Elurikas mets on väärtus

Kaks kuni neli kvartalit kaitstavat põlismetsa keset kuivendatud ja lageraiutud metsamaastikke on nagu mälestus metsast ... metsa vabaõhumuuseum.

ULVAR KÄÄRT

Tartu ülikooli geograafia osakonna teadur Anneli Palo ütleb, et Eesti metsi pole kunagi nii intensiivselt raiutud kui praegu. Ühtlasi on sellega meie metsade liigirikkus suurimas kadumisohus. Kas näeme metsas vaid puitu või oskame selle kõrval hinnata ka elu?

Viimaste metsaseaduse muudatuste tõttu on mets praegu väga kuum teema. Arutelude käigus on väga hästi välja joonistunud see, kui palju on huvigruppe, kes kõik tahavad oma sõna sekka öelda: metsamajandajad tahavad metsa raiuda, looduskaitsjad hoida, tavalised inimesed ihkavad, et oleks metsa, kus matkata ja seenel-marjul käia, jahimehed soovivad, et oleks metsa ja ulukeid, keda küttida jne. Millisesse seltskonda teie end paigutate – olete metsauurija?

Anneli Palo: Ametilt olen teadlane – maastikuökoloog, hingelt pigem looduskaitsja ja lihtsalt metsas jalutaja. Metsa uurimisel on see halb külg, et tööülesandeid täites ehk metsas olevat mõõtes, üle lugedes ja protokolli täites ei jää sageli enam metsa kui terviku mõistmiseks aega ja jõudu, rääkimata metsa ilu märkamisest. Elus on olnud aastaid, kui olen suve lõpul selgelt üle töötanud. Mulle on siiski esmane metsas käia, seda jälgida ja avastada, ennast seal hästi tunda – võtta fotokas ja lihtsalt minna, olla, vaadata. Teen tegelikult sedasama uurimist emotsionaalses võtmes – siis on elu tasakaalus.

Anneli Palo Alam-Pedja looduskaitseala lammimetsas metsaseireankeeti täitmas.

Erakogu

Olukorras, kus inimesed on loodusest järjest rohkem võõrandunud, on üha laialdasemalt levinud linnainimesele omane idealistlik-romantiline suhtumine metsa – et kuidas me ometi raiume seda?

Olen maal üles kasvanud. Kui jälgida vanemate maainimeste või metsameeste suhtumist, siis kuigi see on mõnes mõttes hästi praktiline – mets annabki puitu, marju, seeni –, tähendas see, et mets oli kogu aeg olemas. Kuskil raiuti mets maha ka, aga see oli vaid üks koht üldises metsamaastikus. Praegu hirmutabki inimesi ilmselt see, et metsamaastik on muutumas peegelpildiks – üksikud püstiolevad metsatukad keset lageraiemaastikku. Avarust on kuidagi liiga palju.

Ma arvan, et metsakasvatajatel ja üldsusel on ka erinev arusaam sellest, mis on mets. Metsameestele on mets seegi, kui üksteise kõrval kasvavad napilt üle meetri kõrgused soovitud liigist puud. Kui mõelda lihtsalt metsas käiva inimese seisukohalt, siis kas see ikka on mets, kui ma vaatan sellest üle. See on pigem raiesmik. Isegi tihedat noort puistut nimetatakse rahvakeeles ennemini võsaks kui metsaks. Inimeste ettekujutuses tähendab mets ikka sellist paika, kus kasvavad suhteliselt kõrged ja arvestatava jämedusega puud, metsa all peaksid olema kas põõsad või sammal, suve lõpul aga seened või marjad. Siin tekibki vastuolu, et paljude inimeste arvates metsa pole, aga metsamajandaja arust on mets uuenenud ja probleemi ei ole.

Arvude põhjal väidetakse sageli, et XX sajandi algul oli metsa palju vähem. Siin on aga küsimus, mida tõlgendati tollal metsana ja kuidas metsamaad kasutati. Asustuse ümbruses valdasid karjatatavad metsad, puisrohumaad ja valikraiemetsad, suurem osa selliseid metsi ei kuulunudki majandatavate metsade arvestusse, kuigi puud olid seal ju olemas ning jagus taludele nii kütteks kui ka igapäevaseks tarbepuiduks. Suurte lageraietega metsamaastikke esines paiguti kas parvetamiseks sobivate jõgede kallastel või rajati puude väljaveoks ajutised raudteed. Puude langetamine oli füüsiliselt raske töö ning väljavedu toimus hoopis teisiti kui tänapäeval.

Kui räägime edasi vastuoludest, siis omaette nüansi eestlaste suhtumisest metsa avas üks aastatetagune avaliku arvamuse uuring. Selle järgi leidis enamik küsitletuist, et metsa raiutakse Eestis liiga palju, samal ajal puitu kui ehitus- ja tarbematerjali hinnati kõige kõrgemalt.

Kindlasti jätkuks meil puitu oma tarbeks igaühele ja igaks asjaks – see pole üldse probleem. Aga korraga suuremat tulu saab ekspordist. Kui raiutud puit oleks vaid siseringluses, siis riigi majanduse seisukohast oleks see võib-olla väheoluline turg.

Kõik see on väga keeruline ja mina pole majandusteadlane. Kui jagada puistu raiest saadud tulu laiali kogu metsa kasvuks vajaliku aja peale, siis on sissetulek hektari kohta aastas väga väike ja Eestis võiks sama metsa kasutada hoopis tootlikumalt millekski, mis ei kurna nii palju meie keskkonda. Olenevalt metsast võib selleks olla hoopis seente või marjade korjamine, kasutamine puhketegevuseks või loodusturismiks. Oma erialale viitavalt lisan, et turismi eriliigina võiks „müüa“ metsa ja tema elustiku uurimisvõimalust. Loodusest pärineb ju suur osa inimkonna edasist kasvu võimaldanud avastustest, olgu nendeks siis antibiootikume tootvad seened, puhastusseadmete bakterid või palju muud vajalikku. Kusjuures enda tarbeks saaks selliselt kasutatavast metsast ka puitu võtta nii, nagu seda sajandeid on tehtud.

Kas raiumine on siis kuradist või mitte?

Küsimus on selles – kus, kui palju ja mida. Mõnes mõttes on see sama vastamatu küsimus, nagu mitu puud moodustab metsa. Kindlasti on võimalik teaduslike andmete põhjal raiumisele teatud ettevaatuspiirid seada. Praegu on aga avalikkusele mingisugused aktsepteeritavuse piirid juba kätte jõudnud. Seda tuleb arvestada, kuidas inimestele tundub. Kui tundub nii, et elamisväärne elukeskkond on lubamatult palju muutunud, siis nii ongi ja tuleb midagi selle vastu ette võtta.

Kui palju on Eestis majandatavaid metsi?

Kui kogu metsamaa pindala küünib praegu 2,3 miljoni hektarini, siis majandatavate metsade osakaal moodustab sellest kolmveerandi. Ülejäänud veerandi katavad rangema või leebema majanduspiiranguga metsad. Kui aga vaadata, palju on meil metsa, kus ei ole ajalooliselt kuigivõrd majandatud, siis siin torkab silma midagi muud. Põlismetsadeks võib pidada metsamaast vaid umbes 1,5%–2% metsadest, mida on äärmiselt vähe. Enamasti on põlismetsad riigimaadel, näiteks kuskil suurte soode vahel kättesaamatuks jäänud paigad. Kui peaks paika metsaraiujate jutt sellest, et „mets tuleb tingimata maha raiuda enne, kui puu ära surevad“, ei saaks põlismetsi ollagi. Ka looduslikus metsas tähendab ühe puu surm eluvõimalust järgmisele, lihtsalt ühel alal on korraga püsti nii noored, keskealised kui ka vanad puud. Lageraietega majandatavas metsas on aga samal alal kõrvuti kas noored, keskealised või küpsevad puud. Seal päris vanaks puud ei saagi, enne raiutakse nad maha. Kui kogu metsamaastikku ruumiliselt vaadata, siis tervikliku metsaelustiku säilimise mõttes ongi võtmeküsimuseks nn vana metsa pindala ja paigutus. Kui on piisavalt palju vana metsa koos surevate puude ja laguneva puiduga, siis on ka metsaelustik säilinud. Kui metsa on kogu aeg hästi majandatud ehk teatavad metsale omased mikroelupaigad seal puuduvad, siis neid elupaiku asustavad liigid surevad lõpuks välja.

Kui hakata põlismetsaliike otsima, siis linnade ja põliste põllumaade ümbruse metsades on hästi näha, et esialgu sisenetakse suurema inimmõjuga metsa. Sügavamale metsamassiivi südame poole liikudes märkame, et metsa ei ole enam aletatud ja ka muid majandamismärke jääb järjest vähemaks. Massiivi südamikus võivadki olla päris põlised metsad. Eriti kehtib see sellistes iidsetel põllumajandusmaastikel, kus asustusalade vahel on olnud suured metsaalad, näiteks Karulas, Vändras või praeguse Jõgevamaa ja Virumaa piiridel.

Kuigi Alutaguse, Kikepera või Vändra laaned seostuvad rahva mälus tohutute metsaaladega, on need teede ja kuivenduskraavide võrgustikuga läbistatud ning täielikult ära tükeldatud. Neis paigus on soode vahel ja ümbruses veel vaid üksikuid alasid, kuhu pole mindud ja nende terviklikkus on kohati rohkemgi ära rikutud kui kuskil kultuurmaastike vahel olevais metsades. Kaks kuni neli kvartalit kaitstavat põlismetsa keset kuivendatud ja lageraiutud metsamaastikke on seal nagu mälestus metsast … metsa vabaõhumuuseum.

Kui hea või halb näitaja see pooleteiseprotsendine põlismetsade osakaal on?

See on väga kriitiline näitaja. Arvutused näitavad: selleks et kogu metsaelustik saaks säilida, peaks eri kasvukohatüüpides olema pidevalt kasvamas umbes 20% bioloogilises mõttes vana metsa. Poliitiliselt on kokku lepitud hoida Eestis 10% metsi range kaitse all, sest mingil määral on alati lisaks vanu metsi, mida ei majandata. Kuid juhul kui soov raiuda järjest kasvab ning puude raievanust alandatakse, peaks sellevõrra ka kaitstavate metsade pindala suurendama.

Foto: Anneli Palo


Tõeline põlismets mõjub nagu pilt, nagu loodusmaal.Järvselja salu-põlismets.

Foto: Anneli Palo

Viimasel ajal on selles valguses räägitud näiteks salu- ja laanemetsade kaitsmise vajadusest.

Salu- ja laanemetsade probleem seisneb selles, et kogu meie kultuurmaastik on raadatud nende levikualale. Kui meie maal inimesi ei elaks, siis enam-vähem kõik alad, mida praegu harime ja kus me elame, kattuksid salu- ja laanemetsadega. Seda tüüpi põlismetsi on metsamaastikku äärmiselt vähe alles jäänud, sest nad on olnud väga hinnatud ka majandatavate metsadena. Kuna nüüdseks juba 15 aasta jooksul ei ole algselt kokkulepitud salu- ja laanemetsade pindala kaitse alla suudetud võtta ning nüüd tahetakse viljakaid kuusikuid veelgi enam raiuda, on konflikt läinud päris teravaks.

Kui palju aega kulub, et metsastatud lageraielangist ehk puupõllust saaks looduslik mets?

See on pikk ja pidev protsess. Kõigepealt asuvad puudele elama liigid, kes söövad okkaid või lehti, nõrgemad puud hukkuvad. Alles seejärel, kui tekivad esimesed kuivanud või mahalangenud puud, saab tulla elustiku see osa, mis asub puitu lagundama. Kui puud kasvavad üha jämedamaks, tulevad liigid, kes ei saa peenes puidus elada, kuna see kõduneks ära, enne kui nad oma elutsükli läbida jõuavad. Siis tekivad veel erilised nišid, mille korral näiteks ühed seeneliigid on teiste seente toitekeskkonnaks, teatud putukad asustavad eelmiste poolt tekitatud käike jne. Sel moel ökosüsteem ajaga üha keerustub ja muutub liigirikkamaks, kasvab erilise kohastumusega liikide arv. Mida põlismetsalikumaks mets kujuneb, seda kõrgem on tema elustikuline väärtus, sest aina enam liike on sinna juba kohale jõudnud. Seejuures pole ükski liik arvukas, konkurents on tihe.

Nii et selleks ajaks, kui metsa tavaliselt raiuma hakatakse, on seal olemas mükoriisaseened ehk need seened, mille viljakehi meiegi sööme, on oravad, metsalinnud ja võib-olla on kuhugi juba pesa teinud ka mõni hiireviu või konnakotkas. Samal ajal kui kuivanud puid on metsast kogu aeg ära viidud ehk inimkeeli öeldes – metsa on hooldatud, puudub seal elupaik enamikule kõduliikidele.

Metsa arengu seisukohast on ka oluline vaadata, kui pikk on puuliigile omane eluiga. Metsanduslikult raiutakse puid siis, kui juurdekasv pole enam piisavalt kiire ja puud on inimese arvates küllaldaselt jämedad. Vastavalt ühiskonna vajadustele on see ajaloos muutunud, millal peetakse mingit puistut küpseks. Olen aastarõngaid lugedes sattunud 40–50aastaselt maha raiutud männikutele, kuigi männikute küpsusvanuseks on enamasti 90 ning varasematel aegadel isegi 100 ja 110 aastat. Haavikuid võib hakata 30–40aastaselt maha võtma, samal ajal kui looduslikus metsas võiks haab 120–150aastaseks elada. Rääkimata kuusest, mis põllul kasvades jääbki juba 50aastaselt haigeks. Looduslikus metsas ei ole aga 140 aastat kuusele mingi iga, sest teatud kasvukohatüüpides, näiteks rabastuvates metsades, võib ta vastu pidada isegi kuni 300 aastat.

Nõnda et raiesmikust või metsastunud niidust loodusliku struktuuriga metsa kujunemiseks kulub kindlasti enam kui sajand. Mida pikaealisem on valdav puuliik, seda kauem kulub ka aega. Väga paljudes kasvukohtades esineb meil puistu vaheldusdünaamika, s.t viljakamates kasvukohtades vahelduvad okas- või lehtpuurohkemad staadiumid. Päris looduslikus metsas oleksid okas- ja lehtpuud kogu aeg ruumis ühtlaselt jagunenud – kui ühes kohas kukub okaspuu maha, tuleb sinna lehtpuu asemele, ning kui lehtpuu kasvab vanaks ja murdub, siis selle aja peale on all ruumi hõivanud kuused.

Tulenevalt looduslikust dünaamikast tahab ka pärast männi või kuuse raiet kõigepealt tagasi tulla lehtpuuliik – kas siis näiteks kask või haab. Kui aga soovitakse kohe okaspuud kasvatada, tuleb neid istutada ja hooldada, et lehtpuu liialt võimust ei võtaks. Samal ajal lehtpuu parandab mulda – täpsem oleks öelda, et lehtpuude kasvu ajal kujuneb mullas välja sobiv toitainete tasakaal ning seenestik – ja kasvava okaspuu, eriti kuuse, tervis oleks tänu sellele järgmises põlvkonnas väga palju parem. Kui raiutud kuusiku asemel kasvaks vahekultuurina lehtpuu või kuusikutele eelistataks lehtpuu-kuuse segapuistuid, ei oleks meil nii suurt probleemi kuuski kahjustava haigustekitaja juurepessuga. See on tegelikult laialt teada tõde, aga jälle on küsimus selles, kui kiiresti ja kui jämedat puitu tahetakse okaspuust saada. Kui eesmärk ongi saada 40aastast peent ja lühikest puitu, siis justkui võikski seda pärast raiumist aina uuesti kasvatada, puud ei peagi kauem elama.

Metsatööstus vist ei kannatagi kauem oodata. Kui suure osa majandatavate metsade raietsükkel ongi nii lühike, siis me ju ei annagi liikidele, mis ilmuvad alles vanas metsas välja, mingit eluvõimalust.

Nii see ongi. Elurikkuselt võiks sellist kiirelt kasvatatud ja raiutud kuusikut võrrelda rapsipõlluga. Tänapäevase metsamajandamise intensiivsuse juures ei jõua metsad enam niisugusesse eluikka ja struktuurirohkusse, mis võimaldaks kaitsealade vahel majandatavate alade kaudu teatud liikide levimist. Paljud liigid ei ole kohastunud kaugele levima, kuna selleks pole olnud vajadust. Kui liigid peavad nüüd järgmise sobilikus kasvu- või lagunemisstaadiumis puutüve leidmiseks levima mõnesaja meetri asemel hoopis kilomeetri või kümnete kilomeetrite kaugusele, ei saa nad sellega hakkama.

Elupaikade isoleerumine ja killustumine vaesestab keskkonda. Kas me saaksimegi enam põlismetsi, kui kujutada ette, et kõik sellised kooslused on koos kõigi nende väga eriliste liikidega kogu Euroopas hävinud? Sel juhul on iga tekkiv mets nende liikide võrra vaesem. Me võime küll kaitsta kümmet protsenti vanu metsi, kuid kui need paiknevad väikeste üksteisest eemal olevate laikudena, siis see ei pruugi loodetud tulemust anda ning paljud liigid ikkagi kaovad.

Selles kontekstis räägitakse väljasuremisvõlast – teatud liikidest, keda veel esineb meie metsades, aga kes on inimmõju tõttu suure tõenäosusega siiski hukule määratud. Arvatakse, et kuigi pingutame näiteks väljasuremisohus lendoravate asurkonna päästmiseks, ei pruugi sellest enam abi olla, kuna liigile sobilikud elupaigad on liialt kokku kuivanud ja üksteisest eraldatud.

Seda näitab kindlasti aeg. Teine asi on see, et juhtub midagi ebasobivat, näiteks kui lendoravametsi laastab tromb või tuleb ette ebasoodsate toitumistingimustega aastaid, siis on sel väikesele populatsioonile väga suur mõju. Eriti kui liigi leviala on koondunud ühte kitsasse piirkonda. Siis võib öelda, et ongi kõik – neid polegi enam.

Lendoravauurija Uudo Timm on näidanud väga kõnekaid aerofotosid Virumaa metsadest, kus lendorava elupaikades on mets küll alles, aga nende vahel haigutavad lageraielangid.

Just. Kusjuures lendoravale sobiks, kui nende elupaikade metsi majandataks valikraiega või häilraietega. Nad ei vaja otseselt põlismetsa, vaid dünaamilist metsamaastikku, kus pidevalt esineb sobivas vanuses haabasid ja kuuski. Aga suurtest lageraielankidest nad üle hüpata ei suuda. Kui me majandaksime oma metsi samal moel nagu vanal ajal mõisad, siis ilmselt ei oleks meil vaja praegu lendoravaid kaitsta. Tänapäevaste masinate ja niivõrd suurte raiemastaapidega on aga lugu hoopis teine.

Eesti metsade sümbolliigiks peetud metsise arvukuski aina kahaneb. Omaette märk metsas toimuvatest muutustest on ju seegi.

Seda teemat on väga põhjalikult uurinud Asko Lõhmuse töörühm. Ilmselt on see probleem väga mitmetahuline. Erinevalt varasemast on maastik praegu üleküllastunud väikestest kiskjatest ja kõigesööjatest ning pole ime, et metsiseid lihtsalt süüakse väga palju ära. Omal ajal võis metsakanaliste arvukust suurendada metsades vabalt karjatamine ja puude valikuline raie. Metsisele meelepärane suhteliselt hõre mets oli alati olemas. Lisaks on metsise kiires allakäigus uuritud ka kuivendamise osa.

Minu varases lapsepõlves ehk 1970. aastatel oli metsis vist veel jahilind. Kui tööle hakkasin, siis alustati metsise mängualade range kaitsega.

Mind teeb aga murelikuks mõne looduskaitsja suust tulev jutt, nagu peaks osa kaitsealadel olevaid põlismetsigi metsise jaoks harvendama. No vabandage väga! Kui metsis on siin olnud aastatuhandeid ja ellu jäänud ikkagi eelkõige looduslikes metsades, mitte mõisaparkides ega puisniitudel, siis kindlasti pole asi otseselt metsa struktuuris, vaid hoopis muudes majandamisstiiliga kaasnevates mõjudes. Põlismets on ju alt üsna hõre. Hästi tihe on aga pärast lageraiet taastunud mets – eriti kui see on ka kuivendatud. Selline tihnik metsisele ei sobi, aga kui me loodusmetsas piisavalt kaua ootame, mil mets ajaga ise hõreneb, on olukord teine. Looduslikult hõrenenud mets ei muutu enam kunagi lausaliselt tihedaks, samal ajal kui metsa „hooldades“ lihtsalt soodustame uue tiheda alusmetsa kiiret kasvu.

Kui heas või halvas seisus on meie metsade elurikkus?

Kõik oleneb sellest, kellega me ennast võrdleme. Kui võrdleksime Eesti metsa elurikkust näiteks lähedal asuvate Venemaa kauaaegsete looduskaitsealadega, siis näeksime päris selgelt, millised liigid me juba kaotanud oleme. Lääne-Euroopas pole sedagi, mis meil on. Läänemere ümbruses on tegelikult väga raske elurikkuse baastaset kindlaks teha, kuna sellistes segametsadega piirkondades on inimmõju kestnud väga kaua ja me ei teagi, milline võiks siin looduslik elurikkus olla. Seda tähtsam on seda, mis on säilinud, alles hoida ja veidike juurde kasvatada.

Majanduslik küsimus ei ole ju selles, kas sureme nälga, vaid rikkamate riikide hulka kuulumises. Samal ajal on meie metsade elurikkus tohutu väärtus, mille paljud teised riigid on juba ära raisanud. Neil pole seda enam kuskilt võtta ja viimased säilinud looduskillukesed ägavad külastajate rohkuse all. Olen teinud loodusekskursioone sakslastele ja näinud, kuidas nende silmad vaimustusest säravad, seejuures oleme alati jäänud matkaradadele ega ole külastanud loodusteadlasele puutumatuna tunduvaid paiku. Selles mõttes on Valdur Mikital õigus, et meil on tohutult vedanud, kuna enam-vähem looduslik loodus on meist kõikjal vaid 20minutilise autosõidu kaugusel. Selleks ei pea helikopteriga lendama, erivarustust kasutama ega erilubasid hankima. See on suur rikkus ja osa rahvuskultuurist, mis peab alles jääma.

Rangelt loodusteaduslikust seisukohast oleme aga juba väga inimmõjuline piirkond.

Kas eestlased on metsarahvas?

Oleme metsast välja põletanud kogu oma põllumajandusmaa. Me ei ole elanud muldonnides, vaid tegime endale puudega köetavad palkmajad. Peaaegu kõik tarbeesemed tehti ju kunagi puidust. Puit saatis meid alates viiskudest voodi, lusika ja kirstuni välja. Ilma metsata ei oleks me saanud siin elada.

Me ei ole juba väga kaua kütid-korilased olnud …

Seda kindlasti. Me ei ole metsas elav rahvas, aga me oleme metsast elav rahvas. Kui me oma põlistalusid vaatame, siis alati on hoonete ümbrus lage, et puud ja sääsepõrgu poleks lausa pea kohal. Puud on tõrjutud enam-vähem nii kaugele, et need maja peale ei kukuks.

Meie laiuskraadil tahab inimene kohta, kus puhuks veidi tuult ja paistaks päike, sest muidu oleks väga niiske ja ka sääserohke. Seda on ilmselt iga maakodu omanik tõdenud.

Kui siin oleks soojem, kuivem ja poleks tülikaid putukaid, siis võib-olla elaksimegi parema meelega metsa sees.

Kuidas on teie suhtumine metsa kujunenud?

Ma olen vist metsa sündinud. Nii kaua kui ma ennast mäletan, kippusin kogu aeg kodunt ära keset põllumaatükikesi kasvanud väikestele puudesaartele. Seal oli hea ronida puude otsa ja karjamaal söövaid lehmi vaadata. Viie-kuue aastaselt tegin üksi oma esimesed pikemad rännakud külast kaugemale metsaveertele. Mis mind sinna tõmbas, seda ma ei tea, võib oletada, et metsmaasikad. Hiljem sai nii loomulikuks, et ma lihtsalt käisin metsas kolamas. Metsas oli mul kogu aeg midagi vaadata ja ma ei pidanud tegema asju, mis mulle ei meeldinud.

Nüüd on mul kui spetsialistil metsadele palju vaatenurki ja on keeruline öelda, milline on praegu minu lemmikmets. Mulle meeldib käia vanades pärandkultuurmaastike metsades, kus on võimalik metsa „lugeda“ – et mis seal kunagi on olnud, mis on sinna millalgi kasvanud ja kuidas on kõik vahepeal muutnud. Lähen nagu läbi ajaloo – see on kõige huvitavam.

Majandatud mets on minu meelest igavam. Seal ei ole midagi vaadata – puistu on korrapärane ja ilmetu. Tõeline põlismets mõjub nagu pilt, nagu loodusmaal. Astun mõne sammu ja jälle on uus vaade. See on, nagu nimigi ütleb, kuidagi põlistunud. Seal on aeg teatud mõttes seisma jäänud, igaühel on oma koht, kõik kohad on kellegi poolt täidetud.

Tegelikult on igasugused metsad omamoodi huvitavad.

Kas teie värske raamat „Eesti metsad“ on mingis mõttes kadunud loodusemehe Edgar Kase 1976. aastal ilmunud „Eesti metsades“ tänapäevane jätk?

Need raamatud on väga erinevad selles mõttes, et kogu põlismetsade kaitsmise ideoloogia on vahepeal väga palju muutunud. Juba enne Teist maailmasõda jõuti küll selleni, et meil tuleks kaitse alla võtta põliseid metsamassiive, kuid ideed ei saanud teoks. Järvselja on üks vähestest kohtadest, kus mets üsna väikesel alal kaitse alla võeti. Toona ei peetud looduslike metsade kaitset nii oluliseks, põlismets omas väärtust kui majandatava alaga võrdlemiseks sobiv kooslus. Soode väärtustamine algas Viktor Masingust. Vahest sel ajal tekkis juba mõte, et ka teised ökosüsteemid vajaksid suuremapinnalist kaitset. Edgar Kask on oma kirjutistes maininud, kuidas temast kui kuivendusinsenerist sai soode veendunud kaitsja. Tema puhul oli see nähtavasti tohutu paradigma muutumine. Põlismetsade kaitsele vaadati Edgar Kase ajal nagu XX sajandi alguseski väga metsamajanduspõhiselt. Lähtuti enamasti sellest, et mets peab „ilus“ olema, nagu näiteks Taevaskoja salapärased metsad või valgusrikkad luitemetsad-puhkemetsad. Kuhugi võis jääda mõni esteetiline kuivanud puu ja mahakukkunud suur tüvi, aga üldiselt hooldati neid metsi sanitaarraiega. Keegi vahest ei mõelnud toona eriti sellele, et metsa peaks lagundajatele puitu jätma.

Mäletan ise ka, kui vähe me metsaelustikust teadsime, kui aastatuhandevahetuse eel hakati rääkima metsa vääriselupaikade olemusest ja loodi metsakaitsealade võrgustik. See on viimase viieteistkümne-kahekümne aasta tagune ja mõneti mujalt imporditud avastus, et peaksime oma looduslikke metsi kaitsma eelkõige elustiku pärast. Sisuliselt siis teaduspõhine seisukoht riikidest, kes on oma põlismetsad peaaegu hävitanud – võrreldes kas või Soome ja Rootsiga on meil veel suhteliselt palju liigirikkaid loodusmetsi. Omamaiseid teadustöid selle kohta on meil nüüd juurde tulnud nagu seeni pärast vihma.

Kunagist metsandusideoloogiat kirjeldavad Kase raamatus ilmekalt kohad, kus ta viitab, et kraavitamine on hädavajalik, kuna pool Eesti metsadest „kannatab liigniiskuse all ja on seetõttu väheväärtuslik“. Päris ahhetama ajab aga tema märkus, et kuivendatud soometsad vajavad väetamist.

Tõsi, 1970. aastate metsanduslikes uurimustes domineerivad väetamis- ja kuivendamiskatsed. Õnneks jõuti siis üsna ruttu arusaamisele, et sügavaturbalisi ja happelisi alasid võib väetada nii palju kui tahes, aga metsamajanduslikus mõttes neist ikkagi asja ei saa. Siiski jõuti väga paljudesse kohtadesse kraavid sisse teha, ilma et selleks mingitki põhjendust oleks olnud.

Huvitav, mis võib meid 40 aasta pärast praegusele ajale tagasi vaadates ahhetama panna?

Kindlasti on üks probleem, millega me ei suuda praegu väga hästi arvestada, üldine ökoloogiline võrgustik ja maakasutus. Mingi osa põliskooslusi tuleb säilitada võimalikult stabiilsena, teine osa aga peaks maastikul kogu aeg justkui ringluses olema. Siis oleks ka tervik arenev, taastuv ja muutustega kohanev. Ainult et tuleb alati meeles pidada, et põlismetsast saab kiirelt kujundada nii majandatava metsa kui puisrohumaa, ja kui tarvis, saab sellest hoopis põllu, aga vastupidist peame ootama sajandeid.

 Foto: Anneli Palo

Nigula looduskaitseala suurimal soosaarel Salupeaksil kasvab salu-põlismets.

Foto: Anneli Palo

Kas me keskendume looduskaitses siis liialt kohapõhise status quo säilitamisele?

Nii ja naa. Selle üle on olnud filosoofilisi vaidlusi, et miks me peame kaitsma praegust seisundit või maastikupilti. Kas sellepärast, et oleme nüüd tulnud selle peale? Miks me ei soovi taastada looduses näiteks ristirüütlite tuleku eelset seisundit? Sedalaadi küsimused tekitavad isegi teadlaste vahel konflikte. Näiteks, kus tuleks taastada pärandkooslus, kuna see on hakanud võsastuma, ja kus lasta sellel metsastuda? Mis on see otsustuskoht? Kas ikka on õige taastuvat laialehist metsa äkitselt tagasi pargimaastikuks lahti raiuda, kui me hävitame sellega väga palju neid metsaliike, mis on seal juba elupaiga leidnud? Kuigi poollooduslike koosluste kaitset on vaja, sest need on mitmeti meie liigirikkaimad kooslused just silmaga nähtavate olendite puhul: taimed, linnud, sinna kahe kamaluga juurde putukaid, seeni, samblikke ja muid elusolendeid. Kuid ma väidan, et pole olemas näiteks spetsiifilisi puisniiduliike, lihtsalt seal on koos nii niitudele kui ka metsaservade ja -lagendikega kohastunud liigid. Kõigi poollooduslike koosluste puhul kehtib sama väide mis metsade puhul – suurte ja elutingimuste poolest veidi varieeruvate alade säilitamine on liigirikkuse seisukohalt olulisem kui väikeste ja üksteisest kaugel paiknevate killukeste püüdlik hooldamine.

Hiljuti kerkis üles Vilsandi rahvuspargis Vesiloo saare lagedaks raiumise teema. Kas kõik laiud või poolsaarenukid, kus iganes on ajalooliselt veidigi karjatatud ja niidetud, peaksime võimalikult paljana hoidma? Või võiksime kohati tekkiva metsa alles hoida, kuigi see on praegu pigem okas- või lehtpuuvõsa? Tegelikult on see ju täiesti loodusliku, puutumatu metsa teke. Teaduslikus mõttes saaksime nendel aladel uurida, kuidas muutuvad sellises koosluses eri liikide vahelised konkurentsisuhted ja mis on mõnikord liikide harulduse või ohtruse tegelikeks määrajateks. Mind ennast huvitab näiteks küsimus, miks on Saaremaa lääneranniku igasugused võsad, alles kujunevad metsad, tihedalt täis valget tolmpead (Cephalanthera longifolia, Eesti lääneosas paiguti levinud käpaline – U. K.) ning mujalgi saartel ja mandril hoiab ta mere lähedusse. Miks pole teda kuigivõrd leida Saaremaa siseosas, kuigi kogu levila ulatub koguni Virtsuni Läänemaal?

Kuna meil ei ole ellujäämiseks vaja igal pool karjatada nagu 300 aastat tagasi, siis miks me ei võiks lasta iseloomulikul metsal taastuda? Peaksime suutma omavahel kokku leppida, millises piirkonnas on üks või teine looduskaitseline põhieesmärk, milliseid loodusväärtusi on seal kõige vähekulukam ja perspektiivsem kaitsta.

Seda põhimõtet peaks saama vabalt ka metsanduses rakendada.

Kindlasti. Näiteks viimastes vaidlustes toodigi esile, et metsa majandajad mõistavad säästvat metsandust ainult puidu tootlikkuse seisukohast. Kuigi me võime vaidlustada sedagi, kas viimased arengud on isegi puidu tootluse mõttes pikaajaliselt jätkusuutlikud, kuna raiume aina rohkem.

Minu arvates on viimane aeg leida metsade kasutamises praegustel parimatel teadmistel põhinev ühiskondlik kokkulepe. Peale puidu tootmise on mets inimesele elukeskkond, kuid seda osa ei saa üheselt võrdsustada ei looduskaitse all olevate metsade ega majandatavate aladega. Kahjuks ei saa igal pool ja igal ajal lubada inimestel jalutada või marju-seeni korjata, sedasi seataks ohtu häirimistundlikud liigid. Äsja lagedaks raiutud metsamaal aga ei taha inimesed ise käia, või siis ehk vaid metsvaarikaid-metsmaasikaid korjamas. Teisalt saab teatavat liigirikkust mõne majandamisviisiga säilitada ka majandusmetsades. Osa inimeste rekreatiivsetest huvidest saab lahendada kaitsealustes metsades või kasvavates majandusmetsades. Ühisosa peaks olema võimalik leida. Metsakasutust peaks senisest täpsemalt ruumiliselt planeerima, aga see ei tohi olla nii jäik – et nüüd tsoneerime kogu Eesti ära majandusmetsadeks ja rangelt kaitstavateks metsadeks ja puhkemetsadeks –, vaid iga sihtotstarbe sees peaks samuti olema võimalik teatav dünaamiline areng. See on väga keeruline, kuid vajalik ülesanne juhul, kui soovitakse metsades kasutada kõiki ressursse, mis võimalik. Juhul kui majandamissurve oleks väga väike, ei vajaks me ei looduskaitset ega planeerimist ning ikkagi kataksid maad liigirikkad loodusmetsad.

Oma raamatusse panin kirja paljudele ehk veidrana tunduva lause, et metsaelustiku seisukohalt vaadates on inimene see kahjur, kes liikide eest puidu ära võtab. Peaksime leidma mingisuguse kooseksisteerimise võimaluse nii mahuliselt kui ka ruumiliselt ehk mõtlema, kus, kuidas ja kui palju puitu võtta. Me ei tohi arvata, et võimegi karistamatult kogu puidu „ära süüa“. Kannatame lõppude lõpuks ikkagi ise, kui metsad enam ei taastu ja elukeskkond meile ebameeldivaks või lausa kõlbmatuks muutub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming