Filosoofia hiiglaslik uurimisvõrk

Mikael M. Karlsson: „Kui küsida, kas filosoofiat saab rakendada aktuaalsete praktiliste probleemide lahendamiseks, siis vastus paistab olevat: jah saab.

AVE METS

Mikael M. Karlsson: „Töötan iga asja kallal pikka aega. Mind väga ei huvita, kas saan avaldatud või mitte, tahan ise rahul olla ja avaldanud olen need, mille puhul tundsin, et olin tõesti kuhugi jõudnud.“

Mikael M. Karlsson: „Töötan iga asja kallal pikka aega. Mind väga ei huvita, kas saan avaldatud või mitte, tahan ise rahul olla ja avaldanud olen need, mille puhul tundsin, et olin tõesti kuhugi jõudnud.“

Piret Räni

Islandi ülikooli filosoofia emeriitprofessor, Fääri saarte ülikooli õigusprofessor ja Tallinna ülikooli audoktor Mikael M. Karlsson oli Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku aastakonverentsi kutsutud esineja.1

Prof Mikael Karlsson, mis tõi sind filosoofiasse?

Mikael Karlsson: Mind on filosoofia alati huvitanud, aga õppida tahtsin arstiteadust. Ometi loobusin bakalaureuseõppes olles meditsiini õppimisest. Arvasin, et tahan õppida ajalugu või õigusteadust, kuid mind kütkestas teadusfilosoofia aine, mida andis üsna tuntud teadusfilosoof Peter Achinstein.2 Ta õpetas seda nii, nagu oleksime osalised suures arutelus. Siis tundsin, et loengutes oodatakse mult kriitilist mõtlemist, oma vaadete kaitsmist ja väljendamist, et mind koheldakse kui täiskasvanut. Pärast seda tahtsin võtta veel rohkem filosoofia aineid, mõtlemata, mida ma pärast peale hakkan, ning lõpuks sai minust filosoof.

Sul on filosoofias lai teemadering, mis hõlmab peale teadusfilosoofia ka õigus- ja tegutsemisfilosoofiat, filosoofilist psühholoogiat, moraali- ja antiikfilosoofiat. Kuidas need valdkonnad sinu meeltes koonduvad?

Sa küsid mu meelte kohta ja see on keeruline asi. Ma ei usu, et – vähemalt minu puhul, kui üldse –, oleks ükski filosoofia valdkond asjakohatu. Mul on siduv huvi metodoloogia vastu, mitte niivõrd sellest eksplitsiitselt kõnelemise kuivõrd kindla metodoloogia järgi töötamise vastu ja ma isegi ei oska väljendada, mida see endas hõlmab. Kuid neis valdkondades, mida sa nimetasid, leian igasuguseid seoseid. Näiteks olen olnud väga huvitatud antiikfilosoofide, eriti Aristotelese, moraalifilosoofiast. Aristoteles kirjutab ka väga palju sellest, mida ma nimetaksin filosoofiliseks psühholoogiaks, mis on seotud tema moraalifilosoofiaga – tema moraalifilosoofia põhineb moraalipsühholoogial ning samamoodi tegutsemisel. Just seal on näha väga rikkalikku seost peale selle, mida ma juba mainisin, kuigi paljud pole edasi arendanud seda, mida Aristotelesel on kõigi nende asjade kohta öelda. Ma olen aristotellane, kuigi mitte orjalik või dogmaatiline aristotellane. Olen aastaid mõelnud mingist keerulisest ja sügavast probleemist ning lõpuks arvanud olevat rabelenud nii kaugele, et saan selle kohta midagi intelligentset öelda, ning siis sattunud Aristotelese tekstile, kus ta lahendab kõik kolmel real. Kui sellised kogemused kordusid, siis hakkasin mõtlema, et sel mehel on tõeline kaemus. Küsimus, kuidas üks asi teisega kokku läheb, pole mulle kunagi pähe tulnud. Ma pole küll väga vaimustuses Karl Popperist, kuid ta on öelnud väga tabavalt: spetsialiseerumine filosoofias on surmapatt. kui kasutada Quine’i analoogiat, on filosoofia hiiglaslik uurimisvõrk, mis on ühendatud nagu ämblikuvõrk.

Ka su doktoritöö on väga põneval teemal: John Stuart Milli utilitarismist tema teadusfilosoofia valguses.3 Räägi lühidalt selles töös avaldatud tulemustest.

Mul on hea meel, et sa leiad selle teema huvitava olevat, oletan, et enamik nii ei mõtle. Mulle oli see piisavalt põnev. Ma õpetasin eetikat bakalaureuseõppe tudengitele ning muu hulgas kasutasin õppematerjalina Milli „Utilitarismi“. Milli ideid „Utilitarismis“ on teatud viisil sageli kirjeldatud ja kritiseeritud ning muidugi, et paremini mõista seda, mida ma õpetasin, lugesin palju selliseid asju ning leidsin, et inimestel, kes kritiseerivad tema tööd, ja ma võin pea anda, et see väärib kriitikat, polnud õrna aimugi, mida Mill ütles või mida sihtis. See oli ülimalt pealiskaudne ning osa sellest oli lihtsalt rumal. Niisiis otsustasin minna kaugemale ja sain üsna pea teada, et Milli „Utilitarism“ on kokku pandud kahest esseest ning suurem osa sellest on viies peatükk, mis alustas oma elu esseena õigluse kohta. Teine osa, neli esimest peatükki, kirjutati selleks, et täita lünk Milli „Loogika süsteemis“, kus ta põhimõtteliselt kõneleb praktilisest mõistusest. Seal ta ütleb: „Siin on mõned küsimused, mille arutamiseks mul pole siin ruumi.“ „Loogika süsteemi“ hilisemates väljaannetes viitab ta „Utilitarismile“ ühes joonealuses märkuses. „Utilitarismis“ püüdis ta lahendada mitte moraalse süsteemi ülesehitust, vaid pigem metodoloogilist probleemi sellest, mille alusel saaksime anda põhjendusi mõtlemaks, et ülim hüve seisneb ühes või teises, ja see on Milli seisukohast „Utilitarismis“ peamine. Ma pole tohutult sisse võetud oma doktoritööst, kuid see oli, nagu üks mu abivalmis juhendaja ütles, parem kui halb. Kuid see on seos teadusfilosoofiaga – teaduslik metodoloogia, millest „Loogika süsteem“ tegelikult on.

Sul on palju publikatsioone väga kitsalt tervise ja vaimse tervise ainetel. Kas neid võib pidada filosoofia olulisuse ja asjakohasuse väljenduseks väljaspool filosoofiat?

Jah, arvan küll, et neid võib pidada selliseks väljenduseks. Mu füsioloogist sõber ja kolleeg, kes õpetas Islandi ülikooli meditsiiniteaduskonnas, sai ülesande kirjutada ülevaateartikkel silelihaste füsioloogiast. Seal tuli tegelda kahe probleemiga: esiteks tuli see kirjutada inglise keeles, mida ta väga hästi oskas, aga talle meeldis, kuidas mina kirjutasin. Teiseks leidis ta, et need ülevaateartiklid põhinevad muidugi paljudel teistel raamatutel ja artiklitel, mis on ilmunud pika aja jooksul, ja need on mõjusad ses mõttes, et sageli seal lihtsalt väidetakse, et see-ja-see oli avastanud ja tõestanud teatud tulemuse või viinud läbi kavala eksperimendi, mis kippus näitama seda ja toda.

Ja tal oli mõte, et paljutki on vääriti kirjeldatud. See, mida inimesed ütlesid, näitasid seda ja toda või tõestasid seda-ja-seda või oli esimene kord, kui teatud idee ilmus, ei teinud üldsegi seda. Nii sattusime koos töötama ja püüdsime näha, kes oli mida teinud ja kes oli midagi avastanud, toonud tõendusmaterjali jne. Nii hakkas ta mind hindama teadusmetodoloogina. Ta oli suurepärane füsioloog, kahjuks värvati ta Islandi ülikooli arstiteaduskonda üles ehitama füsioloogia õpetamist ja teadust ning tõmmati eemale võimalikust suurepärasest karjäärist. Ta oli seda sorti tegelane, kes oleks võinud võita Nobeli preemia füsioloogia alal, kuid seda ei juhtunud.

Sellegipoolest teevad teadlased eksperimente ja püüavad näidata seda ja seda, aga ei ole eriti hästi haritud metodoloogia alal. Näiteks saaksid nad kõik väga suurt kasu sellest, kui töötaksid läbi Milli „Loogika süsteemi“ tuhanded leheküljed. Milli „Loogika süsteem“ on muidugi meie tänapäeva vaatekohalt üpriski antiikne. Aga mina olen seda teinud, nii et mul on ehk parem kaemus sellest, milliseid järeldusi saab andmetest tuletada või mida keegi tegelikult näitas, kui oli temal. Ta hindas seda, kui me hakkasime koos ülevaateartiklit kirjutama ja me töötasime selle kallal nii põhjalikult, et seda ei avaldatudki kunagi, sest olime ületanud kõik tähtajad. Aga siis avaldati umbes kümme aastat tagasi üks Festschrift,4 kus meil oli palutud see artikkel avaldada, seega on see trükitud kujul olemas ja seda on võimalik lugeda.

Vahepeal tõmmati mind ühte füsioloogia uurimisrühma, kus uurimine oli, teaduslikult väljendudes, üsnagi madalal astmel, kuid see oli oluline. See oli epidemioloogiline uurimus talvedepressioonist. Uuringuid teostas rahvusvaheline meeskond ja mind kaasati rühma, ning kuna kolleeg, keda ma eelnevalt kirjeldasin, oli rühma juht, siis meie tegevuseks oli pärast andmete laekumist seletada, mida need tähendavad, kirjeldada tulemusi. Seega ma mitte lihtsalt ei kirjutanud artikleid, vaid osalesin ka tüüpilises argumentide konstrueerimises, meetodite jm kirjeldamises, arutlustes ja järelduste tegemises. Viiest-kuuest kaasautorist olime meie – mu lähedane sõber Jóhann Axelsson5 ja mina – need, kes tegelikult kirjutasid artiklid ja konstrueerisid argumendid, tõlgendasid andmeid jne. Väidan kindlalt, et mu filosoofiline taust oli suureks abiks selle materjali kokkukirjutamisel.

Mu poeg on nüüd arst. Meditsiinidoktoritelt eeldatakse, vähemalt mõnelt neist – neilt, kes töötavad haiglas ja õpetavad mingil määral ülikoolis –, et nad teeksid uuringuid, mis sisaldavad neidsamu asju, mida mina tegin, kuid neil ei ole sel alal mingit treenitust. Nii et kui on mingi akadeemilist laadi väljaõpe, mis ei pea tingimata olema filosoofia, vaid kriitilise mõtlemise rakendamine – eriti andmete tõlgendamisele, eksperimendi disainile jm –, siis see aitab palju. Ma arvan, et meditsiinidoktoritel, vähemalt nendel, kellelt oodatakse uurimistööd, peaks olema rohkem seda laadi praktikat. Ja tean, et mu poeg on sellest väga huvituma hakanud, sest on väga kriitiline selle suhtes, mida tema valdkonnas kirjutatakse, kuna kirjutajatel puudub igasugune metodoloogiline rangus.

Milliseid teisi viise kaaluksid? Kuidas filosoofia saaks olla praktilistes küsimustes kasulik?

Kui küsida, kas filosoofiat saab rakendada aktuaalsete praktiliste probleemide puhul, siis vastus paistab olevat: jah saab. On selline asi nagu rakendusfilosoofia, näiteks filosoofilised küsimused biotehnoloogiast või tervishoiust jne, ma arvan, et siin on suhe nagu inseneriteaduse ja teaduse vahel, s.t nagu teadustulemuste, teaduslike teooriate ja teaduslike meetodite rakendamine reaalsetele praktilistele probleemidele. Näiteks kirjutasin koos sõbraga osa aruandest „Surma definitsioon ja tingimused organisiirdamiseks“. Mõlemad olime mõneti segaduses, mida öelda, kuni leidsime, et kui me arutame asja aristotellikust vaatepunktist, mitte rääkides Aristotelese enda ideedest ja teooriatest, vaid kasutades aristotellikke kontseptualiseerimise ja argumendi vorme, suudame öelda midagi kasulikku ja praktilist selles valdkonnas ja saame seda põhjendada.

Ja teadusfilosoofia?

See viimane näide, mida mainisin, ongi mingit pidi teadusfilosoofia. Arvan, et kui Bohr ja Einstein arutlesid ja vaidlesid kvantmehaanika üle, tegid nad tegelikult teadusfilosoofiat, kuigi seda tookord nii ei nimetatud. Suur Ameerika loogik Willard van Orman Quine on öelnud, et teaduse kõige teoreetilisem ots on filosoofiast eristamatu. Ja see on seotud viiside otsinguga, kuidas kontseptualiseerida juttu ja olemasolevat tõendusmaterjali millegi poolt või vastu, mida peame oluliseks, kuid mille puhul need kõnelemise ja arutlemise viisid pole veel välja arendatud. See on see, mille üle Bohr ja Einstein arutlesid, ja teadusloos on palju muidki näiteid. Inimestel on teadusest liialt lihtsameelne arusaam ja nii arvatakse, et see pole tegelikult filosoofiline. Need üsnagi pealispindsed ja rumalad ideed on omased ka mitmele päris heale teadlasele, kes teevad väga hästi seda, mida nad teevad, kuid ei reflekteeri ja võivad sattuda probleemidesse, kui olemasolevad teaduslikud raamistikud enam ei toimi, nagu Thomas Kuhn seda on kirjeldanud.

Alates õpingutest mitmes USA ülikoolis ja jätkates mitme õpetajavahetusega oled oma karjääri jooksul maailmas palju reisinud. Kas õpetamine eri maades erineb tuntavalt? Mida see on sulle andnud? Kas see on mõjutanud su filosoofilisi hoiakuid?

See on tõsi, et olen vahetusõpetajana töötanud paljudes ülikoolides eri maailmajagudes. Nii olen sageli õpetanud Itaalias, ühe semestri Hiinas jne, ja see on mulle olnud mitmes mõttes kasulik. Ühest küljest on see süvendanud mu mõistmist, kuidas õpetada, eriti kui auditoorium on kultuuriliselt ja rahvuseti väga erinev. Siis tuleb üritada oma kuulajaskonda mõista, ning kuulajaskonna mõista üritamine ühes kontekstis aitab tegelikult mõista teda teises kontekstis. Erinev kuulajaskond on mind õpetanud, kuidas õpetada oma tavalisi üliõpilasi. Igale institutsioonile on kasulik tegelda akadeemilise vahetusega, kus saadakse õpetajaid ja ka üliõpilasi eri kohtadest ja kuhu lähen õpetajana ja minu üliõpilased lähevad üliõpilasena eri kohtadesse. Sellega panustatakse tohutult teiste inimeste õiglasesse mõistmisse, eriti akadeemilises kontekstis, kuid mitte ainult. Ma ei arva, et see oleks oluliselt mõjutanud mu filosoofilisi hoiakuid, kui ehk selles, et võrreldes minuga teevad inimesed väga erinevaid asju, käsitlevad teisest vaatenurgast ja rakendavad teisi meetodeid. Ma hakkan mõistma, miks nad nii teevad, mida kavatsevad ja võib-olla mõnikord toob see mulle mõttesse, et võin kavatseda midagi muud, kui ma tavaliselt kavatsen.

Kas oled seejuures rõõmu tundnud silmapaistvatest üliõpilastest?

Igatahes. Olen aru saanud, kõrge profiiliga ülikoolid, mis peaks olema parimad, nagu Harvard või Oxford, ei ole õpetamise ja õppimise seisukohalt väga palju paremad mõnest teisest, millest ei olda kunagi kuulnud. Võib minna mingisse viletsasse kommuunikolledžisse USA põliselanike reservaadis ja näha tõelist kontrasti. Kuid kui minna mõnda ilma erilise profiilita Itaalia ülikooli, võib leida, et seal töötatakse sama hästi või pareminigi, ning tudengid, kui neil on mõistlik üliõpilaskultuur, mida alati ei ole, on tõeliselt huvitatud ja sealt võib leida sama palju säravat mõistust nagu Harvardist. See oleks paljudele väga hea kogemus. Äri imeliste ülikoolide ümber, kuigi osal neist võib olla mingi alus, tugineb suures osas propagandale ja on täiesti eksitav. See tuleneb lihtsalt ignorantsusest, õnnelikuna arvatakse et tehakse teistest paremini, aga see pole tõsi.

Mis ja miks on su lemmikud oma publikatsioonide hulgas?

Ma pole suur publitseerija, nagu sa tead, kuid mõni publikatsioon on. Töötan ühe asja kallal pikka aega. Mind ei huvita, kas saan selle avaldatud või mitte, tahan ise rahul olla, kuid avaldanud olen need, mille puhul tundsin, et olin tõesti kuhugi jõudnud. Üks neist on lühike artikkel „Roots of legal normativity“,6 mis avaldati ühes Itaalia filosoofilises aastaraamatus ja oma arvates ütlesin selles midagi üpriski olulist, mis väärib tähelepanu.7 Siis on mul üks artikkel, mis on mitmeaastase mõtlemise ja plaanimise tulemus ja mille lõpuks koondasin üheks artikliks „Agency and patiency: back to nature“,8 kus osaliselt käsitlen aristotellikke ideid inimtegevusest. Ma leidsin, et osa materjalist, mida ma olin lugenud tänapäeva tegevusteooriate, eriti tegevuse psühholoogilise seletuse kohta, nt sellistelt tegelastelt nagu Fred Dretske9 ja Donald Davidson,10 on oma olemuselt aristotellik teooria ilma Aristotelest mainimata. Õpetasin väga toreda Frederick Irwin Dretske raamatu „Käitumise seletamine“ järgi ja leidsin, et see raamat on suurepärane psühholoogiatudengitele mõtisklemiseks. Samuti taipasin, et Aristoteles oli Dretskest paremini hakkama saanud: Dretske jätab seda laadi käsitlusviisis kahe silma vahele tõelised probleemid, mida Aristoteles nägi ja millega tegeles – kui edukalt, on iseasi. Samamoodi arvan, et Davidsoni arusaam inimtegevusest on põhiolemuselt aristotellik, kuid mõnes aspektis oli Aristoteles jällegi paremini hakkama saanud. Niisiis kirjutasin sellest artiklis „Action and passion“, kus panin antiikaja tegevusteooria kokku tänapäevasega, püüdes näidata, mis mõttes Aristotelese käsitlus on väga kasulik ja valgustav.

Olen kirjutanud ka mõned asjad, millest ise olen sisse võetud, kuna mulle tundub, et seal on iva ja see on väljendatud vaimustaval viisil, näiteks artikkel sellest, kas jänesed saaksid tantsida. See on tegevusteooriast, kuid kirjutatud reaktsioonina kellegi teise varasemale artiklile, mis oli kirjutatud wittgensteinilikust vaatepunktist ja mille pealkiri on „Could rabbits dance?“.11 Arvan, et minu artikkel on parem, kuid pean tunnistama, et kui seda poleks kirjutatud, poleks mina kirjutanud enda oma. See on mu lemmik stiili, elavuse ja huumori poolest.

1 Põhjamaade teadusfilosoofia võrgustiku (Nordic Network for Philosophy of Sciece) varasemad aastakonverentsid toimusid Uppsalas, Lundis ja Helsingis. Neljanda konverentsi korraldas Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetool 21.–24. aprillini Pärnus. Konverentsi kutsutud peaesinejateks olid Mikael Karlssoni kõrval Hanne Andersen Kopenhaageni ülikoolist ja John Dupré Exeteri ülikoolist. Vt lähemalt konverentsi veebilehelt https://nnpscience.wordpress.com/meetings/tartu-2016/

2 Peter Achinstein (snd 1935), Ameerika filosoof, kirjutanud peamiselt teaduslikust tõendusest, seletusest ja realismist.

3 „A Re-Examination of J. S. Mill’s Utilitarianism in the Light of his Philosophy of Science“, 1973, Brandeisi ülikool.

4 Festschrift (sks) – nimekale teadlasele pühendatud artiklikogumik

5 Jóhann Axelsson (snd 1930), füsioloog, Islandi ülikooli füsioloogia osakonna rajaja.

6 „Roots of Legal Normativity“; Analisi e diritto 2000: richerce di giurisprudenza analitica, Paolo Comanducci ja Riccardo Guastini, toim (Torino: G. Giappichelli Editore, 2000), lk 97–112.

7 Artikkel täpsustab tingimusliku ja absoluutse kohustuse mõistete praktilised tähendused, kõrvutades H. L. A. Harti ja Kanti lähenemised, ning seob need olemuslike ja mitteolemuslike väärtuste eristusega: seaduse siduvus tuleb sellest, et ta edendab olulisi väärtusi või hüvesid. Nimetatud eristus ei nõua ratsionaalse-deontoloogilise vastandust, vaid võib tuleneda empiirilis-konsekventsialistlikust perspektiivist (nt. Mill).

8 „Agency and Patiency: Back to Nature?“, Philosophical Explorations 5:1 (2002), lk 59–81.

9 Frederick Irwin Dretske (1932–2013), tuntud Ameerika filosoof epistemoloogia ja vaimufilosoofia vallas.

10 Donald Herbert Davidson (1917–2003), tuntud Ameerika filosoof peamiselt vaimu- ja keelefilosoofia ning tegevusteooria valdkonnas.

11 „Les lapins pourraient-ils danser?“, Julia Beauquel, tr., Philosophie de la danse, Julia Beauquel ja Roger Pouivet, toim (Rennes: Presses Universaire de Rennes, 2010), lk 45–63.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht