Euroopas ei ole paremäärmuslus enam luuserite ideoloogia

Andrea Pető kommenteerib Ungari liikumist suletuse poole Euroopa poliitilises kontekstis.

BARBI PILVRE

Soolise võrdõiguslikkuse, reproduktiivõiguste ja LGBTQ-vastaste liikumiste konservatiivset ja paremäärmuslikku tausta avab Kesk-Euroopa ülikooli professor Andrea Pető.

Soolise võrdõiguslikkuse, reproduktiivõiguste ja LGBTQ-vastaste liikumiste konservatiivset ja paremäärmuslikku tausta avab Kesk-Euroopa ülikooli professor Andrea Pető.

Erakogu

Märtsikuu alguses viibis Tallinnas Friedrich Eberti fondi kutsel Budapesti Kesk-Euroopa ülikooli (CEU) professor Andrea Pető, et kaasautorina tähistada raamatu „Gender as Symbolic Glue. The Position and Role of Conservative and Far Right Parties In the Anti-Gender Mobilizations In Europe“* eestikeelse tõlke „Sugu kui sümboolne liim“ valmimist. Euroopa konservatiivseid ja paremäärmuslikke suundumusi analüüsivas raamatus mõtestatakse muu hulgas homoviha ja naiste reproduktiivõiguste piiramise soove inimõiguste kaitse aspektist.

Professor Pető, te elate Ungaris ning töötate Sorosi loodud ja seniajani rahastatud Kesk-Euroopa ülikoolis. Palun kirjeldage Ungari poliitilist ja intellektuaalset kliimat.

Andrea Pető: Ungari, nagu ka teised Euroopa maad, on suures muutumises. Riik on valitsuse poliitika tagajärjel polariseerunud. Huvitav on jälgida, kuidas mõnigi poliitiline jõud on pärast 2010. aasta valimisi õppinud poliitikat tegema ja oma nõudmisi väljendama. Samal ajal ei ole mõned progressiivsed poliitikud suutnud endale selgeks teha, mida tuleb teha uues poliitilises olukorras, mis on tekkinud seoses riikluse ümbermõtestamisega. Väljaspool ülearenenud riiki on väga vähe ressursse ja poliitilist ruumi ning see on proovikivi riigi kriitikutele: neil on vaja tegutseda ja süvendada arusaama ebatavalisest olukorrast, sest nemad võitlevad veel napimate ressursside eest. Tasakaalu saavutada on keeruline.

Kas teie ja muud Kesk-Euroopa ülikooli tööd on kuidagi mõjutatud uuest kultuuri- ja hariduspoliitikast? Kas te saate vabalt publitseerida ja valitsuse otsuseid kritiseerida?

Kesk-Euroopa ülikool on sõltumatu haridus- ja teadusasutus, kus edendatakse sõna- ja väljendusvabadust ning mõistagi saab akadeemiline personal oma arvamust ja vaateid avaldada. Teisalt, kuna Kesk-Euroopa ülikool on vabaduse saar, leidub seal ka diskussioonideks ruumi. Paljudes tähtsates küsimustes sõna võtma kutsutud esinejad ei pea ilmtingimata olema ühel meelel, nad pannakse olukorda, kus saavad oma seisukohti kaitsta kõrgel professionaalsel tasemel. Nendel kohtumistel osalevad üliõpilased ja neil on sealt palju õppida. Soodne intellektuaalne kliima ja teiste vaadete austamise põhimõte on osa Kesk-Euroopa ülikooli selgelt väljendatud missioonist.

Rahvuslus ja Euroopa Liidu vastased tunded tugevnevad Ungaris, Poolas ja teistes Euroopa maades. Miks nii? Mis on sellises olukorras Kesk- ja Ida-Euroopa rahvuslusele spetsiifiline?

Nendes riikides ei ole väga palju spetsiifilist, sest EL-i vastasuse kasv on üleüldine. Siiski võin mainida kaht silma hakanud nähtust.

Üks on hiljutine äärmusparempoolsete parteide esiletõus selles regioonis. Poliitilises süsteemis on toimunud tõsine muutus, mida nimetakse ka parem­äärmusluse mobiliseerumise neljandaks laineks: need parteid on muutnud oma agendat ja toetajaskonda. Parem­äärmuslike parteide esindajad ei ole enam harimatud, süsteemivastased luuserid, kergelt joobes mehed – nagu meedia on neid varem kujutanud –, vaid tõelised professionaalid, kes valdavad keeli, tunnevad ka poliitikategemise keelt, on poliitilises süsteemis treenitud.

Teine suurem muutus on naiste roll. Võrreldes 1990ndatega ei ole Ungaris viimastel aastakümnetel naiste poliitikas osalemise määr üldse muutunud, kusjuures teistes riikides on kaugele edasi liigutud. Poolas kehtib 35 protsendi kvoot ja viimastel valimistel kandideeris peaministriks kolm naist. Ungari on siin kaugel maas seoses familiarismi (perekesksuse) ideoloogiaga, kus poliitika on suunatud peredele, mitte naistele. Palgalõhe, klaaslagi, perevägivald, vaesus – naised kannatavad kõikide selliste nähtuste tõttu, ent poliitikud ei ole suutnud nendega tegelda. Parteil või liikumisel, kes on võimeline neid teemasid käsitlema arusaadavas rahvalikus keeles, on kindlasti võimalusi kristlik-konservatiivsete valitsuste vastu.

Külastasite 7.–10. märtsini Friedrich Eberti fondi külalisena Eestit, et tähistada soolise võrdõiguslikkuse vastaste liikumiste teemalise raamatu „Sugu kui sümboolne liim“ („Gender as symbolic glue“) eesti keeles ilmumist. Miks on Euroopa konservatiivses pöördes sugu nii oluline?

Soolise võrdõiguslikkuse vastased (anti-gender) liikumised on avanud uue peatüki Euroopa poliitilises, kultuurilises ja sotsiaalses liikumises ning pannud kahtluse alla varasemad poliitilised jõujooned. Tahaksin mainida kaht tendentsi. Ühest küljest protestivad kümned tuhanded Pariisi ja Rooma tänavatel samasooliste abielude vastu, korjates kokku piisava koguse allkirju seksuaalsete õiguste alaseks referendumiks, kontrollides ühe kodanikegrupi õigusi, nõudes kõrghariduse õppekavade muutmist ja keelates seksuaalkasvatuse keskhariduses. Teisalt on poolehoid demokraatlikele poliitikutele hakanud vähenema: valimistel osaleb üha vähem ja vähem inimesi ning traditsioonilistel parteidel on raskusi noorte liikmete värbamisega. Naiste osakaal ilmalikes, inimõigustele tuginevates naisorganisatsioonides on jäänud samaks, aga sellises olukorras lahendavad rahva mobiliseerimise probleemi soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised.

See on tõesti identiteediloome uus käsitus väljaspool inimõiguste raamistikku, kus sootemaatika oli seni leidnud oma mugava koha ja mida üldiselt pooldati. Esmapilgul paistavad uued liikumised olevat soolise võrdõiguslikkuse vastased (anti-gender), sest rünnatakse midagi, mida nad nimetavad sooideoloogiaks (gender ideology). Viie riigi (Ungari, Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Slovakkia) kohta tehtud põhjalik analüüs raamatu toimetajate Eszter Kovátsi ja Maari Põimi käe all siiski tõestab, et seda tüüpi sootemaatikat puudutav argumentatsioon pakub laiemat alternatiivi eri eluvaldkondades, ja sugu on üksnes sümboolne liim, mis poliitilisi jõude ühendab. Progressiivsele poliitikale on strateegilise tähtsusega, kuidas see valimisi puudutav, uus poliitiline, sotsiaalne ja kultuuriline suundumus mõjutab traditsioonilist konservatiivset poliitikat, mis Euroopas on rajanenud inimõiguste konsensusele.

Miks on anti-gender-liikumised (soolise võrdõiguslikkuse kriitika, LGBT- ja reproduktiivõiguste vastasus) hakanud jõudu koguma?

Need soolisust käsitlevad liikumised kasutavad soopoliitikateemalist argumentatsiooni ainult Euroopa poliitilise ja väärtussüsteemi sügavama ja põhjalikuma muutmise kattevarjuna. See on võimalik ainult seetõttu, et soolise võrdõiguslikkuse lubadus ei ole toonud kaasa soovitud tulemusi (uue Euroopa puhul) või on viinud väga paljude, kuid pinnaliste muutusteni (vana Euroopa puhul). Soolise võrdõiguslikkuse vastasus on ülemaailmne ilming ja tugineb asjaolule, et riigid, viidates oma kultuurilisele eripärale, on kahtluse alla seadnud inimõiguste universaalsuse. Paljudel juhtudel seovad valitsused välisabi, mille eesmärk on edendada reproduktiivõigusi, kolonialismivastase vabadusvõitlusega, näidates, et sooideoloogia, mis tähendab inimõigustel tuginevat sugude võrdõiguslikkust, on kohalikule rahvuslikule eripärale peale surutud. Soolise võrdõiguslikkuse vastaste ideoloogiate populaarsus ja suur toetus neile hoiatab: kui progressiivne poliitika soovib aru saada uuest valdavast poliitilisest suundumusest, on neil vaja leida uutele nähtustele tõlgendusraamistik. Soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised ei kirjuta enam alla seda tüüpi soolise võrdõiguslikkuse utoopiale, mis oli plaanis saavutada lähitulevikus. Nüüd ei ole neid võimalik tõmmata strateegiateemalisse debatti, sest nad on fookusesse seadnud poliitika. Erinev ajamõõde võimaldab meil mõista, et need liikumised on tekkinud progressiivse poliitika põhiliste nõrkuste pinnalt, nurjunud lubaduste tõttu viia maailmas läbi kiireid muudatusi.

Kas võib eeldada, et konservatiivne reaktsioon väljendab Euroopa rahvaste üldisi meeleolusid?

Soolise võrdõiguslikkuse vastaste liikumiste peamiseks lahinguväljaks on osutunud teadus. On ilmunud uusi „teadusandmeid“, näiteks samasooliste vanemate peredes kasvanud laste emotsionaalne stabiilsus, kui mainida näiteks üht. Et soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised kasutavad „teaduslikku“ tõendusmaterjali sooideoloogia vastu, tähendab, et ka teaduses toimub paradigma muutus. Mis tahes teaduslikud andmed võib normatiivselt moraalipositsioonilt kahtluse alla seada. Modernsuse postmodernse pöördega, mis tõi kaasa poliitiliselt informeeritud, kriitilise ja interdistsiplinaarse teaduskäsitluse, kuulutati uut teadmiste konstrueerimise viisi, kusjuures seni tunnustamata osalejate kriitilist positsiooni tuli nüüd tunnustada, ning soo perspektiiv oli üks nendest. Teadus muutus moraalseks ja normatiivseks kategooriaks, millega tunnustati teadmiste valdaja positsioneeritust. See positsioneeritus, mida Eric Hobsbawn on iseloomustanud kui „minu tõde on sama tugev nagu sinu tõde“, viitab antiuniversalistlikule arusaamale ja viib uue teadusliku paradigmani, mille nüüd on omandanud soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised. Ometi on soolise võrdõiguslikkuse vastaste jõudude nähtavale toomine, nimetamise ja häbistamise strateegia kuni selleni, et vaieldakse teemal, mis on teaduslik, olenevalt sellest, kellele see on mõeldud, vaid osaliselt edukas. See strateegia süvendab vastuolusid, ilma et mõistetaks, kui valdav on oht, eriti kuna see ei paku uusi meetodeid ega seisukohti progressiivse poliitika saavutuste kaitseks ega näita, kuidas edasi minna.

Mida saavad progressiivsed jõud teha, et vastu astuda soolise võrdõiguslikkuse vastaste liikumiste vihaõhutamisele ja üleskutsetele osa inimrühmi ühiskonnast välja jätta?

Esimene samm on mitte ainult rünnakule reageerida, vaid luua oma sõltumatu strateegia. Peab nõustuma, et valgustusajastust alguse saanud progressiivsel poliitikal on sel selge arusaam normatiivsusest, millega alati luuakse vähemusi, suunates neid „teise“ positsiooni ja „privaatsetesse“ valdkondadesse. Soolise võrdõiguslikkuse vastane kampaania on ainult vanade võtete kohandamine, näiteks tehes jõupingutusi Euroopa kristliku ühtsuse tagamiseks rünnatakse LGBTQ-gruppe. Poola feministlik filosoof Magdalena Środa on öelnud, et võitlus sooideoloogia vastu on kiriku ja staadioni vaheline liit, mis tähendab, et soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised on ainult tarbimisel ja üleüldisel kontrollil tugineva neoliberaalse valitsemise uuendatud vorm. Kuid mitte ainult. See on võitlus neoliberaalse esindusdemokraatia ümberdefineerimise eest ja selle käigus tekivad uued poliitilised jõujooned. Progressiivsed poliitikud peavad toimuvas jõudu pingutama.

Nüüdseks on selge, et soolise võrdõiguslikkuse vastased liikumised on Euroopa poliitikas uus nähtus, mis neoliberaalse emantsipatsiooni puhul osutab ka ebaõnnestumisele. Progressiivsetelt poliitikutelt nõuab vastureaktsioonide väljatöötamine uusi meetodeid ja uut mõtlemist. Kui progressiivne poliitika unustab oma innovaatilise, rohujuuretasandi päritolu, kasutades ainult olemasolevaid soolise võrdõiguslikkuse poliitika meetmeid, ei hoia see edaspidi ära soolise võrdõiguslikkuse vasta­sust kui nähtust. Nii jääb progressiivne poliitika kinni tõe teadmise illusiooni kindlusse. Tuleb järgida vapraid ja originaalseid ajaloolisi tegutsejaid, kel oli julgust kahelda ühiskonna dogmades, mida varem kahtluse all ei oldud seatud. Innukuse kaotanud progressiivne poliitika peab oma innu taastama.

Soolise võrdõiguslikkuse vastaste liikumiste kõige tugevam jõud on uus keel, mida kasutatakse poliitiliseks mobilisatsiooniks, kuid soo mõiste kui tehnilise kategooria kasutamine võib osutuda pigem ennasthävitavaks kui otstarbekaks.

* http://library.fes.de/pdf-files/bueros/budapest/11382.pdf

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar