Esemed räägivad

Muuseumid tegelevad süstemaatilise ja korrastatud informatsiooni loomisega kogu materiaalse maailma kohta.

KURMO KONSA

Kui objekt satub muuseumi, muutuvad tema funktsioon ja tähendus. Objekti hakatakse käsitlema sotsiaalsest ja looduslikust keskkonnast, s.t primaarsest kontekstist välja valitud dokumendina.

Kui objekt satub muuseumi, muutuvad tema funktsioon ja tähendus. Objekti hakatakse käsitlema sotsiaalsest ja looduslikust keskkonnast, s.t primaarsest kontekstist välja valitud dokumendina.

Berta Vosman/ERM

Esemed ümbritsevad meid kõikjal. Suur osa teabest – mitte ainult mineviku, vaid ka oleviku kohta – on seotud kõikvõimalike objektidega. Esemed ehk asjad on ju tegelikult need, millega inimesed otseselt kokku puuduvad nii igapäevaelus kui ka ajaloo uurimisel. Muuseumid on organisatsioonid, kes tegelevad peamiselt objektide kogumisega. Muuseumid ei kogu ja eksponeeri kaugeltki mitte ainult inimese ja kultuuriga seotud objekte ja nähtusi – tegeldakse korrastatud ja süstemaatilise informatsiooni loomisega kogu materiaalse maailma kohta. Kogud moodustavad muuseumi südame. Objekte on kogutud nii nende ilu kui ka väärtuse pärast ja loomulikult selle pärast, mida nad tähendavad, olles seotud mineviku- ja tänapäeva sündmuste, tehnoloogia arengu ja looduskeskkonnaga. Loomulikult ei koosne muuseum ainult objektidest. Muuseum on koht, kus asuvad objektid (museaalid) ja inimesed, kes loovad neist huvitavat, kaasakiskuvat ja meelelahutust pakkuvat informatsiooni. See, millega muuseum tegeleb, ei ole mitte objektid, vaid nende tähendus ehk teave.

Miks siis ikkagi objekte kogutakse ja millist teavet on nende kaudu võimalik mineviku kohta saada? Esmapilgul ehk lihtnegi küsimus avab meile ukse keerulisse maailma. Tõepoolest, esemed ei räägi mineviku ja oleviku kohta midagi, tegelikult ei räägi nad üldse. Kui vaatame muuseumis savipotti või muumiat, adume, et need on täiesti vait. Objektid ei ole inimesed, kes suudavad rääkida. Teine asjaolu, millele sageli ei mõelda, puudutab seda, et minevikku ei ole praegu olemas. Jällegi väga loomulik tõdemus: minevik oli kunagi enne ja praegu on olevik, mis saab mõne hetke pärast minevikuks. Need objektid, mida me muuseumis vaatame, on pärit minevikust, kuid tähenduse anname neile siin praegu, olevikus neid uurides ja vaadates. Ühesõnaga, me peame uurima „tummi“ objekte ja nende kaudu kujutlema, kuidas minevikus elati, mida mõeldi ja tunti. Objekte saab kasutada teabe hankimiseks mineviku kohta tänu sellele, et nendega on seotud eriilmelist informatsiooni.

Suhtelt informatsiooni võib kõik objektid jagada informatsioonilisteks artefaktideks (raamatud, dokumendid, filmid), utilitaarseteks artefaktideks (laev, kivikirves jms) ja loodusobjektideks (kivi, kaamel, inimene jne). Kõik need objektid võivad olla infoallikaks. Artefaktide hulgas moodustavad erilise rühma kommunikatiivsed artefaktid – raamatud, dokumendid, pildid, helisalvestised, arvutiandmekandjad –, mille peamiseks funktsiooniks ongi informatsiooni jäädvustamine, säilitamine ja vahendamine. Kõikvõimalikke muid artefakte käsitletakse infoallikana näiteks arheoloogiliste või etnoloogiliste uuringute raames. Ei tasu unustada, et infoallikaks võivad olla ka loodusobjektid. Dinosauruse fossiil annab uurijatele teavet dinosauruste kohta ning geoloogilised leiud informeerivad meid maa ehitusest. Inimene ise võib samuti olla informatsiooniliseks objektiks, kui meenutada kas või antropoloogilisi uuringuid.

Millist teavet on siis võimalik objektidega seostada? Mille kaudu on võimalik objektid rääkima panna?

Ennekõike torkavadki objektide puhul vaatlejale silma selle füüsilised tunnused, nagu materjal, kuju, suurus, konstruktsioon jms. Siin ei olegi midagi imestada, mõistame ju objekti all tavaliselt mingit füüsilist eset. Muuseumides säilitatavad objektid koosnevad mitmesugustest materjalidest ja iga materjal on omakorda küllaltki keeruka koostisega. Arvestada tuleb loomulikult seda, et aja jooksul on materjalide koostis väga palju muutunud. Mõnel juhul on materjalide abil võimalik kindlaks määrata objekti valmistamise aeg ja koht. See, millistest materjalidest objektid valmistatakse ja kuidas seda tehakse, sõltub materjalide füüsikalistest omadustest, majanduslikest piirangutest ja kultuurimõjudest. Kuna objektid täidavad eri funktsioone, siis esitab see ka erinevaid nõudeid nende valmistamiseks kasutatud materjalidele. Samuti peab materjal olema kättesaadav ja selle eesmärgipärane kasutamine peab end ära tasuma. Kindlale kultuurile iseloomulik ettekujutus materjali väärtusest ja omadustest mõjutab samuti selle kasutamist objektide valmistamiseks.1

Konstruktsioon väljendab viisi, kuidas objekt on valmistatud ja millistest osadest see koosneb. Objekti konstruktsioon sõltub kasutusele tulnud materjalidest, muutunud tehnoloogiast, aga ka muutunud maitsest ja kasutajate nõudmistest.2 Objekti üldise kuju määrab selle funktsioon ja kasutatavad materjalid. Kujundus iseloomustab objekti väljanägemist, selle vormi, värvi, pinnaviimistlust, kaunistusi, stiili, ikonograafiat jms. Võrreldes objekti materjalide, konstruktsiooni ja üldise kujuga sõltub kujundus märksa rohkem kultuurist.

Objekte kaunistatakse kas väärtuse suurendamiseks, objektide omaniku staatuse ja sotsiaalse positsiooni tõstmiseks, kuuluvuse väljendamiseks või siis ka mingite funktsioonide täitmiseks. Objektidele kantud märgised võivad viidata selle nimele, kaubamärgile, valmistajale, tehasele, valmistuskohale, näidata eseme kvaliteeti või hinda. Küllaltki tihti on esemele omandimärgi kandnud selle valdaja. Loomulikult võivad sõltuvalt objektist osutuda tähelepanuväärseks ka mingid muud omadused. Muusikariistade oluliseks tunnuseks on kindlasti nende tekitatavad helid, veinidel lõhn ja maitse. Iseasi muidugi, kuidas õnnestub selliseid omadusi muuseumis säilitada.

Kuidas objekte kasutatakse?

Enamikul objektidest on utilitaarne funktsioon, neid kasutatakse igapäevaelus mingil kindlal eesmärgil, näiteks on pliiats ette nähtud kirjutamiseks ja labidas maa kaevamiseks. Praktilise funktsiooni kõrval on väga paljude objektide puhul tähtis nende väljanägemine. Sellisena täidavad esemed peale praktilise funktsiooni ka esteetilist funktsiooni. Sõltuvalt kontekstist võivad esemed viidata millelegi muule, kas juhtunule, abstraktsele ideele, tähendusele jms. Objektid tähendavad midagi, talitlevad teatud märgi ja/või tekstina.3 Isegi materjalid, millest esemed on valmistatud, kannavad mingit sümboolset tähendust. Teatud materjalid, nagu kuld, hõbe, merevaik, pärlid, karusnahad, elevandiluu, on olnud peaaegu kõikides kultuurides ja kõikidel ajajärkudel kõrgelt hinnatud ja nendest valmistatud objektide omamine on näidanud rikkust, valitsevat positsiooni ühiskonnas.

Teatud objektide omamine näitab haritust, rikkust, kõrget staatust ja prestiiži. Järelikult täidavad need objektid ka väärtuselist funktsiooni. Selliste objektide hulka kuuluvad kunstiteosed, moerõivad, relvad jms. Metafüüsiline tähendus viitab suhetele üleloomuliku maailmaga, mida omistatakse paljudele artefaktidele, nagu hauapanused, jumalakujud, ikoonid, ohvriesemed, mitmesugused rituaalsed esemed jpm. Sellised objektid asetsevad nähtava ja nähtamatu maailma vahepeal. Neil on omadusi, mis puuduvad tavalistel artefaktidel ja sellised omadused muudavad need objektid usklikele väga väärtuslikuks. Objektide dokumentaalne väärtus, nende käsitlemine infoallikana mineviku ja teiste kultuuride kohta muutus oluliseks alates XIX sajandist. Sai ilmseks, et kommunikatiivsete artefaktide kõrval kannavad teavet ka kõik muud objektid ning nende uurimine on teaduse seisukohalt tähtis. Objektide esitamine infoallikana ongi mäluasutuste (muuseumid, arhiivid, raamatukogud) üks peamisi ülesandeid ja funktsioone. Kõik me teame, et objektid kutsuvad esile mitmesuguseid tundeid ja mõtteid. Nii võib muuseumis eksponeeritud timuka mõõk kutsuda vaatajas esile hirmu ja õõva, aga oma sünnimaja nägemine nostalgiat ja rõõmu. Sellist objektide funktsiooni kutsutakse emotiivseks.4

Kust saadakse objektide kasutamise kohta teavet? Mingis osas on võimalik objektide funktsioone tuletada nende kujust ja valmistamiseks kasutatud materjalidest, kuid enamik seda laadi teavet hangitakse kirjalikest ja pildilistest allikatest või siis etnograafiliste vaatluste kaudu.

Millega on objektid seotud?

Artefakte loovad indiviidid või grupid ühiskonnas, kus need moodustavad koos teiste objektidega kogumeid, mida kasutatakse kindlate funktsioonide teostamisel. Objektide ja nende keskkonna juures võib eristada kaht külge – materiaalne (füüsiline) ja kontseptuaalne. Füüsiline kontekst sisaldab kõiki teisi objekte, millega artefakt on seotud valmistamisprotsessis ning edasise kasutamise käigus. Füüsiline kontekst on määrav erisuguste kogude ja kollektsioonide korral. Üks ja seesama artefakt võib eri kogudes olla erinevate tähenduste kandja. Objekti väärtus võibki seisneda ainult selles, et ta moodustab osa mingist kogust. Kontseptuaalse süsteemina võib konteksti mõista kui kultuurilist ja sotsiaalset keskkonda, millega artefakt on seotud. Kontseptuaalse konteksti aspektidena võib välja tuua näiteks majanduse, kaubanduse, ühiskonna infokorralduse, tootmise, töövahendid, tehnoloogia, tööjaotuse, maailmavaate, kunsti jne. Objekte võib seostada ühiskonnaelu kõikvõimalike aspektidega.

Võimalik on eristada nn primaarset ja sekundaarset konteksti. Primaarses kontekstis on objektil utilitaarne väärtus. Sekundaarses kontekstis omandab artefakt dokumentaalse väärtuse. Seni valdavalt utilitaarse väärtusega objekti hakatakse käsitlema infoallikana. Ennekõike tähendab see seda, et dokument muutub arhivaaliks või ese museaaliks.

Objekti elu

Esemel on sama keeruline elu nagu inimeselgi. Artefakti elulugu saab alati alguse valmistaja ideest, mis on seotud kindla kultuuriga. Ei ole olemas artefakte üleüldse, on vaid kindlast kultuurist, kindlast ajahetkest pärit objektid. Pärast valmimist algab objekti elu, mille käigus seda kasutatakse, parandatakse, muudetakse jne. Enamik objekte hävib pärast aktiivse kasutusaja lõppu, osa läheb prügimäele, osa töötatakse ümber. Üldreeglina objekti utilitaarne väärtus väheneb füüsilise, tehnoloogilise ja psühholoogilise iganemise tõttu. Kui objekt kaotab oma praktilise väärtuse, visatakse see ära või kasutatakse uuesti toorainena. Märksa huvitavam on olukord, kui koos objekti praktilise väärtuse kahanemisega suureneb selle esteetiline ja sümboliline väärtus. Näiteks hakatakse mingit tarbeeset käsitlema kunstiteosena, kusjuures muutuvad nii tähendus kui ka funktsioon.

Inimest ümbritseb väga suur hulk objekte. Objektide hulk sõltub loomulikult kultuurist. Millised nendest siis satuvad muuseumidesse? Tavaliselt seostatakse muuseumi ikka vana, võõra, ilusa, haruldase ja väärtuslikuga. Selliste objektide kogumisega on muuseumid tegelnud oma tekkeaegadest alates. Vana ja haruldase kogumisel on kindlasti olnud ka puhtpraktiline põhjus – väiksemast hulgast on palju lihtsam valida kui suurest. Aeg on sellisel juhul oma valiku juba teinud. Alates möödunud sajandi teisest poolest on muuseumid laiendanud kogutavate objektide temaatilisi, ajalisi ja ruumilisi piire.

Kui objekt satub muuseumi, muutuvad tema funktsioon ja tähendus. Objekti hakatakse käsitlema sotsiaalsest ja looduslikust keskkonnast, s.t primaarsest kontekstist välja valitud dokumendina. Museaalid on objektid, mis on eraldatud originaalsest (primaarsest) kontekstist ning viidud üle muuseumi reaalsusse eesmärgiga dokumenteerida seda reaalsust, kust nad olid eemaldatud. Muuseumi sattumine kutsub esile infokao artefakti kõikidel infotasanditel. Sageli objekte puhastatakse ja parandatakse ning selle käigus kaob osa füüsilisest infost. Loomulikult kaob peaaegu täiesti kasutamise ja kontekstiga seotud teave. Muuseumis säilitatavaid objekte ei kasutata ju enam endisel eesmärgil, need asuvad täiesti uues keskkonnas nii füüsilises kui ka kontseptuaalses mõttes. Osa sellisest infokaost kompenseeritakse dokumenteerimisega. Säilitamise peamine probleem seisnebki selles, kuidas säilitada võimalikult täielikult artefakti kogu info. Ese iseeneses ei räägi peaaegu midagi inimesest ja tema kultuurist, seepärast tuleb alati püüda koguda võimalikult palju teavet artefakti funktsioonide ja konteksti kohta.

Objektide kasutamine muuseumis

Igasuguste objektide kasutamise korral on vältimatult tegemist nende interpreteerimise ehk tõlgendamisega. Tõlgendamise all võib siinkohal mõista esemeid puudutava teabe ja tähenduste esitamist kasutajatele. Muuseumis toimub alati esemete tõlgendamine – isegi siis, kui esitatakse ainult mõni „fakt“, näiteks pannakse näitusele välja üksikud esemed ilma igasuguse selgituse ja muu infota. Sellisel lihtsustatud juhul on interpretatsioon see, miks ja millised esemed on välja pandud ja miks seda üldse on tehtud. Miks just need esemed on valitud, kes seda on teinud, kuidas neid esemeid nimetatakse? Ei tasu unustada, et teabe esitamine ei ole kunagi objektiivne, ilma väärtustamiseta. Vaatajale omandavad objektid tähenduse mitmeastmelise tõlgendusprotsessi käigus. Kui mingi objekt on valitud muuseumi, siis on koguja seda tõlgendanud. Loomulikult kuulub esmane tõlgendus selle objekti valmistajale ja kasutajale. Näituse koostaja tõlgendab kogus olevaid objekte ja koostab neist näituse, mida tuleb vaatama külastaja, kes siis jällegi neid objekte omakorda tõlgendab.

Objektide tõlgendamist muuseumis võib käsitleda omalaadse ajamasinana. Kuna tegelik minevik on inimesele kättesaamatu, püüab ta interpreteerimismasina abil seda uuesti taasluua, tuginedes objektide ja protsesside käesolevale, praegusele olekule. Ühelt poolt ilmneb nüüd väga selgesti igasuguste tõlgenduste sattumuslikkus, kuid teisalt näeme ka inimeste, objektide ja keskkonna sidumist võrgustikesse, mida me ei saa päris suvaliselt käsitleda.

1 McGhee, R. 1994. Ivory for the Sea Woman: the symbolic attributes of prehistoric technology. – Interpreting Objects and Collections, S. M. Pearce (ed.). London: Routledge, 59–66.

2 Caple, C. 2006. Objects: Reluctant Witnesses to the Past. London, New York: Routledge.

3 Hodder, I. 1991. Reading the Past. 2nd edition. Cambridge: CUP; Kingery, W. D. 1996. Materials Science and Material Culture. – Learning from Things, W. D. Kingery (ed.).Washington: Smithsonian Institution Press,

181–203.

4 Schiffer, M. B. 2011. Studying technological change: a behavioral approach. Salt Lake City: University of Utah Press.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming