkuse klompe nii riigiülesel kui ka riigisisesel tasandil. Mõne klombi ülessulatamine võib kaasa tuua veelgi hullemaid klompe (nt diktaatori kukutamine tuua kaasa kodusõja ja kaose, mis ei lase ühiskonna tavalistel eristumis- ja lõimimisjõududel toimida), kuid see muidugi ei tähenda, et peaks tagasi pöörduma vanade klompide juurde, vaid peab liikuma edasi nende uute pärsingute mahendamise poole.

See ongi käesoleva kirjutise põhisõnum, mis tundub utoopilisena, ent on põhimõtteliselt teostatav: peab tekkima ülemaailmne eneseteadlik kogukond. Ja sellega on seotud lootus, mis näib samuti utoopiline, kuid on ometi põhjendatud: et selle kogukonna solidaarsust on võimalik rajada avatud, inklusiivsele alusele, mis ei seisne (esmajoones) kellegi või millegi välistamises.

Praegu maailmas tekkinud olukord on filosoofiline selles mõttes, et filosoofial on kalduvus viia küsimusseadeid maksimaalse ulatuseni ning jälgida nende järelmeid võimalikult kaugele. Majanduslike ja ühiskondlike küsimustega ongi juba nii, et järjest vähem saab neid esitada ainuüksi ühe riigi või areaali piires, vaid järjest pakilisemalt tuleb arvesse võtta kogu maakera. Ja võib-olla isegi mitte ainult maakera, vaid kogu kosmost. Gustav Kalm kirjutab artiklis „Oskamatus üleilma valitseda“: „[T]õeline kosmopoliitne poliitika ei peaks algama mitte poliitikaga, vaid kosmosega. [—] Poliitikale eelneb ontoloogia või õigupoolest, olulisim poliitika toimubki ontoloogia ja epistemoloogia tasandil“ (Vikerkaar 2015, nr 10-11, lk 156).

Seega muutub järjest otsustavamaks see, kuidas me mõistame olemist kui sellist. On häid käsitlusi inimkonna olukorrast ja tulevikuväljavaadetest, kuid neis jääb enamasti midagi puudu. Kui me ei seosta neid küsimusi üleüldise olemise, kulgemisega, siis võivad isegi need head ja õigustatud käsitlused jääda pelgalt mosaiigiks, üksteisest eraldatud klotsideks, millel puudub tihedam ja nüansirikkam seos. Samuti jääb siis oht, et need klotsid moodustavad „ebapühasid liite“ sulguvate liikumistega, nt suurkorporatsioonivastasus natsionalismiga jne. Siis veheldakse loosungite ja ideeklompide kui fetišitega ning kaob silmist see, mida me õieti tahame või tahta võime.

Olemine, kulgemine on eristuv ja lõimiv. Me näeme seda ka ühiskondlikes protsessides. Me ei saaks midagi koos teha, kui me poleks erinevad, sest kui inimesed mitte millegi poolest üksteisest ei erine, siis kuidas nad saaksid olla koos? Vähemasti ruumiline erinevus peab jääma, aga tegelikult muidugi midagi veelgi rohkemat. Teisest küljest aga, kui me pole koos, siis me ei saaks ka olla erinevad, sest me ei saaks ennast millegagi võrrelda, ei peegelduks tagasi meist erinevalt „teiselt“; ning meie eripära arenebki koosolemises teistega. Ilma lõimituseta me pihustuks tolmuna laiali, aga ilma erinevuseta poleks tolmugi.3 Nende erinevuste ja lõimingute osas me saame tahta seda, et nad oleksid võimalikult mitmekesised ja vabad ega oleks liiga tugevasti või ainitiselt seotud nende vormide külge, milles nad teostuvad ja kätte jõuavad, vaid säilitaksid oma muundumisvõime, uute vormide tekitamise võime. Nõnda teostus kunagi eestlus põhiliselt sotsioloogilise „talurahva“ kaudu; praegu ka paljude muude vormide kaudu.

Reaktsiooniliste vaadetega miljardär Donald Trump soovib saada USA presidendiks. Trump on noppinud vabariiklaste eelvalimistel ühe ülekaaluka võidu teise järel.

Reaktsiooniliste vaadetega miljardär Donald Trump soovib saada USA presidendiks. Trump on noppinud vabariiklaste eelvalimistel ühe ülekaaluka võidu teise järel.

Darron Birgenheier / Wikimedia

Subjektiivsuse laiendus

Inimesele on loomuomane kaasatundmisvõime, s.o võime ja nõue oma subjektiivsust laiendada teistele inimestele ja olenditele. Me suudame võtta teise inimese (või muu olendi) positsiooni ning me ka peame seda tegema. Sellisel laiendusel ei saa olla de jure piire, vaid üksnes de facto: subjektiivsuse laiendatus on eeldatud, kuid faktiliselt me võime seda piirata oma isikule, oma perekonnale, hõimule, rahvale, maailmajaole. Sellise piiramisega kaasneb alati must südametunnistus. Ülemaailmselt on jõukate riikide südametunnistus must vaeste suhtes omaenda riigis ja eriti vaeste suhtes teistes riikides. Seda püütakse puhtaks pesta abiprogrammidega, kuid see jääb silmakirjalikuks, kui teisest küljest kehtivad ja tugevnevad rõhumismehhanismid nii riikide sees kui ka nende vahel.

Selline olukord on ohtlik. Jõukusegradient riigi sees ja riikide vahel eeldab mitmesuguste barjääride olemasolu, mille varal seda ebavõrdset kontsentratsiooni hoitakse, ning mida järsem gradient, seda kõrgemad peavad olema barjäärid. Seda suuremaks kasvab ka surve neile tammidele ning seda laastavamad on tagajärjed, kui need murduvad. Isegi väikesed mõrad selles – nagu praegu Euroopas pagulaste sisserände puhul – suudavad tekitada tugevaid mullistusi ja imaginaarkriise. Olukord oleks turvalisem, kui jõukuse erinevused riikide sees ja nende vahel ei oleks ülearu suured – siis oleksid barjäärid madalamad ja surve neile nõrgem.

Need barjäärid takistavad rahvusvahelist lõimingut ja sellega ühtlasi ka eristumist, kuna need, kes saavad välja arendada oma eripära, elavad arenenud maades või kuuluvad arenenud ja arenevate maade eliiti,4 samal ajal kui suur osa arengumaade elanikkonnast ning arenenud maade alamkiht jääb vähem eristunuks, kui nende võimed muidu lubaksid.

Meie oleme 99 protsenti

Ülemaailmses plaanis saame tahta seda, et kõigi maade 99% teeks koostööd. Liikumise Occupy Wall Street ajal kasutati väljendit „meie oleme 99%“, viidates varanduslikule ebavõrdsusele, kus jõukaim 1% kontrollib rohkem kui poolt maailma varandusest.5

Seda 99% tuleb võtta kujundlikult. On küll nii, et 1% rahvastikust on enam kui poole maailma varanduse omanik, ent ka tolle objektiivselt võttes 1% hulgas on neid, kes on solidaarsed 99 protsendiga ning panustavad sellesse, nagu, jumal paraku, on 99 protsendi hulgas arvukalt neid, kes võhiklikult, manipulatsiooni tulemusena või reaktiivse tahte tõttu toetavad 1 protsenti ning aitavad kindlustada nende majanduslikke ja poliitilisi eelisõigusi.

99% ei ole määratletud väliselt ja statistiliselt: ühiskonna tervik miinus 1% rikkaimaid, vaid seesmiselt ja sisuliselt: need, kes toetavad ülemaailmset solidaarsust, laiendavad oma subjektiivsust kõikidele inimestele ja ehk ka teistele olenditele ning seetõttu pooldavad ühiskondlik-majanduslike klompide ülessulatamist nii ühes riigis kui ka riikide vahel ning säästlikku käitumist keskkonna suhtes.

See kujund aitab rõhutada seda, kus loogiliselt peaksid olema enamiku inimeste põhihuvid, nimelt majanduslike ja poliitiliste võimuklompide (1%) mahendamises – ja mitte ainult ühe riigi sees, vaid üleilmselt. See kujund peaks aitama vältida sulgumisohtu, millega 99% killustatakse, nii et 1% saab neid jätkuvalt kurnata. Tänapäevase tehnika abil on üleilmset koostööd arendada lihtsam kui kunagi varem.

Ülemaailmsed probleemid

Enesest teadliku ülemaailmse kogukonna aluseks oleks niisiis oma subjektiivsuse laiendamine teistele inimestele ja üldse teistele olenditele, et igaüks saaks kasvatada oma väge nii palju kui võimalik. Selle pinnalt saaks leevendada ebavõrdsust riikide vahel ja riikide sees ning ökoloogilisi probleeme. Sellise kogukonna tekkimise ja püsimise juures on mitmeid probleeme. Nimetan neist paari.

Esimene oht on labiilsus. Traditsioonilises meedias on internetipõhise suhtlusmeediaga võrreldes mitmesuguseid stabiliseerivaid mehhanisme. Esiteks on see piiratum, infot levitavad spetsialistid (ajakirjanikud). Teiseks on kirjutatud ja kirjutamata reegleid (ajakirjaniku eetika) seoses väljendusviisi, info kontrollimise ja muuga. Kolmandaks on kogu protsess tunduvalt aeglasem: materjali kogumine, ajaleheartiklite kirjutamine või reportaažide tegemine, ajalehe või saate kokkupanek jne.

Suhtlusmeedias on need filtrid palju hõredamad. Esiteks on internetivõrgu iga sõlmpunkt keskpunkt ja igaüks võib infot toota. Teiseks on infokontrollimehhanismid palju nõrgemad: piisab sellest, et mingi info meeldib, kui võib seda edastada. Kolmandaks käib kõik palju kiiremini: kui tuleb mõte, saab selle otsekohe avaldada ja seda ei pea koordineerima ajalehetoimetuse või stuudiomeeskonnaga.

Labiilsus on seega süsteemne probleem sellises tohutus võrgustikus, mis ühendaks kogu inimkonda ja millest praegused suhtlusmeedia platvormid aimu annavad. Sellises võrgustikus võivad impulsid levida ja võimenduda äärmiselt kiiresti. Mõnd postitust või videot vaatavad paari tunni jooksul miljonid inimesed.

See tähendab, et on tekkinud ka uuel tasandil kiusamine ja lintšimine, kus tagajärg võib olla põhjusega võrreldes täiesti ebaproportsionaalne. Nõnda võib mõne juhusliku lause või nalja tagajärjel ilma jääda töökohast, olla sunnitud teise kohta kolima jne.6 Info liigub nii kiiresti, et isegi kui tegu on väärinfoga, võib kahju olla juba tekitatud, enne kui pettus paljastatakse. Rääkimata pooltõdedest ja sellest, et laimuga jääb ka täiesti süütule märk külge, sest „kus suitsu, seal tuld“, „ju seal midagi pidi ikkagi olema“, ning kontaminatsioonist laadis „kas tema varastas või temalt varastati, igatahes on ta vargusega seotud“. Võrgus kõik võimendub.

Võrgustunud ülemaailmne kogukond ongi loomuldasa labiilne, nii et vaja on aeglustusmehhanisme, nt kommentaaride keelamine või vähemasti anonüümsete kommentaaride keelamine teatud lehekülgedel või info juures. Nõnda võib tugevaid tundeid tekitavate teemade puhul tulla kahjuks, kui lugeja-vaataja reageerib liiga kiiresti. Siis ta ei süvene teemasse, vaid lähtub esmasest afektist. Ja kui loetakse veel teiste lugejate-vaatajate kommentaare, siis sageli võib see veel kinnitada ja võimendada afekti, nii et inimene veel vähem mõtleb teema üle ise järele, vaid kajab teistega kooris. Siis jääb mõtlemine üheülbalisemaks – samal ajal kui üksinda, ilma teiste kõlakambrita oleks inimene ehk vaoshoitum ja nüansseeritum. Küsimus ei ole lubamises või keelamises, vaid aeglustuspiirkondade tekitamises, nii et info saaks muutuda mitmekülgsemaks. Pärssimatu afekt võib tekitada reaktiivse jõuklombi à la Kristallöö või Hiina punakaartlased.

Teine oht on tagasilangemine suletud identiteeti, nagu juhtus XIX sajandi töölisliikumisega, mis oli rõhutatult internatsionaalne, rahvuspiire ületav solidaarsus kõigi maade tööliste vahel, ent mis ometi suunati natsionalismi rüppe, nii et Teises Internatsionaalis valdav enamik töölisparteisid toetas sõda. Ülemaailmne kogukond peab vältima selliseid sulgumisi religioossetesse, rahvuslikesse jm identiteetidesse, s.t et partikulaarsed identiteedid ei õõnestaks ülemaailmset koostööd. Kui me selliste identiteetide nimel üksteisega sõdime, siis kasu lõikab sellest 1%. Tuleb olla äärmiselt umbusklik katsete suhtes õhutada vaenu religiooni, rahvuse, nahavärvi jm alusel. 99% huvides on sallida üksteise kultuurilisi, keelelisi ja religioosseid antusi ning kasutada nende mitmekesisust väe kasvatamiseks, mitte hävituseks ja dehumaniseerimiseks. Sulgumiskiusatus on alati tugev, ent sellele ei tohi järele anda. Kui tahame mahendada majanduslikku ebavõrdsust ja kahandada looduse kurnamist, siis on meil vaja kogu maailma inimeste anarhilist koostööd.

Kolmas oht on korruptsioon. 1% võib kasutada oma üüratuid majanduslikke ressursse propagandaks, olulistel ühiskondlikel positsioonidel olevate inimeste äraostmiseks, kodanikuaktivistide kompromiteerimiseks või äraostmiseks. Seega kaasneb ülemaailmse kogukonna edendamisega ka oma eetika (nagu kunagi töölisliikumise puhul) ja valvsus, et mitte ennast maha müüa. See võib käia märkamatult. Tuleb vastu panna kiusatusele kuhjata ebaproportsionaalselt palju majanduslikku ressurssi ühte kohta (ja eks ole sellele raske vastu panna juhul, kui see koht oled sina ise!). Sest piir õigustatud hüvede ja ebaproportsionaalselt suurte hüvede vahel on ähmane. Ometi on selge, et kui 62 inimesel on sama palju varandust kui vaesemal poolel maakera rahvastikust, siis on midagi valesti.

Luuakse tingimused väe kasvuks

Ülemaailmse kogukonna aluseks on teatav arusaam kosmosest (vt eespool Gustav Kalmu tsitaati), väest kui eristumisest ja lõimimisest. Ülemaailmne endast teadlik kogukond on see, kus ühiskondlikul tasandil luuakse tingimused indiviidide ja kogukondade väe kasvuks: kaotades äärmist vaesust, mille tõttu inimesed ei saa välja arendada oma eripära; võideldes türanniate vastu, mis vaesestavad ühiskondi; tõrjudes sõda ja militarismi, mis neelavad hiigelressursse, hävitavad inimelusid ja lõhuvad ühiskondi. Kas sõjaväed on võimalik maailmast kaotada või mitte, on iseküsimus, kuid selge on see, et kui meie, 99% üksteisega ei sõdi, siis sõjad lakkavad. Muidugi ei kao sulgumiskalduvused kuhugi (vt eespool loetletud ohte) ning kas neid on võimalik mahendada juba enne kui nad viivad sääraste jubedusteni nagu Süüria kodusõda, on iseküsimus. See võib olla utoopiline, aga see on vältimatu utoopia, sest me elame ühes maailmas ega saa end eraldada teistest inimestest, kultuuridest, olenditest.

1 Kui keegi arvab, et Nõukogude Liidus oli valdav osa majandusest ühisomandis, siis ta eksib rängalt. Kuna ühiskonda kontrollis parteinomenklatuur, siis majandus oli tegelikult selle väikese seltskonna kontrolli all, kes võimaldas endale erihüvesid (absoluutskaalal ei pruugi see seltskond praeguste standardite järgi tunduda nii väga jõukas, aga suhtelisel skaalal oli see tavakodanikest sama kaugel kui praegune eliit; ning ideoloogiast johtuvalt olid nad sunnitud tegema mööndusi mõnele üksikule tõepoolest tavakodanikule-eesrindlasele, jagama neile tuusikuid, autoostulube jms, ilma et see üldpilti oluliselt muutnud oleks).

2 Ehkki tasub muidugi meeles pidada, et vabaturumajandus pole kunagi päris vaba. Ja selle sisseseadmine on tihedalt seotud monopolide ja sõjalise jõuga, vt David Graeber, Debt. The First 5000 Years. New York: Melville House Printing, 2011.

3 Vt siinkirjutaja varasemaid artikleid Sirbis: „Väemõte“ (31. VII 2014), „Progressiivne poliitika“ (27. II 2015), „Aitaja jõud“ (24. VII 2015), „Sõnavabadus on vabaduse sõna“ (29. V 2015), „Talgud ja vaaraod“ (5. VIII 2011).

4 Vt Joseph Stiglitzi artiklit „Of the 1%, by the 1%, for the 1%“. – http://www.vanityfair.com/news/2011/05/top-one-percent-201105 (22. I 2016), mille pealkiri viitab Abraham Lincolni kuulsale lausele Gettysburgi kõnest, kus ta räägib valitsusest „of the people, by the people, for the people“.

5 Nüüdseks omab 1% rohkem varandust kui ülejäänud 99% ning 62 rikkaimat omab sama palju varandust kui maailma vaesem pool rahvastikust. Vt http://www.oxfam.org.uk/media-centre/press-releases/2016/01/62-people-own-same-as-half-world-says-oxfam-inequality-report-davos-world-economic-forum (22. I 2016).

6 Vt http://www.huffingtonpost.com/s-kumar/why-public-lynchings-are-_b_7787548.html (26. XII 2015). http://www.nytimes.com/2015/02/15/magazine/how-one-stupid-tweet-ruined-justine-saccos-life.html (26. XII 2015). Sellega seoses muutub Milan Kundera „Nali“ taas aktuaalseks. Sel põhjusel on ka Žižek poliitkorrektsuse vastu, et niimoodi võib kaduda võimalus nalja teha ja veidi obstsöönsust jagada, mille kaudu me saame sügavama, reaalse kontakti teise inimesega, vt http://bigthink.com/videos/slavoj-zizek-political-correctness-is-fake ja teost „Žižek’s Jokes“. Cambridge, Mass: MIT Press, 2014. Igaks juhuks kordan siin üle, et see ei tähenda, nagu Žižeki meelest oleks rassistlik eneseväljendus lubatav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar