Hämaruse rahvad – Katskaride omapära meeleshoidmine

Internet teeb katskarid nähtavaks ja pole teada, kas kõik see katskaripärane on äsja leiutatud, nagu skeptikutele meeldiks, või ürgne, nagu nad ise väidavad.

ART LEETE

Moskva lähistel Jaroslavli oblastis, 57 kilomeetrit pika Kadka jõe ääres elavad katskarid, kes peavad venelasi välismaalasteks. 40 kilomeetri kaugusel asuva välismaaga, mida kutsutakse „vallataguseks“, ühendab neid mugav asfalttee. Katskarisid on poolteist tuhat ja nad jagunevad mõnekümne küla vahel. Kirjalikes allikates mainitakse Kadka valda esmakordselt 1461. aastal ning vähemalt nii kaugele võime tõmmata katskari rahva ajaloo stardijoone. Arhiiviallikate põhjal õigeks tunnistatud muistendite kaudu kannavad nad meeles oma esivanemaid kümme põlve tagasi, XVII sajandisse. Seega mäletavad nad kaugemale, kui keegi päriselt põlvnemist meeles pidada suudab. Venelased räägivad „seitsmendast veest“, mis tähendab, et seitsmendast põlvkonnast alates ei tea keegi tegelikult oma tõelisi esivanemaid peast. Või vähemalt läheb midagi sassi ja hakatakse tegema müütilisi hüppeid ürgse esialguse poole, kust kõik pärinevad. Aga see pole meie, tõelise mäletamise unustanute asi, et kellelegi selles osas ettekirjutusi teha. Olgugi et katskarideks hakkasid nad end nimetama alles 1990. aastate alguses.

Erinevus

Katskarid peavad end võrreldes venelastega suuremateks kodukandi patriootideks, koduhoidvateks, minevikku tallel hoidvateks ja sõna ilusse kiindunuteks. Oma vaadet maailmale peetakse sügavalt mütoloogiliseks ja oma keelt imepäraseks. Katskarid räägivad keelt, milles lisaks foneetilistele iseärasustele on 2000 omapärast sõna, mida ei leidu vene keeles. Katskarit õpetati kohalikes koolides 2011. aastani. Seejärel keelati kohaliku keele õpe riikliku haridusreformi tuulehoogudes, sest katskari keel ei vasta ametlikule haridusstandardile. Samal ajal hakati ka sulgema katskari koole.

Lisaks keelepoliitiliste raskustega võitlemisele ajavad katskarid ka kultuuripärandiäri, olles 2000. aastal asutanud saja-aastases tares etnograafiamuuseumi ning kujundanud aastate jooksul 186 elanikuga Martõnovo külla elava vabaõhumuuseumi. Muuseumis on kõik päris, ka koduloomad eesotsas Šurka-nimelise oinaga. Piirkonda külastab 20 000 turisti aastas ja see arv on kasvamas. Külastajatele korraldatakse mitmetunniseid katskari põliskultuurikümblusi. Võib toita ja silitada koduloomi, valmistada härjapõiest kõristi (gromotuhha) või maitsta traditsioonilisi toite, näiteks kapsasuppi.

Muuseum pakub kogu külale äraelamisvõimalust. Katskarid on rahaasjades suured huvilised. Turismiteenuste hinnakiri on pikk ja lai. Programm „Pobahhorim po-katskie“ („Räägime katskari keelt“) maksab täiskasvanutele 335 rubla, lastele 305 rubla, katskari kultuuri aineline viktoriin 500 rubla, katskari keele tund 2700 rubla, Kadka rahvateatri etendus 1500 rubla (firmadele 2500), välismaailma ekskursantidele vastuminek 1200 rubla, näitusekülastus 10 rubla (15 senti), kapsasupp 45 rubla jne, jne … Keegi peale katskaride endi ei suuda seda hüpliku loogikaga nimekirja niikuinii meeles pidada. Aga pole ka vajadust. Lõputuna näiva hinnakirja lõpus on märge, et kõik muutub ning atraktsioonide tegelikud hinnad tuleb täpsustada tellimuse esitamisel.

Üks soome-ugri sõna

Seitseteist korda on peetud Kadka koduloolugemisi, s.t konverentsi kohaliku elu teadusliku uurimise edendamiseks. Aastaid on välja antud ajalehte ning hiljem ajakirja Katskari Leetopiss. Ajakirjas õpetab kodulooteadlik Martõnovo elanik Sergei Temnjatkin huvilisi rääkima katskari keelt, sest see on katskaride kultuuri allikas ning vundament, nagu autor ajakirja veergudel kuulutab. Kohalikule keelele peab Temnjatkin iseloomulikuks nn jootamist ehk ё-tähe rõhutamata hääldamist. Väidetavalt on katskarid selle nipi omandanud iidsel ajal nende naabruses elanud soomeugrilastelt. Temnjatkin võrdleb oma keelelisi tähelepanekuid ajaloolise keeleteaduse andmetega ning leiab, et katskari keel on vene keelest irdunud juba aastatuhandete eest. Sotsiolingvistiline teooria on kooskõlas Temnjatkini uuringutega, näidates, et häälduse küsimused on kõnelejatele tihtipeale tõestuseks oma keele arhailisest eripärast.

Temnjatkin peab katskarisid merjalaste järeltulijateks, kes alates X sajandist hakkasid venelastega koos elama ning ajapikku on kaks rahvast Kadka jõe kallastel ühte sulanud. Katskari keeles on ka alles üks vana merja sõnatüvi. See soome-ugri hõng peitub sõnas maskalit’, mis tulenevat merjakeelsest matkoma sõnast ja tähendab mingi tee läbimist, matkamist või liikumist, nagu eesti keele valdajadki aimata võivad. Seda soome-ugri salasõna hoiavad katskarid nagu silmatera.

Iseseisvus

Katskarid käsitlevad end mõnevõrra iseseisva rahvana, millest annab märku nende veebilehe (http://www.katskari.com/) pealkiri „Katskari rahvuslik-kultuuriline autonoomia“. Samast leiab ka katskari vapi, millel on päikese, mida katskarid kutsuvad Suureks Lehmaks, taustal kujutatud taprit ja kirvest (risti asetatuna kaitsevad halva silma eest) ning õigeusu risti. Katskarid nimetavad ka ainult Suurt Lehma eraldi oma vapiks ehk kohalikus keeles pokonnitsa’ks. Samuti on käibel katskari hümn. Seega on olemas kaks poliitilise sõltumatuse atribuuti.

Katskarid mäletavad rohkem kui keegi teine ümberkaudu oma esivanemaid, keelt ja kultuuripärandit. Mäletamise sügavust naudivad nad tänapäevasele inimeselegi mõistetaval viisil –finantsiliselt. Mäluäri näib minevat päris hästi, kuigi seda on raske lõplikult järeldada katskari loomemajanduse hinnapoliitika mõningase hämaruse tõttu.

Kui kõik teadaolev kiretult kokku võtta, paistab katskaride ja venelaste vahel olevat justkui ainult süütu kultuuriline erinevus, kui see kahtlane soome-ugri sõna kõrvale jätta. Ent riigi sekkumine püüab tühistada sedagi, olles kaotanud kohalikest koolidest katskari keele tunnid. Ka vene vikipeedia on katskaride suhtes karvane, tembeldades nende etnilise omapära 1990. aastatel kunstlikult looduks. Internet teeb katskarid nähtavaks ja pole teada, kas kõik see katskaripärane on äsja leiutatud, nagu skeptikutele meeldiks, või ürgne, nagu nad ise väidavad. Igatahes näitab asjade seis, et isegi vähese isemoodi olemise manifestatsioonid hoiavad seal Moskva lähistel alal pidevat paanikat.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming