Feminism on Venemaal sõimusõna

Madina Tlostanova: „Oleme maailmas ainuke grupp naisi, kes on omal nahal tunda saanud, mida tähendab sotsialistliku riigikorra hiilgus ja viletsus.“

LEA LARIN

Madina Tlostanova on üks peaesinejatest 1.–2. juunini toimuval konverentsil „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis“. Tema ettekanne kannab pealkirja „Vastuolulised hääled feministlikus kooris: postsotsialistlik feminism juurte juurde naasmise, nullist alustamise ja post-ida taaseksistentsi vahel“.

Madina Tlostanova on üks peaesinejatest 1.–2. juunini toimuval konverentsil „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis“, mille korraldas võrdõigusvoliniku kantselei. Tema ettekanne kannab pealkirja „Vastuolulised hääled feministlikus kooris: postsotsialistlik feminism juurte juurde naasmise, nullist alustamise ja post-ida taaseksistentsi vahel“.

Erakogu

Venemaa rahvamajanduse ja avaliku halduse akadeemia filosoofiaprofessor Madina Tlostanova on analüüsinud postkolonialismi teooriaid postsotsialistlikus kontekstis ja feminismi tähendust Ida-Euroopas. Tlostanova publikatsioonide hulgast tõuseb esile uurimus „Soolised epistemoloogiad ja Euraasia ääremaad“ („Gender Epistemologies and Eurasian Borderlands“), kus eritletakse soolisuse ja postkolonialismi seoseid postsotsialistlikes riikides.

Milline on postsotsialistliku feminismi taust, milliselt pinnalt on see võrsunud ja kus on selle juured?

Madina Tlostanova: Postsotsialistlikul feminismil on palju koolkondi, nii nagu on erinevaid postsotsialistlikke riike ja olukordigi. Minu arvates ei saa veel rääkida ühtsest koolkonnast, mis jagab samu põhimõtteid või lähenemisviise ja mida saaksime nimetada postsotsialistlikuks feminismiks. See on veel tekkefaasis, otsitakse omavahelisi kokkupuutepunkte ja ühiseid teemasid. Pealegi toimub praegu postsotsialistliku maailma ümberjagamine uute ja vanade geopoliitiliste vektorite vahel, nii et selle osad liiguvad eri suundades, mis võib viia täiesti erinevate teemade esilekerkimiseni.

Postsotsialistlik kogemus koos sellele eriomase näilise sooküsimuste lahendamise või maskeerimisega on alles kõigis postsotsialistlikes riikides, kuigi meil võttis kaua aega, et seda täies ulatuses mõista. Postsotsialistlik feminism on mitmel viisil seotud sotsialistliku perioodi varjatud feministliku võitluse kogemusega. Igal riigil on omaenda tee, kohalik feministliku mõtte ajalugu, kuna mõnes riigis olid feministlikud ideed juba enne sotsialistliku riigikorra kehtestamist selgemini väljendunud. Ja mõnes riigis suudeti alal hoida põlised rollimudelid, mis ei olnud ilmtingimata tagurlikud või misogüünsed, nagu sotsialistlikud moderniseerijad seda näidata püüdsid. Me peame puhtaks saama kogu seda laadi negatiivse propaganda kogemusest ja kriitiliselt analüüsima, mis on selles kõiges olulist meie ajale ja tulevikule. Usun, et kõigi postsotsialistliku feminismi vormide puhul on hädavajalik mõelda oma koha ja rolli üle ülemaailmses feministlikus liikumises, vastastikuste seoste üle lääne ja mitte-lääne feminismi koolkondadega.

Samuti peame mõtlema neokolonialismist, endise teise maailma ja selle naiste allutamisest, mis toimub praegu. Peame üle vaatama oma hoiakud sotsialistlike ja teiste vasakpoolsete mõttevoolude suhtes, traditsiooniliselt on need paljudele feministidele olulised olnud. Ühest küljest oleme maailmas ainuke grupp naisi, kes tegelikkuses on omal nahal tunda saanud, mida tähendab sotsialistliku riigikorra hiilgus ja viletsus, millised olid selle süsteemi eelised, mille me nüüdseks kaotanud oleme. Teisest küljest on postsotsialistlikud naised sotsialistlike utoopiate tõlgendamisel üsna skeptilised erinevalt oma lääne progressiivsetest kolleegidest ja paljudest maailma lõunapoolsete osade naistest, kes pärast sotsialistliku korra kokkukukkumist kaotasid silme eest rassilise ja soolise võrdsuse ideaali, isegi kui me praegu mõistame, kui kaugel oli see ideaal tegelikkusest.

Feministliku mõtte areng endise NSV Liidu aladel ei kulgenud samal moel või rööbiti, võrreldes hästi dokumenteeritud feministliku liikumise ajalooga lääneriikides. Kuidas iseloomustate postsotsialistlikes maades pead tõstvat feminismi? Mis on selle ainuomased jooned?

Feminism ei saanud alguse postsotsialistlikul perioodil. Tollal sai alguse läänele omastest feministlikest ideedest läbiimbumine, läänelike feminismi vormide vohama hakkamine. Aga me ei tohi unustada, et feminismilähedasi ideid väljendati Ida-Euroopa riikides ja tsaariimpeeriumile alluvatel aladel ammu enne seda, kui tekkis riigisotsialism, ja mõnel juhul isegi varem, kui laialdane feministlik liikumine läänes alguse sai. Nii et mõte, et feminism sai postsotsialistlikes riikides alguse alles pärast Nõukogude võimu kokkukukkumist ja ainult läänest sissetooduna, on alavääristav ja üleolevalt positsioonilt lähtuv idee.

See kustutab meie oma kogemuse ja ajaloo, määrates meid igaveseks mahajääva tagaajaja rolli.

NSV Liit oma vägivaldse moderniseerimisega ainsas lubatud vormis ei erinenud kuigi palju uusimatest kolonialismi neoliberalistlikest vormidest. Paljudes riikides oli see õigupoolest tagurpidi liikumine, mis hävitas tärkava naisliikumise ja teadlikkuse võrsed. Kuid õnneks ei olnud see läbinisti edukas. Seega võime tänapäeval rääkida sotsialistliku ja postsotsialistliku feminismi ning lääne ja mitte-lääne feminismi kõrvuti kulgemisest. Sotsialistlikul ja postsotsialistlikul feminismil on olnud omad lained, justnagu lääneski, kuid nende ajastus ja tuum on tihtipeale erinev, olles teinekord läänest eeski (kui lääne feministid veel alles võitlesid lahutusõiguse eest, võimaluse eest asuda tööle meheametis, abordiõiguse eest, siis sotsialismimaade naised olid neid õigusi nautinud juba mõnda aega).

Kindlasti olid mõned ülemaailmsed ideede ristumispunktid üldisema feministliku mõttega. Selline oli ülemaailmne diskursus uuest naisest, mida võib leida kõikjalt, alates USAst kuni Nõu­kogude Usbekistanini, Türgist Rootsini.

Kui tahame rääkida feminismi taastekkest pärast 1991. aastat, siis seisneb raskus selles, et väga keeruline on „taastada sugupuud“, s.t kaevata unustusest välja eelkäijaid, sest Nõukogude repressiivsüsteem suutis tõhusalt kustutada soovimatud teadmised ja mälestused. Me vajame hädasti oma põlvnemislugu, sest see võimaldaks meil vabaneda pikaajalisest koloniaalsest sõltuvusest lääne feminismist, hirmust sõnastada omaenda teoreetilisi mudeleid, selleks et jätkata kirjeldavate ja tuletistekstide toomist.

Postsotsialistliku feminismi hilist teket ei peaks tõlgendama ainult negatiivsel viisil. Selles on ka omad eelised. Näiteks avanes meile siis ühekorraga juurdepääs paljudele feministlikele tekstidele, suundadele, koolkondadele ja liikumistele, mis viimastel kümnenditel on kuhjunud. Need kõik on meie ees kujutletavas ülemaailmses raamatukogus, mille hulgast võime valida ning astuda dialoogi eri ajastute ja piirkondade feministlike mõtetega. Nii võib meie kurikuulus mahajäämus osutuda isegi eeliseks.

Mida nimetaksite kõige märkimisväärsemateks verstapostideks postsotsialistlikes riikide feministliku mõtteloo arengus?

Kahjuks ei ole edusamme veel kuigi palju. On teatud valdkonnad, millega peaksime põhjalikumalt töötama, et saaksime rääkida edusammudest. Esiteks, on teadmine, et peame määratlema ja sõnastama teistest feminismi suundadest erineva postsotsialistliku feminismi kui seesuguse. Juba see oleks oluline samm. Ja mitte pelgalt geograafilise piirkonna kirjeldusena, vaid ainuomase mõtte ja iseloomuliku nägemisviisina, sõnastades meie omavahel põimunud kohalike ajalugude eriomaseid jooni.

Selles mõttes on üks huvitavamaid postsotsialistliku feminismi teisendeid endise Jugoslaavia feminism ja huvitaval kombel ka Hiina feminism (kuigi see ei ole rangelt võttes veel postsotsialistlik), mis on väga kriitiline nii Mao ajastu sooliste diskursuste kui ka praegusaja lääne feministide katsete suhtes läheneda Hiina naiste võitlusele oma loogikaga. Hiina feministid, näiteks Li Xiaojiang, väidavad, et neil ei ole vaja korrata läänes toimunut, et nad on juba kaua oma teed käinud ega nõustu, piltlikult öeldes, oma jalgu lõikuma, et sobituda lääne kingaliistudega. See on oluline samm postsotsialistliku feminismi mõtteloo arengus.

Meie kogemus tegelikust sotsialismist, mis sisaldab soolist võrdsust paberil ja naiste diskrimineerimist tegelikkuses, ei tee meid ainult skeptiliseks paljude vasakpoolsete voolude suhtes, mis loomulikult ei tähenda, et võtaksime automaatselt ultraparempoolse või neoliberalistliku positsiooni. See tõukab meid teiste paradigmade poole, kaugemale, kui on kapitalismi-sotsialismi, lääne-ida, põhja-lõuna binaarsus.

Pärast 1991. aastat jagame kõik postsotsialistlikku pisendamiskogemust, kuigi selle nähtuse ulatus ja olemus riigiti erineb. Ja see, ma usun, võimaldab postsotsialistlikule feminismile lähedasemaid sidemeid ja dialoogi naistega maailma lõunapoolsetelt aladelt, kaotamata sidemeid põhjaga. Meie kogemuse keerukus ja mitmekesisus lubab postsotsialistlikel feministidel pürgida vahendajaks ja ühendajaks erimeelsete feministlike kogemuste ja teemapüstituste vahel – seda tähtsat rolli ei ole seni ükski feministlik rühmitus või koolkond suutnud auga välja kanda.

“Postsotsialistlik” on muidugi lai mõiste, mis katab nii geograafiliselt kui kultuurilise mitmekesisuse mõttes väga suure ala. Te olete uurinud Euraasia piirialasid, kas  tooksite mõne näite, millise suuna on feminism võtnud Kaukaasias ja Kesk-Aasias?**
„Postsotsialistlik” on tõesti vihmavaritermin, mille piiratus seisneb liialdatud üldistamises ja lihtsustamises. Kogemuse olemus, kohalik ajalugu, liikumissuund enne ja pärast sotsialistlikku ajastut, suhe kaasaega – olid kõik üsna erinevad ekssotsialistlike riikide puhul. Mõned neist on läbinud pika tee sisimalt euroopalikust, teistsugusest olemusest, läbi pealesunnitud Vene/Nõukogude riikliku sotsialismi tagasi Euroopase, kuid juba muutunud olekus. Teistele sunniti sotsialistlik moderniseerimine peale ning täna pöörduvad nad kiiresti tagasi globaalse Lõuna-ala rüppe, vahetades mingis mõttes oma senise aukoha praeguseks kadunud teises maailmas postkoloniaalse-postsotsialistliku riigi olude vastu.
Viimatimainitu leiab aset mõnedes Kesk-Aasia ja Kaukaasia regioonides ja riikides. Aga samal ajal on see kogemus erinev ja keerukam globaalsetes Lõuna-aladest täpselt seetõttu, et neis riikides toimus sotsialistlik moderniseerimine, mis ühendas endas vähemalt retoorikas kommunistlikku võrdsusele suunatud ettehooldust kolonialistlike orientalistlike ja progressivistlike strateegiatega. Niiet Kaukaasia ja Kesk-Aasia olukord erineb klassikalistest postkoloniaalsetest riikidest nagu India või mõned Aafrika riigid.
Tänasel päeval ei ole Euroopasse mittekuuluvates eks-Nõukogude kolooniates, nagu ka Venemaal ja mitmes Ida-Euroopa postsotsialistlikus riigis, feminism just parimas vormis. See on valitsevate traditsionalistlike, natsionalistlike, patriarhaalsete ja konservatiivsete religioossete ideoloogiate jaoks ebasoovitav.
Eelneva nõukogude aegse akadeemilise ja intellektuaalse tööjaotuse kogemusest (mil venelasi peeti ametlikult teadmise loojateks ning kohalikel nõukogude vabariikidest pärit inimestel lubati pealinna uurimistöödeks vaid faktimaterjali koguda ning kasutada Vene „teooriat“ kohalike olude analüüsimiseks), austavad postsotsialistlikku Kesk-Aasia ja vähemal määral Kaukaasia feministlikud teadlased ja -aktivistid siiani mõningal määral Venemaa feministide autoriteeti.
Kuid olukord muutub kiiresti ja kahekümne viie aastaga on see eelnevalt kõigutamatuna näinud autoriteet tõsiselt kõikuma löönud Lääneliku modernsuse pealtungi tõttu, mis antud juhul tähendab juurdepääsu Lääne feministide töödele, akadeemilise  reisimise võimalust ja võimalust lääneriikides õppida ning lõpetuseks tugevat Lääne toetust soouuringuteks ja feministlikele keskustele, MTÜdele ja initsiatiividele kõigis postsotsalistlikes riikides. Selle suundumuse tumedam pool seisneb ühe intellektuaalse üleolekumudeli asendumises teisega, mistõttu jäävad suured alad Kaukaasia ja Kesk-Aasia feminismistlikust mõtteväljast teadmatusse ja märkamatuks. Pean silmas mittevalgenahalisi naisi, Aafrika-Ameerika-, postkoloniaalset- ja rahvusteülest feminsmi.
Kõige huvitavamad Kaukaasia ja Kesk-Aasia piirkonna feministlikest liikumistest ja initsiatiividest on minu arvates need, mis püüavad oma kohalikest ajalugudest leida seda miskit, mis erineks nii Nõukogude kui Lääne edumeelsetest arengumudelitest, algset või eri kultuuride segunemisel tekkinud vastupanu ja iseseisvumise teed. Sellised nähtused eksisteerivad, kuid on kehvalt kirjeldatud ja  institutsionaliseerimata ning toetusteta ning tihtipeale ka Lääne uurijate poolt omaks võtmata. Sellised algupärased soomudelid ja süsteemid on ilmsemad Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Kuid need eksisteerivad teisteski piirkondades, kuigi võibolla tihedamalt seotuna peavoolu Lääne tänapäevaste versioonidega.
Tean, et näiteks Balti riikides olid juba XIX sajandi teises pooles olemas naiste seltsid, organisatsioonid ja ajakirjad, mille teke oli seotud tärkava rahvustundega. Selle tulemusena tekkis rahvuslik, kuid modernne uus naiseks olemise mudel. See oli arenenud omaenda loogika kohaselt ja omas tempos, eriti lühikesel iseseisvusajal enne Nõukogude okupatsiooni, ning on kahju, et sedalaadi kompleksne ajalugu tänapäeval tihtipeale  kustutakse Lääne- ja kohalike misjonäridest feministide poolt, kes soovivad taaskord alustada nullist, justkui eelnevalt ei olekski olnud naisliikumisi.
Sama kehtib ka Kesk-Aasia kohta, kus jõuliste islami reformijate liikumine pidas soolise võrdsuse saavutamist üheks keskseks eesmärgiks oma püüetes saavutada rahvusliku ärkamise pehme modernne islamistlik versioon, mille katkestasid ja lõpetasid bolševikud. Täna on Kaukaasia ja Kesk-Aasia feministidele võtmeküsimuseks lõpetada lõpuks Vene- või Lääne feministide matkimine ja alustada tihedamat koostööd globaalse Lõuna feministidega.

Mihhail Dmitrijev* on kirjeldanud pärast Krimmi okupeerimist Venemaa hoiakutes aset leidnud muutusi, märgatavat nihet massiteadvuses liberaalsemast konservatiivsema poole. Kuidas see mõjutab feministliku mõtte arengut?

Ma jagan üldiselt Mihhail Dmitrijevi vaatepuntki, kuigi ma ei nõustu tema väitega, et nihkumine konservatiivsuse poole sai Venemaal alguse pärast Krimmi anneksiooni. Konservatiivsus ei ole siin riigis kunagi otsa saanud. Tuum on selles, et vähemalt viimasel kümnendil on kogu Venemaa riiklik propagandamasin töötanud tsaariimpeeriumi konservatiivse diskursuse alalhoidmiseks selle kergesti elustatavates vormides. Seda on tehtud pideva kollektiivsele alateadvusele tuttavate müütide korrutamise kaudu. Need müüdid sisaldavad väljamõeldud seost hiigelterritooriumi ja riigi suursugususe vahel, sissepiiratud kindluse ja nõiajahi ideoloogiat, võitu kaotuse tingimustes, mida on hõlbus pöörata agressiivseks spirituaalseks messianismiks, pilti Venemaast kui kõigi rõhutute päästjast ja nii edasi. Krimmi anneksioon, sellele järgnenud traagilised ja häbiväärsed sündmused Ukrainas on toiminud pigem päästikuna, purskena mädapaisest, mis on näidanud maailmale ja venelastele endile, et revanšism, konservatiivsus, orjalikkus ja südantpööritav lömitamine peidavad end vaid õhukese pealispinna all.

Aga see on lihtsalt järjekordne simulaakrum, tühi kest ilma sisemise tähenduseta, mänguline stalinistliku Venemaa taaselustamine, kuigi seniajani ilma surmava hirmu ja hukutava veendumuseta. Neid tugevaid tundeid asendab tänapäeval küüniline pistisekultuur.

Teiseks on praegusaja Venemaal väga raske, et mitte öelda võimatu, rääkida sellisest nähtusest nagu massiteadvus. Seda lihtsalt ei ole olemas, ükskõik kui palju meie poliittehnoloogidele meeldiks, et me seda usume.

Seadusetus, eraldumine, äärmuslik individualism ja üksildane ellujäämiskursus on tänapäeva Venemaa olemise alused. Krimmi anneksioon ja õhku täis patriootiline vahk on tegelikult valusad ja kahjulikud katsed ühendada üksteisest eraldunud indiviide, kellele on osaks saanud õnnetus sündida ühel ja samal territooriumil, kuid keda miski muu enam omavahel eriti ei ühenda. Nii et rääkida üldisest heakskiidust Venemaa ametlikule poliitikale on liiga lihtsustatud. Iga Georgi lindi kandja ei ole tegelikult ustav patrioot, vaid ta püüab täita väärtustevaakumit mugavalt kaelamääritud valede ja tühja semantikaga. See võimaldab vormida mingitki kunstlikku, kuid habrast kollektiivset identiteeti.

Kasvab inimeste hulk, kes on immuunne televisiooni ja sellesarnaste propagandistlike vahendite vastu. Loomulikult ei ole see hulk protsentuaalselt nii arvukas. Need on poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivsed inimesed, kelle peale ma seni loodan, et nad suudavad mingil hetkel olukorda mõjutada. On tõsi, et viimasel aastal on aina rohkem selliseid inimesi maalt lahkunud, kuid paljud on jäänud ja see on nende raskelt kätte tulnud positsioon vastutustundlike, patriootiliselt küpsete kodanikena.

Isegi kõige entusiastlikumad neoimperialistlikud patrioodid unustavad peagi Krimmi-järgse eufooria väga lihtsalt põhjusel – saabuv majanduskriis. Siis ei tööta enam ükski nõiajaht ega püksirihma pingutamise retoorika, veel vähem tühipaljas õhinapedaalile vajutamine. Tuleb teine riik, teine aeg ja teistsugused inimesed.

Kuidas see kõik feminismi mõjutab? Hävitavalt. Feminismist on kiiresti saanud sõimusõna (eriti pärast kurikuulsat välisagentide seadust) ja õnnetuseks on Venemaa feministid selle eest osaliselt ise vastutavad. Akadeemilised või institutsionaliseeritud feminismi vormid ei ole ühiskonnas kuuldavad või nähtavad, mistõttu radikaalsed feministlikud žestid ja initsiatiiv on ainsad laialdaselt tuntud ja laidetud feminismi vormid tänapäeva Vene ühiskonnas. Umbes aasta eest sain kutse osalema eeldatavasti apoliitilise kultuurikanali telesaates „Feminism hävitab ühiskonna“. Seega oli negatiivne hoiak feminismi suhtes algusest peale eeltingimuseks, mille ümber taheti saade teha.

Samuti on Venemaal traditsiooniliselt olnud üsna konservatiivne nn rahvuslikke soolisi arhetüüpe ja kivinenud soorolle esindav kirikuga seotud naisliikumise ja naisuuringute vorm – ainus sooline diskursus, mida režiim toetab. Ükskõik mis muud laadi feminism, mis tegeleb põletavate sotsiaalsete või majanduslike probleemidega, ei ole mugav ja keelatakse kohe, eriti kui see kerkib altpoolt.

Mis puudutab Venemaa käputäit intellektuaale, lääne feministlike gurude karikatuure, siis elutsevad nad eliitkoolide reservaatides, vesteldes ja kirjutades teemadel, mis ei ole naistele tähtsad või arusaadavad.

Mahedamal toonil tahaksin lisada, et praegu on Venemaal tunda aina rohkem ja rohkem rohujuure tasandi feministlikku initsiatiivi, mis on tihtipeale seotud kunstiaktivistide, LGBT, anarhistlike, ökoloogiliste ja maailmaparanduslike initsiatiividega. Neil puudub institutsionaalne toetus ja tihtipeale kiusavad võimud neid taga, kuid Venemaa feminismi tulevik on just nende kätes.

Kuidas te kirjeldaksite Venemaa tegeliku olukorra ja ametliku poliitika vahekorda sooküsimustes?

Kirjeldaksin olukorda kui kaht täiesti erinevat maailma, mis omavahel harva kokku puutuvad. Lõhe riigi ametliku soopoliitika ja tegeliku olukorra vahel püsib kõikjal, isegi kõige arenenumates ja sooliselt võrdsemates riikides. Kuid erinevus seisneb selles, kui suur ja märkimisväärne see lõhe on. Postsotsialistlike riikide hulgas on Venemaa hukule määratud juhtum, sest see lihtsalt taastoodab karikatuursel viisil Nõukogude topeltstandardeid ja demagoogilist lähenemist. Taastoodab vormi ja retoorikat ilma sisulise katteta, sest riik on ammu lakanud tagamast isegi neid minimaalseid sotsiaalseid garantiisid ja toetusi, mida nõukogudeaegsed positiivse diskrimineerimise meetmed naistele ette nägid.

Riik suunab marksistlik-leninliku töötava ema rollimudeli ideoloogiat traditsioonilisema vene õigeuskliku-natsionalistliku-neoimperialistliku kuvandi poole. Kuid selle olemus jääb samaks ja nõuab naistelt taas võimatu tegemist. Me peaksime vastama õnneliku paljulapselise ema ja naise võltsile kuvandile, mida nõuab Venemaa agressiivne biopoliitika demograafilise katastroofi tõttu. Kuid see „ideaal“ on vastuolus reaalsusega – suure lahutuste-, abortide, laste enesetappude ja mahajäetud lastekodulaste arvuga, mis on suurem kui pärast Teist maailmasõda.

Samal ajal ei ole Venemaa naistel muud valikut kui võistelda meestega kokkutõmbuval tööjõuturul, olles algusest peale kehvemal stardipositsioonil. Noori naisi ei palgata, sest nad võivad jääda lapseootele, 45. eluaastast vanematel naistel ei ole samuti võimalik tööd leida ning nad vallandatakse esimeste hulgas. Palgalõhe on Venemaal traditsiooniliselt olnud ja jäänud suureks, kuigi seda varjatakse hoolikalt, ja üldiselt ma ei usalda eriti postsovetliku Venemaa statistikat. Naiste tõusuvõimalused on seotud, kuigi senisest varjatumal viisil, telefoniõiguse, onupojapoliitika, altkäemaksu, korruptsiooni ja seksuaalteenetega. Nagu ka hilisemal Nõukogude ajal, nii ei ole riik ka praegu valmis tagama naistele õigusi, mis on ainult paberil – seega rõhutakse naiste emalik-konservatiivsele rollimudelile, esitades praeguseks läbi kukkunud riigiabi sandikopikaid kui emakapitali.

Nõukogude kongresside ajastu lüpsjate-naistraktoristide asemel on meil nüüd mitte vähem tuntud naisatleedid, lauljad, näitlejad, et mitte öelda midagi hullult patriootlike äärmuslikult parempoolseid imperialistlikke vaateid esindavate naissoost sotsiaalteadlaste kohta. Nii toona kui ka praegu vajatakse neid, et näidata soolist võrdsust – sisuliselt töötavad nad valitsuses „naistena“. Samal ajal ei tõstata sellised „kongressinaised“ kunagi naiste tegelikke probleeme, näiteks sai Venemaa riigiduuma pere-, nais- ja lastekomisjoni juht Jelena Mizulina kurikuulsaks 2014. aasta eelnõuga, millega taheti naistel keelata kõrghariduse omandamine, enne kui nad ei ole sünnitanud kaht last (esialgu eelnõu alles ootab ratifitseerimist …). Samuti andis ta toetuse ettepanekule trahvida lahutajaid ja keelata asendusemadus kui inimkonda ohustav nähtus. Ebaterved suundumused ei koosne ainult sääraste naiste huve reetvate ultranatsionalistlike naispoliitikute ja manipuleerivate ekspertide ärakasutamisest, vaid ka vene õigeusu kiriku jultunud sekkumisest sooküsimustesse.

Oluliseks Nõukogude ajast päritud probleemiks on jõuliste rohujuuretasandi naisorganisatsioonide ja ühiskondlike liikumiste puudumine. Need, mis on, on jõuetud, tõrjutud ja tagakiusatud, neil puudub ligipääs otsuste tegemise tasandile, samal ajal kui ametlik feminism on taltsaks tehtud või jääb oma intellektuaalses akadeemilisuses eluvõõraks.

1.–2. juunil toimuva konverentsi „Saatused ja staatused: soolisuse mõtestamine postsotsialistlikus Eestis“ korraldas võrdõigusvoliniku kantselei.

* Jaanus Piirsalu. Nihe massiteadvuses. Mihhail Dmitrijev: Venemaa praegune meeleolu võib püsida aastaid. Sirp 9. I 2015.

**Veebiversiooni lisatud küsimus ja vastus: “Postsotsialistlik” on muidugi lai mõiste, mis katab nii geograafiliselt kui kultuurilise mitmekesisuse mõttes väga suure ala. Te olete uurinud Euraasia piirialasid, kas  tooksite mõne näite, millise suuna on feminism võtnud Kaukaasias ja Kesk-Aasias?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar