Eesti Vabariigi teaduspreemiad 2017

Aastail 2014–2017 valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest anti välja kaheksa riigi teaduspreemiat, nn aastapreemiat.

EESTI TEADUSTE AKADEEMIA


Juhtides teaduspõhiselt

ÜLLE KOTTA – snd 1948, Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna tarkvarateaduse instituudi juhtivteadur (kuni 2016 küberneetika instituudi laborijuhataja, juhtivteadur)

Preemia täppisteaduste alal tööde tsükli „Algebralised meetodid matemaatilises juhtimisteoorias“ eest

Eesti parima teadusfoto 2017 esitatud töö 0,7 karaadisest teemandi kristallist.

Tõnu Pani

Juhtimisest rääkida oskavad paljud, õigesti juhtida vähesed ja matemaatiliselt põhjendada, kuidas on võimalik õigesti juhtida, vaid üksikud. Juhtimisteooria on kui sild puhtast matemaatikast reaalse elu ülesannete lahendamiseni matemaatika meetodeid kasutades.

Ülle Kotta elegantne tõestus, et mistahes autonoomse süsteemi toimimise saab taandada ühe sensori ja ühe täiturmehhanismiga süsteemile, võib muuta juhtimisteooria maailmapilti. Ta näitas, et nn sirgestamisteoreemi (Frobeniuse teoreemi üks versioon) abil õnnestub taandada väga keeruliste süsteemide uurimine palju lihtsamatele.

Süsteemi lihtsustatakse ka osadeks jagamise kaudu. Pidevaid süsteeme lahutatakse vaadeldavaks ja mittevaadeldavaks osaks. Arvutis on kõik süsteemid diskreetsed ning kõnesolev lahutus üldiselt sel juhul ei toimi. Teisisõnu, võrrandid ei pruugi olla ekvivalentsed arvutimudelitega. Ülle Kotta tõestas, et dekomponeeritavus kehtib tähtsal, nn diskreetaja pööratavate analüütiliste juhtimissüsteemide erijuhul.

Mingid kõrvalekaldumised on tehnoloogilistes ahelates vältimatud. Hea juhtimissüsteem peab nendega hakkama saama. Ülle Kotta rakendas häiringute kompenseerimise probleemi lahendamiseks funktsioonide algebrate teooriat. Nende funktsioonide teatava loomuliku järjestuse kaudu süsteemi lihtsustades õnnestus edukalt käsitleda päris laia süsteemide klassi.

Juhtimisteooria üheks tsentraalseks ülesandeks on nn realisatsiooniülesanne; tehniliselt võttes teatavate diferentsiaalide leidmine. Ülle Kotta tuletas algebralisi meetodeid kasutades efektiivsed valemid nende arvutamiseks ning rakendas juhtimisteoorias esmakordselt kaaspolünoomide võimalusi.

Nõnda on Ülle Kotta andnud olulistele ja sügavatele küsimustele ilusad vastused, mis muudavad teooria sidusamaks, elegantsemaks ja universaalsemaks. Tal on õnnestunud leida mitmed lihtsalt sõnastatavad seosed teineteisest näiliselt kaugel seisvate mõistete vahel. See on matemaatika selle sõna parimas mõttes.

Ülle Kotta pälvis 1996 Eesti Vabariigi teaduspreemia tehnikateaduste vallas.


Kuidas ravida kiiremini, täpsemalt ja põhjalikumalt

TANEL TENSON (kollektiivi juht) – snd 1970, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna tehnoloogiainstituudi antimikroobsete ühendite tehnoloogia professor

VASILI HAURYLIUK – snd 1980, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna tehnoloogiainstituudi molekulaarse biotehnoloogia vanemteadur, Umeå Ülikooli infektsioonihaiguste molekulaarse meditsiini labori teadusrühma juht

ARVI JÕERS – snd 1970, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna tehnoloogiainstituudi molekulaarse mikrobioloogia vanemteadur

NIILO KALDALU – snd 1963, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna tehnoloogiainstituudi molekulaarbioloogia vanemteadur

KARIN KOGERMANN – snd 1981, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna farmaatsia instituudi füüsikalise farmaatsia dotsent, farmaatsia vanemteadur

ÜLO MAIVÄLI – snd 1972, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna tehnoloogiainstituudi molekulaarse mikrobioloogia vanemteadur

MARTA PUTRINŠ – snd 1980, Tartu ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna tehnoloogiainstituudi biomeditsiini teadur

Preemia keemia ja molekulaarbioloogia alal tööde tsükli „Antibiootikumide toime ja resistentsuse mehhanismid“ eest

Antibiootikume, mis on tänapäeva meditsiini üks alustalasid, käsitleti veel pool sajandit tagasi imevahendina. Need surmavad patogeenseid mikroorganisme või pärsivad nende kasvu, aga ei kahjusta inimest ega looma. Mõned (nn resistentsed) bakterid jäävad ellu ja võivad kujuneda senitundmatute haiguste allikaks. Seetõttu vajab meditsiin üha uute omadustega antibiootikume.

Selle mõistmine, milliste nippidega bakterid antibiootikumide toimet väldivad ja kuidas ravimiresistentsus levib, võimaldab olemasolevaid ravimeid paremini kasutada ja sillutab teed uute väljatöötamisele. Töörühm keskendus bakteriraku kasvu pidurdavate antibiootikumide toime molekulaarsetele mehhanismidele. Näidati, et nende mõju bakterirakule on mitmetasandiline. Nt makroliidid nagu erütromütsiin blokeerivad valkude sünteesi, mistõttu rakk ei saa enam kasvada ja paljuneda. Töötati välja ja iseloomustati uusi antibiootikume, mis mõjutavad bakterite stressivastuseid.

Töö teine fookus on antibiootikumide toimet pärssivate nn resistentsusgeenide ülekanne looduses esinevatelt mikroorganismidelt inimese patogeenidele. See loomulik protsess tagab mikro­organismide mitmekesisuse. Kuna keskkond on saastatud antibiootikumide jääkidega, on paljud bakterid antibiootikumide suhtes juba resistentsed. Seega on antibiootikumiresistentsus mitte ainult meditsiiniline probleem, vaid mõjutab meie elukeskkonda laiemalt.

Tuleb ette ka selliseid bakterirakke (persistoreid), mis suudavad antibiootikumitöötluse organismis üle elada, aga selle nõrgenedes asuvad uuesti rünnakule. Näidati, et immuunsüsteem tunneb persistoreid ära oluliselt vähem efektiivselt kui teisi bakterirakke. Seega on neid mitte ainult raske tappa, vaid ka keeruline organismist eemaldada. Persistoreid aitavad molekulaarsed regulatsioonisüsteemid, mis võimaldavad bakteritel kiiresti reageerida keskkonnatingimustele. Töörühm kirjeldas mitmeid taolisi regulaatoreid ja vastavaid signaalmolekule. Nende sünteesi pidurdavad ühendid võivad saada uute ravimite tuumaks.

Tanel Tenson on Eesti teaduse tippkeskuse Molekulaarse Rakutehnoloogia Tippkeskus (2014–2020) juht. Karin Kogermann on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliige.


Õdusus ei pea olema kallis

JAREK KURNITSKI – snd 1970, Tallinna tehnikaülikooli inseneriteaduskonna ehituse ja arhitektuuri instituudi direktor, hoonete energiatõhususe ja sisekliima professor

Preemia tehnikateaduste alal tööde tsükli „Liginullenergiahoonete süsteemipiirid ja tehnilised lahendused“ eest

Külmadel talvedel ja niisketel sügistel vajavad majad valgustust, kütmist ja tuulutust. Uued majad projekteeritakse nõnda, et me ei küta välisõhku ega valgusta taevalaotust. Vanu kortermaju on palju keerukam sellisteks ümber ehitada.

Energiatõhususe imperatiiv ühendab Jarek Kurnitski käe all ehitus­füüsika, sobiva sisekliima tagamise tehnoloogia ja vajalike tehnosüsteemide lahendused. Ühelt poolt ulatub see arhitektuuri küsimusteni, teisalt kompab ehitusmajanduse võimalusi ja katsetab uusi taastuvenergia lokaal- ja hajatootmise lahendusi.

Pole olemas ühtegi üksikut tehnoloogiat, mis teeks hoone energiatõhusaks. Ehituses kasutatavad tervik­lahendused sisaldavad nii passiivseid kui ka aktiivseid meetmeid. Mõned neist eeldavad juhtimissüsteeme ja teised on isereguleeruvad. Hoonete ja tsentraalse energiasüsteemi optimaalne koostöö vajab energia tootmise, efektiivse kasutamise, muundamise ning salvestamise tarka lahendust.

Tööde tsükli tuumiku moodustab keerukate süsteemide energiasimulatsioon. Testitakse uusi konfiguratsioone, analüüsitakse eri lahenduste koos­mõjusid ja proovitakse neid õigesti dimensioneerida. Perspektiivseid võtteid testitakse elusuuruses katsemajas. Nii saab optimeerida küttesüsteemi soojusväljastuse ja minimeerida kaod, kombineerida energiavaiade ja soojuspumba töö, proovida välisvarjestuste mõju või optimeerida soojuspumba koostöö kaugküttega. Isegi sellised proosalised andmed nagu sooja tarbevee kasutusprofiil kannavad elutähtsat informatsiooni kütte ja päikesepaneelide integreerimiseks.

Hoonete energiatõhususe temaatika puudutab kogu ühiskonda. Oluline sõnum on, et toetus energiatõhusatele hoonetele on riigieelarvele neutraalne. See laekub maksutuludena eelarvesse tagasi, käivitades ulatusliku renoveerimise koos uute töökohtade ja energiasäästuga. Jarek Kurnitski on väsimatult selgitanud, mida tähendavad liginullenergiahooned, kuidas saab vanu maju renoveerida ja miks määravad hoonete sisekliima ja ventilatsioon, kuidas me end majas tunneme.

Jarek Kurnitski on Eesti teaduse tippkeskuse Teadmistepõhise Ehituse Tippkeskus (2014–2020) juht.


Ebamugavustunne kõhus võib olla eluohtlik häire

JOEL STARKOPF – snd 1966, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi juhataja, anestesioloogia ja intensiivravi professor

ANNIKA REINTAM BLASER – snd 1971, Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna kliinilise meditsiini instituudi anestesioloogia ja intensiivravi teadur, Luzerni kantonihaigla intensiivraviarst

Preemia arstiteaduse alal teadus-arendustöö „Kõhuõõnesisese rõhu tõus ja seedetrakti puudulikkus intensiivravi haigetel“ eest

Joel Starkopf ja Annika Reintam Blaser on Tartu ülikooli kasvandikud. Mõlemad on skulptor Anton Starkopfi lapselapsed. See on teadaolevalt esimene kord, mil teaduspreemia pälvinud kollektiiv on nõnda seotud.

Nende eesmärk on olnud teha selgeks, kui oluline on seedetrakti puudulikkuse ja kõhuõõnesisese rõhu tõusu jälgimine intensiivravi haigetel. Eestis vajab kõrgema astme intensiivravi peaaegu 10 000 patsienti aastas. Ligi kolmandikul neist on diagnoositav kõhuõõnesisese rõhu tõus. See võib mõjutada hingamist, südame ja veresoonkonna talitlust, seedetrakti funktsiooni, aju verevarustust ning kõige selle kaudu suurendada suremust. Riskirühmaks on kirurgilised haiged, kes on plaanilise operatsiooni eel söömata-joomata.

Selgus, et juba kõhuõõnesisese rõhu mõõduka tõusuga võivad kaasneda häired ja koekahjustus, mistõttu vastava raviga ei tohi viivitada. Selgitati välja põhilised riskifaktorid: soolesulgus, veremürgitusest tingitud raske üldseisund, ülekaalulisus, eelnev kõhukoopa organite kirurgia ning suuremahuline vedelike ülekanne. Seetõttu on kõhu­õõnesisese rõhu mõõtmine ja vastumeetmete rakendamine sageli vajalik. Laureaadid jõudsid ravisoovituste formuleerimiseni, kus nad olid kaks esimest autorit. Arstiteaduses tähendab see kaalukat edusammu kogu teema mõistmisel ja üle maailma edastamisel.

Laureaatide juhitud laiapõhjaline uuring kinnitas ka seedetrakti sümptomite olulisust. Seedetrakti puudulikkust peetakse oluliseks sündmuseks hulgi­organpuudulikkuse arenemisel. Vähemalt pooltel intensiivravi haigetel esineb üks seedetrakti häirele vihjav sümptom, mis on seotud halvema elumusega. Uuringu tulemusel toodi välja tõenduspõhised definitsioonid toitmise talumatuse kirjeldamiseks intensiivravi haigetel ning testiti nende usaldusväärsust. Kliinilisse praktikasse juurutati vastav toitmisprotokoll.

Kirsiks saavutuste tordil on kokkuvõte seedetrakti puudulikkuse problemaatikast ja ravijuhis varase enteraalse toitmise näidustustest intensiivravi haigetel, mis on avaldatud arvamusliidrite ülevaateartikleid sisaldavas ajakirjas.

Kaasaegne tehnoloogia on järjest kallim, spetsiifilisem ja seetõttu paratamatult suurtesse keskustesse koonduv. Et tagada kõigile võrdne arstiabi, on vajalik logistikasüsteem, mis tagaks haige tuleku arsti juurde, mitte vastupidi. Haigetele tuleks kompenseerida transpordikulud.

Joel Starkopf. Eestisse on paras kaks-kolm haiglat – Postimees, 24. IX 2012.


Kuidas taimed päikest purki püüavad

ÜLO NIINEMETS – snd 1970, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi taimekasvatuse ja taimebioloogia professor

Preemia geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli „Taimede fotosünteesi kohanemise ja kohastumise mehhanismid: lehestikugradientidest globaalsete mustriteni“ eest

Fotosüntees on üks elu alustalasid, millest lähemalt elutööpreemia laureaadi Agu Laisa tutvustuses. Ülo Niinemets küsib, millised taimede spetsiifilised omadused määravad fotosünteesi kiiruse, ja uurib, kuidas globaalsed kliimamuutused mõjutavad Maa taimestiku võimekust tagada meile õhk hingamiseks ja toit söömiseks.

Eri kõrgustel paiknevatele lehtedele jõuab erinev päikesekiirte doos. Selle varieeruvuse mõju fotosünteesile analüüsib Ülo Niinemets esimesena maailmas 15 lehti iseloomustava struktuurse, keemilise ja füsioloogilise tunnuse alusel. Tal õnnestus lahendada mitmed aastatepikkused mõistatused. Selgus, et sama fotosünteesi varieeruvuse määra saavutamiseks kasutavad taimed erinevaid mehhanisme ja dünaamilised muutused lehestiku fotosünteesi gradientides toimuvad eri eluvormidel varieeruva kiirusega. Mis kõige olulisem, fotosünteesi maksimumväärtused on globaalselt alahinnatud.

Nii taimede struktuuril kui ka fotosünteesi dünaamikal on evolutsiooniliselt kujunenud piirid, mille muutumine käib sageli samas rütmis. Ikoonilise teadusajakirja Science esikaaneartiklis antakse esmakordselt seletus taimelehtede suuruse varieeruvusele ja näidatakse, et nimelt keskkonna maksimum- ja miinimumtemperatuurid seavad piirid lehtede suurusele.

Hariliku männi näitel veenis laureaat maailma, et laialdase levikuga liikidel ületab populatsioonisisene varieeruvus tohutult populatsioonidevahelist varieeruvust. Need teadmised võimaldavad prognoosida liikide vastust keskkonnamuutustele.

Et mõista fotosünteesi muutusi stressitingimustes ja võimalusi selle efektiivsust tõsta, analüüsis laureaat fotosünteesi limiteeriva ensüümi (nn Rubisco) varieeruvust erinevates tingimustes elavatel taimedel. Senised fotosünteesi paindlikkuse mudelid muutuvas kliimas osutusid vigasteks. Ülo Niinemetsa töö pakub olulist sisendit uue põlvkonna kliimamudelitele, mis suudavad varasemast täpsemalt rehkendada biosfääri protsesse ja anda vihjeid, kuidas tõsta taimede saagikust tulevikutingimustes.

Akadeemik Ülo Niinemets on saanud riigi teaduspreemia: 2000. a (koos Olevi Kulliga) geo- ja bioteaduste vallas ning 2006 keemia ja molekulaarbioloogia vallas. Valgetähe IV klassi teenetemärk 2012. Pälvis esimese Eesti teadlasena prestiižse Euroopa Teadusnõukogu (ERC) kogenud teadlase grandi (Advanced Grant, 2012). Ülo Niinemets oli 2017. aastal üks seitsmest Eesti teadlasest, kes kuulus maailma 3300 kõige mõjukama teadlase hulka.


Haiguste varajane avastamine säästab metsa tervist

REIN DRENKHAN – snd 1977, Eesti maaülikooli metsandus- ja maaehitusinstituudi metsapatoloogia dotsent

Preemia põllumajandusteaduste alal teadustöö „Invasiivsete dendropatogeenide varajane tuvastamine ja levikuanalüüs“ eest

Metsaga seotud teemad on järsku muutunud plahvatusohtlikuks ning häda sellele, kes võtab kritiseerida meie metsade tervist või nende majandamisviisi. Rein Drenkhanil on julgust tõestada, et Baltimaade ja Põhjamaade metsad seisavad silmitsi suureneva metsahaiguste ohuga. Enamgi veel, paljud haiguse­tekitajad on üles otsitud just meie metsadest ja nendega seotud riskid on selgeks räägitud ka Põhja-Euroopa kolleegidele. Haigused ohustavad nii okas- kui ka lehtpuid ja võivad tõbiseks teha või tappa seni resistentseks peetud puuliike.

Uute taimede ja loomade levik uuele alale on suhteliselt kergesti märgatav. Seevastu uued haigusetekitajad, nagu invasiivsed seenpatogeenid, saabuvad salamisi.

Neid ei pruugi aastaid keegi märgata. Kui aga keskkond muutub või patogeeni populatsiooni tihedus ületab kriitilise läve, võivad järgneda tõsised kahjustused nagu näiteks saaresurma tagajärjed saarikutes.

Selliste kutsumata külaliste märkamiseks on vaja molekulaarseid meetodeid, sealhulgas uusi praimereid (teatavad ühendid), mis näitavad juba peiteperioodil patogeeni olemasolu. Nii on selgunud, et saaresurm on kohal olnud mitu aastat enne haiguspuhangut. Lisaks võimaldavad molekulaarsed meetodid kindlaks teha patogeenide levikuteid uutele aladele ning hinnata nende populatsioonide elujõulisust ja virulentsust.

Globaalprobleemi mõõtmetega punavöötaud on eriti ohtlik männi mõnele alamliigile. Neid ei tohiks laialdaselt kasvatada ega haljastuses kasutada, hoiatab Rein Drenkhan. Mõned puude haigused liiguvad koos kliimamuutustega nagu pruunvöötaud ja Diplodia sapinea, asustades algul ainult eksoot-peremeestaimi, kuid nüüd juba ka harilikku mändi. Uute patogeenidega hakkama saamine on metsandusele tõsine pähkel.

Invasiivsed patogeenid levivad kaasaegses majanduskeskkonnas kergesti koos ümarpuidu, puittoodete ja istutusmaterjaliga. Seetõttu on metsanduse tuleviku üks võtmetähtsusega aspekt leida efektiivsed meetodid selliste kutsumata külaliste varaseks avastamiseks.


Tark riik mõõdab üheksa korda enne reformi tegemist

RINGA RAUDLA – snd 1979, Tallinna tehnikaülikooli majandusteaduskonna Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi riigi rahanduse ja valitsemise professor

Preemia sotsiaalteaduste alal tööde tsükli „Riigi rahanduse arengud ja väljakutsed kriiside ajal ja nende järgselt Eestis ning Euroopas“ eest

Hästi toimiv riik on äärmiselt keerukas ja tasakaalustatud ökosüsteem. Erfurdi ülikooli doktorantuuris riigi rahanduse alase koolituse saanud Ringa Raudla küsib, mis sünnib rahanduse ja haldussuutlikkusega siis, kui mõni selle funktsioonidest on tõsiselt häiritud ehk kriisis. Tema loodud analüütiline raamistik selgitab, kuidas haldussuutlikkus mõjutab kriiside kulgu, millised aspektid mängivad rolli kriisi juhtimisel ning milliseid õppetunde on võimalik neist tuvastada.

Ringa Raudla küsib edasi, kuidas nt riigi põhiseaduslik raamistik mõjutab riigi rahanduse arengut ja millest tuleb riikide erinev suutlikkus lahendada eelarveprobleeme majandusliku ja fiskaalse kriisi kontekstis. Selgub, et tähtsat rolli mängivad institutsionaalse korralduse erinevused, nagu rahandusministeeriumi võimu ulatus, eelarveprotsessi korraldus või poliitikate koordineerimine asutuste vahel.

Riigi rahanduse ja avaliku halduse koostoimimine sõltub oluliselt sellest, kui (de)tsentraliseeritud on süsteem. Perspektiivikas leid on nn tsentraliseerimise kaskaadi mudel. See seletab, kuidas tsentraliseerimine avaliku halduse ühes osas võib kanduda üle selle teistesse osadesse. Siit ka soovitused, milline on optimaalne tsentraliseerimise tase raha juhtimist puudutavate otsuste puhul eri valdkondades ning juhtudel.

Balti riikide 2008.–2010. a kriisieelsete, -aegsete ja -järgsete poliitikavalikute ja nende tagajärgede lahkamine seletab lahti poliitilisel areenil edukaks peetud juhtumite anatoomia: millised tegurid võimaldasid Balti riikidel kriisi lahendada, mis aspektid kriisi juhtimisel olid unikaalsed ning mil määral saab neid kopeerida.

Hulk Ringa Raudla praktilisi soovitusi (sh tulemus- või kaasav eelarvestamine, raamatupidamise tsentraliseerimine) on käinud läbi poliitiliste diskussioonide filtri ja andnud väärtusliku sisendi reformide kujundamiseks. Nii oli tema juhitud analüüs projektipõhise teadusrahastuse problemaatikast baasrahastuse osakaalu suurendamise oluline argument.

Ringa Raudla on Eesti Noorte Teaduste Akadeemia asutajaliige.


Lisaks tuleks meeles pidada, et eelarvetasakaal pole mingi võluvits, mis iseenesest probleeme lahendab ja majanduse arengut tagab. Palju olulisem on see, mida eelarvega peale hakatakse. Kui raha kulutatakse õigesti (nt haridusse, konkurentsivõimesse, teadusesse jne) ja tänu sellele majandus kasvab, siis on võimalik ka laene hiljem tagasi maksta, isegi kui maksumaksjate hulk väheneb.

Ringa Raudla, Riigieelarve tasakaalu säte pole võluvits – Postimees, 18. VI 2012.

Lisaväärtus, mida talendid Eestile saavad anda, on Eesti kontekstis /—/ palju suurem kui näiteks USAs või Saksamaal.

Ringa Raudla, „Talendid koju“ kampaania paneb kojutulekule mõtlema – Postimees, 2. XI 2010.


Mina ja minu keel saavad kokku märkide keeles

MARTIN EHALA – snd 1963, Tartu ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna eesti ja üldkeeleteaduse instituudi emakeeleõpetuse professor, sotsiolingvistika vanemteadur

Preemia humanitaarteaduste alal uurimistöö „Identiteedi märgiteooria välja töötamine Eesti keelekeskkonna uuringute põhjal“ eest

Identiteedi mõiste on lahutamatult seotud inimeseks olemise, „mina“ mõistmisega, eneseteadvuse ja sotsiaalsete suhete olemusega. See on omaduste hulk, mis teeb meid unikaalseks; samas ka teadmine endast sotsiaalsetes olukordades. See on üks neist kategooriatest, mida on nimetatud erinevalt (Volksgeist, national character), aga mille tähendus muutub koos ühiskonnaga.

Terminid nagu keel, identiteet, keele kestlikkus või rühmakuuluvuse viisid on tihti ühiskondliku arutelu fookuses. Sageli on tegemist valesti mõistetud sõnadega või selgelt defineerimata mõistetega. Monograafias „Signs of identity“ näitab Martin Ehala, et identiteedi mõiste ebamäärasus on tingitud selle valla uuringute killustatusest, sest nähtuse olemus ise on jäänud tagaplaanile. Tema meelest on identiteet soov olla seotud teatud märgisüsteemiga. Samas pole see vaid üksikisiku kohta käiv kategooria, sest vajadus end samastada millegi või kellegagi ilmneb grupi kontekstis.

Martin Ehala esitab uuendusliku (märgi)teooria identiteedi olemuse kohta ja seostab identiteedi eri tahud. Nõnda saab määratleda kriteeriumid, mille alusel identiteeti teistest nähtustest (nt enesekuva) eristada. Eeldus, et identiteet on märk, ulatub otsaga informatsiooniteooria alusteni: märgi tähistaja peab olema empiiriliselt tajutav signaal sarnaselt sellega, et informatsiooniks muutub signaal pärast dešifreerimist.

Edasi järeldab Martin Ehala, et mingi rühma etnolingvistilist vitaalsust iseloomustab identiteedi märgi ja indiviididevahelise emotsionaalse seose tugevus. Vitaalsus on siin sotsiaalpsühholoogiline nähtus; sh valmisolek säilitada oma keelt. Seda saab mõõta ja näidata, kuidas keelekandjate ohustatud identiteedi tunne võib mõjutada lõimumispoliitilisi otsuseid vastupidiselt ootustele.

Nõnda seostatud semiootiline ja keele säilitamise problemaatika viib keelelise jätkusuutlikkuse mudelini, mida Martin Ehala on rakendanud nii eesti keele kestlikkuse uuringutes kui ka soovituste andmisel Eesti keele- ja rahvuspoliitikale.

Martin Ehala pälvis 2003. aastal Vabariigi Presidendi hariduspreemia.

See, et eestlased praegusel e-ajastul suudavad toimida maailma absoluutses tipus, luua innovaatilisi geenitehnoloogiaid ja tarkvaralahendusi, lennutada tehiskaaslasi, teha maailmatasemel teatrit ja järjest paremaid filme, on võimalik ainult tänu sellele, et eesti keel on tänapäeva tasemel kultuurkeel.

Martin Ehala, Tunda ussisõnu ja viia Eesti Vikipeediasse – Postimees, 14. III 2017.

Kasutatud on riigi teaduspreemiate komisjoni materjale.

Eesti parima teadusfoto 2017 üld­kate­gooria võitis Mihkel Kree foto kahe fluorestseeruva värvaine edasi­kandumisest ja segunemisest poorses kolmemõõtmelises keskkonnas.

Eesti parima teadusfoto 2017 žürii tunnustuse pälvis Veljo Runne. Kahkjas niiduritsikas leiti Eestist esimest korda 2015. aastal. Selle lõunapoolse levikuga sihktiivalise leid on üks paljudest märkidest, mis vihjab käimasolevatele kliimamuutustele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming