Ilmalugu

Peeter Olesk

Andres Tarand, Jaak Jaagus ja Ain Kallis, Eesti kliima minevikus ja tänapäeval. Keeletoimetaja Leelo Jago. Kaane kujundanud Kalle Paalits,küljendanud Tiia Ilus. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 632 lk. „Eesti kliimat” ei ole raske lugeda, sest see on kirjutatud küll ilma ilukirjandusliku lorata, ent ikkagi teadmises, et ilma suhtes ei ole inimene kunagi liiga suur võhik.

Kirjanik, ajakirjanik ja Lundi ülikooli korraline õppejõud filosoofiadoktor Valev Uibopuu võttis meid, Eesti Kirjandusmuuseumi praegust direktorit Janika Kronbergi ja mind, oma kodus vastu mõnevõrra umbusklikult. Küsimus polnud aastas, milleks oli 1990, täpsemalt hilissügis. Lundi oli meid kutsunud Bernard Kangro, kes võttis meid vastu juba vaksalis ja kelle kodus me ka ööbisime. Tema abikaasa Maria Kangro oli samast Sangaste Velnerite suguvõsast, kust minu vanaema Minni Kurs-Oleskki (1879–1940), nii et õhtune aeg kulus peamiselt ülevaateks, mis kellestki on Eestis saanud.
Valev Uibopuu kujutles, nagu näidataks teda meile justkui mingit osa lagunenud linnamüürist, nii-öelda manulisena eesti pagulaskirjanduse pealinnas. Ta oli kodus üksi ja ilma igasuguse pidulikkuseta. Viisime talle trükisõna, mida tal olla ei võinud ning see tegi ta avatuks. Ta ütles, et näeb, et siia (s.t tema juurde) on tuldud tõsiste kavatsustega ja edasine jutt jätkus juba sundimatult. Siis ta näitaski oma ilmapäevikut, lisades, et muud päevikut ta ei pea (Gustav Suitsul oli neid suveni 1941 vähemalt kaks – sündmustepäevik ja võlaraamat). Valev Uibopuu ilmapäevik ei olnud lahterdatud kontoriraamat, vaid kas ostetud või kingituseks saadud külalisteraamat, mille juba täidetud lehekülgedele olid tema väga korralikus käekirjas märgitud vabas vormis konkreetse päeva õhutemperatuur koduse termomeetri järgi, sajud, päikesepaiste/pilvitus, pungumine ja õitsemine.
Tõenäoliselt on selliseid ilmapäevikuid peetud Eestis ja paguluses kümneid tuhandeid, ehkki üldse mitte klimatoloogilisest teadlikkusest. Ilmapäeviku pidamine on vanadel inimestel üks enesedistsiplineerimise viise, mida näiteks kirja kirjutamine või kirjale vastamine pole enam noortelgi. Haiguspäevikut pidas näiteks professor Riho Päts, unenäopäevikut professor Konstantin Ramul. Kuid on usutav, et ilma märkmeteta on inimene jälginud ilma võrreldamatult sagedamini kui und. Äksi pastoril Otto Wilhelm Masingul oli asja oma koguduse piires, praavuskina Soodomas – nii nimetas ta Tartut – ja ülemkonsistooriumisse Riias. Sinna sõitis ta vähemalt kolm päeva, olles Äksist ära kokku seega paar nädalat. Mida nii kauasele reisile kaasa võtta, sõltus suuresti ilmast, mille suhtes oli Masing väga tundlik, sest tema tervis oli kehv juba „kesk meie elu vaevarikast rada”. Ilma pidi jälgima ka Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman, kelle tervis oli Masingu omast viletsam, kuid kes käis Tartus üle Jõgeva ning sel teekonnal Laiuse raudteejaama (linnulennult u 35 km) polnud tal mingit uhket inglise tõlda, mida Masing jäigi kahetsema. Mingi ettekujutus ilmastikuoludest pidi olema igal teelisel, linnuse-„arhitektil” ja mõisnikul, sest tähtajalisi kohustusi sai nihutada, kui ilm oli hullem kui koera oma. Iseasi, kuidas seda ettekujutust edasi anti, sest kui näiteks Elias Lönnrot 1844. aastal Eestis käies kurtis, et punši saab vähe, siis polnud põhjuseks mitte tema joomahimu, vaid hoopiski riietus, mis ilmastikuga ei sobinud.
Need etnoloogilised pudemed tulid meelde, kui lugesin Andres Tarandi, Jaak Jaaguse ja Ain Kallise raamatu „Eesti kliima minevikus ja tänapäeval” (Tartu, 2013) allikaõpetuslikke osi. Kahtlemata on sel teosel (629 lk) väga pikk iga, sest ta on uurimuslik käsiraamat ka väljaspool pealkirja. Ma ei mõtle vene aastakroonikatele (sõna „летопись” ei pea eesti kirjaviisile vägistama!), mille teaduslik publitseerimine pole kaugeltki lõppenud, vaid näiteks nädalakirjale Das Inland. Eine Wochenschrift für Liv-, Esth- und Kurland’s Geschichte, Geographie, Statistik und Litteratur (1836–1863), mille ilmastikuosa võibki nüüdsest originaali kulutamata lugeda just Andres Tarandi jt raamatust. Sisu poolest lõpetatud uurimusi, milles oleks mõni ajaliselt pikem protsess Eestis käsitletud ühelt aluselt ehk mis poleks koguteosed, on eestlaste poolt kodumaal ja paguluses avaldatud vahest mõnikümmend, mitte rohkem (silmas on peetud just uurimusi, mitte teatmeteoseid, põhjalikke ülevaateid ja allikapublikatsioone). Uurimuseks on siinkohal loetud sihiteadlikult kogutud andmestiku metoodilist süstemaatikat, mida saab kontrollida ja vajaduse korral ka täiendada. Siinkirjutajal ongi käepärast Eesti Üleriikliku Tuletõrje Liidu väljaanne Tuletõrje Teated (1932, nr 8). Lk 158 on selles avaldatud anonüümne „Tule hävitustööst juuli kuus”, mille sõnumikest kaks kirjeldavad piksest tekkinud põlemisi (1) Vilo ja Meremäe vallas ning (2) Esna, Rae ja Keila vallas ning Karksis, Perilas ja Vändras. Tuleb arvata, et äikesest tingitud tuleõnnetusi registreeriti ka varem mitte ilmateadete, vaid hoopis „õnnetuste ja kuritööde” all. Põllutöökoja ajakirjas Põllumajandus (21. juunil 1939, nr 21) kirjutab lk 566 konsulent A. Paas Kuusalust, et „maikuu lõpu külmade tuulte periood on tänavu erakorraliselt pikenenud, mistõttu on pidurdatud ka üldine taimekasvu arenemine”. Minusugune ei oska selliseid noppeid klimatoloogiliselt tõlgendada, aga vaadanud läbi mitmesuguseid põllumajanduslikke ja metsanduslikke ajakirju, ei jäänud kahtlust, et paljud meteoroloogilised seigad jõudsid trükki väljaspool sellekohaseid rubriike.
Sellegipoolest on Andres Tarand jt toiminud õigesti, kui nad on lähtunud olulisemast perioodikast ja suuremast mõõtkavast kui rannatalu küün. Üllatav on siiski „Tarto maa rahwa Näddali-Lehe” (1806; Tõnu Tannberg, 1998) puudumine. Raske on arvata, kuivõrd oleks väljajäänud allikate sissevõtmine arvutusi muutnud, pigemini on nii, et mittesüstemaatiliste allikate läbitöötamisel meil seda raamatut veel ei oleks, ja pikka aega. Niisuguste allikatena tulevad arvesse omaaegsed kirjad ja kirjavahetused ning reisimärkmed. Kreutzwald näiteks ei kirjutanud ilmast Võrus ja selle ümbruses sugugi arstliku hoolega, rahaasjad olid talle seal märksa tähtsamad kui termomeetri näidud. Võimalik, et rohkemat sisaldavad Kreutzwaldi asjaajamiskirjad oma tervishoiuülemustele, ent esialgu pole meil teada sedagi, kus need kirjad üldse asuvad. Näib nii, et ilmaasjad olid maapidajatele ning kroonuametnikele tunduvalt olulisemad kui esimestele eestikeelsetele haritlastele –
või siis on omaaegsete kirjade refereerimisel jäetud meteoroloogilised seigad teadlikult mainimata. Carl Robert Jakobsoni talupidamine Kurgjal sõltus ilmast väga suurel määral. Tema kirjade annotatsioonidest (Rudolf Põldmäe, 1976) ei tule see kuidagi esile. Et 1817. aasta viljaikaldusest Äksi kirikumõisa põldudel kirjutab Andres Tarand lk 201 Leo Anveldi uurimuse, mitte aga Masingu poolt sõbrale ja ametivennale Johann Heinrich Rosenplänterile 6. (?)/7. aprillil kirjutatud kirja enda põhjal (see on publitseeritud raamatus „Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832” I, Tartu, 1995, lk. 231 ja 243), seda pean ma toimetamisveaks.
„Eesti kliima” koosneb kuuest peatükist, ingliskeelsest kokkuvõttest, kasutatud kirjanduse loendist, isiku- ja kohanimede registrist, tabelitest, joonistest ja lisadest kolme peatüki juurde. Esimese peatüki eel on avaldatud eessõna ja tänusõnad ning avatud lühendid. Ometi ei ole „Eesti kliimat” raske lugeda, sest see on kirjutatud küll ilma ilukirjandusliku lorata, ent ikkagi teadmises, et ilma suhtes ei ole inimene kunagi nii suur võhik kui näiteks Tallinna linna juhtimises väljaspool linnavalitsust. Seda raamatut võib lugeda järjest, kuid ka valitud peatükkidena või isegi üksikute lisade järgi. Tabelist 6.2 (lk 584–586) ilmneb, et esmakordselt on Eestis osatud keravälku noteerida alles 1737. aastal. Äratab tähelepanu, et Pärnumaal pole seda märgatud mitte kordagi. Vastavaid andmeid liites võime järeldada, et Eesti alal on keravälgu nägemisest kuni aastani 1940 teatanud avalikkusele umbes poolsada inimest, kellest ükski pole osanud täheldada sellega kaasuvaid nähtusi, nimelt et keravälk tekib sagedamini äikese lõpul ja keravälgule eelneb tavaline.
„Eesti kliimat” võib liigendada ka teisiti, nimelt et ühe poole moodustavad ajaloolised teated, teise nendesamade teadete täpsustused koos arvutustega teatavate parameetrite järgi. Kumbagi poolt võib lugeda teineteisest lahus, jõudes nii võib-olla täiesti uute probleemide juurde. Siin vaid paar niidiotsa. Vene varase keskaja uurimisel on endiselt üheks sõlmküsimuseks Skandinaaviast lähtunud hõimude jõudmine Uuslinnamaale (Novgorodi), seega aladele, mille ilmastik oli hoopis teistsugune kui Põhjamere ääres. Kroonikad kirjeldavad seda küllalt vasturääkivalt, aga päris pööriseliseks muutub pilt siis, kui eeldada, et kirjalikele kroonikatele eelnes suuline pärimus, mida saab uurida üksnes järk-järgult, sedamööda, kuidas edeneb vene kroonikate allikakriitika.
Teine võimalus on uurida neid tegevusalasid, millega inimesed olid seotud aasta ringi, piltlikult öeldes: iga ilmaga. Nendest on kõige tuntum kalastus, Soomes teadagi lõhepüük. Kustaa Vilkuna on uurinud seda siiski etnoloogi, mitte klimatoloogina, tema monograafiast „Lõhe. Kemijõe ja selle ümbruse lõhepüügi ajalugu” (1975) tekstist hõlmab lõhe-„kliima” vaid paar lehekülge (31–34), sama uurimuse saksakeelsest tõlkest (1975) sama palju (35–39).
Tehtud on väga suur töö, mille ostmine korralikku kodusse on investeering igaveseks. Ilmselt tuleb seda üle korrata. Siinkirjutajal oli väga võõrastav kuulda Kuusalu kandist, et sealset päritolu dr Gustav Vilbaste elutöö ei huvita ühtegi kohalikku, kuigi botaanikuna ja etnoloogiliste teadete kogujana pidi Vilbaste tundma ka rannaäärset ilmastikku. Karl August Hindrey suvitustest Pühajärvel on kirjutatud korduvalt, pööramata aga erilist tähelepanu tema Otepää-sõbrale, proviisor Valter Jalvistele (1877–1958), kelle valmistatud benediktiin oli küll väga hinnatud tervisenaps, aga kes tegi ka ilmavaatlusi. Siin Tähtveres elas üksvahe kümmekond ilmavaatlejat, kellest praegu on tuntuim ehk linnusõber Leonhard Uuspõld. Jätkuks neid veelgi, oleksid nad kõik Andres Tarandi jt „Eesti kliima” üle õnnelikud.
1. novembril 2013 Tähtvere mõisas