Hiina pärimus I – Konfutsiuse eneseharimine

MARGUS OTT

Alljärgnev kirjutis on esimene „Hiina pärimuse“ sarjas, mis käsitleb Hiina filosoofiapärimust. Filosoofia on Lääne akadeemiates (aga tegelikult ka mujal) jäänud lõviosas europotsentristlikuks, teiste pärimuste lõimimine on jäänud aeglasemaks kui teistes valdkondades, nt kirjanduses, muusikas, kunstis. Ometi nõuab üleilmastumine vältimatult ka inklusiivsemat filosoofilist mõtlemist.* Selle edendamiseks ongi mõeldud käesoleva sarja kirjutised, kus ma käsitlen Hiina mõtlejaid ja tekste aguaegadest kuni loodetavasti tänapäevani välja. Igaühest valin välja paar aspekti, mis võiksid meile huvi pakkuda.

Hiina esimeseks filosoofiks – ehkki filosoofiks sai ta takkajärgi, nagu me sarja teises artiklis näeme – võib pidada Konfutsiust (Kongzi 孔子, traditsioonilised eluaastad 551-479 eKr), kelle mõtlemise kohta on kõige parem allikas „Vesteid ja vestlusi“, mis on Linnart Mälli tõlkes eesti keeles olemas ja kust on võetud ka siinsed tsitaadid.

Konfutsius pidas ennast traditsionalistiks, kes „soojendab üles muistse / ometi mõistab uut“ (2.11), aga seda tehes tegi ta mitmeid põhjapanevaid uuendusi. Ta püüdis „üles soojendada“ vanu rituaale, aga sellega ta muutis rituaalid millekski palju enamaks, kui lihtsalt ühiskondlik kombetäitmine. Esmajoones sai see isikliku enesearendamise vahendiks. Rituaalid hõlmasid kehalisi toiminguid, tantsu, muusikat, laulu. Konfutsiuse ümber kogunenud seltskonna üks põhiline tegevus oli rituaalsete toimingute harjutamine ja vanade tekstide uurimine. Konfutsius aga ei lakanud kordamast, et selle eesmärgiks pole liigutuste väline vorm ja peastteatud tekstid, vaid enese õilistamine nende tegevuste kaudu, meelelaad soorituse juures (siirus, tõsidus) ning viimases järgus saavutatav vabadus, kus enam ei pea mõtlema reeglitele, normidele, vaid kus käitumine ja kõnelemine tulevad spontaanselt, iseenesest, kergelt, graatsiliselt: „olin viieteistkümnene / ihkasin õppida / olin kolmekümnene / püsisin jalul / olin neljakümnene / ei eksinud / olin viiekümnene / mõistsin taevatahet / olin kuuekümnene / hoidsin kõrvad lahti / olin seitsmekümnene / järgisin südamesoovi / ei rikkunud tava” (2.5). Konfutsiaanlikus pärimuses oli õppimine algusest peale väga tähtis, aga selle eesmärgiks oli rõõm, vabanemine. Rituaal pole pelgalt ühiskondlik ega religioosne toiming, vaid enesearendamise abinõu.

Ilmselt suuresti rituaalse tausta tõttu on konfutsiaanlik tunnetusekäsitlus tugeva kehastunud alusega. Õppimise, harjutuse, kogemuse, teadmise eesmärgiks pole mitte sõnastada üldisi, universaalseid reegleid, seaduspärasid, vaid olla suuteline käituma ja kõnelema igas olukorras adekvaatselt, kohaselt. „Kohasus“ (yi ) oligi üks Konfutsiuse põhimõisteid. „Kas minul on teadmine / minul ei ole teadmist / tavaline mees küsib minult / olen tühi tühi / uurin asja siit ja sealt / lõpuks oskan vastata“ (9.8). Tunnetuse eesmärgiks on saavutada selline „tühjus“, s.t maksimaalne tundlikkus ümbruse suhtes ja reageerimisvõime antud kontekstis. Konfutsius teeb end tühjaks, kuulab, mis teine räägib, kuulates hakkab mõistma olukorra jõujooni ning nende pinnalt annab kohase vastuse.

Seda nõuab Konfutsius ka oma õpilastelt: „Ma ei õpeta tuimasid / ma ei avane kinnistele / nurga põhjal saa aru ruudust / rohkem ma ei seleta“ (7.8). Õpiprotsess ei seisne selles, et omandada matemaatilised ja geomeetrilised tõed (mis olid Platoni akadeemias alushariduseks), et selle läbi vaimu treenida, nii et see saab võimeliseks rakenduma ka mujale, vaid selles, et olla võimeline eksplitseerima implitseeritut, arendada mõte välja, olla mõtlemises aktiivne.

Seniöeldu on väga erinev Kreeka kontekstist. Kreeka filosoofia oli algusest peale tihedasti seotud teaduse ja tehnikaga, s.t eeskätt elutu loodusega, ning tunnetuse eesmärgiks oli sõnastada üldisi seadusi, valemeid, nii nagu see käib astronoomias või matemaatikas. Eesmärk oli just nimelt kõrvaldada kontekstuaalsed varieeruvused. Matemaatika ja geomeetria olid siin ühed parimad tööriistad (1 on 1 nii päeval kui öösel, nii mehe kui naise jaoks jne). See on ajendanud „kehatu“ tunnetuse ideaali, kus teadmise jaoks tuleb kõrvaldada kehast sõltuvad mõjutused (nt tunded) ja varieeruvused (meelte puhul tuleb leida „ühismeel“, common sense). Lisaks oli Kreeka filosoofia varakult (Xenophanes, Herakleitos) kriitiline religiooni suhtes, nii et religioonile vastandumist on vahel koguni peetud hädavajalikuks teguriks filosoofia tekkel. Hiina kaudu me aga näeme, et see ei pea niimoodi olema, s.t kriitika ei pea selekteerima religiooni. Hiinas domineeris esivanematekultus. Oleks kas võrdlemisi ebaoluline seda kritiseerima hakata või ka vastuoluline (kuidas ma saan esivanematele mitte tänulik olla, kuivõrd mina tükkis täiega, olgu tänuliku või tänamatuna, olen olemas tänu nendele). Pealegi oli see detsentraliseeritud, iga suguvõsa pidas oma rituaale ise. Olid ritualistidest abimehed, aga mitte eraldi preestriklassi.

Rituaalsete eesmärkide interioriseerimisega käis kaasas ka eetiline interioriseerimine. Konfutsius võttis sõnad aadliku (junzi 君子) ja lihtinimese (xiaoren 小人) kohta ning andis neile täiesti uue tähenduse. Need ei sõltu enam ühiskondlikust positsioonist, vaid isiku sisemisest väärtusest ja väärikusest. Üks tähtis tegur selle juures on „kuldreegel“: „mida ei taha enesele / seda ära tee teistele” (15.24). See tähendab eksplitsiitset teise teadvuse „enda sisse“ võtmist ehk kantilikes terminites ei tohi teist kohelda üksnes vahendina oma eesmärkide teenistuses, vaid eesmärgina iseeneses ehk husserlilikult öeldes omaenese teadvuselu lähtekohana. Sellel tugineb võib-olla kõige olulisem Konfutsiuse mõiste „inimlikkus“ (ren ). Vastav hiina märk sisaldab endas kaht osa „inimene“ ja „kaks“. Inimlikkus avaldub seega suhetes ning arendab inimelu taandamatut relatsioonilisust (Hiinas käsitati seda traditsiooniliselt „viie suhte“ kaudu: valitseja-alam, isa-poeg, mees-naine, vanem vend-noorem vend, sõbrad). See suhe teisega ja tagasiside temalt toob tunnetusse veelgi suuremat mittelineaarsust ja ennustamatust, nii et selle kohta saab veelgi vähem anda universaalseid reegleid.

Kui me ütleme, et konfutsiaanlik tunnetuse ja eetikakäsitlus on kehastunud ja kontekstuaalne, siis kas ei tähenda see, et konfutsiaanid on mõistetud vaikimisse? Kuna kõik sõltub kontekstist ja olukorrast, siis justkui ei saaks millegi kohta midagi öelda. On tõsi, et Konfutsius ja tema järel suur osa Hiina pärimusest on keele ja sõnade suhtes kohati kaunis umbusklik, kuid see ei tähenda mitte vaikimist, vaid lihtsalt teistmoodi rääkimist ning filosoofilises plaanis teistsuguseid liigendusi. Ei ole liigendused: teooria-praktika, ideaalne-reaalne, mõistuslik-meeleline jne, vaid on liigendused inimlikkus, kohasus, „kontseptuaalsed persoonid“ nagu õilis ja väike inimene jne. Nõnda nagu tänapäeval on Läänes tugev kehastumuspõhine uurimissuund mitmes erinevas teadusharus, samamoodi ka Hiina vanaaja kehastumusfilosoofia on täiesti olemas ja sageli isegi väga jutukas.

Kuigi hilisematel aegadel kerkis esile mitmesuguseid konfutsiaanluse vastustajaid, siis mitmed olulised jõujooned (nt kontekstuaalne ja kehastunud tunnetus) jäid kehtima. Kultuuriliselt tundlikul ajal sisseküntud vaod võivad määrata inimeste elu ja enesemõistmist mitmeks tuhandeks aastaks. Lääs elab Parmenidese ja Platoni vaos, hiinlased Konfutsiuse vaos. Või kriitilisema kujundiga öeldes, me oleme nagu konnad kaevus, kes näevad üleval väikest sõõri taevast ja arvavad, et see ongi kogu taevalaotus. Ega kaks sõõrigi pole iseenesest etem, kui me ei küündi üleva kõneni.

* Selle kohta olen varem kirjutanud artiklis „Maailmafilosoofia poole“ (Sirp, 8. IV 2016). Vt ka nt Garfieldi ja van Nordeni artilit „If Philosophy Won’t Diversify, Let’s Call It What It Really Is“ (New York Times, 11. V 2016).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar