Elurikas Eesti

Elu kõige suurem müsteerium on selle niivõrd suur rikkus.

MEELIS PÄRTEL

Lambad on head seemnete levitajad. Seemned võivad kauaks kinnituda looma kasukasse  ja pudeneda maha kaugel kunagisest kasvukohast.

Lambad on head seemnete levitajad. Seemned võivad kauaks kinnituda looma kasukasse ja pudeneda maha kaugel kunagisest kasvukohast.

Autori foto

Elurikkus – see ilus emakeelne sõna on vaste bioloogilisele mitmekesisusele. Elurikkus tähendab mingis kohas koos esinevate liikide, ökosüsteemide või genotüüpide hulka. Mõnikord nähakse elurikkuses takistust majanduse arengule – jälle need looduskaitsjad keelavad midagi ära! Kas oleme aga kindlaks teinud, mida elurikkus meile tähendab ja miks on elurikkus meile oluline?

Mõni aasta tagasi uurisime koos kolleegidega eri maailmajagudest, kus on taimede elurikkuse maailmarekord. See ülesanne on natuke sarnane sellega, kui küsida, kellel sportlastest on jooksmises maailmarekord. Ühest vastust ei ole, kuna eri jooksudistantsidel on püstitatud oma rekordid. Sarnaselt on ka elurikkuse rekordid eri ruumiskaalades. Otsisime kirjandusest välja andmed suurima liigirikkuse kohta eri skaalades alates ruutmillimeetrist kuni hektarini. Graafikul joondusid kõik rekordid ühele joonele. Üllatavalt oli rekordiomanike hulgas vaid kaks taimekoosluse tüüpi: suures skaalas troopiline vihmamets Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, väiksemas skaalas parasvöötme niidud Euroopast ja Lõuna-Ameerikast. Ka Eesti on esindatud: Laelatu puisniidult Virtsu lähedal on kirjeldatud kaks maailma taimede liigirikkuse rekordit pinnalt, mis on ühe peopesa või jalajälje suurune: 25 taimeliiki 1010 cm pealt ja 42 taimeliiki 20 20 cm pealt. Nii võime oma niite pidada troopilise vihmametsa minivariandiks (vt graafik lk 38).

Pärandkooslused on rikkad ökosüsteemid

Meie väga suure elurikkusega niidud on pärandkooslused, poollooduslikud kooslused, mis on aastatuhandete jooksul arenenud koostöös inimtegevusega – koduloomade karjatamise, niitmise, valikulise puude raiumisega. Loopealsed, puisniidud, lammi- ja rannaniidud on osa meie traditsioonilisest maastikust. Mõõdukas inimtegevus on loonud aastatuhandetega stabiilse ökosüsteemi, mis sobib väga paljudele liikidele. Eestis on pärandkooslustega seotud ligi 90% ohustatud taimeliikidest ja pool ohustatud loomaliikidest. Seega on suure elurikkusega pärandkooslused hea näide, kus inimtegevus ja loodus on heas harmoonias. Võib-olla on just meie pärandkooslustes maailma elurikkuse hoidmise võti?

Kuidas rikkad ökosüsteemid on kujunenud? Igas piirkonnas on elurikkus suures plaanis tasakaal liikide juurdetuleku ja kadumise vahel. Kui liike tuleb juurde rohkem, elurikkus kasvab, kui kaob rohkem, siis kahaneb. Liikide kogumiseks on vaja aega ja stabiilsust. Oleme aastaid uurinud taimede elurikkust paepealsetel õhukese mullaga niidukooslustes, mida nimetatakse loopealseteks. Pärandkooslused on tekkinud koos inimtegevusega aastatuhandete vältel. Kui minna kõige liigirikkamatele looniitudele, siis võib tähele panna, et peale looduse vaatlemise on mugav teha ka ajaloolisi ja kultuurilisi vahepeatusi, kuna tihti asub uurimisala lähedal kas maalinn või rauaaegne asulakoht. Kas muistne inimasustus võis soodustada suurt elurikkust pideva majandamise ja liikide levimisele kaasaaitamisega? Kasutades ajaloolaste koostatud tuhande aasta tagust muinaslinnuste ja asulate kaarti analüüsisime muistse inimasustuse võimalikku mõju tänapäevasele elurikkusele. Uuringust selguski, et need alad, mis asuvad muistsete linnuste ja asulate ligidal, on ka tänapäeval liigirikkamad. Seega on meie pärandkoosluste rikkused tõesti meile pärandatud muistsetelt esivanematelt.

Meie suurt elurikkust ohustab eelkõige maakasutuse muutus. Viimase poole sajandi jooksul on suur osa pärandkooslustest kadunud, kuna inimene oma igapäevaelus neid enam ei vaja. Lihtsam on karjatada loomi ja varuda heina suurtel kultiveeritud heinapõldudel. Kui pärandkooslus jääb traditsioonilisest majandamisest välja, siis kasvab see võssa. Allesjäänud liigirikkad kooslused on väikesed ja killustunud isoleeritud saarekesteks. Viimased uuringud on näidanud, et tihti on sobivad liigid ökosüsteemist puudu, kuna need ei suuda piisavalt hästi levida ja niimoodi elujõulisi populatsioone hoida. Loomad on aktiivsed levijad, aga neile on oluline, et oleksid levimisteed, näiteks puude rivid põllumajandusmaastikul või pääsud üle kiirteede. Kui levimisteed katki lõigata, võib see elurikkust ohustada. Looniite uurides leidsime, et paljud taimeliigid, mis võiksid sinna ökosüsteemi sobida, on kaduma läinud, kuna looduslikud alad on jäänud isolatsiooni. Selle on põhjustanud maakasutuse muutused. Kariloomad on väga edukad seemnete levitajad. Seemned võivad kauaks kinnituda looma kasukasse ja pudeneda maha kaugel kunagisest kasvukohast. Paljude liikide seemned püsivad elujõulised ka pärast looma seedekulgla läbimist. Varasemal ajal käisid karjused oma loomadega küla lähistel ringi, külakarjamaad olid ühised. Kui nüüd tehakse karjamaade ümber aiad, et loomi aia sees hoida, siis veel sajand tagasi tehti aed põllu ümber, et loomi väljaspool hoida. Karjapoisse enam ringi ei liigu ja seetõttu on ka taime­liikide levimine niidulapikeste vahel takistatud. Oleme soovitanud maaomanikel võimaluse korral suvel loomi karjatada paljudel eri aladel.

Paljud pärandkooslused on kadunud ka liiga intensiivse inimtegevuse tõttu, näiteks Tallinna Lasnamäe linnaosa on ehitatud loopealsele. Väetamine ja kultuurheina külvamine rikub samuti pärandkoosluste ökosüsteemi, kuna võimust võtavad üksikud suurekasvulised taimeliigid. Paljudes Lääne-Euroopa riikides tuleb õhusaastega sama palju lämmastikku, kui meil panevad põllumehed põllule väetist. Euroopa rikkamas osas on olnud võimu maakasutuses rohkem muudatusi teha ja see on pärandkooslustele mõjunud laastavalt. Seepärast on Eestis võrreldes Lääne- ja Põhja-Euroopaga veel suhteliselt palju pärandkooslusi alles. Üks pensionil olev Rootsi kolleeg on öelnud, et talle meeldib Eestisse tulla, kuna siinne maastik näeb välja nagu tema lapsepõlves. Seega on paradoksaalsel kombel meil just varasema vaesuse tõttu rohkem elurikkust kui jõukamatel naabritel. Elurikkuse kaotust kahetsevad meie naabrid nüüd väga.

aa_sirp_15-24_0037__art_r1

Väljasuremise võlg

Elurikkuse teke on pikaajaline ja kadumine sellega võrreldes palju kiirem. Loodusel on aga siiski teatav inerts. Looniitudest on meil järel vaid ca 15% sellest, mis oli sajand tagasi. Ka neist on vaid pool sobilikult majandatud. Ka elurikkus on paljudel aladel veel väga suur. Teooria järgi peaks elurikkus olema suurem aladel, mille pindala on suur ja mis on teiste omasarnaste lähedal. Algul olime isegi natuke pettunud, kui tänapäevast taimkattekaarti kasutades ei leidnud me seost uurimisalade pindala ja isolatsiooni ning elurikkuse vahel. Kui aga kasutasime eelmise sajandi alguse taimkattekaarti, siis leidsime, et meie kaasaegne taimede ja liblikate elurikkus Eesti loopealsetel on seotud nende kunagise pindala ja isolatsiooniga. Nii peegeldab praegune elurikkus veel varaseid häid aegu, enne kui need ökosüsteemid hakkasid kaduma.

Kui ökosüsteem jõuaks tasakaalu tänapäevase väikese pindalaga ning suures isolatsioonis olles, on ette näha liikide kadumist. Sellist nähtust nimetatakse väljasuremise võlaks – paljude liikide aeglase reageerimise tõttu ei ole eluskooslus veel vaesuda jõudnud, aga teeb seda edaspidi ka siis, kui praegune olukord enam ei halvene. See on suur ohumärk: oleme lasknud ökosüsteemi tasakaalust välja minna, suur elurikkus võib olla petlik ning see tuleb kinni maksta. Väljasuremise võlg on aga ka võimalus. Kui liigid on veel olemas, on oskusliku majandamise ja ökosüsteemide võrgustiku taastamisega võimalik elurikkuse kadu ära hoida ja elurikkust ehk isegi suurendada. Käimas on Euroopa Liidu toetusega LIFE-projekt „Elu alvaritele“, mille käigus taastatakse 2500 hektarit kinnikasvanud loopealseid Lääne-Eestis ja saartel, et vältida nende väärtuslike koosluste elurikkuse hävimist. Taastamistööde käigus puhastatakse niidukooslused liigsest võsast ning luuakse võimalused nende edasiseks hooldamiseks. Metoodika sobilike alade leidmiseks ja seireks töötati välja just varasemate uuringute põhjal.

Eesti pärandkooslustest saadud kogemust soovime nüüd rakendada ka Eesti metsades. Meil on põlismetsi, mida tuleb hoida reservaadina. Suurem osa metsast on aga aastasadu olnud majandamises. Nii võib meie metsi vaadelda justkui pärandkooslusi, mis on arenenud harmoonilises koostöös inimesega. Meie naabrite juures Soomes ja Rootsis on loodusliku ilmega liigirikkad metsad vaid looduskaitsealadel, tarbemets on oma olemuselt liigivaene puupõld. Muutuvas maailmas aga võivad üheliigilised, ühevanuselised ja ühesuguse struktuuriga metsad kergesti langeda mõne uue kahjuri või haiguse ohvriks. Siin võiks olla jätkusuutlikumaid alternatiive ja elurikkusse panustamine võib olla isegi tulutoovam. Oleme suuresti metsarahvas ja meile on mets vajalik keskkond, kus puhata, jahti pidada, seeni ja marju korjata. Ka metsamajanduses tuleks otsida nutikaid lahendusi, kus on mõistlik tasakaal puiduvarumise ja elurikkuse hoidmise vahel.

Elurikkus kui kindlustuspoliis

Osa teadlasi on proovinud elurikkuse väärtust rahaks arvestada. Paslik on meenutada, et sõna „ökoloogia“ tuleneb kreekakeelsest sõnast oikos – majapidamine. Oleme ka ise selle majapidamise osa ja ökosüsteemid võimaldavad meile palju hüvesid. Me saame ökosüsteemidest toitu, kütet, materjale, arstirohte. Ökosüsteemid tagavad meile puhta õhu ja vee. Rikkas looduses on hea matkata ja sportida. Võib välja arvutada, et kui palju ollakse nõus maksma, et saaks puhata kenas Eesti looduses. Et ökosüsteem saaks tagada meile neid hüvesid, peab see olema toimiv ja stabiilne. Viimaste aastate uuringud on veenvalt näidanud, et ökosüsteemide stabiilsus sõltub kõige suuremal määral nende elurikkusest. Teatud liigid võivad mingil hetkel olla küll kõige edukamad, aga meie keskkond on pidevas muutuses ja tulevikus võib olla edukam teine rühm liike või genotüüpe. Näiteks on looduslikud elurikkad ökosüsteemid väga head vihmavee tasakaalustajad. Tihti näeme uudistes hirmuäratavaid pilte üleujutustest vanades Kesk- ja Lõuna-Euroopa linnades, kus sajandeid sai rahulikult elada. See ei ole mitte niivõrd suurenenud sademete, vaid ökosüsteemide hävingu tõttu. Looduslähedased metsad ja heinamaad on muudetud kas kraavitatud põllumaaks või asulateks ja sealt jõuab vihmavesi kiiresti jõgedesse. Varem hoidsid ökosüsteemid vett kinni ja lasid sel edasi voolata aegamisi. Kunagi oli meie loodusteadlastel prof Viktor Masingu eestvedamisel tarkust ja oskust võtta kaitse alla Eesti suured märgalad – need koguvad liigvee ja samal ajal leevendavad veepuudust põua ajal. Seega võib esmalt väheväärtuslikuna tunduv elurikkus olla oluline just suures pildis ja pikemal ajaperioodil. Elurikkusest on saanud justkui tuleviku kindlustuspoliis, mis hoiab meile vajalikke ökosüsteeme elujõulisena ka ülemaailmsete muutuste kiuste.

Viimaks, elurikkuse juures ei saa mööda minna eetikast. Meie planeedi kõige imelisem eripära on elu olemasolu. Elu kõige suurem müsteerium on selle niivõrd suur rikkus. Oleme ju meie – inimesed – ise elurikkuse osa. Oleme saavutanud nii suure mõjukuse, et meist sõltub paljude teiste kaasteeliste saatus. Enamasti ei suuda me elurikkust, kui see on hävinenud, taasluua. Peame enda ümber otseselt piirama elurikkuse ohtlikku osa – haigusi, kahjureid –, aga ei ole eetiline olla teiste liikide eksistentsi suhtes viimane kohtumõistja. Meil on palju elurikkust ja just rikas loodus teeb kodumaa meile omaseks. Tuletagem kas või meelde Valdur Mikita hiljutist menuraamatut „Lingvistiline mets“, kus ta mõtestab looduse kaudu eestlaseks olemist. Meie elurikkus on otseselt esivanemate pärandus. Meil peab olema tarkust elurikkust hoida, et saaksime selle oma tulevastele põlvedele edasi anda.

Kirjutise aluseks on avalik loeng Tartu ülikoolis 19. V 2015, mille videosalvestist saab vaadata: http://www.uttv.ee/naita?id=22034

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming