Hiina pärimus III – Yangzi ja privaatsus

MARGUS OTT

Hiina pärimuse eelmises jaos jutuks olnud moistid aitasid emantsipeerida inimest tema vahetust ühiskondlikust kontekstist ning edendada meritokraatiat, ühiskondlikku mobiilsust, empaatia laiendamist kogu inimkonnale jne. Yangistid seevastu aitasid emantsipeerida inimest ülepea sellest avaliku elu kontekstist ning välja tuua privaatsfääri tähtsuse.

Yang Zhu 楊朱 (traditsiooniliselt 440–360 eKr, täpsed eluaastad teadmata) oli omal ajal nähtavasti väga mõjukas mõtleja, hiljem jutuks tulev Mengzi (372–289 eKr) ütleb, et „Yang Zhu ja Mo Di sõnad täidavad taevaalust“ (楊朱、墨翟之言盈天下 MZ 3B 9). Paraku ei kristalliseerunud tema nime ümber sellist teost nagu Konfutsiuse, Mozi, Mengzi jt ümber, nii et enam-vähem tõsikindlalt saab talle omistada ainult mõned üksikud väited või ideed.1 Kuid tema mõju nii järgijatele kui ka vastuväitjatele ulatub paljudesse tekstidesse („Zhuangzi“, „Lüshi Chunqiu“, „Huainanzi“, „Liezi“; „Mengzi“).

Yangzi poleemika Moziga keskendub pealtnäha veidral kombel ihukarvade ümber:

„Õpetaja Yang valis endale-olemise; kui ta võinuks ühe karva eemaldamisega maailmale kasu tuua, poleks ta seda teinud. Mozi edendas üleüldist armastust; kui ta oleks enda üleni paljaks kitkumisega saanud maailmale kasu tuua, oleks ta seda teinud.“ (楊子取為我,拔一毛而利天下,不為也。墨子兼愛,摩頂放踵利天下,為之。Mengzi 7A26).

Selle loo taustaks on moistide pühakuks olnud müütiline figuur muistne valitseja Yu Suur, kes olevat üleujutust leevendades ühiskonna hüvanguks niimoodi rühmanud, et tal polnud aastaid mahti naise-lapse juurde koju põigata, ning tööd rügades kulutanud ta reitelt ihukarvad ära ja jäänud lombakaks. Mengzi on Yangzi suhtes vaenulik autor, nii et meile võib tunduda pentsik, miks peaks keegi keelduma mõne ihukarva loovutamisest, oletades, et sellest võiks inimkonnale kasu olla. Päritolult hilisest, kuid kohati vana materjali sisaldavast tekstist „Liezi“ (III–IV saj pKr, lõik 7.11) me võime aimu saada, mida Yang Zhu võis ihukarva mitteloovutamise all tegelikult silmas pidada:

Õpetaja Lind küsis Yang Zhult: „Kui oma ihult üht karva eemaldades sa saaksid aidata kogu maailma, siis ega sa seda vist ei teeks?“ Yangzi vastas: „Maailma ei aitaks üksainus karv.“ Lind edasi: „Aga oletades, et aitab, kas sa teeksid?“ Yang Zhu ei vastanud. Õpetaja Lind läks välja ja rääkis sellest Meng Sunyangile. Meng Sunyang ütles: „Sa ei mõistnud õpetaja meelt. Ma seletan. Oletades, et oma nahale ja lihale haiget tegemise eest sa saaksid hunniku raha, kas sa laseksid seda teha?“ „Laseksin.“ „Aga oletades, et oma jäseme maharaiumise eest sa saaksid omale riigi, kas laseksid seda teha?“ Õpetaja Lind jäi selle peale vait. „Üks karv ei loe nii palju kui nahk ja liha ning nahk ja liha nii palju kui jäse. Aga kui sa võtad palju karvu, siis on see sama hea kui nahk ja liha, ning kui sa võtad palju nahka ja liha, siis on see hea palju kui jäse. Üks karv on keha paljude osade seas üks asi, kuidas saab seda kerglaselt võtta?“

禽子問楊朱曰:“去子體之一毛,以濟一世,不汝為之乎?”楊子曰:“世因非一毛之所濟。”禽子曰:“假濟,為之乎?”楊子弗應。禽子出,語孟孫陽。孟孫陽 曰:“子不達夫子之心,吾請言之。有侵苦肌膚獲萬金者,若為之夫?”曰:“為之。”孟孫陽曰:“有斷若一節得一國。子為之乎?”禽子默然有間。孟孫陽曰: “一毛微于肌膚,肌膚微于一節,省矣。然則積一毛以成肌膚,積肌膚以成一節。一毛固一體萬分中之一物,奈何輕之乎?”

Sellega toob Yangzi välja kogu elu eelduse, milleks on meie keha ise. Keha aga ei olnud hiinlastele mitte niisama kaduv asi või hinge vangikong, vaid esivanematelt pärandatud kallis kingitus, mida tuleb hoolega hoida (ning järglasi saades edasi pärandada). Suur tänamatus oli tervelt saadud keha vigastada lasta või ennaegselt surma saada. Hiina sõdivate riikide ajastul (476–221 eKr) aga sõja­pidamine järjest intensiivistus, ühiskondlik ja majanduslik elu ratsionaliseerus ja elavnes, nii et kõige selle keskel oli väga kerge jääda ilma elust või mõnest ihuliikmest (karistusena).

Kuigi hiina pärimuses pääses maksvusele Yangzi vastaste hinnang talle kui egoistile, siis algselt tähendas see ilmselt vahendite ja eesmärkide õiget hindamist: ametipost on selleks, et hästi elada, aga kui sa selle tagajärjel kaotad elu või tervise, siis kas pole see sama hea, kui ohverdada keha, et saada kuube, või lasta omal pea maha raiuda, et saada mütsi?

Avaliku elu rähklemise asemel soovitab Yangzi hoida ennast/keha (shen ), elu (sheng ), loomust (xing ), tõelist (zhen ) ning mitte kinni jääda asjadesse. Need said olulisteks teemadeks taoismis ning neid arendati mitmel moel edasi: mõni ammutas siit õigustust eraklusele, mõni enesearendamise tehnikatele (mõtlus, hingamis- ja liikumistehnikad, sisemine alkeemia), mõni anarhilistele kogukondadele võserikus,2 mõni (uustaoistid, „Liezi“) hedonismile, mõni (eeskätt Zhuangzi) ülepea vallalisusele nii välisest kui ka sisemisest.

Kuigi „keha“ ehk „ise“3 ei olnud Yang­zile nahaga piirduv autonoomne subjekt, nii et individualistiks pole teda ilmselt õige nimetada, aitas ta emantsipeerida inimest avaliku elu nõudmistest, mis muutusid Hiina riikluse arenedes järjest pealetükkivamaks. Lõppkokkuvõttes on keha meie elu ja kogemuse lähtepunkt, mida ei ole mõtet võimu, raha ja kuulsuse pärast kergekäeliselt ära kulutada.

1 John Emerson loetleb nelja, vt tema „Yang Chu’s Discovery of the Body“, Philosophy East and West, 1996 (46/4), lk 533.

2 Praegugi räägitakse, et senine kapitalistlik tsivi­li­satsioon paratamatult kukub varsti kokku ning tuleks kolida maale ja endale eluks vajalik ise kasvatada. Hiina „primitivistlikud“ tekstid (mida leidub nii „Laozis“ kui „Zhuangzis“) võiksid neile teejuhiks olla. Kronoloogiliselt võis sääraseid asunduskogukondi olla ka enne Yang Zhud.

3 See on hiina keeles sama sõna ja vastav kirjamärkolevat algselt tähendanud rasedat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar