Eluea pikendamise lühike kultuurilugu

Kui XVI–XVIII sajandil püüti ennekõike pikendada vanade eluiga ja säilitada vitaalsust, siis alates XIX sajandist soovitakse vanadus üldse kaotada.

KURMO KONSA

Surm on kahtlemata üks kõige olulisemaid inimelu küsimusi. Sündimine siia maailma tähendab ka teadmist sellest, et me siit surma läbi lahkume. Maad asustavate elusolendite hulgas on inimene ilmselt ainus, kes tajub väga selgelt oma surelikkust.

Alati on leitud, et maine elu on liiga lühike ja vaevarikas ning lõpeb haigustest vaevatud vanadusega. Võimalus on sellega leppida, aga inimesele loomuomaselt tahaksime ikkagi kuidagi pääseda. Nii ongi otsingud eluea pikendamiseks saatnud inimest kogu tema ajaloo kestel. Vaadates selliste ideede arengut on näha, et põhimõttelisemal tasemel on võimatu midagi uut öelda.

Legendid pikaealisusest

Pikaealisuse teema on esindatud paljude rahvaste mütoloogias ja folklooris. Gerald Gruman, kes on kirjutanud pikaealisuse püüdluste ajaloost klassikaks saanud raamatu,1 jagab need legendid kolme suurde teemagruppi: veeuputuseelsed pikaealised inimesed, hüperborealased ja igavese nooruse allikas.

Esimene teema on seotud ideedega sellest, et varasematel kuldsetel ja igati parematel aegadel elasid inimesed märksa kauem. Esimeses Moosese raamatus (5) on kirjas veeuputuseelse kümne patriarhi eluaastad ja need jäävad vahemikku 365–969 aastat. Mitmed põlisrahvad on uskunud, et varasematel aegadel suutsid nende esivanemad nagu maod nahka vahetades end noorendada. Hesiodos kirjeldab kuldajastul elanud inimesi, kes ei saanud kunagi vanaks ja kui tuli aeg siitilmast lahkuda, toimus see vaikselt, nagu uni oleks tulnud.

Vananemist on üritatud pidurdada ja noorust tagasi tuua hormoonide süstimise ja sugunäärmete siirdamisega. Üks esimesi, kes sedalaadi eksperimente tegi, oli arst ja meditsiiniteadlane C. E. Brown-Séquard. Ta väitis 1889. aastal, et oli endale süstinud loomade sugunäärmete mikstruuri ja et see mõjus juba 72aastasele mehele äärmiselt noorendavalt. Teadlased hakkasid tema merisigade ja koerte munanditest tehtud ravimit pilkavalt kutsuma Brown-Séquardi eliksiiriks. Ameerika pilapilt „Tanneri elueliksiir pensioniahnitsejatele. Parem kui Brown-Séquardi eliksiir.“ Puck, 1881. Yale’i ülikool.

Kreeka legend Hüperboreast, kaugel põhjas asuvast maast, mille elanikud ei tunne haigusi ega vanadust, on andnud nimetuse teisele teemagrupile. Jällegi on sellised legendid kaugetest maadest, kus elavad õnnelikud ja väga pikaealised inimesed, tuntud paljude rahvast juures. Kolmas tüüp pikaealisuse legende keerleb ümber mingi imetabase aine, mis suudab inimese eluiga pikendada ja noorust säilitada. Väga sageli on selliseks aineks imepärane vesi, mis purskab kusagil kaugel saarel või seni uurimata maakohas asuvast allikast. Ameerika avastusajast on teada lugu Juan Ponce de Leónist, kes jahtides noorendavat allikat, millest indiaanlased olid jutustanud, avastas 1513. aastal Florida. Kreeka ajaloolane Herodotos on jutustanud loo sellest, kuidas Pärsia imperaator saatis spioonid Etioopiasse, et need avastaksid etiooplaste pika eluea saladuse. Etioopia kuningas juhataski spioonid kummalise veega allikani: „Nii järeleandlik oli see vesi, et miski ei ujunud selle pinnal, rääkisid spioonid. Ei puit ega isegi midagi puidust kergemat ei ujunud selle pinnal, vaid vajus kohe põhja. Kui see vesi on tõesti selline, nagu nad rääkisid, siis muudab selle pidev joomine inimese pikaealiseks.“2

Kui lugusid minevikuinimeste pikast elueast või surematute saarest enam tänapäeval väga tõsiselt ei võeta, siis näiteks noorendav vesi pole kuhugi kadunud. Otse vastupidi, me ei pea selle otsinguil isegi kuhugi kaugele rändama. Otse siinsamas Eestis pakutakse näiteks imekivimi šungiidiga töödeldud vett, mis mõjub noorendavalt.3

Antiik- ja keskaegsed eluea pikendamise ideed

Antiikaja filosoofid ja loodusuurijad pikaealisuse poole pürgimisest midagi head ei arvanud. Nii näiteks oli Aristoteles veendunud, et vananemine on täiesti loomulik protsess, mille põhjustab keha muutumine külmaks ja kuivaks. Iga Maa peal sündinud elusolend kasvab, saavutab täiskasvanu küpsuse, seejärel vananeb ja sureb. Tegemist on loomuliku ja vältimatu asjade käiguga. Sellele Aristotelese seisukohale tuginesid ka omaaegsed meditsiiniautoriteedid Galenos ja Avicenna. Vanadust ei peetud haiguseks ning selle vältimine ja surma edasilükkamine ei kuulunud nende arvates meditsiini valdkonda.

Keskajal ja varasel uusajal hakkasid inimese muutmise ideed levima alkeemilistes ringkondades. Kui Hiina alkeemias olid inimese noorendamise ja surematuse saavutamisega seotud probleemid kesksed, siis Egiptuses ja Euroopas kujunenud alkeemia keskendus looduses toimuvate muutumisprotsesside uurimisel ennekõike metallidele ja keemilistele ainetele. Alkeemiliste ideedega hästi kursis olev Roger Bacon (1219/20–1292) on ehk kõige selgemalt väljendanud ideid sellest, et inimese eluea pikendamine on oluline, ja mis peamine, ka saavutatav eesmärk. Selline seisukoht eristus järsult tolleaegset valitsevast meditsiinikaanonist. Ta väitis, et inimeste eluiga on võimalik pikendada kuni 150 aastani või isegi pikemaks. Bacon oli samuti veendunud, et inimeste vananemise põhjuseks on sisemise niiskuse vähenemine, kuid ta väitis, et seda protsessi on võimalik pidurdada. Bacon tunnistas, et üheks viisiks niiskuse vähenemise pidurdamiseks on mõõdukate eluviiside järgmine, dieet ja füüsilised harjutused, kuid ta sai ka aru, et need on liiga ebapraktilised soovitused. Tõepoolest, eks me ju kõik tea, et tervislik eluviis on kasulik, hoiab meid tervena ja loodetavasti pikendab kas või natukenegi eluiga. Aga enamiku puhul ei ole sellest teadmisest kuigi palju kasu. Seega pani ka Bacon peamise lootuse vastavate ravimite väljatöötamisele. Selliste ravimite valmistamiseks soovitas ta kasutada pärleid, koralle, kulda, rosmariini, aaloe puitu, merevaiku, maoliha ning hirve südames leiduvat luud.4 Kõiki neid aineid olid kõrgelt hinnanud ka varasemad meditsiiniautoriteedid, kuid Bacon leidis, et nende ainetega on võimalik taastada inimese sisemist niiskust ja seeläbi pikendada eluiga. Peale nende ravimite arutleb Bacon täiesti tõsiselt ka selle üle, et noore neitsi hingeõhus leidub nii palju sisemist niiskust, et seda sisse hingates on võimalik rauga tervist parandada. Usuti, et sarnaselt haigusega võib ka tervis ühelt inimeselt teisele üle kanduda. Isegi XVII–XVIII sajandil peeti seda meetodit veel täiesti arvestatavaks ravivahendiks.

Hügieen ja lootused teaduse progressile

Renessansi ajal sai eluea pikendamise idee taustaks veendumus, et inimene peab ise kontrollima oma elu, selle kestust ja heaolu. Üheks tähtsamaks autoriks kujunes itaalia aadlik Luigi Cornaro, kes avaldas 1550. aastal raamatu „Kauaelamise kunst“.5 Raamat tõlgiti inglise, prantsuse, taani ja saksa keelde ning muutus tõeliseks pikaealisuse käsiraamatuks. Raamatus väidab Cornaro, et inimese eluiga ei pea piirduma 60-70 aastaga, vaid ta võib elada palju-palju kauem. Ta oli veendunud, et pikaealisuse tagab lihtne ja mõõdukas elu. Tema enda elu oli ta vaadete väga heaks näiteks, ta oli nooruses ohjeldamatu eluviisiga ja kannatas selle tõttu mitme tõsise haiguse käes, aga muutis oma eluviisi ja elas lõpuks 98aastaseks. Cornaro tugines oma vaadete kujundamisel ideele, et vananemine on tingitud elujõu vähenemisest inimese elu kestel. Elujõud tagab inimese kiire kasvu ja arengu lapseeas ning stabiilse oleku keskeas, seejärel hakkab aga elujõud otsa saama ning sellega kaasneb inimese vananemine. Need, kellel on elujõudu piisavalt, kogevad aktiivset ja tervet vanadust. Eluea pikendamiseks, tervise ja aktiivsuse säilitamiseks tuleb säilitada elujõudu. Kuidas seda teha? Peamiseks nõudeks on range dieedi jälgimine, mis jällegi ei ole tänapäeva lugejale mingiks üllatuseks. Samuti tuli säilitada mõõdukus muudes eluvaldkondades, vältida liigset külma ja kuuma, hoida ennast emotsionaalses tasakaalus.

Oluline on see, et Cornaro ja tema järgijad ei pidanud vanadust kuigivõrd halvaks, vaid käsitlesid seda elu loomuliku osana, millel on omad kasulikud küljed. Cornaro on kirjutanud: „Vanadus on aeg, mida kõige enam soovida, kuna just siis on inimene kõige ettenägelikum ning kõiki voorusi saab nautida kõige lihtsamini; kuna selleks ajaks on kõik kired alistatud ja inimest juhib täielikult mõistus.“6 Selleks et vanadust tõeliselt nautida, soovibki ta lahti saada kannatustest ja haigusest. Tänapäevast terminoloogiat kasutades võib öelda, et ta soovis pikendada tervena elatud elu. Coronaro vaated said vägagi populaarseks ja tema ideede järgijaid hakati kutsuma hügienistideks, kuna nende peamine idee oligi ju range hügieeni järgmine. Valgustusajastul toetusid Cornaro käsitlusele nn filosoofid (philosophes), kes lootsid koos teaduse arenguga lahendada ka eluea pikendamise, terve ja elurikka vanaduse saavutamise probleemi. Esimest korda seoti eluea pikendamine otseselt teadusliku progressiga, mis pidi selle küsimuse lahendama koos kõikide muude inimkonda vaevavate probleemidega. Nende filosoofide hulka loetakse Descartes, Francis Bacon ja Benjamin Franklin, kui nimetada vaid tuntumaid.

Teadus asub vanadust ravima

XIX sajandil hakati aga vanadust sarnaselt keskaja alkeemikutega käsitlema haigusena. Teadlased hakkasid uurima vanu inimesi ja määratlesid nende organites ja kudedes leitud muutusi ebaloomulike ja patoloogilistena. Vanadus ja haigused seoti ühte. Nagu on kirjutanud geriaatria isa Ignatz Leo Nascher: „Ei ole võimalik tõmmata selget piiri tervise ja haiguse vahele vanas eas. Kõik organid ja koed teevad läbi degeneratiivsed muutused, mis mõjutavad nende füsioloogilisi funktsioone ning see on vaid isikliku arvamuse küsimus, mis hetkest me loeme need muutused mitte normaalseks, vaid seniilseks.“7

XX sajandi alguseks oli vanadust hakatud lugema haiguseks, mis hävitab nii inimese keha kui ka mõistuse. Kui tegu on haigusega, siis saab seda ju ravida! Kuna tegemist ei ole normaalse loodusliku protsessiga, siis peaks saama seda peatada ja tagasi pöörata. Vananemist seostati ennekõike rakkude kasvuprotsessi ja toitumisega. Kuna rakud ise olid igavesed, siis just nende kasv kehas kutsus esile nende taandarengu ja surma. Üks esimesi sedalaadi ideede esitaja oli Ilja Metšnikov (1845–1916), kes avastas fagotsütoosi ja lõi rakulise immuunsuse teooria, mille eest anti talle Nobeli auhind.

Ta leidis, et looma ja inimese organismi tunginud haigust põhjustavad mikroorganismid hävitatakse makroorganismis leukotsüütide, põrna-, luuüdi jm rakkude poolt. Ta nimetas neid rakke fagotsüütideks ning vastavat protsessi fagotsütoosiks. Metšnikov töötas välja ka vananemise teooria, mille kohaselt põhjustavad vanemas eas keha kudede ja organite kahjustusi just nimelt mikroobide ja mürkide mõjul aktiveerunud fagotsüüdid. Raviks soovitas ta kasutada piimhapperikast dieeti, mis puhastab seedesüsteemi ja tapab halvad mikroobid.8 Charles A. Stephens on väitnud, et pikaealisuse saladus peitub rakkude toitumise parandamises ja nende stimuleerimises. Nii olevat võimalik pikendada inimese noorust kas või lõputult. Selle teeb võimalikuks teaduse areng: „Surematu elu saavutatakse teaduse rakendamisel, just selle poole liigub kogu evolutsioon.“9

Hügieeni ja dieedi kõrval soovitati eluea pikendamiseks ka märksa radikaalsemaid meetodeid. Näiteks püüti vananemist pidurdada ja noorust tagasi tuua hormoonide süstimise ja sugunäärmete siirdamisega. Üks esimesi, kes sedalaadi eksperimente tegi, oli arst ja meditsiiniteadlane Charles-Édouard Brown-Séquard. Ta väitis 1889. aastal, et oli endale süstinud loomade sugunäärmete mikstuuri ja et see mõjus 72aastasele mehele äärmiselt noorendavalt. Teadlased hakkasid tema merisea ja koera munanditest tehtud ravimit pilkavalt kustuma Brown-Séquardi eliksiiriks. Rahva hulgas sai selline meetod aga väga kiiresti tuntuks ja arstikabinettide uste taga seisti järjekorras. Varsti selgus, et mingeid püsivaid tulemusi selline meetod ei toonud ja menukus kahanes peagi. See ei vähendanud muidugi arstide entusiasmi noorendamise meetodite otsinguil. 1914. aastal siirdas dr Frank Lydston iseendale ja mitmele patsiendile inimese munandilõike. Tema väitel taastas meetod mitte ainult seksuaalse võimekuse, vaid taastas ka näiteks hallid juuksed uuesti tumedaks. Ka see meetod kogus populaarsust, väidetavalt oli 1928. aastaks sedalaadi operatsioon tehtud kuni 50 000 inimesele. Üks kuulsamaid selliste operatsioonide tegijaid Serge Voronoff kasutas seejuures mitte inimese, vaid šimpanside ja paavianide munandeid. Kuigi tegelik toime oli ka selle meetodi puhul väga küsitav, sai sellest suur äri. Kurioosumina võib mainida, et üks Ungari kindlustusfirma keeldus operatsiooni läbiteinud mehele vanaduspensioni maksmisest, kuna tegemist ei olevat enam vana inimesega.10 Kuigi enamik sedalaadi meetodeid olid suunatud meestele, tehti naistele niisamuti munasarjade siirdamist ja „folliikulihormooni“ süste. Hoolimata kõikide nende eespool kirjeldatud meetodite erinevustest oli nende taga üks idee: vanadus on haigus, mille kaasaegne teadus peab iga hinna eest võitma. Samuti oli XX sajandi alguses levinud väide, et peale selle, et vanadus piirab inimest ennast, on sellel ka tugev pärssiv mõju majandusele. Kas ei tule tuttav ette, kui me vaatame ka tänapäevaseid hinnanguid! Vanadust nähti seega mitte üksnes indiviidi probleemina, vaid ka ohuna riikide ja rahvuste arengule, üldisele progressile. Lahendusena nähti teaduse ja tehnika progressi, mis pidi selle kahjuliku ja ebavajaliku elustaadiumi peagi likvideerima ning ühtlasi päästma maailma majanduskriisist.

Alates 1940. aastate algusest hakkasid need ideed tasapisi tagaplaanile vajuma.11 Kindlasti oli üheks põhjuseks ka kasutatud meditsiiniliste protseduuride ebaefektiivsus. Hoolimata lubadustest ju tegelikku noorenemist ei toimunud. Arenev geriaatria ja gerontoloogia eristasid loomulikku vananemist sellega kaasuvatest haigustest. Pärast Teist maailmasõda hakati looma pensionikindlustussüsteeme, mis lubasid inimestele tagada muretu ja lõbusa vanaduspõlve. Paljud lääneriikide kodanikud ongi saanud seda endale lubada.

Huvitaval kombel tuli aga 1990. aastatel tagasi idee vanadusest kui haigusest, mida on iga hinna eest vaja ravida. 1993. aastal asutati Ameerika vananemisvastase meditsiini akadeemia (American Academy of Anti-Age Medicine, A4M).12 Selle eesmärgiks on teadvustada vanadust kui ravitavat haigust ning liikuda vananemisvaba ühiskonna poole. Peamiste vananemisvastaste meetoditena käsitletakse hormoonravi, sporti, plastilist kirurgiat ja toidulisandeid.13 Sarnaselt oma XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse eelkäijatega on ka tänapäeval vananemisvastased nn ametliku meditsiini suhtes väga kriitilised.

Kokkuvõtvalt võibki öelda, et kui XVI–XVIII sajandil püüti ennekõike pikendada vanade eluiga ja säilitada vitaalsust, siis alates XIX sajandist soovitakse vanadus üldse kaotada. Varasem vana ea kiitmine ja ülistamine on asendunud kartuse ja põlgusega. Üldiselt on selline suundumus ainult tugevnenud ja üha valdavam. Keegi ei taha olla vana, isegi vanad ei taha olla vanad, rääkimata siis noortest või keskealistest. Vanadus ei ole enam ammu inimelu loomulik osa, vaid ennemini koletuslik haigus, millega kaasnevad puuded ja kõikvõimalikud tervisehädad.

Meie oleme vastu!

Eluea pikendamise ideele on alati leidunud ka hulgaliselt vastaseid. Kriitilised seisukohad tuginevad mitmetele ideedele, millest toon välja olulisemad. Kui pooldada ideed, et inimese eluiga on jumalatest määratud, siis on loomulikult kõik inimese ettevõtmised selle pikendamiseks mõttetud, kasutud, ja mis veelgi olulisem – tegutsetakse jumaliku ettemääratuse vastu. Vanadust ja surma võidakse käsitleda elu loomuliku osana, mida meil ei ole õigust kõrvale heita. See võib olla seotud nii usuliste vaadetega, nagu näiteks kristluses, kus surm on uue ja parema eksistentsi eelduseks. Kirjutatakse juba Hiiobi raamatus (14:5), et: „Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes – sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna [—].“ Selle teemaga seostub idee sellest, et inimesed ise on end oma patutegudega igavest noorusest ja lõputust elust ilma jätnud. Klassikaliseks näiteks võib tuua jällegi piiblis leiduva Aadama ja Eeva loo. Sageli leitakse, et isegi kui jumalad kõrvale jätta, on inimese eluea pikendamine vastuolus looduse korra või sisemise loomusega.

Pikaealisusel on samuti ebasoovitavaid külgi. Kreeka mütoloogiast on tuntud koidujumalanna Eose armuke Tithonus, kellele jumalanna palus Zeusilt igavest elu. Paraku unustas ta lisada oma palvele selle, et armuke võiks olla ka igavesti noor. Nii elaski Tithonus küll igavesti, aga kogu aeg järjest vanemaks ja viletsamaks jäädes. See lugu väljendab ilmekalt ideed, et pikk eluiga ilma tervise ja nooruseta ei ole midagi väärt. Enamik elupikendusmeetodeid aga venitabki ju pikemaks meie elu lõpuosa, mitte ei pikenda noorusaega.

Nii võibki tõdeda, et inimliik sellisena, nagu see välja on kujunenud, koosneb indiviididest, kes paratamatult on surelikud. Ilmselt on võimalik meditsiiniliste nippidega eluea pikkust veelgi venitada ja tervist parandada, kuid põhimõttelist muutust oodata ei ole. Võib-olla pakuvad lahenduse need ideed, mis on seotud geneetilise süsteemi ümberehitamise, nanorobotite ja tehisimplantaatide kasutuselevõtuga, aga kardan, et see lugu räägib siis juba ühest teisest liigist.

1 Gerald. J. Gruman, A history of ideas about the prolongation of life. Springer Publishing Company, 2003.

2 Herodotus, with an English translation by A. D. Godley. Cambridge. Harvard University Press, 1920. Raamat 3, peatükk 23.

3 Vt nt http://www.tervisekivi.ee/et/%C5%A1ungiidi-omadustest

4 Roger Bacon,The cure of old age, and preservation of youth. London,1683. https://archive.org/details/cureofoldagepres0102baco

5 Luigi Cornaro, The Art of Living Long .1558. New York: Arno Press, 1979.

6 Luigi Cornaro, The Art of Living Long .1558. New York: Arno Press, 1979, lk 43.

7 Ignatz Leo Nascher, Pathology in old age. Medical Council, 1910, 15:94–99, lk 94.

8 Ilja Metchnikoff, The Prolongation of Life (1908). New York: Arno Press, 1977.

9 T. R. Cole, Journey of Life. New York: Cambridge University, 199, lk 178.

10 D. Hamilton, The Monkey Gland Affair. London: Chatto & Windus, 1986.

11 Carole Haber, Life Extension and History: The Continual Search for the Fountain of Youth – Journal of Gerontology, 2004, 59A, 6: 515–522, lk 519.

12 https://www.a4m.com

13 Vt nt R. Klatz, Therapeutic advances in anti-age medicine. In: Klatz R, Goldman M, eds. Anti-Age Medical Therapeutics. Marina del Rey, CA: Health Quest Publications, 1997, lk 3–4.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming