Humanitaaria teaduse sees ja teadusest väljas

JÜRI ALLIK

Eesti teadus on üks maailmaime. Kui jälgida teaduse arengut Essential Science Indicators’i (ESI) viimase väljalaske vahendusel, mis katab perioodi 2004–2014, ületas Eesti teaduse mõjukus eliitgrupi ekvaatori ja läheneb kindlalt maailma liidrite rühmale, mille eesotsas on Šveits, Holland ja kõik Skandinaavia maad. Keegi ei osanud isegi veel viis aastat tagasi unistada, et Eestis töötavate autorite kirjutatud artikleid hakatakse keskmiselt rohkem viitama kui näiteks Jaapani omasid. Kuidas on see võimalik, et riigis, kus SKT inimese kohta oli 2014. aastal 13 100 eurot, mis on ikka veel vähem kui 2007. aastal, kasvas Eesti teadlaste kirjutatud tööde mõjukus (viiteid töö kohta) ligikaudu 55% võrreldes maailma üldise kasvuga? Kui veel lisada, et inflatsioon on viimase seitsme aastaga ära söönud 10–20% teaduse rahast (välja arvatud see, mis on läinud riistadesse), siis meenutab see juba väikest imet.

Ma olen Eesti teaduse eduloost ka varem kirjutanud, kuid viimase aja areng annab selleks uut põhjust. Järgmises ajakirja Akadeemia numbris ilmub minu pikem analüüs praegusest seisust pealkirja all „Eesti teaduse lugu“.

Üks lahtine ots on humanitaaria panus meie teaduse eduloosse. ESI loomise ajal oldi arvamusel, et humanitaaria teaduse mudelisse hästi ei sobi, kuna ajakirjad mängivad humanitaarias teisejärgulist osa. Ilmselt ei osatud ette näha, et 2005. aastal lisandub uus, nüüd juba raamatute andmebaas Book Citation Index – Social Sciences & Humanities (BKCI–SSH). Samuti oli raske ette näha, et ka konverentside teesid muutuvad indekseeritavateks andmebaasis Conference Proceedings Citation Index – Social Science & Humanities (CPCI–SSH). Seepärast juhtuski nii, et kogu teadus on ESIs jagatud 22 valdkonna vahel, kuid humanitaariat, mida esindab eelkõige tsiteerimisindeks Arts & Humanities Citation Index (A&HCI), nende 22 seas ei ole.

Humanitaarid, mitte ainult Eestis, armastavad mängida sellega, et kord on nad teaduses sees ja kord on nad väljas. Mõnikord on tulusam ütelda, et see, mida nad teevad, on teadus. Eriti siis, kui käsi sirutub teadusraha järele. Teises olukorras on jälle targem öelda, et ollakse kultuurikandjad ja -hoidjad, kelle teeneid ei saa viitamiste või muude teaduse viguritega mõõta.

Kui ma püüdsin mõni aeg tagasi näidata, et isegi viitamiste põhjal on Eesti humanitaaria liikunud edasi suurte sammudega,1 siis mõni asjaosaline ilmselt arvas, et teen nalja. Nalja ma ei teinud. Püüdsin siiralt näidata, et isegi põlatud teaduse mõõdupuuga mõõtes on Eesti humanitaarid võitnud endale märkimisväärse turuosa maailma humanitaariast.

Olles põhimõtteliselt päri, et bibliomeetria humanitaaria hindamiseks hästi ei kõlba, on ikkagi huvitav vaadata, milline on Eesti humanitaaria jälg Web of Science’i (WoS) andmebaasis vahemikus 2004–2014. Otsingud tegin kolmes juba ülal mainitud andmebaasis A&HCI, BKCI–SSH ja CPCI–SSH. Mahuliselt on nende osakaal 60%, 26% ja 14%. Kahes viimases on humanitaaria läbisegi sotsiaalteadustega, kuid vaevalt et see sõbralik abi üldpilti muudab.

Kokku on nendes kolmes andmebaasis kirjas natuke üle kahe miljoni töö, mis on ilmunud vahemikus 2004–2014. Kahjuks saab WoSis teha viidete analüüsi vaid artiklitele, mille kogus ei ületa 10 000. Seega on tabelis küsimärgid kohal, kus peaks seisma viidete arv. Olukorra leevendamiseks valisin välja kuus riiki, kellega Eestit on mõtet võrrelda. Tabelisse on riigid paigutatud pingereas. Näiteks esimene on Rootsi, kelle humanitaarid avaldasid 11 aastaga 12 218 tööd, mida oli viidatud 27 621 korda ehk 2,26 viidet iga töö kohta. Tabeli viimases tulbas on Läti, kelle humanitaarid avaldasid kolme andmebaasi peale kokku 1980 tööd, mida viidati 254 korda (0,13 töö kohta).

Isegi selle pildi põhjal ei ole Eesti humanitaaria olukord üldse paha. Naabritest lätlastest ja leedulastest oleme natuke paremad, Rootsi, Islandi ja Soome tasemele jõudmiseks tuleks veel natuke pingutada. Seega ei erine humanitaaria muust Eesti teadusest, mis on vähemalt heal maailma keskmisel tasemel.

Ainult rumal usub arve pimesi. Sageli sarnaneb bibliomeetria vorstitegemisega: parem on, kui sa ei tea, mis seal sees on. Näiteks on kohe selge, et Venemaa ei ole ära kasutanud oma suuruse eeliseid, mis tuleneb ainuüksi sellest, et WoS jälgib sadu venekeelseid ajakirju ja raamatuid. Samuti pole välistatud, et mõnikord õnnestub ennast ehtida võõraste sulgedega. Näiteks Eesti (nagu ka paljude teiste riikide) humanitaaride kõige viidatum töö käsitleb Gröönimaal 4000 aastat tagasi surnud inimese genoomi.2 Selle töö, mida on viidatud juba 220 korda, autorite seas on Mait ja Ene Metspalu, Toomas Kivisild ja Richard Villems. See töö geneetikast sattus humanitaaria alla põhjusel, et teaduse universaalajakirjade Nature ja Science’i artiklid jagatakse valdkondadesse selle järgi, kus kõige suurem huvi nende vastu ilmsiks tuleb. Nii ilmselt pakub 4000 aasta vanune põrm eelkõige huvi ajaloolastele, arheoloogidele, etnograafidele, lingvistidele ja teistele humanitaaridele. Kes saab seda neile ette heita?

Publikatsioonid ja viited

Aasta

Kõik riigid

Rootsi

Island

Soome

Eesti

Venemaa

Leedu

Läti

2004

127 787

452

90

329

46

347

25

14

2005

151 053

686

85

414

47

567

96

28

2006

165 597

790

80

460

74

364

201

49

2007

181 402

924

74

621

98

481

304

123

2008

204 843

1 060

65

814

126

458

322

140

2009

225 854

1 135

59

802

170

675

374

171

2010

211 311

1 284

58

866

238

683

297

161

2011

223 103

1 460

45

902

220

622

332

392

2012

209 615

1 549

33

990

266

958

289

430

2013

209 951

1 528

27

936

210

849

288

280

2014

178 076

1 350

26

930

267

921

262

120

2004–2014

2 088 592

12 218

642

8 064

1 762

6 925

2 790

1 908

Viiteid

?

27 621

1 295

14 416

1 709

4 566

1 129

254

Viited/

publ.

?

2,26

2,02

1,79

0,97

0,66

0,40

0,13

1 http://arvamus.postimees.ee/974950/juri-allik-humanitaaride-halin-ja-raev

2 Rasmussen, M., Li, Y. R., Lindgreen, S., Pedersen, J. S., Albrechtsen, A., Moltke, I., …, Willerslev, E. (2010). Ancient human genome sequence of an extinct Palaeo-Eskimo. Nature, 463(7282), 757–762. doi: 10.1038/nature08835.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming