Hämaruse rahvad – Tsilma jõe suudme rahva passioon

ART LEETE

Novgorodlased asutasid Tsilma jõe suudmesse küla Ivan Julma ajal 1542. aastal. Usttsilmalaste peamised tegevusalad on traditsiooniliselt olnud jaht ja kalapüük, vähem parvetamine, põllumajandus ja loomakasvatus (sealhulgas põhjapõdrakasvatus). Samuti on Tsilma jõel ammusest ajast hästi arenenud hobusekasvatus. Kohalik usttsilma tõug on väga vastupidav ja visa. Suviti käisid mehed merel kalastamas, Novaja Zemlja rannikuni välja (Ust-Tsilma asub Põhja-Jäämere rannikust Petšora jõge pidi rohkem kui 300 versta lõunas).

Usttsilmalased kuuluvad pomoori preestrita vanausuliste sekka. XVII–XVIII sajandil kasvaski regiooni elanike arv riigi tagakiusamise eest põgenevate vanausuliste arvel. Ust-Tsilmast kujunes Petšora piirkonna vanausuliste keskus. Vanausulise maailmavaate levikuga hakkasid usttsilmalased selgemalt eristuma naabritest neenetsitest ja izvakomidest, mis aitas kaasa erilise etnilise ja regionaalse identiteedi kinnistumisele.

Vihane külalislahkus

Matias Aleksanteri Castrén kurdab 1840. aastatel usttsilmalaste käreda oleku üle, pidades neid kõige kurjemateks inimesteks Põhja-Venemaal. Castrén esitab pika kirjelduse sellest, kuidas Ust-Tsilma rahvas teda kahtlustab ja kardab:

„Nad arvasid, et ma olen nõid, süütaja, kaevude ja jõgede mürgitaja, et ma olen kurjade vaimudega sina peal ning sooritasin nende abil Ust-Tsilmas hirmutegusid. Näiteks, väidetavalt rookisin ma lume laiali ja kutsusin sellega esile maa-aluse kõmina, millega kaasnes mitu päeva kestnud müristamine ja äike. Seejärel avanes maa ja sügavustest tuli välja sarviline koletis. Paljud kinnitasid, et nägid teda pilvedeni tõusmas, seejärel laskumas ja kohutava mürinaga Petšorasse sukeldumas.“

Hirm ei halvanud usttsilmalasi, vaid motiveeris neid aktiivsetele vastumeetmetele. Castrén sai omal nahal tunda, mida tähendab Ust-Tsilma rahva tulihingelisuse ohvriks langemine. Castrénil soovitati tänavale mitte minna ning sulgeda uksed ja aknad. Sellest hoolimata astus Castrén siiski ühel päeval tarest välja. Kohale tormas kari usttsilmalasi, kes „piiras mind otsemaid metsiku kisa saatel sisse. Neid oli 25 inimest, teiste seas mõned naisterahvad. Nad haarasid mind kätest ja umbkasukast ning hakkasid igas suunas rebima.“

Castrén röögatas, mille peale pages rahvas lähedal asuvatesse taredesse. Castréni elupaika valvati aga ööpäev läbi. Kaevude mürgitamise ja põldude äranõidumise kõrval arvati, et Castrén võõpab „taresid ainega, mis süttib päikesekiirtes. Seega otsustasid nad enne otsustavate tegude juurde asumist veenduda, et ma tõesti kõike seda teen“. Järgmisel hommikul kohtas Castrén Petšora kaldal mitmesajalist karjuvat inimhulka. Fennougristika klassik otsustas lõpetada oma noore eluga mängimise ja põgenes hobustega saja versta kaugusele izvalaste juurde, kes talle sellelt taustalt ülisõbralikud tundusid (kuigi Castréni ohjeldamatu nõidumishimu oli neilgi pinnuks silmas).

Sergei Maksimov kirjutab 1859. aastal, et võõraga usttsilmalased samast tassist teed ei joo, kõrtsiski käiakse oma kruusiga. Nagu rännumees isikliku kogemuse põhjal tuvastas, vihkasid ka Ust-Tsilma koerad võõraid kirglikult. Loomulikult kirjutati seegi vanausuliste kiusu arvele. Maksimov pole rahul isegi siis, kui majaperemees püüab külalislahke olla. Peterburi teadusemees halab, et tare köeti külalisele talumatult kuumaks, et kedagi kitsiduses ei süüdistataks.

Usttsilmalased olid tsaariajal üks eriti halvasti mõistetud rahvas. Sellisele tunnetuslikule ebakõlale aitasid nad ise oma kuuma elukäsitlusega muidugi jõudsalt kaasa.

Uus ja vana

Tsilma jõe suudme omade kirelõõm ei ilmne ainult võõrastega kokku puutudes. Ka oma elu asjadesse suhtuvad nad läbisegi jää ja tulega. Nagu kirjutab Maksimov, pidasid usttsilmalased näiteks talveperioodil akent moodsaks ravimiks prussakate vastu, levinum tarakanidevastane vahend oli aga majade mahapõletamine. Nii on Ust-Tsilmas kõigega, leiget suhtumist seal ei esine.

Sergei Martõnov meenutab XX sajandi alguses, kuidas 1890. aastatel levis usttsilmalaste seas katkuna värske moeröögatus: „Umbes kümme aastat tagasi muretses üks Ust-Tsilma naine endale suured kummist kalossid. Need läksid moodi ja nüüd kannavad kõik neid isegi kuiva ilmaga läikivate pidulike jalatsitena, pannes kalossid otse sukkade peale. See mood on levinud üle kogu Petšora jõe ja iga moenarr kannab pidupäevadel kindlasti läikivaid kalosse. Naised armastavad põimida oma riiete õmbluste vahele värvilisi riideribasid ja teisi kaunistusi, aga pidude ajal vene külades, näiteks Ust-Tsilmas, pannakse selga vanaaegsed brokaadist rõivad, mis on ääristatud soobli- ja muude kalliste karusnahkadega, pähe pannakse kokošnik, kaela riputatakse massiliselt iidseid kette ja riste. Ühe sõnaga – välja tuleb vanaaegse vene bojaaritari kostüüm, millist nüüdsel ajal kuskil vene külas ei leidu ja millega pole kooskõlas jalgatõmmatud kummist kalossid.“

Ust-Tsilma omade kirg on seega võimas ja kaksipidine ka moehulluses, nad on korraga ennastunustavalt moodsad ja tulihingeliselt vanamoelised. Kui siia kõrvale panna nende ülepingutused võõraviha ja külalislahkuse või prussakatega võitlemise rindel, näeme, et vasturääkivus on uststsilmalastele vajalik nagu õhk.

Segane eristatus

1922. aastal moodustatud Komi autonoomse oblasti piiridesse Ust-Tsilma ei kuulunud, need alad liideti Komimaaga 1929. aastal, et oleks seltsis segasem. Tegu on Komi vabariigi ainsa etnilise algupära poolest mitte-komi rajooniga. Omal ajal muutis usttsilmalaste ühinemine Komi autonoomse oblasti etniliselt mitmekesisemaks ning tollased diskussioonid sürja- ja permikomide territoriaalse ühinemise ja komide keelelis-kultuuriliste õiguste teemal antinoomilisemaks.

See üsna värske ajalooline areng on andnud aluse selleks, et Tsilma jõe suudme omad on saanud mingi ametlikult ebamäärase etnilise staatuse. Usttsilmalased kuuluvad pomooride hulka, nagu neid on liigitatud 2010. aasta rahvaloenduse ametlikus nimekirjas. Usttsilmalased on seal ära märgitud, ehkki mitte arvuliselt eristatud. Komi vabariigi territooriumil loeti tollal kokku 25 pomoori. Aga kui lähtuda praegusest Ust-Tsilma rajooni rahvaarvust, võime öelda, et usttsilmalaste koguarv on umbes 10 000.

Ilma spetsiifiliste etniliste püüdlusteta on usttsilmalastel mingi segane kolmanda järgu eristaatus (pomoorid kuuluvad ametlikult venelaste hulka ja usttsilmalastel on siis ametnike arust veel ka justkui mingi eristamist vajav omapära vari). Kogu Tsilma jõe suudme rahva eksistents on seega puhas ambivalentsuse manifestatsioon.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming