Hämaruse rahvad – Kasakate kolm kuju

Kasakad on etnostevaheline etnos, rahvas, kes on põimunud läbi teiste rahvaste.

ART LEETE

Kasakaid mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1444. aastal. Nad kujunesid Vene ja Leedu piirialadele elama asunud vabade talupoegade poolsõjaväelistest kogukondadest, kelle kohustuseks oli kaitsta riigipiiri.¹ XVIII sajandi alguses vallutas Peeter I Doni kasakate alad ja sestsaati seostuvad kasakad eeskätt Venemaaga. 1835. aastal tõsteti kasakad seisusse. 1918. aastal asutati Doni kasakavabariik, tehti koostööd valgetega, mis tõi pärast kasakavabariigi likvideerimist 1920. aastal kaasa enamlaste režiimi repressioonid. Lenin ja Trotski käskisid kasakad klassivaenlastena hävitada. Nõukogude võimu esimestel aastakümnetel emigreerus riikliku hävitustöö tõttu pool miljonit kasakat.

1897. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt oli kasakaid peaaegu kolm miljonit. Enne Esimest maailmasõda oli nende arv tõusnud nelja kuni kuue miljonini. 2010. aasta rahvaloenduse järgi oli kasakaid 67 573 (oletatavalt põhiliselt vanade kasakate järeltulijad, kelle tegelikku arvu on hinnatud 130 000le, eeldades, et paljud vaikivad oma päritolu maha). Ametlikus kasakate registris on praeguseks aga pool miljonit inimest. Mingisuguste kasakate esindajad kõnelevad ka arvust kuni seitse miljonit.² Mida see tähendab, on raske öelda. Seega on vaja arutada, millised kasakad tänapäeval olemas on.

Ehtsad kasakad

XV sajandi lõpul oli kasakate põhiliseks elatusallikaks jahipidamine. Seejärel, kuni XVIII sajandi lõpuni, olid kasakad poolrändlevad karjakasvatajad, hiljem hakati rohkem tegelema maaharimisega. Seni hoidis kasakaid põlluharimisest kartus pärisorjuse ees. Mõned autorid väidavad, et kasakate kujunemise sajanditel ei väärtustatud pereelu üleliia ja kogukondade juurdekasv toimus paljuski uute liikmete vastuvõtmise kaudu, mis soosis etnilist kirevust. Perekondlike sidemete põlgamine polnud varajastele kasakatele ilmselt siiski nii iseloomulik kui väidetakse, ent mingi tõetera võib siin ka olla. Põlluharimise levik tõi kaasa suurperede tekke ja XX sajandi alguseks elas koos mitu lähedast tuumperekonda, kokku 20–30 inimest.³

Suurem osa kasakatest olid õigeusklikud, ent olid olemas ka moslemitest (tatarlased, baškiirid, tšetšeenid) ja budistidest (kalmõkid, burjaadid) kasakad.⁴ Päritolult oli kasakate seas ka endisi araablasi, tšerkesse, poolakaid, leedulasi, ungarlasi ja teab keda veel.

Kasakad olid tsaariajal isiklikult vabad talupojad, kes elasid kindlustatud külades – staniitsades, mis olid ka kasaka­vägede struktuuri aluseks. Selliste kasakaasulate levik toimus intensiivselt XVIII–XIX sajandil seoses piirikaitseliinide kujundamisega. Tollal kehtis kasakatele sõjaväeline distsipliin.

1980ndate lõpus algas kasakate taasärkamisliikumine. Kasakad soovivad tagasi saada oma endisi asualasid ja ilmutavad kohati ka huvi taasiseseisvumise vastu. Tänapäeval peab osa kasakaid end rahvusvähemuseks, arutatakse ka eraldi rahva staatust. Osa kasakaid ja teadlasedki arvavad, et ajaloolise multietnilise päritolu tõttu on keerukas öelda, kuivõrd neid omaette rahvaks pidada saab.

Taaskehastajad

Perestroika tõi kaasa aga ka uute kasakate liikumise. Need isehakanud kasakad on tavakodanikud, kes on liitunud nominaalsete kasakaorganisatsioonidega ja riietatud kasakapäraselt. Need „kasakad“ on läbi imbunud nõukogude aja nostalgiast ja õigeusu kiriku patriotismipropagandast. Erinevalt päris kasakatest ei aktsepteeri taaskehastajad oma ridades moslemeid ega budiste. Uuskasakad toimivad mupo ja kapo ristsugutisena, surudes maha poliitilisi meeleavaldusi. Lisaks võitlevad uuskasakad ka etniliste vähemuste vastu. Täheldatud on kasakaühenduste kiiret kasvu rahvusautonoomia aladel, eeskätt seal, kus kasakaid ei ole varem kunagi olnud. Mängukasakate (nende tegevust on võrreldud rollimänguga) tegevus pole eriti mänguline, prototüüpsete kasakate legendaarset sõjakust imiteeritakse tegelikus elus kaaskodanike peal.

Uuskasakad alluvad poliitilistele korraldustele ja järgivad riigi ideoloogiat, nautides ka riigi toetust. Nad tegutsevad Venemaa presidendi administratsiooni (mille tõttu kutsutakse neid ka Putini kasakateks), FSB ja kohalike omavalitsuste toel Kaliningradist Vaikse ookeanini. Nii rahastuse maht kui ka selle eest tellitud teenused jäävad hoolimata ulatuslikust meediakajastusest siiski mõnevõrra hämaraks.

Pseudokasakate jäljendajad

Ent sellestki on veel piisava segaduse tekitamiseks vähe. Kord ilmusid ühele poliitilisele fotonäitusele ühiskondlikud aktivistid uriinipurkidega, kavatsedes teosed väljaheidetega üle kallata. Kui neid takistati, teatasid noormehed, et on kasakad ja tulid korda looma.⁵

Ka liituvad seesugused entusiastid mõnikord uuskasakate aktsioonidega, aidates näiteks demonstrante nüpeldada. Seejuures ei ole nende osalus organiseeritud, vaid suhteliselt stiihiline. Need on täiesti suvalised tüübid, kelle tänuväärset panust kasakate traditsioonide ja identiteedi määrimisel ei osanud võimurid ilmselt isegi unes näha.

Seega võivad tänapäeval end kasakana esitleda kõik soovijad ning isegi kuulumine pseudokasakate organisatsioonidesse, nõukogude nostalgia, õigeusklik patriotism, mundri ja nagaika omamine pole oluline. Igasuguseid kasakaid on tekkinud väga palju ja tavalistel inimestel on võimatu aru saada, mis toimub. Esindatud on traditsioonide järgijad, isehakanud ja täielikud tühikargajad. Esimene kehtestab algkuju, teine muudab selle hägusaks ja kolmas näitab, et grupil puuduvad igasugused piirid.

 

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

1 Aimar Ventsel, Kuis heliseb stepp! – KesKus, IX, 2012.

2 Дмитрий Сидоров, Вольный народ – Такие дела, 31. V 2018.

3 Александр Валентинович Сопов, Хозяйство, культура и быт казаков как этнические определители. Вестник Адыгейского государственного университета. Выпуск 1, 2007.

4 Регина Гималова, Если на нашу страну придут враги, у нас все будут готовы – Idel.Реалии, 31. V 2018.

5 Алексей Макаркин, Казаки и безнаказанность – Полит.ру, 22. V 2018.